4.päev, 22.juuni 2021
Hommikul peale kl 10 Itaalia riigipiiri. Peame auto kinni ja lähen otsima kas on kohta kus saab testi teha aga ei saa. Googledan ja leian itaalia keelse lehe, mille saab eesti keelde tõlkida ja selgub, et saame ilma testita riiki siseneda. Jätkame sõitu. Täitsime riiki sisenemise vormi ja sõitsime Garda järve äärde. Seal oleme mõned aastad tagasi ka ujumas käinud, kuid nüüd on pood ehitatud ja tiirutame autoga kuniks leiame tasuta invaparkimiskoha. Mina ujusin, Arko nautis tuult ja purjetajaid. Käisime Trento supermarketis sinki, saia, jäätist ja mahla ostmas. Õhtuks jõudsime mööda mägiteid liikudes peaaegu sinise mere lähedale. Itaalias ei ole vinjette vaid on väravad, kus saab pileti võtta ja siis maksta. Ööd on siin jahedamad. Õhk värske. Meid pole keegi kontrollinud ja siin on kuidagi vaiksem; vähem inimesi, kui eelmistel kordadel, mõni üksik reisibuss. Õhtusöögiks sõime tuunikalapastat. Mina lasen jäätisel ja jääteedel, cappuccinodel hea maitsta. Arko joob espressot ja kui sellest jääb väheseks, sisi on ka kohvipuru ning gaasipalloon koos küttekehaga kaasas, et pätikohvi tassi sisse teha. Maskikohustus on tänaval ja siseruumides. Rannas saab ilma olla. Päris palju on autosuvilatega reisijaid. Suuri reisibusse pole eriti näha. Õhk 33 C, õhtul 21 C. Vesi soe. Teekate 49 C. Head jaaniaega! Läbisõit 542 km.20. september 2021
Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 3
3.päev, 21.juuni 2021
Hommikul sõidame apteeki otsima ja kuna ma ei leidnud aadressilt õiget maja ja sissepääsu, siis kõndisin pika ringi, et oma ravimit saada. Tabletid ma sain ja need maksid ligi 3 korda rohkem kui Eestis. Jätkame sõitu Saksamaal. Sõidame Saksamaalt Austrisse. Sinna jõuame 3.päeva õhtuks. Piiril politsei pidas kinni ja küsis kuhu läheme ja kui ütlesime, et transiit Itaaliasse, siis soovitas jälgida sõiduradu, sest me olime alguses veoautode poole peal. Aga kõik korras ja dokumente näha ei tahetud. Alpides on ilus. On tuult ja sooja ilma. Mulle meeldib mägedes ja orgudes autoga reisida. Lidli poes käisime ja mulle täitsa meeldib see odav pood. Kohvi jõime Mc Cafes ja meilt nõuti ankeedi täitmist koroonapiirangute pärast. Ilus elu maskiga. Austriasse jõuame kl 18.50. Vinjetti ostsime 9.50 euro eest ja kohe tasusime ka kiirteemaksu mägedes 10 eurot. Eratee ja tuleb maksta. Õhtuks jõuame Insbrucki ja otsime linnas kus saaks teha tasulist koroonatesti. Seda kohta me ei leia. Käime jalutame linnas ja raudteejaamas ning sõidame edasi Itaalia poole. Päevane läbisõit 632 km.
17. september 2021
Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 2
2.päev, 20.juuni 2021
13. september 2021
Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 1
1. päev, 19.juuni 2021
Läksime teele laupäeva hommikul. Sõidame autoga Sitsiiliasse. See on meie 4. reis Itaaliasse. Kõik plaanid ja ajakavad, marsruudid ja huvipakkuvad vaatamisväärsused said telefonidesse salvestatud. Isegi koroonatesti saime Pärnus eelmisel päeval tehtud, sest Tallinnas ei olnud vabu aegu saada. Kõik ajad olid täis ja siis Arko ütles, et aga Pärnus on ja läheme sinna. Peale testi tegemist läksime pizzat sööma. Perearst kirjutas kõrvapõletiku raviks välja antibiootikumid 7 päevaks ja reisikindlustus ning muud ravimid olid kotis ja sain raviga alustada. Kuigi oma esimese koroonavaktsiini märtsi lõpus ja järgmine määrati juuni algusesse. Need AstraZeneca süstid said tehtud, kuid ei olnud aega veel 4 päeva oodata kuni saab 2 nädalat mööda täisvaktsineerimisest. Lätti sisenemiseks täitsime elektroonilised ankeedid aga neid meil vaja näidata ei olnud.10. august 2021
Koroonaaja haigla kogemus
Tegelikkuses oli see juba ammu, kuid kogu see protsess oli pikk aga viis eesmärgini. Nüüd mul tervis korras ja head kogemust saan nüüd teiega jagada. Eelmisel aastal käisin kaks korda haiglas silmaoperatsioonil ja mõtlesin, et nüüd on tervis korras, taastun ja elu läheb selgemalt ja paremini edasi. Sellegipoolest käin kord või paar aastas tervisekontrollis ja kuulan mida targad arstid räägivad. Eriarstile pääsemiseks panen paar kuud varem aja kinni aga kui tulevad puhkused või teised takistavad olud ette, siis muudan aega või lükkan edasi. Nii juhtus minulgi, et aasta lõpus olin taas kõrvakuulmisega hädas ja perearst saatis mu edasi saatekirjaga kõrvaarstile. Vahepeal tekkis suur köha ja see ei tahtnud kuidagi mööduda. Enne oma sünnipäeva sain sellepärast isegi koroonatesti teha aga õnneks see oli negatiivne. Pole mul koroonaviirust. Samas kui bussis või töö juures köhida, siis inimesed hoiavad eemale ja arvavad, et kui maskiga inimene köhib, et siis on kohe koroonaviiruses aga pole. Perearst saatis mu jaanuaris saatekirjaga kopsuarstile, kus viimati käisin 6 aastat tagasi. Sain numbri samale arstile ja peale testide tegemist ja hingamisuuringuid selgus, et mul on allergiline astma ja sain soovitused mida vältida. Õnneks kassiallergiat mul pole. Arst kirjutas välja astmaravimi ja saatis astmakooli õppima ravimi tarvitamist. Nüüd olen seda ravimit kasutanud üle poole aasta ja köhahood on kontrolli all ning enam nii tugevalt ma ei köhi. Eks näen mida sügis ja talv endaga kaasa toob. Veebruaris külastasin korraliselt naistearsti ja ta saatis mu edasi ultraheliuuringule, et ka haiglaarst mind üle vaataks. Vaataski ja kuna munasarjatsüst mind ei sega, ära ei kao ja üle 5 aasta elab minuga koos, siis arsti otsus oli opereerida. Selleks pidin uuesti oma arstile helistama, kes andis telefoninumbri, kus sain operatsiooni aja märtsikuu lõpuks. Enne seda tuli teha veel analüüsid, koroonaproov enne haiglasse minekut ning käia ära operatsioonieelses konsultatsioonis, kus minuga vestles narkoosiarst ja operatsiooni teostav arst. Veel saadeti südame EKGd tegema ja haiglasse sattusin ma just siis, kui haiglas oli koroonahaigeid. Samas oli haigla praktiliselt tühi, puhas, õed ja arstid maskides, mind operatsioonipäeva hommikul kraaditi ja mõõdeti vererõhku ning lasti riided ära vahetada, jalga paluti panna valged sukad ja pähe kilemüts. Koti panin palatis kappi ja heitsin voodisse pikali. Varsti viidi mind operatsiooni eelsesse palatisse koos voodiga, paigaldati kanüül ja tilguti ning juba oligi minek. Mäletan kui nad imestasid veel, et ma nii pikk 179 cm ja kaalun 72 kg ja siis ma juba magasin. Vanasti pandi inimene haiglasse ja siis tehti uuringud ja analüüsid, nüüd tehakse kõik enne, tuled söömata-joomata operatsioonipäeva hommikul ja kohe võetakse ette. Ärkasin ma ärkamispalatis, millel oli selline huvitav nimetus - Recovery (ärkamisruum). Narkoos mind okendama ei ajanud, enesetunne oli normisaga uimane olin. Vaatasin seinakella, mis oli 12.45 ja magasin edasi. Varsti olin ärkvel ja nad viisid mind palatisse tagasi. Õhtul olin veel nõrk ja suutsin korraks istuma tõusta, sest operatsioon tehti laparoskoopiliselt. Õnneks palavikku ei tekkinud ja õhtul anti juba õhtusööki. Palju ei julgenud süüa, jõin vett. Öö möödus rahulikult. Hommikul käis operatsiooniarst mind vaatamas, kanüül võeti ära ja lubati peale hommikusööki kodusele ravile. Kutsusin Arko järgi ja läksime koju. Enesetunne oli natuke nõrk aga kodus oli hea olla. Sain reedel dokumendid ja soovitused kaasa, et millal pean minema niite välja võtma. Helistasin teisipäeval naistearstile ja kurtsin, et valu lööb kõhust ka selga ja enesetunne pole kõige parem. Arst soovitas minna tagasi naistekliinikusse ja siis vaatab mind opereerinud arst üle ja otsustab mida teha. Sõitsime kohale võeti vereproov, palavikku oli 37,3 C ja pissiproovi pidin ka andma. Arst vaatas üle ja tegi saatekirja uuringule Meremeeste haigla EMOsse. Läksin sinna, ootasin estakaadi peal, ei midagi, seal ainult kiirabid, kuid sisse ma ei julgenud minna. Nõrkus oli peal, minutid möödusid. Kui 20 minutit olin seina najal seisnud, siis otsisin mobiilist telefoninumbri ja helistasin. Nad vabandasin ja ütlesid, et ma võin sisse tulla. Läksin, võtsin järjekorda. Mind kraaditi, mõõdeti vererõhku ja pandi istuma. Siis tuli noormees ja juhatas mu edasi EMO vooditega ruumi. Mulle näidati koht kätte ja lasti riided nagisse panna. Ei teadnud kas seal prügikastide kõrval voodile võin istuda, istusin ja võtsin saapad jalast ja heitsin pikali. Siis ootasin ja mulle pandi kanüül, alguses ühte kätte, siis teise. Millegipärast ei pandud nõela plaastriga käe külge vaid seoti sidemega. Ootasin, siis küsisin luba WCsse minna. Panin telefoni kotti, saatsin Arkole sõnumi, et võib koju minna, et pole mõtet oodata, sest pole teada kaua mul aega läheb. Vaatasin kuidas inimesed tulid ja läksid. Korra vestles arst minuga ja kui ma ei teadnud oma ravimite nimetusi siis teatas, et ega tema minu kotist otsima ei hakka. Varsti tuli noormees ratastooliga ja viis mu liftiga teisele korrusele, kus selgus, et ta on hooldaja ja viib mu kompuutriuuringule. Seal imestas protseduuriõde, et see kanüül liigub, hoidis kinni sõrmega kui seda joodilahust masin mulle lasi ja uuring sai tehtud. Mind viidi tagasi EMOsse. Ootasin ja tukastasin, kui tuli arst ja ütles, et peale sellist alles olnud rasket operatsiooni on valu loomulik ja ütles, et ma võin koju minna, et saan eest registratuurist paberid. Selgus, et lisaks 2 tbl 500 mg Paracetamolile on vaja juurde võtta ka 600 mg Ibumetini ja see sobib valuravina 3 korda päevas. Ma tõusin püsti, panin riided selga ja kutsusin Arko järgi. Aega oli seal kulunud 3,5 tundi. Teadmine, et võin koju tagasi minna ja ravimeid rohkem võtta ei parandanud mu enesetunnet. Olin pool päeva haiglates olnud ja igatsesin koju. Haiguslehel olin 2 nädalat ja siis sain tööle hakata kodukontoris. Taastusin ja nõrkus kadus. Kevadeks olin jälle asjalik ja toimekas. Hea, et niigi läks. Tervis korras ja naistearst kirjutas, et vajalik on poole aasta pärast jälle kontrolli tulla, sest analüüsid olid korras ja koeproov ei näidanud õnneks midagi halba. Eks ma siis hoian ennast ja elan edasi. Haiglapersonal oli Pelgulinna Sünnitusmajas hästi hoolitsev ja abivalmis. Õnneks mulle koroonaviirust külge ei tulnud ja enne operatsiooni sain ühe AstraZeneca vaktsiini märtsis ja juuni alguses teise doosi ning õnneks mul mingeid kõrvalmõjusid ei tekkinud. Tänulik olen ma Arkole, kes mind igale poole viis ja kannatlikult ootas ja siis jälle koju sõidutas.
22. juuli 2021
Hea teada: kui korteriremondi planeerimisel on vaja teha kohandusi puudega inimese heaks
Juhtusin lugema FBst Postimehe artiklit, milles palju asjalikke soovitusi. Kellel on plaanis teha kodus remonti, siis allpool järgnevad soovitused on abiks. Kui puudega inimesel on kodus võiamlik vabalt liikuda, siis sellised lahendused sobivad ka väikeste lastega peredele või eakatele inimestele. Vähem takistusi, kergem liikuda - nii on oma kodus hea elada. Kindlasti võib ka abivahendifirma poole pöörduda. Aga vahel on nii, et kodu ei saagi kohandada, sest piiratuks jääb korterist õue väljapääs, sellisel juhul võib olla parimaks variandiks korterivahetus, sest ega igasse majja lifti ei ehita ja treppidest on ohtlik ja keeruline ratastoolis või tugiraamiga välja saada. Artikkel on avaldatud siin (LINK).
Arvesta kodus ka liikumisraskustega inimestega
Suvi on aeg, mil paljudes Eesti kodudes tehakse remonti. Kui aga kodus elab või seda külastab liikumisraskustega inimene, kes kasutab liikumiseks ka abivahendeid – ratastooli, rulaatorit, lingtõstukit – tuleb elupaik kohandada tema vajaduste järgi. Abivahenditehnik Heigo Harend Invarust annab nõu, mida sellisel juhul kodus remonti tehes silmas pidada.
Pikaajalise abivahenditehniku Heigo Harendi sõnul tagab kodu kohandamine inimesele mugava ja ohutu elukeskkonna. «Kui suguvõsas või tutvusringkonnas on liikumisraskusega inimene, siis tuleks enne kodus ümberkorraldustega alustamist abivajaja päevatoimingud ja vajadused läbi mõelda, kaardistada probleemid ja töötada välja lahendused,» selgitab Harend. Tema sõnul on oluline mõista, et iga inimene on ainulaadne ja tema vajadused ning toimetulek erinev. Seega tuleks võimalusel kaasata protsessi ka abivajaja ise, kes oskab sageli kõige paremini öelda, mida oleks tarvis kodus muuta.
Heigo Harendi sõnul saab kohandused jagada kolme gruppi. «Esiteks ehituslikud muudatused, mis tähendab ukseavade laiendamist, lävepakkude eemaldamist ja rampide paigaldamist. Siia alla käivad näiteks ka kaldteede ja tõstukite paigaldamised, kui on vaja liikuda eri korruste või tasapindade vahel. Teiseks spetsiaalsete abivahendite valimine ja paigaldus nagu käetoed, potitoolid ja vannilauad. Kolmandaks peab mõtlema mööbli asukoha ja muu sisustuse peale - et abivahendiga mahuks takistamatult liikuma,» loetleb Harend.
Ruumist ruumi liikumiseks on oluline, et elanik mahuks ukseavadest läbi. «Laiema ratastooli jaoks ei pruugi korterite siseuksed olla piisava laiusega, sellisel juhul tuleb ukseava laiendada. Kindlasti takistavad liikumist lävepakud. Kui mingil põhjusel pole võimalik neid päris ära võtta, siis võib paigaldada neisse kohtadesse kaldteed,» soovitab Harend.
Suurim väljakutse on vannituba
Kõige rohkem kohandustöid tehakse tavaliselt vannitubades ja WC-des. Tüüpiline pesu- ja tualettruum ei sobi sageli ratastooli kasutavale inimesele. Harend toob välja levinumad mured: «Kapid on liiga kõrged ja kapinupud raskesti haaratavad. Piiratud liikumisvõimega inimese jaoks on raske kasutada vanni. Ka kõrged lükandustega dušikabiinid pole kõige mugavamad ning nende asemele võiks pigem rajada põrandaga tasapinnas dušinurga. Kindlasti tasuks mõelda ka dušitooli kasutamisele, mis on hea lahendus nii erivajadusega inimesele kui eakale. Dušitoole on erinevaid - suuremaid, väiksemaid ja ka selliseid, mille saab seina külge kinnitada.»
Kui pole soovi vanni dušiga asendada, siis vanni minemise hõlbustamiseks on abi vanniastmest. See sobib inimesele, kel on teatav liikumisvõime olemas. Turvalisust lisavad vanniistmed ja -lauad ning libisemiskindlad matid. Vannis ja dušinurgas ning kätepesuvalamus asuvad veekraanid võiksid aga abivahenditehniku sõnul olla kergesti käsitsetavad, kas siis automaatsed või ühe hoovaga.
Ka standardse tualettruumi sisustus pole Harendi sõnul abivajaja jaoks alati algupäraselt parima lahendusega. «WC-pott on tavaliselt liiga madal ning sageli ei pääse kraanikausile ratastooliga korralikult ligi. Lahendusena võiks paigaldada potile käsitugedega kõrgenduse või vahetada pott kõrgema vastu välja. Valamu puhul tuleks arvestada, et ratastoolis istuv inimene ulataks veekraane keerama ja kraanikausi all oleks tühi ruum,» jagab Harend nõuandeid. Lisaks juhib ta tähelepanu manööverdamisruumi vajalikkusele, sest ideaalis võiks saada ratastooliga liikuda igasse suunda meetri jagu. «Kui inimene vajab lingtõstuki abi, tuleb arvestada samuti täiendava vaba ruumiga.»
Lülitid ja peeglid võiksid aga abivahenditehniku sõnul olla seina peal sellisel kõrgusel, kus neist ratastoolis istuvale inimesele kasu on. Kappide-sahtlite nuppudest soovitab Harend D-tähe kujulisi pidemeid, sest neist on kõige kergem haarata.
Köögis aitavad nutikad tarvikud
Kui inimene on suuteline ise köögis toimetama, siis saab köögimööblit kohandada abivahendi kasutajale sobivaks. Oluline on panna madalamale eelkõige need köögikapid, kus sees asuvad igapäevaselt vajaminevad nõud ja köögitarvikud. «Alumise rea kapid on mõistlik asendada sahtlitega või ratastel mahutitega, mida saab vajadusel siia-sinna lükata,» soovitab Harend.
Kraanikausi ja tööpindade kõrgus peab samuti sobima ratastoolikasutaja vajadustega. «Köögimööbli juurde võiks kavandada väljatõmmatavad lõikelauad või jätta vähemalt mingis osas tööpinna alla tühja ruumi, kuhu saaks ratastooliga ligi sõita,» räägib Harend. «Ahju kõrgus tuleb reguleerida selliseks, et inimene saaks seda avada ja näeks ka sisse. Väga tähtsad on pistikupesade asukohad, need peaks samuti paiknema ratastoolis istujale ligipääsetavas kohas ja sobival kõrgusel.»
Ka söögi valmistamiseks on välja mõeldud hulk tarvikuid, mis aitavad inimest, kelle haardevõime on nõrgem või käsi ebakindlam. «On olemas tööpinna külge kruvitavad lõikelauad ja pannihoidja, mis käivad nappadega kinni ja ei lase pannil liikuda, kui sellel samal ajal toitu segada. Köögi seinakapi või laua alla saab aga näiteks kinnitada purgiavaja, mille kasutamine ei nõua inimeselt üheaegselt keeramist ja jõu rakendamist,» loetleb Harend mõned kokkamise abivahendid. Köögi kohandamise puhul sõltub tema sõnul palju sellest, kui palju on elanik võimeline ise süüa tegema.
Vähem takistusi, kergem liikuda
Ülejäänud eluruumide puhul kehtivad sageli ühed ja samad nõuanded. «Kõige hõlpsam on abivahendiga liikuda paljal põrandal. Kui soovitakse panna maha vaipu, siis tasub valida pigem libisemiskindlad vaibad, kaltsuvaip võib ratastooli jaoks olla tülikam variant,» selgitab tehnik. Ka juhtmed võiks vedada mööda seinaääri ja need korralikult kinnitada, et ei tekiks olukorda, kus abivahendiga inimene juhtmepuntrasse takerdub.
«Kui on tegu ratastoolis liikuva elanikuga, siis kehtib reegel: mida vähem mööblit ja lahtisi asju põrandal, seda parem. Tähtis on tagada, et inimene saaks takistusteta elada ja toimetada,» selgitab Harend ja julgustab abivajajate kodu sisustamisega seotud küsimuste korral pöörduma julgesti abivahendikeskusesse, kus aidatakse välja selgitada, mida on tarvis remondi käigus teha.
Kui ees seisab liikumiserivajadusega inimese kodu remont, siis soovitab Harend nõu pidada veel paari spetsialistiga. «Kui tegu on suuremate töödega - vaheseina lammutamine, ukseava laiendamine, vannitoa remont, siis tuleks appi paluda ehitusekspert, vajadusel tuleb teha ka ehitustööde projekt. Rääkimata elektritöödest, mida tohivad teha ainult pädevustunnistusega elektrikud,» selgitab Harend. «Teiseks soovitan eluruumide kohandamise asjus uurida kohalikust sotsiaalosakonnast, kas ja millises mahus saaks omavalitsus aidata. Põhjalikku infot leiab ka Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.»
21. juuli 2021
Sünnipäeva kingituse proovimas
Viies elektritõukeratta suvi
Minuga juhtus õnnetus. Suutsin sõita esirattaga teekonaruse lohku nii, et paiskusin üle lenksu pea ees kõnniteele. Mind päästis hullemast ma...
-
Õhtuleht kirjutas kokkuvõtlikult liiklusseaduse muudatustest, mida tasub lugeda. Mina lugesin mõnda asja kohe mitu korda. Nüüd natukene targ...
-
Vahel harva juhtub, et olen nõus endast rääkima. Sel korral siis suutis Siiri Rebane mind ära rääkida. Juttu oli rohkem. Artiklisse sai järg...
-
Tööraamatud ja tööstaaž. Sotsiaalkindlustusamet teatab, et pensionistaaž kujuneb sinu eluteel toimunud tegevustest, nagu õppimine, laste kas...












































































