Riigikontroll leiab, et tervishoiukorraldust on võimalik täiustada, kui luua tervishoiuspetsialistide vahel sisuline koostöö ning määrata osapool, kelle ülesandeks oleks jälgida, et laps saaks õigeaegselt abi.
Riigikontrolli analüüsist saab esile tõsta kaheksa olulist punkti:
1. Laste terviseprobleemid jäävad märkamata. Haiguste varajaseks avastamiseks on riik ette näinud kindla aja tagant tervisekontrollis käimise. Audit näitas, et tervisekontrollis käivad lapsed ebaregulaarselt ning see sõltub lapse vanusest. Kõige enam jõuavad tervisekontrolli kuni 2aastased, kellest käisid ette nähtud sagedusega perearsti tervisekontrollis 85–93%.
3–6aastastel lastel tuleb tervisekontrollis käia vähemalt kord aastas. Eelkooliealistest jõudsid sellise sagedusega kontrolli alla 4%. Kolme aasta jooksul ei jõudnud kordagi tervisekontrolli pooled selles vanuses lapsed, mis tähendab, et osad lapsed võivad aastaid olla tervishoiutöötaja vaateväljast eemal.
Kõige vähem käivad lapsed tervisekontrollis koolieas: kontrollis käis sõltuvalt vanusest 8–20% lastest.
2. Sotsiaalministeerium ei ole suutnud tulemuslikult teadvustada tervisekontrollides käimise vajalikkust.
Põhjuseid, miks tervisekontrollis ei käida, on erinevaid. Üheks põhjuseks on see, et sotsiaalministeerium ei ole suutnud tulemuslikult teadvustada tervisekontrollides käimise vajalikkust. Ka paljud perearstid ei ole seni eraldi tähelepanu pööranud laste tervisekontrollides käimisele.
Paljud lapsevanemad on nii jõudnud järeldusele, et arsti juurde pole mõtet minna enne, kui haigus kallal. Riigikontrolli hinnangul on tegu lapsevanemate suhtumisega, mille taga on kehv selgitustöö.
Nii jõuavad osad lapsed spetsialisti juurde sageli liiga hilja ning terviseprobleem on süvenenud. Tagajärjena ravimise aeg pikeneb, tüsistuste oht tõuseb, laps on aktiivsest elust eemal ning rahaline koormus tervishoiusüsteemile kasvab.
Teise kitsaskohana pärsib terviseprobleemide varast märkamist Eesti koolitervishoiu korraldus. Kuna kooliealine laps viibib suure osa päevast koolis, peaksid nii tervisedendus kui ka tervise jälgimine olema osa kõigi laste koolielust. Audit näitas, et koolitervishoiuteenus puudus 14 koolis. Kehtestatud nõuet üks kooliõde 600 õpilase kohta ei suudetud kõikjal täita ehk nõuetekohaselt oli kooliõe hoolega katmata ca 34 000 koolilast.
3. Paljudes haridusasutustes puuduvad kohapeal vajalikud õppenõustamisspetsialistid, kes oskaksid probleeme sh vaimseid häireid märgata ning last aidata. Näiteks oli eripedagoog või koolipsühholoog 2015/2016 õppeaastal olemas vähemates kui kolmandikus üldhariduskoolides. Logopeed oli olemas vähemates kui pooltes koolides. Kuna õppenõustamisspetsialistid ei suuda üldjuhul üksteist asendada, siis mitmetes koolides ei märgata laste terviseprobleeme enne, kui need on jõudnud süveneda.
4. Kooliõde saab palka vaid 11 kuu eest. Kooliõdede puuduse üks põhjus tuleneb sellest, et haigekassa rahastab koolitervishoiuteenust kalendriaastas vaid 11 kuu eest, s.t kooliõde saab palka vaid 11 kuu eest. Samal ajal teenib nt haiglas töötav õde üldjuhul kõrgemat palka ning saab seda kõigi 12 kuu eest. Ka õppenõustamisspetsialistid on ühe põhjusena välja toonud, et huvi selle töö vastu on väike, kuna palk on madal.
Lapsed ei jõua õigeaegselt ravile. Tulenevalt sellest, et terviseprobleemi ei märgata või ei diagnoosita õigeaegselt, ei suunata last edasi spetsialisti juurde, kust ta vajalikku abi saaks. Nendel juhtudel, mil terviseprobleemi küll märgati ja laps edasi suunati, ei jõudnud ta alati spetsialisti juurde.
5. Kõikidest arsti juurde suunatud lastest, kellel kooliõde oli märganud terviseprobleemi, ei jõudnud sinna pooled. Riigikontrolli analüüs näitas, et 2014. aastal suunasid kooliõed arstiabi vajavaid lapsi kõige enam silmaarsti, hambaarsti ning perearsti juurde. Suunatud lastest jõudis aasta jooksul silmaarsti juurde 48%, hambaarsti vastuvõtule 65% ning perearsti vastuvõtule 41%. Kõikidest arsti juurde suunatud lastest, kellel kooliõde oli märganud terviseprobleemi, ei jõudnud sinna pooled. Põhjusteks olid eriarstiabi kehv kättesaadavus (distants, pikad ravijärjekorrad), info ebapiisav liikumine erinevate spetsialistide ja lapsevanemate vahel ning viimaste teadmatus ja/või hoolimatus.
Lisaks analüüsis Riigikontroll koostöös Eesti Psühhiaatrite Seltsiga söömishäirega ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste ravi, kes olid tulenevalt oma terviseseisundist sattunud haiglaravile.
Analüüsi tulemused näitasid, et 32% lastest said arstiabi õigel ajal, sh aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastest 29% ja söömishäiretega lastest 37%. Seega 2/3 puhul ei diagnoositud probleemi õigel ajal. Hilisest märkamisest tulenevalt algas ravi keskmiselt 2 aastat pärast esimesi dokumenteeritud sümptomeid.
6. Kui terviseprobleem diagnoositakse ja laps jõuab ka arsti juurde, siis ei pruugi ta vajalikus mahus ravi saada - audit näitas, et haigete laste ravi pole alati järjepidev. Näiteks sai rasvunud lastest 4aastase perioodi jooksul tervishoiuteenust kahel aastal 30%, kolmel aastal 8% ja kõigil neljal aastal 4% sihtrühmast. Rasvunud lapse ravimine eeldab aga regulaarset tervishoiuteenuse saamist, et ravi oleks tulemuslik. Ebaregulaarse ravi üheks põhjuseks on juhtumikorraldusliku lähenemise puudumine st süsteemis puudub osapool, kes veenduks, et laps jõuaks vajaliku spetsialisti juurde. Teisalt on põhjusteks lapsevanemate hooletu suhtumine raviskeemist kinnipidamise osas ning madal teadlikkus tervisekäitumisest. Rasvunud laste esmashaigestumine on ajavahemikul 2006–2014 suurenenud 54%.
Selleks, et laste tervise hoidmise ja ravimise korraldus paraneks, tuleb senisest paremini ühendada toimivaks ja koordineeritud võrgustikuks perearstiteenus, koolitervishoiuteenus, eriarstiabi ning õppenõustamisteenus. Seejuures on toimimise eelduseks see, et süsteemis on üks spetsialist kui juhtumikorraldaja, kes jälgib pidevalt lapse tervisehoiuteenustele suunamisi, nende saamist ning vajadusel juhib lapsevanema ja/või lastekaitse tähelepanu sellele, et laps ei ole saanud üht või teist talle vajalikku tervishoiuteenust.
7. Riigil puudub ülevaade, kui palju milliste haigustega lapsi Eestis on. Ülevaate puudumine ei võimalda planeerida tervishoiuteenuseid ega sihtrühmadele suunatud ennetus- ja edendustegevusi. Riigil on küll teada surmade ja sündide statistika ning esmahaigestumisjuhud, kuid viimaseid ei saa võtta piisava andmestikuna tervishoiu ja ennetustöö planeerimisel, kuna üks laps võib olla sama probleemiga arvesse võetud mitme teenuseosutaja juures või on korduva raviarve puhul iga kord uus raviarve avatud. Samuti registreeritakse statistikas nii põhi- kui ka kaasuvad diagnoosid, mistõttu on võimalik, et kaasuvad haigused märgitakse mitu korda. Seetõttu vajab laste tervise valdkonna juhtimine täpsemate andmete näol senisest paremat sisendit, et võimalik oleks reageerida õigesti ja õigel ajal.
Kokkuvõtvalt näitasid auditi tulemused, et lapse tervise jälgimine ja tervishoiuteenuste osutamine ei toimi koordineeritult ja patsiendikeskeselt.
8. Kasvanud on vastutustundetute lapsevanemate hulk. Riigikontrolör Alar Karis lisas loetletud tervishoiuprobleemidele ka asjaolu, et kasvanud on vastutustundetute lapsevanemate hulk.
"Laste heaolu ja tervise eest vastutab lapsevanem, kuid riik ei saa lubada, et lapsed, kelle vanemad ei suuda või ei oska ise enda laste tervise eest seista, jääksid tähelepanu või abita. Kasvanud on näiteks vastutustundetute lapsevanemate hulk, kes on keeldunud lapse vaktsineerimisest, pannes ohtu nii oma lapse tervise kui ka elu, kui tekitades ohtu teiste laste tervisele, kellega vaktsineerimata laps kokku puutub. Selleks, et terviseriskid ei realiseeruks ja tervisehädasid suudetaks ohjata, tuleb laste tervisele tähelepanu pöörata juba sünni hetkest. Eelkõige tervisekontrollide ja vaktsineerimiste kaudu haigusi ennetades aga ka tervise edendamise kaudu, õpetades nii lapsi kui ka lapsevanemaid tervislikke eluviise harrastama."
Taust
• Eestis elas statistikaameti andmetel 2015. aastal ca 258 000 kuni 18aastast last, moodustades 20% rahvastikust. 
Viimase 10 aastaga on laste arv vähenenud ligi 30 500 lapse võrra ehk ca 11%.
• Enim on laste seas kasvanud haigestumised healoomulistesse kasvajatesse (63,4%), bronhiaalastmasse (61%), ning toitumis- ja ainevahetushäiretesse (57,3%). Enamlevinud põhjusteks on ebatervislik toitumine, vähene liikumine ning kasvukeskkonnast tulenevad riskid.
• Ülekaaluliste kooliõpilaste arv on 2006–2014 kasvanud 7,4%-lt 11,3%-ni.
• Rahvusvahelise kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu HBSC (Health Behavior in School aged Children) põhjal söövad Eesti lapsed vähem puuvilju kui mujal, proovivad varem alkoholi, tubakat ja kanepit ning liiguvad vähem. 
• 2016. aastal UNICEFil valminud uuringu kohaselt esineb Eestis kõige vaesematest peredest lastel 28% enam tervisekaebusi võrreldes kõige rikkamate perede lastega.