Turvalisus ja ohutus on kommunaalameti prioriteet

Täna hommikul oli meil Tallinna Puuetega Inimeste Kojas nõupidamine ja sellest tehti ka Raepressi uudis. Kokku saamine oli asjalik ja konstruktiivne. Mina esindasin Tallinna Puuetega Inimeste Koda, Jüri Järve ja Arko Vool olid Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingust, Auli Lõoke Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust. Rääkisime nii liikumisraskustega, liikumispuudega ja nägemispuudega inimeste muredest ja parkimise probleemidest, et liiklemine olkes turvalisem ja ohutum (helivalgusfooride ja spetsiaalkivi kasutamise vajadusest). Turvalisuse huvides on kindlasti vajalik Tallinnas teid ja tänavaid parandada ning olukorda turvalisemaks muuta. Olen nende liikumistaksitustega tegelenud Tallinna Puuetega Inimeste Kojas sotsiaaltöötajana, invatakso koordinaatorina ning vabatahtlikuna ELILis ja osalenud liikumisvabaduse projektide kaardistajana aastast 2006. Vaata turismimarsruute siit.

Jalgratta kasutajana olen kursis Mustamäe ja Õismäe tänavate olukorda. Kui suurematel kõnniteedel (nt Tammsaare tee, Sõpruse puiestee, Ehitajate tee) on võimalik liikuda, siis eriti masendav on olukord ristumisel sõiduteedega, Sütiste teel ja kvartalisisestel teedel. Nädalavahetusel käisime sõitmas Tammsaare teel ja seal linnaosa valitsuse poolsel sissesõidu teel on sellised augud sõiduteel, et Arko kukkus ratastooliga. Õnneks oli kiirus väike. Vajalik on parandada jalgteede olukorda, esmalt peaks alustama nt Männipargi ümbruses, sest trollide lõpp-peatuses on tee kitsas ja asfaltkatteta. Teine suur probleemne koht on Ehitajate tee ja Vilde tee vaheline piirkond. Kolmas raske koht on Sütiste teel, sest seal lõppeb jalgratta tee vasakul pool enne Mustamäe haiglat kõrge servaga. Paarist kõnnitee serv a remontimisest piisab, et olukord oleks väheke normaalsem.

Raepressi uudis järgmine:
Tallinna Puuetega Inimeste Koda ja kommunaalamet jätkavad koostööd.

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorfi ja Tallinna Puuetega Inimeste Koja esindajate kohtumisel räägiti puuetega inimeste liikumisprobleemidest Tallinna tänavatel ja otsiti võimalusi nende lahendamiseks.

Kohtumisel lepiti kokku, et Tallinna Puuetega Inimeste Koja esindajad kaardistavad tänavad, kus puuduvad ratstooliga peale- ja mahasõidu võimalused. „Kommunaalamet vaatab projektis kaardistatud objektid üle, hindab nende parandamis- ja ümberehitamistööde maksumust ning võimalusel lülitab kõik või osa neist järgmisesse eelarvesse,“ ütles abilinnapea Kalle Klandorf. „Esimesteks kaardistamispiirkondadeks saavad kesklinn ja vanalinn kui rahvarohked turismipiirkonnad. Puuetega inimestele mõeldud marsruutide kohta on kavas välja anda ka kaart, mida hakatakse jagama liikumispuuetega turistidele.“

Kohtumisel ilmutasid TPIK esindajad rahulolu koostööga Tallinna Kommunaalametiga, kuid väljendasid soovi olla rohkem kaasatud uute objektide ehitamisse ja valmivate ehituste järelvalvesse, et kerkivaid probleeme võimalikult varakult ennetada. Ka tegid TPIK esindajad ettepaneku katta ülekäigurajad reljeefse kattega, andmaks pimedatele inimestele ohumärki sõiduteest. Kiitust pälvisid signaalidega varustatud valgusfoorid, mis tagavad pimedatele parema orienteerumise linnatänavatel ja tõstavad ülekäiguradade ületamise ohutust.

Maaülikooli hoonete kaardistamise 2. päev

Reede hommikul olin mina ikka veel väsinud aga kuna eelmisel päeval olime palju tööd teinud, siis tahtsime agaralt ka 4 viimast hoonet ära kaardistada. Paraku olid need 4 hoonet piiratud ligipääsetavusega ja 3 hoonesse puudus ligipääs täielikult. Jälle olin mina see, kes jalutas ümber hoonete ja kõndisin koos kontaktisikute, majandusjuhatajatega mööda pikki koridore, treppe, klasse ja kabinette. Üks tark inimene nimetas mind isegi juhendajaks. Aplaus selle eest ja seetõttu võis minu alluvaid 3 ratastoolis meest ka testisõitjateks nimetada. Eks see liikumisvabaduse audit koos ettepanekute ja soovituste ja arvamustega olegi üks suur testimine, kommenteerimine ja selgitamine kohapealsetele inimestele, et miks nii peab olema ja mis seetõttu olukorra paremaks muudab. Enne EMÜ peahoonesse minekut sobitasime tutvust Tartu bussiliini nr 16A juhiga. Väga abivalmis SEBE bussijuht oli ja tahtis kohe kaldtee alla lasta ja kutsus meid bussile. Meie tee läks paraku teises suunas. Jah tartlastel on mille üle uhke olla, sest bussid on neil kõik madalapõhjalised ja bussijuhid koolitatud ja abivalmid liikumisupuudega inimesi teenindama. Suur- ja väikeloomakliinik ning apteek ja õppehooned said testitud. Luukered said ka üle vaadatud ja enim avaldas mulle muljet kaelkirjaku skelett.Suurloomakliinikus kurtsin muret, et ratastoolis inimestel pole end võimalik kaaluda ja küsisin uudishimulikult, et äkki neil on hobuste ja teiste suurloomade kaalu. Oligi ja meiega kaasaskäiv kontaktisik lasigi meestel end kaaluda. Saime veel koeri, kasse, jäneseid ja lehmi näha. Hobused olid koplis maja taga. Pärast oli üks hoone, kus hetkel lennukolledz sees ja siis said mehed jälle traktoreid ja helikopteri ehitamist piiluda. huvitav ja põnev oli see kaardistamistöö. Kui kõik hooned ülevaadatud said, siis läksime sööma. Lõunasöök toimus palmide all aga maitses nagu sööklatoit ikka. Tagasi tee Tartus Tallinnasse kulges nii aeglaselt, et mina raamatut Minu Gruusia lugedes uinusin ja veidike enne Tallinna ärkasin. Tartus oli soojem, kased lehtes ja kastanid kohe õide puhkemas, soojagi oli päikese käes +20 C. Samas oli Pirital Jürit koju transportides seal külm ning kraadiklaas näitas ainult + 7 C.

Selles kaardistamise tööst valutasid minu jalad praegugi, sest pole harjunud sedasi treppidest üles alla ja majade vahel ning koridorides ringi traavima. Jõudsime veel õhtuti muljeid vahetada ja töökoosolekuid Jüri tuoas pidada ja invapoliitikat arutada. Tarku oli palju ja igal ühel oma arvamus Eesti asjast. Samas olid Tartus Eesti Maaülikooli esindajad viisakad ja abivalmid. Mulje oli oluliselt parem, kui Tartu Ülikooli kaardistamisel, kus mõnda hoonesse ei tahetud sissegi lasta. Tore oli ja teadmine, et sellest tööst palju kasu tuleb on ka muljetavaldav.

Liikumisvabaduse kohta rohkem infot leiad siit.

Tartusse Maaülikooli hooneid kaardistama!

Kaardistasime sel korral Eesti Maaülikooli õppehooneid ja ühiselamuid. 2 pikka töist päeva koos 3 ratastoolis kaarditajaga. See oli väga hariv, õpetlik aga pean otse ütlema, et nii väsitavat ja tihedat kardistamist pole mul varem olnud. Olen endiselt arvamusel, et projekteerijaid ja arhitekte peab koolitama ligipääsetavuse teemal, mis aitab vältida selliseid apsakaid, kui EMÜ 2 aasta vanuses osaliselt ligipääsmatus spordihoones. Kõik kaardistatud EMÜ objektid saavad üles liikumisvabaduse lehele, millele pääseb siit.
Kolmapäeva õhtul sõitsime Tartusse ja mina unistasin, et ... Dorpati hotellis võiks invatuba olla selline, kus aknast avaneks vaade tigutornile. Kohale jõudes selgus, et ongi nii. Invatuba oli ise selline suur ja lahe nii, et mitte millegi kallal polnud nuriseda. Aknad olid madalal ja ilus vaade linnale. Kõik ratastoolis külastaja käe kõrgusel. Väga meeldis. Jüri oli 3., Villu 4. ja meie 2. korrusel invatubades. Teenindus oli hea aga probleeme oli parkimisega, sest hotelli SPA poolel asuv ainuke invaparkimiskoht oli soomlaste vallutatud ja nii pidimegi Jüri keset parklat autost maha võtma ja siis sai Arko auto parkida tavakohale ja ise välja tulla.

Esimesel õhtul läksime linna peale uitama. Pildistasin suurvees Emajõge, uut Ahhaa-keskust ja maandusime Suminasse. Selline lahe bubi, kus kolmapäeviti toimuvad mälumänguõhtud. Võtsime ka kohe kohad sisse, tellisime õhtusööki ja jooki ning Jüri pakkus võistkonna nimeks Lampjalad. Ihhii 4 ratastoolis inimest: Jüri, Arko ning tartlased Triin ja Urmas ning mina. Mul küll lampjalgu pole ja kahjuks jäid ka teiste meeste jalakumerused uurimata. Viktoriini küsimused olid päris rasked aga siiski saime 8 võistkonna arvestuses 17 punktiga 6. koha. Targemaks saime ka. Aga ainsana teadsime vanapaberikogumise kampaania küsimusele vastust. Tore oli kohtuda tartlastega ja puhata enne raskeid tööpäevi.

Neljapäeval kaardistasime 7 hoonet 11st ära. Kõige ekstreemsem oli EMÜ spordihoone, mis oli ainult paar aastat uus hoone, kuid kus puudus lift ja ligipääs teisele ja kolmandale tasandile. Inva-wc oli hea ja nii ülisuure peegliga, et kõik kes seda nägid ka muigasid. Spordihalli töötajad olid nobedasti nõus kasutama trepironijat ja meie autojuht Villu ka kohe nõusse said. See oli õudus, sest näitsikud olid seda tühjalt proovinud aga koos meheraskusega oli kolmekesi palju pusimist ning meil oli kohutavalt õudne vaadata kuidas Villu küll ette siis tahapoole kaldus ja kõlkus seal astmetel. Lõpuks jõuti poole trepini, kuid alla tulles polnud naistel jaksu trepironijat hoida ja lükata. Appi tormasid 2 noormeest ja nii lõpuks Villu alla sai. Me tõepoolest ei soovita trepironijat, sest see on ohtlik nii inimesele kui abistajatele. Parem lift või kaldtee. Nii pidin mina jälle treppe mööda lippama, pildistama, mõõtma, küsima ja kirja panema kõik selle, kuhu ratastooliga ei pääsenud.

Esimese päeva lõpuks olin nii väsinud, et peale tööpäeva lõppu läksime Taskusse Rimi poodi süüa ostma. Kõht täis ja ma praktiliselt kukkusin magama, sest jalad valutasid sellest üles alla ja majadele ringe peale tegemisest. Puhkasin paar tundi ja siis läksime töökoosolekule Jüri tuppa ning muljeid vahetama ja invapoliitikast rääkima. Tarku oli palju ja igal ühel oma arvamus Eesti asjast. Muljed olid siis sellised.

Põhuteatri testimine - tehtud!

Esmaspäeval käisime põhuteatrit testimas. Koos minuga olid kohapeal Arko Vool ja Jüri Järve Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingust. Varem oli projekteerija ka teatri ehituse projektiga kooskõlastamas käinud. Nüüd oli siis aeg küps ja meid paluti kohale tulla. Jüri ja Arko proovisid kaldteed, mis lava kõrvalt saali viis. Said küll alla ja üles. Pime oli seal põhuteatri saalis, lõhnas heina järele. Katusime seda musta seina, mis oli põhupakidest laotud ja siis mingi tsemendi-taolise massiga üle kaetud ja mustaks värvitud. Kangesti tuli tahtmine laulda laulu - must lagi on meie toal ja küsida kus on elevandid? Ikka heinalõhna pärast, mis mind tegelikkuses turtsuma ajas. Väga lahe idee see kultuuripealinn 2011 põhuteatri projekt NO99 teatrilt ja tänuväärt tegemine. Suurepärane vaade ja mälestused lapsepõlvest, kui seal oli 70-tel aastatel Tornide väljaku lõbustuspark. Piltidelt vasu naeratavate nägudelt paistab rahulolu ja rõõm tehtud tõsisest tööst. Ilma naljata - Jüri ja Arko on tõsised töömurdjad juba palju aastaid ja mina vabatahtlikuna abiks mõõtmas, pildistamas ja lükkamas, uksi avamas, kui vaja.
Testisime põhuteatrit liikumispuudega inimeste seisukohalt aga rääkisin ka nägemisüuudega inimeste seisukohalt. Lihtalt tunne oli nagu kobaks pimeduses. Seinad, lagi ja põrand kõik olid ühte moodi mustad. Kui uksest välja astusin, kust muidu tulevad tavalised teratrikülastajad, siis must ukseesine platvorm jätkus trepiga ja suhteliselt raske on aru saada millal trepp algab. Tegin ettepaneku see kollase või triibulise, teist värvi lindiga märgistada. Kurb oli kuulata, et muinsuskaitsega oli raskusi ajutise hoone püstitamisega aga samas olid vanad kulunud paekivist astmed nii kulunud ja lagunenud, et seal võib olla tõsine oht treppidest alla kukkuda või komistada. Trepp on pikk ja käsipuud seal pole. Näete kuu võimas on see põhupakkidest sein.

Välja lubati panna invaparkimiskohad ja inva-wc lisaks tavatualettidega. Suvekohvik pidi ka eraldi tulema, kuid sinna liikumispuudega inimesed ei pääse. Kui põhuteatri projekti kooskõlastati, siis kohviku teemat ei räägitud. Samal ajal tegi ka päästeamet tuletõrjesignalisatsiooni testismist ja me tundsime, et oleme ühel pulgal. Vajalikud ja tähtsad. Jüri kooskõlastas projekti ja olime rahul, sest liikumispuudega inimestele on tagatud sissepääs saali, parkimine üleval mäe otsas ja invawc kasutamise võimalus. Täna pani Auli ka piisavalt pika info liiduinfolisti. Rohkem pilte leiad siit.

Lisan selle Auli Lõokese teksti siia:
30.aprillil 2011 avab Teater NO99 Tallinnas Skoone bastionil Põhuteatri, kus liikumisvabadusega ei tohiks probleeme olla. NO99 Põhuteater on spetsiaalselt kultuuripealinna jaoks loodavatest sündmustest suurim. See on installatsioon, avalik ruum ning kultuuriürituste toimumispaik. Põhuteater rajatakse Tallinna kesklinnas asuvale Skoone bastionile, kus ta on avatud 2011. aasta maist kuni sama aasta oktoobrini. Pärast seda NO99 Põhuteater kaob.

Teatri projekt toodi Tallinna LIÜ ekspertidele kooskõlastamiseks ning aprillikuus käisid Tiia Tiik, Arko Vool ja Jüri Järve teatris liikumisvabadust testimas. Sellest saate aprillikuu ELILi Teatajast lugeda fotoreportaaži. allpool infot kava, soodustuste, parkimise jms kohta. Teatri kava on internetis http://pohuteater.no99.ee/#/programm/kalender

Pileteid on võimalik osta Piletimaailma müügipunktidest, netist www.piletimaailm.com või NO99 kassast: Sakala 3: E – R kl 12:00-18:00. Tel: 660 5051 või alates 07.05 NO99 Põhuteatri kassast Skoone bastionil. Piletihinnad leiad iga ürituse juurest

Soodustused kehtivad: ITIC / ISIC / õpetajad / õpilased / pensionärid
Liikumispuudega inimese saatjale kehtib 50% soodustus. Liikumispuudega inimestel on võimalik parkida ülemises parklas. Palume alati oma tulekust eraldi teavitada (piletid@no99.ee või helista 668 8792). Pileteid on võimalik broneerida. Broneeritud piletid tuleb välja osta 14 päeva jooksul broneerimisest. Broneerimiseks kirjuta: piletid@no99.ee või helista 668 8792.

Tartus kaardistamas ja seeneuputusest

Reede 24.septembril käisime Tartus Tallinna Tehnikaülikooli hooneid Tartus kaardistamas. Ilm oli soe ja päikesepaisteine ja nagu loodud kaardistamiseks. Puiestee tänaval asusid TTÜ Tartu kolledzi hooned, mis peale kaardistamist osutusid liikumispuudega, sh ratastoolis liikujatele, ilma kõrvalabita ligipääsmatuteks. Kurb tõdeda aga isegi 21.sajandi keskpaigas renoveeritud õppehoonetesse puudub sissepääs treppide tõttu, parklast viib kiviparkett kõnniteeni, millel serv kõrge ja siis veel see paremini ligipääsetav hoone, mille ees taaskord puidust kõrgeastmega trepp.
Vastuvõtt haldusjuhi Arvedi poolt oli soe ja mõistev. Käisime ekskutrsioonil seal, kuhu Arko ei pääsenud. Ei ole selles koolis kohatud liiumispuudega üliõpilast. Kindlasti on põhjus selles, et neil kõrghridust ihkavatel inimestel on paremad võimlaused Tallinnas ja nii nad ei jõuagi sinnani. Eks saadame soovitused neilegi ja on siis TTÜl olemas olukorra kaardistus ja tulevikus hea parandada ja muuta olukorda ligipääsetavamaks.

Õhtupoole läksime Arko koju Jõgevamaale ja siis viidi mind seenele vaid tingimusel, et 1 tund on aega. Masendav. Isegi seenel käimiseks pean ma aega planeerima ja kella vaatama. Arko imetles käeulatuse olevat imelist kärpseseent ja passis seniks autos. Mis teha, kui mõne jaoks on seenelkäimine vaid passimine, samas kui mina usinasti seeni korjasin. Imetles sügisest metsa ja loodust. ning kuulas raadiot või luges raamatut.
Koomiline oli see, et seeni oli metsa all nii palju, et mõned neist märkamatult puruks astusin. Võta või reha ja riisu kokku. Kappasin kiiruga Peipsiäärsetesse metsadesse ja saagi üle ei pidanud pettuma, sest oma ettenägelikkuses olin suure plastmasskausi ka kaas pannud. Ja need said tõepoolest kuhjagea seeni täis. Arko emale jätsin ülepoole seentest ja puhastasime need koos ära. Ligi 200 km kodutee Tallinnasse võis alata. Koju jõudsime poole 9. Ilus päev oli. Täna siis seeni keetma ja soolama ja õhtuks saab seenesalatit.

Solarise hädade tõttu hilinesime Aasta Tegu 2009 üritusele

Kui nüüd loen Gerd Tarandi sissekannet pealkirjaga:Avatar 2/3, täielik #FEIL ja kuidas inimesi mitte evakueerida
http://www.gerdtarand.eu/arhiiv/5069

Solarises inimeste kehvast ja oskamatust teavitamisest tulekahjuhäire korral, siis kerkib paratamatult huultele küsimus, et mida peavad sel juhul tegema ratastoolis külastajad, et hoonest ohu korral kiiresti välja pääseda? Miks tehakse selliseid invalifte, mida pole sihtrühmal võimalik kasutada? Miks tuuakse vabanduseks, et see lift on lukus ja töötab vaid kaardiga sellepärast, et tavainimesed kasutasid seda sõtmiseks ja ratastoolis inimesed ei pääsenud lifti? Miks pole sellist probleemi nt Viru keskuses või Kristiines? Seal on lahendatud isegi invaparkimine nii, et turvamehed tegelevad oma tööga ja jälgivad inimesi, kes invakohtadele pargivad ja hoiatav neid. Miks ja miks on meie elu selline, et kõik lihtsad asjad muudetakse igaks juhuks nii keeruliseks? Mis saab siis ratastoolis inimestest kui tulekahjuhäire korral liftid välja lülitatakse? Kuidas nad oma autoni pääsevad?

Sellepäerast küsin mina, et miks meie näeme ratastoolis inimesi nii harva ühistranspordis, teatrites, kaubanduskeskustes ja linnatänavatel? Sageli saamegi oma vastused nendele küsimustele just neid mikse esitades ja sellele mõeldes. Tegelikkuses olen selline inimene, kes saab orienteerumisega hästi hakkama ja kuna 2 korda on Soraises ka käidud, siis tundus Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu pakkumine parkida Solarise keldris asuvasse parkalsse invkohale igati mõistlik ja loogiline valik. Mõeldud tehtud aga siis algasid hädad. Arko sai oma Opeli invakohale pargitud. Läksime kahekesi liftini, mille silt oli minule nähtav aga Arko oma ratastoolis istuja kõrguselt seda ei näinud. Invalifti olime kasutanud ka varem. Sisenesime lifti ja lift pani plaksti uksed kinni. Meie vajutasime nuppu 1.korrusele ja tabloole ilmus kiri LUKUSTATUD! Kurb oli seal istuda, andsime kella ja siis uksed avanesid, proovisime uuesti. Kuskil polnud kirja, et lift töötab koodkaardiga. Mina läksin välja ja kõmpisin 0. korrusele turvatöötajat otsima. See peale jõudis lift minuni ja seal oli üks naistöötaja, kes saatis ka ratastoolis neiut liftiga 0.korrusele. Ma küsisin aga kus on see mees, kes liftis oli? Vastus oli, et 1. korrusel ja otsib invawc-d. Läksin töötajaga kaasa ja sõitsime siis 1. korrusele, võtsin sealt Arko peale ja sõitsime tagasi 0. korrusele, kus asub maja ainuke inva-wc. Seal käidud ja olime targemad ning andsime kella, turvamehed kõnnivad edasi tagasi aga meid nad ei tee märkamagi. Aeg oli juba nii kaugel, et meil oli väga kiire Eesti Panga majja üritusele jõudmiseks. Meil oli seal ettekanne ja minul fotograafitöö tellitud.
Kui kõnetasime lõpuks ühte turvatöötajat, siis ta küsis, et miks te kella ei helista? Me helistasime aga juu polnud piisavalt instrueeritud turvamehi, kes oma kaardiga lifti tööle panna suudavad. Sama mees siiski kasutas oma koodkaarti ja nii saime 1. korrusele. Paraku see sekeldus võttis palju aega ja me hilinesime mõned minutid pidulikule vastuvõtule. Piinlik aga miks siiski tehakse meie elu nii keeruliseks lihtsates asjades. Mujal riikides ringi reisides pole see elu nii keeruliseks muudetud. Mis on hea liikumispuudega inimesele on sobilik kasutada ka meil.

Saadan ka arupärimise Solarisesse edasi.