Tallinnas tutvustati uuringut puuetega inimeste uute teenuste vajadusest

Täna osalesin esimeses osas seminaril "Üle lävepaku". Seal tutvustati uuringut, räägiti ligipääsetavuse tegevuskavast, korterite kohandamisest jne. Päeva teise osasse jätkus ka palju huvitavat, kuid mul hakkas töö juures klientide vastuvõtt ning ei saanud pärast lõunapausi enam osaleda. Uuringust jäi kõlama, et ligi 40% puuetega tööealistest inimestest töötavad ja paljud soovivad tööle minna. Pigem osalise koormusega ja paindlikumate töötamise võimalustega. Üllatav oli see, et sotsiaalnõustamise ja kogemusnõustamise teenuse järele tuntakse vajadust, kuid  sotsiaaltöötaja poole oli viimase 6 kuu jooksul pöördunud ligikaudu 18% inimestest. Ehk näitab see infopuudust, mida inimesed ei oska otsida, kuid samas paljud puuetega laste vanemad on arvutikasutajad. Kuna kõikidele puuetega lastele koostatakse rehabilitatsiooniplaan, siis on selle täitmine, nõustamine ja muudatuste tegemine esmane sotsiaaltöötaja ülesanne. Uute teenuste järgi vajadust ei olegi, kuid paljud teenused võiksid olla paremini kättesaadavamad, omaosalus väiksem, limiit suurem, teenuse kasutamise maht suurem ja lisaks ootavad erivajadusega inimesed paindlikumat lähenemist.
Mina sotsiaaltöötajana soovitan inimestel pöörduda sotsiaaltöötaja poole, sest lisaks toetuste maksmisele on meie tööülesanneteks ka nõustamine, informeerimine, toetamine, teenuste tutvustamine ja pakkumine.
Ettekandeid saab lugeda siit (LINK).
Uuringutega on võimalik tutvuda siit (LINK) ja siit (LINK). 

Tallinnas tutvustati uuringut puuetega inimeste uute teenuste vajadusest

Tänasel Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt korraldatud seminaril „Üle lävepaku“ tutvustati äsja valminud mahukat sotsiaaluuringut, mille eesmärgiks oli leida lahendusi puuetega inimeste toimetuleku ning nendele ettenähtud teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks.

Seminari avas abilinnapea Merike Martinson, kes õnnitles kohalviibijaid täna peetava Rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul ning rõhutas, et seminar toimub väga õigel ajal ja on teemakohane, pidades silmas viimastel aastatel puuetega inimeste hoolekandes toimunud reforme. Samuti on abilinnapea arvates meedias toimunud diskussioonid hakanud süvenenumalt käsitlema puuetega inimeste probleeme, mis kaasnevad ettevõetud ulatuslike reformidega hoolekande valdkonnas.

„Seminari pealkiri „Üle lävepaku“ on väga tabav iseloomustamaks seda arengut ja suunda , mida Tallinna linn puuetega inimeste hoolekandes ellu viib. Kohalik omavalitsus peab suutma koostöös puuetega inimeste organisatsioonidega luua sellise elukeskkonna , et erivajadustega inimene suudab astuda ise selle sümboolse lävepakuni,“ ütles Martinson oma avakõnes. „Teisel pool lävepakku peame ulatama sümboolse käe teenuste või vajalike tegevuste näol puuetega inimestele, et edaspidi saaksid nad julgelt ja väärikalt juba ise oma igapäevaelu elada.“

Täna esitletud uuring viidi läbi 3-15-aastaste Tallinnas elavate puuetega laste 202 põhihooldaja ja 16-65-aastaste 807 puudega inimese seas ajavahemikul oktoober 2015 – jaanuar 2016. Uuriti hinnanguid ja arvamusi viies teemaplokis: igapäevaeluga toimetulek, sotsiaalteenuste kasutamine, töötamine, majanduslik toimetulek ja hoolduskoormus. Eelmine sarnane uuring viidi läbi 2010. aastal. Tookord uuriti igapäevast toimetulekut ja eluasemeküsimusi. Uuringu läbiviimise idee tuli Tallinna Puuetega Inimeste Kojalt ja Tallinna Invakomisjonilt. Tellijaks oli Tallinna Linnakantselei ning läbiviijaks uuringufirma Saar Poll OÜ.

Kvantitatiivuuringu tulemustest selgus, et enamikul (84%) puudega tallinlastest on igapäeva elu abistajaks või toetajaks tema pereliige. Pea iga kümnendat (9,3%) puudega inimest, kes vajab kõrvalabi vähemalt mõned tunnid ööpäevas, ei abista regulaarselt keegi. Kõrvalabi vajadus on suurem 3-6-aastaste sügava puudega laste seas. Üle pooltele (58%) puudega laste põhihooldajatele ja pooltele (51%) puudega tööealistele on info erinevatest puuetega inimestele mõeldud sotsiaalteenustest, toetustest ja abisaamise võimalustest raskesti kättesaadav. Enam vajaminevateks osutusid rehabilitatsiooniteenused – 18% liitpuudega inimestest ei kasuta, aga kindlasti vajaksid neid. Abi saamiseks pöörduti kõige sagedamini kas pere- või eriarsti poole. 16% küsitletuist tööealistest ja 22% lastest arvas, et uutest teenustest aitaks nende elu senisest paremini korraldada tasuta füsioteraapia ja muud rehabilitatsiooniteenused.

Samuti selgus uuringust, et ligi iga kolmas puudega tööealine tallinlane töötab ning iga kolmas (33%) töötav puudega inimene vajaks praegusel töökohal paremini toimetulekuks mingit laadi abi. 76% vastajatest, kes ei tööta, aga sooviksid töötada, vajaksid töö leidmisel kõige enam nõustamist sobivate töökohtade osas (49%), informatsiooni pakutavatest töökohtadest (42%), ümberõpet uue elukutse omandamiseks (19%) ja tugiisikut, kes aitaks asjaajamistes (17%).
Suurt osa uuringus osalenud põhihooldajatest abistab keegi puudega lapse eest hoolitsemisel, kuid ligi iga viies (18%) vastaja on puudega lapse ainus abistaja. Nendest 73% on viimase poole aasta jooksul pidanud end puudega lapse abistamise või hooldamise tõttu töölt või õppetöölt vabaks võtma. Kõige enam aga vajatakse Tallinnas isiklikku abistajat (saatjat) ning päevahoiu- või intervallhoiuteenuseid.

Kvalitatiivuuringu tulemusel on info edastamise osas kavas rakendada „kõik ühest kohast“ põhimõtet, suurendada Tallinna kodulehel oleva teenuseid puudutava info arusaadavust, varustada perearstikeskused lihtsustatud infomaterjalidega, pakkuda puuetega inimestele infot lihtsamas keeles ja koos pildimaterjaliga ning koolitada paremini spetsialiste ja ametnikke.

Tõdeti ka, et haiglate ja suuremate perearstikeskuste juurde tuleb palgata sotsiaaltöötajad ning arendamist vajab tugiisikute süsteem ja kogemusnõustajate teenus. Kuna koduteenused jõuavad liiga väheste abivajajateni, siis peaks spetsialistide arvates puude määramisel hindama isikliku abistaja teenuse vajadust. Uuringus osalenud puuetega inimeste organisatsioonide esindajad, teenuse osutajad ja arstid pidasid vajalikuks ka uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, vajadust vähendada pereliikmete hoolduskoormust, luua enam päevahoiuvõimalusi nii lastele kui täisealistele ning suunata eluruumide kohandamine eelkõige liikumis- ja liitpuudega inimestele.
Samuti arvasid küsitletud, et invatransporditeenus tuleb kombineerida abistaja teenusega ning ühistransporditeenuse osutajad võiksid vajadusel pakkuda ka saatmisteenust. Koolide ligipääsetavus aga peaks paranema nii füüsilises kui ka sotsiaalses kontekstis.
Arvestades puuetega inimeste arvu ja teenuste vajaduse suurenemisega on erivajadustega inimeste sotsiaalhoolekande eelarve suurenenud Tallinnas aastaga 207 377 euro võrra ehk 5%. Eelarve kasv väljendus oluliselt vajalike teenuste osutamiseks, sh transporditeenuse ja isikliku abistaja ning tugiisiku teenuse eelarve osas ning psüühikahäirega inimestele teenuste osutamiseks. Käesoleval aastal on linna eelarves puuetega inimeste hoolekande korraldamiseks eraldatud 4 455 703 eurot.