Reede hommikul olin mina ikka veel väsinud aga kuna eelmisel päeval olime palju tööd teinud, siis tahtsime agaralt ka 4 viimast hoonet ära kaardistada. Paraku olid need 4 hoonet piiratud ligipääsetavusega ja 3 hoonesse puudus ligipääs täielikult. Jälle olin mina see, kes jalutas ümber hoonete ja kõndisin koos kontaktisikute, majandusjuhatajatega mööda pikki koridore, treppe, klasse ja kabinette. Üks tark inimene nimetas mind isegi juhendajaks. Aplaus selle eest ja seetõttu võis minu alluvaid 3 ratastoolis meest ka testisõitjateks nimetada. Eks see liikumisvabaduse audit koos ettepanekute ja soovituste ja arvamustega olegi üks suur testimine, kommenteerimine ja selgitamine kohapealsetele inimestele, et miks nii peab olema ja mis seetõttu olukorra paremaks muudab. Enne EMÜ peahoonesse minekut sobitasime tutvust Tartu bussiliini nr 16A juhiga. Väga abivalmis SEBE bussijuht oli ja tahtis kohe kaldtee alla lasta ja kutsus meid bussile. Meie tee läks paraku teises suunas. Jah tartlastel on mille üle uhke olla, sest bussid on neil kõik madalapõhjalised ja bussijuhid koolitatud ja abivalmid liikumisupuudega inimesi teenindama. Suur- ja väikeloomakliinik ning apteek ja õppehooned said testitud. Luukered said ka üle vaadatud ja enim avaldas mulle muljet kaelkirjaku skelett.
Suurloomakliinikus kurtsin muret, et ratastoolis inimestel pole end võimalik kaaluda ja küsisin uudishimulikult, et äkki neil on hobuste ja teiste suurloomade kaalu. Oligi ja meiega kaasaskäiv kontaktisik lasigi meestel end kaaluda. Saime veel koeri, kasse, jäneseid ja lehmi näha. Hobused olid koplis maja taga. Pärast oli üks hoone, kus hetkel lennukolledz sees ja siis said mehed jälle traktoreid ja helikopteri ehitamist piiluda. huvitav ja põnev oli see kaardistamistöö. Kui kõik hooned ülevaadatud said, siis läksime sööma. Lõunasöök toimus palmide all aga maitses nagu sööklatoit ikka. Tagasi tee Tartus Tallinnasse kulges nii aeglaselt, et mina raamatut Minu Gruusia lugedes uinusin ja veidike enne Tallinna ärkasin. Tartus oli soojem, kased lehtes ja kastanid kohe õide puhkemas, soojagi oli päikese käes +20 C. Samas oli Pirital Jürit koju transportides seal külm ning kraadiklaas näitas ainult + 7 C.Selles kaardistamise tööst valutasid minu jalad praegugi, sest pole harjunud sedasi treppidest üles alla ja majade vahel ning koridorides ringi traavima. Jõudsime veel õhtuti muljeid vahetada ja töökoosolekuid Jüri tuoas pidada ja invapoliitikat arutada. Tarku oli palju ja igal ühel oma arvamus Eesti asjast. Samas olid Tartus Eesti Maaülikooli esindajad viisakad ja abivalmid. Mulje oli oluliselt parem, kui Tartu Ülikooli kaardistamisel, kus mõnda hoonesse ei tahetud sissegi lasta. Tore oli ja teadmine, et sellest tööst palju kasu tuleb on ka muljetavaldav.
Liikumisvabaduse kohta rohkem infot leiad siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar