Kummalised seadused ja reeglid Hollandis, mis abiellujate elu võimatult keeruliseks muudavad
Vahel mul on tunne, et Hollandis elamisest saab täit rõõmu tunda vaid siis, kui ise ka põline hollandlane oled. Sest neid kummalisi ettekirjutusi ja seaduseid on niivõrd palju, mille peale võõras ise ei tulegi. Või siis pead iga oma liigutuse õigsuses kahtlema ja abi otsima-küsima. Sest kunagi ei tea, millal sa jälle midagi valesti teed. Või millal mingi asi on erakorraliselt jabur, sest „nii on see alati olnud”.
Mu elukaaslasel on Saksa pass, sest sündinud on ta Saksamaal. Kuigi teisest eluaastast saati on ta Hollandis elanud, viimased 20 aastat siinsamas Zwolles, kus me praegugi elame. Ometi peab ta veelkord tõestama, et ta tõepoolest on isik, kes ta ka paberite järgi on. Nimelt pulmadega seoses selgus linnavalituse andmebaasi uurides, et kunagi ammu, kui ta ema ja vennaga Zwollesse kolis, ei antud vajalike paberite hulgas sünnitunnistust üle. Kuidas üheksakümnendate keskpaigas paberimajandusega lood olid, ei oska kohe arvatagi, aga nüüd igatahes digitaalsel kujul pole vajalikust paberist märget süsteemis olemas. Ehk siis nii, nagu mina pidin siin oma elukoha registreerimiseks rahvusvahelise sünnitunnistuse tõendi tooma, peab seda ka mu elukaaslane tegema. Isegi originaaldokument ei aita, olen juba sellega kohapeal käinud. Öeldi, et ei kõlba — dokument on liiga vana. Nojah, sünnitunnistus üldjuhul ongi nii vana, kui vana inimene isegi. Veel kaheldi, et „äkki ta on vahepeal lapsendatud ja seda ei saa muudmoodi tõestada”. Ja mis veel parem, seda rahvusvahelist sünnitunnistust saab vaid sünnikohas (mitte näiteks saatkonnast). Ehk siis meil tuleb ette võtta sõit ühte Saksamaa väikelinna linnavalitusse, et vajalik paber ära tuua.
Hollandis on igasugused toetused ja abirahad üsna tublid, et nt haigestumise või töövõimetuse korral saab kenasti ära elada. Küll aga peab nendegi puhul tähelepanelik olema. Mu üks siinne sõbranna ei saanud kaks aastat tööl käia, tal oli tõsine randme kahjustus ja pidevatest operatsioonidest paranemine ei võimaldanud tööl käia. Nii sai ta igakuiselt abiraha. Nüüd, kaks aastat hiljem, avastas keegi maksuametnik, et oi-oi, abiraha maksti ilma makse maha arvestamata. Ning sõbrannale saadeti kiri sisuga: „Sulle on rohkem raha makstud, kui lubatud. Nüüd maksa 2000 eurit tagasi. Kohe.” Muidugi mõista võttis tal ilmatu aja, et saada kokkulepe seda summat üldse osade kaupa maksta. Kui mu elukaaslase vend tööst ilma jäi, siis arvas ta, et võtab esialgu kuu aega aja maha ega tee midagi. Kui ta siis kord meie mõistes töötukassasse läks ning oma olukorrast teada andis, ähvardati teda trahvidega. Sest töökaotuse puhul tuleb sellest kohe esimesel päeval teada anda. Isegi siis, kui sa vahepeal möödunud aja eest toetust ei soovi. Ikkagi on oht, et saad trahvi kaela. Või kui autol saab ülevaatus läbi ja seda kolme kuu jooksul ei uuenda. Siis saad samamoodi trahvi ja mitte politseilt, vaid vastavast asutusest. Sest kõik on süsteemis kirjas ja kui tähtaeg kukub, on kiri trahvikviitungiga postkastis. Üsna pea. Kui ma seda olukorda ühele hollandlasele seletasin, vastas tema, et nii ongi ja nii peabki. Et riik annab sulle küll võimaluse, aga sa pead ise kogu aeg tähelepanelik olema ja kogu aeg jälgima, et asjad õiged oleks. Mitte riigiametnikud ei pea kontrollima, et kas kõik on korras, vaid ikka sina ise. Ma kuulen esimest korda riigist, kus vahel maksud maha võtmata unustatakse. Pigem on ikka vastupidi, riik on vägagi aldis koheselt „oma” maha arvama. Aga näe siin Hollandis võib vastupidi olla. Maksudest veel niipalju, et osad linnad vist ei soovigi seda niiväga. Nimelt väikelinnad. Oma suureks üllatuseks sain teada, et mõni väikelinn soodustab vaid oma linna ametlike töötajate käekäiku. Hollandis on üsna keeruline kiirelt elamist leida — rahvast on palju ja püütakse elukohtade jagamisel õiglased olla. Nii on olemas oma punktisüsteemid ja järjekorrad, kui soovid soodsa rendiga korterit või maja saada. Ja osad väikelinnad pakuvadki elamispindu vaid samas linnas töötajatele. Kes tahab kuskil vaikses kohas elada, ent suuremas linnas tööl käia, siis sellised (maksumaksjad) pole teatud väikelinna elama oodatud. Kui avaldasin oma suurt imestust, et need linnad jäävad nii ju teadlikult paljudest maksumaksjatest ilma, arvas mu elukaaslane, et „ju need linnad ei tahagi kasvada ega maksurahasid”.Soodsa elamispinna järjekordadest ja punktide kogumisest ma ise suurt ei tea. Õnneks oli kohe olemas elukaaslase korter, kuhu kolida ja ei pidanud loteriides ja muudes punktide kogumises osalema. Aga kui me nüüd tahaks suuremat elamist, siis tuleks seda teha küll. Järjekorrad on pikad, mitmeid aastaid. Ja alles nüüd, kahekesti olles, on võimalus saada suuremat elamist. Üksi taotlejale lihtsalt ei antagi näiteks nelja magamistoaga korterit või maja. Et ikka kõigil võrdsed võimalused oleks. Muidugi, need tingimused käivad soodsamate rendipindade kohta. Kel raha, see saab maakleri abiga alati omale vajaliku suurusega elamise.
Ühest küljest saan aru — kui ikka väikesel maa-alal on vaja ära mahutada pea 17 miljonit inimest, siis tuleb oma kriteeriumid seada. Sellegipoolest häirib mind mõte, et sinu võimalusi piiratakse. Või et sa pead kogu aeg väga valvas olema ja seadusi tundma, et oma abiks saadud abirahadest hiljem rohkem jama ei tuleks. Ja vahel tundub, et hollandlased isegi ei tea, kuidas käituda. Isegi nende jaoks on paljud seadused ja nõudmised ajuvabad. Mis siis veel võõramaalastest rääkida…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar