Tasuline arstivisiit vol 2

Kui jaanuaris kirjutasin, et äisin tasuise simaarsti uuringul, siis sellele järgnes teine st kordusvisiit uuringutele 18.02.2010 silmakliinikus ja kolmaski lisauuring, mis minu jaoks ebaõnnestus, sest mina lihtsalt ei suutnud nii palju ja just selle keerulise silmaarsti uuringu jaoks vajalikku rohelist mummu tema lõua otsa näha. Neid kahte uuringut tegid teised silmaarstid ja neid uuringuid ma 1,5 kuud ootasingi, sest selle taga kogu minu paberimajandus seisiski. Küll prooviti ühe silmaga, siis teisega ja jälle esimese silmaga aga ei miskit. Kui inimesel on tugev lühinägevus juba olnud üle 40-aasta, siis ega jah ilma prillideta eriti ei näe. Silmaarst vabandas ja ütles, et seda uuringut pole võimalik minu nägemisega teha.

Läksin siis silmaarsti juurde järgmisel päeval, sest selleks ajaks oli mulle ka aeg määratud. Tee peal lohutasin siis, et õiges keskkoolis Tartus käisin. Tartu Emajõe Kool ongi riigikool nägemispuudega lastele. Silmaarst oli seekord viisakas ja silmaarsti ukse taga ootas vaid üks naisterahvas. Pikemal uurimisel ja puurimisel selgus, et see varahommikune klient on mu üks parimates sõbrannadest. Muig. Kohtuda varahommikul ühe ja sama silmaarsti juures on täielik kokkusattumus. Sain kiiresti sisse, vastasin vajalikele küsimustele, sain tagasi oma mahuka haigusloo, mille eelmisel korral peale visiiti talle olin üle ukse andnud. Seekord oli arst normaalne, viisakas ja täitis pabereid. Vahepeal tegi veel mingeid optilisi mõõtmisi ja näitas mulle pastapliiatsit teatud kauguses ja erinevate nurkade all. Silma sisse vaatas ka, mis mind hetkeks pimestas. Siis saabus see õnnelik hetk, mil ta ulatas mulle selle otsuse. Kaasaegsele arvutiajastule vaatamata oli see vormistatud käsitsi, koos mitme diagnoosiga. Sain teada, et see tuleb viia perearstile. Ja mina selline ullikene teadsin, et need paberid liiguvad meilinduse vahendusel. Ma ikka olen blondiin ja unistaja vist. Rabasin lehe, tänasin viisakalt ja soovisin head päeva.

Suundusin õue ja alustasin auto otsinguid, sest kui ikka on suur hoov ja parkimisvõimalusi iga käänaku peal, nagu Keskhaigla juures, sünnitusmaja ees ja seal ümbruses, siis võibki otsima jääda. Eriti veel minusugune inimene, kes otsib autot värvi ja kuiju järgi, sest meie Opel on pikema kerega, nn universaal-kerega. Lootusetu on autot leida, võtsin mobiili ja helistasn ja leidsingi Arko koos autoga üles. Hädasti oleks sinna haigla ümber ühte korralikku parkimismaja vaja, kuhu autod saaksid parkida. Võtsime suuna minu töö juurde, tegin sellest kullahinnaga paberist endal koopia ja visin originaali perearstile. Pereõde võttis selle vastu, selgitasin ja peale lõunat helistasin perearstile. Minu poolt olid 19. veebruariks kõik tehtud. Perearst lubas kiirest asjad edasi saata Sotsiaalkindlustusametile.

Edasi järgnes ootus.