8. mai 2011

Tartusse Maaülikooli hooneid kaardistama!

Kaardistasime sel korral Eesti Maaülikooli õppehooneid ja ühiselamuid. 2 pikka töist päeva koos 3 ratastoolis kaarditajaga. See oli väga hariv, õpetlik aga pean otse ütlema, et nii väsitavat ja tihedat kardistamist pole mul varem olnud. Olen endiselt arvamusel, et projekteerijaid ja arhitekte peab koolitama ligipääsetavuse teemal, mis aitab vältida selliseid apsakaid, kui EMÜ 2 aasta vanuses osaliselt ligipääsmatus spordihoones. Kõik kaardistatud EMÜ objektid saavad üles liikumisvabaduse lehele, millele pääseb siit.
Kolmapäeva õhtul sõitsime Tartusse ja mina unistasin, et ... Dorpati hotellis võiks invatuba olla selline, kus aknast avaneks vaade tigutornile. Kohale jõudes selgus, et ongi nii. Invatuba oli ise selline suur ja lahe nii, et mitte millegi kallal polnud nuriseda. Aknad olid madalal ja ilus vaade linnale. Kõik ratastoolis külastaja käe kõrgusel. Väga meeldis. Jüri oli 3., Villu 4. ja meie 2. korrusel invatubades. Teenindus oli hea aga probleeme oli parkimisega, sest hotelli SPA poolel asuv ainuke invaparkimiskoht oli soomlaste vallutatud ja nii pidimegi Jüri keset parklat autost maha võtma ja siis sai Arko auto parkida tavakohale ja ise välja tulla.

Esimesel õhtul läksime linna peale uitama. Pildistasin suurvees Emajõge, uut Ahhaa-keskust ja maandusime Suminasse. Selline lahe bubi, kus kolmapäeviti toimuvad mälumänguõhtud. Võtsime ka kohe kohad sisse, tellisime õhtusööki ja jooki ning Jüri pakkus võistkonna nimeks Lampjalad. Ihhii 4 ratastoolis inimest: Jüri, Arko ning tartlased Triin ja Urmas ning mina. Mul küll lampjalgu pole ja kahjuks jäid ka teiste meeste jalakumerused uurimata. Viktoriini küsimused olid päris rasked aga siiski saime 8 võistkonna arvestuses 17 punktiga 6. koha. Targemaks saime ka. Aga ainsana teadsime vanapaberikogumise kampaania küsimusele vastust. Tore oli kohtuda tartlastega ja puhata enne raskeid tööpäevi.

Neljapäeval kaardistasime 7 hoonet 11st ära. Kõige ekstreemsem oli EMÜ spordihoone, mis oli ainult paar aastat uus hoone, kuid kus puudus lift ja ligipääs teisele ja kolmandale tasandile. Inva-wc oli hea ja nii ülisuure peegliga, et kõik kes seda nägid ka muigasid. Spordihalli töötajad olid nobedasti nõus kasutama trepironijat ja meie autojuht Villu ka kohe nõusse said. See oli õudus, sest näitsikud olid seda tühjalt proovinud aga koos meheraskusega oli kolmekesi palju pusimist ning meil oli kohutavalt õudne vaadata kuidas Villu küll ette siis tahapoole kaldus ja kõlkus seal astmetel. Lõpuks jõuti poole trepini, kuid alla tulles polnud naistel jaksu trepironijat hoida ja lükata. Appi tormasid 2 noormeest ja nii lõpuks Villu alla sai. Me tõepoolest ei soovita trepironijat, sest see on ohtlik nii inimesele kui abistajatele. Parem lift või kaldtee. Nii pidin mina jälle treppe mööda lippama, pildistama, mõõtma, küsima ja kirja panema kõik selle, kuhu ratastooliga ei pääsenud.

Esimese päeva lõpuks olin nii väsinud, et peale tööpäeva lõppu läksime Taskusse Rimi poodi süüa ostma. Kõht täis ja ma praktiliselt kukkusin magama, sest jalad valutasid sellest üles alla ja majadele ringe peale tegemisest. Puhkasin paar tundi ja siis läksime töökoosolekule Jüri tuppa ning muljeid vahetama ja invapoliitikast rääkima. Tarku oli palju ja igal ühel oma arvamus Eesti asjast. Muljed olid siis sellised.

Kommentaare ei ole:

Autoreis Kreekasse 6

 16.mai 2024 Albaanias sajab ja väljas on hall. l 7.45 alustame sõitu Tiranasse. Palju autosid, vähe parkimiskohti. Inimesed jätavad autod i...