Kurb uudis jõudis eile meieni. Elu tundub nii ebaõiglane ja kahju on, et inimesed ei ole igavesed. Alles oli see, kui tähistasime koos Mihkel Aitsami 80. juubelit. Nüüd siis on see suurmees meie hulgast lahkunud. Väärikalt ja targa mehena. Tean Mihklit juba ajast kui Tallinna Puuetega Inimeste Kotta tööle tulin ja siis kohe kutsus ta mind tugiisiku koolitusele. Sealt sai algus meie sõprus ja ka tema julgustusel läksin poliitikasse ja nõustusin kandideerima kohalikel valimistel 2005. Oleme koos palju arutanud puuetega inimeste elu, hariduse ja töötamise üle. Tema süstis minusse indu, et ma tahtsid ülikooli minna ja sotsiaaltööd õppida. Teadmisi on vaja ja elus ei tohi jääda paigale istuma. Mihkel oli mees, kes oli Inimene ja see puue oli temast palju taga pool. Veel juulis helistas ta mulle ja tundis muret puuetega noorte õppimisvõimauste üle ja siis ma ütlesin, et nüüd on mul magistri kraad käes ning lubasin, et ajame ühist asja edasi. Mihkli jaoks oli tähtis kogu Eesti invaliikumine ja võrdsete võimaluste kättesaadavus. Hüvasti kallis Mihkel - me jääme sind igatsema. Meie invavanaisa - nagu me hellitavalt kutsusime ja alati tahtjõuline, positiivne ja heasüdamlik ning teiste jaoks olemas. Oma perele ja lastelastele ja paljudele inimestele.Sõbrad elage ja ärge virisege, leidke parem igas päevas midagi positiivset ja leidke aega üksteise jaoks... Loodan, et mälestusteraamatut Mihkel Aitsamist peagi lugeda saame. Kahju ainult, et Mihkel seda ära oodata ei jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar