Nädal meie uues kodus

Mul pole kunagi kohanemisraskusi olnud ja uues kodus aga vanas voodis on uni hea. Tundub, et kolimine sai õnnelikult mööda, asjade kokku lahku pakkimine on kulgenud sujuvalt üle nädala. Samas on kadusid vähe, mõne üksiku katkise klaasi näol aga killud pidid õnne tooma. Naabritega on ka tutvust tehtud aga tundub, et meie magamistoa peal elab tulevane Erki Nool. See väike tegelane alustab jooksmist hommiku kella 7 ajal ja need põnt-põnt jalakesed jooksevad hiliste öötundideni välja. Naljakas aga tundub, et sellel väiksel tegelasel on nii palju rõõmu ja energiat, et tegutseb päevast päeva nagu aatomik. Hakkan ja mõtlen, et küll on hea, et omad lapsed juba suured on. Bussiliiklus on päris hõre ja nii kleepisime sõidugraafikud seinale. Poisid on harjunud ja ega me isegi kurda, sest meil ummikuid ei esine. saame suhteliselt kiiresti tööle ja Haabersti ristmik on nüüd igapäevane ringliikluse koht.

Ruumi on palju aga ikkagi on asju nii palju, et need ära ei mahu. Paljudest asjadest on puudus. Olgu selleks siis laelambid, diivan või kummut. Korterikindlustuse saime ka tehtud ja valisime siiski Seesami, sest seal olen pikaajaline püsiklient ja harjumusest siis jäin vanale truuks. Elutuba on mõnus ja avar ning sööme siin suure laua ääres. Põnev on jälgida päikesepaistet, tuisku põllu peal või autode rivi hommikul. Mul olid alguses lausa kõik kondid ja jalalihased haiged, sest nii palju on edasi tagasi käimist, tõstmist, tassimist. Nii said minu jalad märjaks, nina tatiseks ja aevastan vahet pidamata siiani. Arvan, et süüdi on ka tolm, mis siiski iga raamatu, kasti või kompsude vahelt lendu tõuseb. Viskasin siis mõndagi ära ja osa ladusin hoiule. Märja ilma vastu aitasid lillelised kummikud. Natuke imelik on Rocca al Mares poes ringi tammuda aga jalad on kuivad ja soojas ja oma tervis on see kõige tähtsam. 24. veebruaril lehvis lipp majal uhkelt ja Arko tegi minust mobiiliga piltigi maja ukse ees.

Kööginurk on kaste täis aga elektripliit ja pesumasin on töös. Täna küpsetasin pärmitaignast viineripirukaid ja kaneeliga õunakooki. Imre ütles, et ta oli mingis viiruses ja öösel oli hästi paha olla ja siis ta nägi unes just minu tehtud viineripirukaid. Nii armas juu. Eesti Vabariigi aastapäevaks tegime kartulit ja guljassi. Mulle maitses ja sõime magustoiduks rullbiskviiti kohupiima ja rummi täidisega. Shampust jõime ka ja panin küünlad põlema, et siis oleks hea presidendi kõnet kuulata ja kostüümide ning inimeste imetlemisega õhtut mööda veeta. Minu arvates on see Eesti Vabariigi sünnipäeva traditsioon väärt kestmist ja ka kontsert ja presidendi kõne peaksid jääma. Kiruvad inimesed aga vaatavad ja see on siiski parem, kui kurta ja halada. Õnn on elada vabal maal ja vabas riigis. Meie lapsed pole muud riiki näinudki ja nemad on rahul. Kõht täis, tuba soe, riided seljas ja eluga rahul. Meie ka ei kurda, tööd on, haridust saab omandada, ühiskondlikes organisatsioonides kaasa lüüa, tegeleda oma hobidega ja reisida. Ja siis veel need paljud sugulased, sõbrad, töökaaslased, kellega saab eesti keeles suhelda...  Isegi euroga oleme harjunud aga pangakaardiga on ikka parem maksta, kui neid münte lugeda. Kevad on iga päevaga aina lähemal.