Hea teada: Muutub töötavate töövõimetuspensionäride eest sotsiaalmaksu tasumise kord

Selline muutus siis ootamas ees tööandjaid, kes oma vähenenud töövõimega inimese eest küsivad sotsiaalmaksu soodustust Sotsiaalkindlustusametilt, siis juulist 2016 on vaja selle taotlusega pöörduda Töötukassasse.

Muutub töötavate töövõimetuspensionäride eest sotsiaalmaksu tasumise kord

Töövõimereformi jõustumisega 1. juulist 2016. a muutub töötavate töövõimetuspensionäride eest sotsiaalmaksu tasumise kord.
Riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise kord on kehtestatud rahandusministri 31. detsembri 2003. aasta määrusega nr 113. Korra kohaselt peab riigipoolse sotsiaalmaksu arvestust kuni 30.06.2016 Sotsiaalkindlustusamet, kes arvestab ja maksab sotsiaalmaksu riigi poolt tööandja igakuiselt esitatava taotluse alusel.
Sotsiaalmaksu riigi- ja tööandjapoolset tasumist isikute eest, kes saavad töövõimetuspensioni, reguleerib sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi SMS) § 6 lg 1 p 5 ja lg 3.

Veel samal teemal

• Töövõimereform kui vahend tööjõupuuduse vastu 26.01.2016
• 2016. aasta muudatused sotsiaal-, tervise- ja töövaldkonnas 04.01.2016
• Riigikogu kiitis töövõimereformi edasilükkamise heaks 25.11.2015
• Nõustamine ja koolitamine vähenenud töövõimega inimese töölevõtmiseks 25.11.2015
• Sotsiaalkomisjon muutis töövõimetoetuse seaduse eelnõu 18.11.2015

Riik maksab äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja töötaja eest, kes saab töövõimetuspensioni, sotsiaalmaksu SMS § 2¹ nimetatud kuumääralt (2016. aastal 390 eurolt). Juhul kui töövõimetuspensionärist töötaja on töösuhtes mitme tööandjaga, maksab riik sotsiaalmaksu selle tööandja eest, kes töötaja palgalt tulumaksu kinnipidamisel arvestab maksuvaba tulu. Seega on sisu poolest tegemist sellele tööandjale antava maksusoodustusega, kelle juures töötaja peamiselt töötab. Juhul kui töötaja ei ole esitanud maksuvaba tulu arvestamise avaldust ühelegi tööandjale (näiteks avaldus oli esitatud pensioni maksjale), valib töötaja kirjaliku avaldusega ühe tööandja, kelle eest riik maksab sotsiaalmaksu.
NB! Sotsiaalmaksu tasub riik ainult töölepingu alusel töötava töötaja eest, mitte töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel tasu saava inimese eest. Riigiasutused ja ettevõtte juhatuse liikmed juhatuse liikme lepingu alusel ei saa sotsiaalmaksu tagastamise taotlust esitada.
Kui töövõimetuspensioni saav isik jõuab vanaduspensioniikka, hakkab ta saama vanaduspensioni ja sel juhul riik selle isiku eest sotsiaalmaksu ei maksa. Töötaja tõendab tööandjale, et tema on töövõimetuspensioni saaja, esitades oma pensionitunnistuse, kus peab olema märge vastava pensioniliigi (töövõimetuspension) ja tähtaja kohta.
Töövõimetuspensionit saava töötaja eest riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise kohustus tekib päevast, millal töövõimetuspensionit saav isik tööle võetakse või juba olemasolevale töötajale töövõimetuspension määratakse.
Sotsiaalmaksusoodustuse saamiseks peab tööandja igal kuul esitama Sotsiaalkindlustusametile riigipoolse sotsiaalmaksu ülekandmise taotluse, kus näidatakse töövõimetuspensioni saavate töötajate ees- ja perekonnanimed, isikukoodid, riigipoolse kohustuse tekkimise ja lõppemise kuupäev ning riigi poolt makstava sotsiaalmaksu summa. Taotlus esitatakse hiljemalt aruandekuule (palga arvestamise kuule) järgneva kuu 2. kuupäevaks (kui 2. kuupäev on laupäev või pühapäev, siis esimeseks järgnevaks tööpäevaks) riigiportaalis www.eesti.ee.

Kehtiva korra kohaselt võidakse maksta sotsiaalmaksutagastust tagasiulatuvalt maksimaalselt kolm kuud. Seega tuleks koos viimase (hiljemalt 4. juuliks) Sotsiaalkindlustusametile esitatava taotlusega esitada kõik eelnevate perioodide esitamata taotlused alates märtsist 2016 (aruandekuu juuni + kolm kuud tagasiulatuvalt).
Seoses töövõimereformiga alates 1. juulist 2016. a hakkab töövõimetuspensionäride riigipoolset sotsiaalmaksu tasumist korraldama ja tasuma Töötukassa. Viimane periood, mille eest saab Sotsiaalkindlustusametist sotsiaalmaksutagastust taotleda, on juuni 2016. Pärast 4. juulit Sotsiaalkindlustusametile eelmiste perioodide eest esitatud taotlused jäävad rahuldamata, samuti ei rahulda selliseid taotlusi Töötukassa.

Lugemissoovitus: Neuroloog Janika Kõrv: kui ma saaksin insuldi...

Selline asjalik ja huvitav artikkel, mida soovitan lugeda. Link artiklile on pealkirja sees.

Neuroloog Janika Kõrv: kui ma saaksin insuldi...
Janika Kõrv            

Rubriik: Tervis

Ma loodan, et seda ei juhtu. Aga risk on olemas, sest haigus on väga sage.

Igal aastal haigestub Tartu linnas esmasesse insulti üle 200 inimese, kirjutab Tartu ülikooli neuroloogia vanemarst-õppejõud ja Tartu ülikooli närvikliiniku dotsent Janika Kõrv Kliinikumi Lehes.
Ma ei ole veel väga vana, mistõttu pole risk väga suur, aga haigestuda võivad ka noored ja lapsed. Tartus läbi viidud rahvastikupõhiste uuringute andmetel on üldise eluesmase insuldi haigestumus võrreldav muude Euroopa riikidega, kuid noortel täiskasvanutel on see teistega võrreldes suurem.
Igaüks võib oma insuldiriski välja arvutada mobiilirakenduse abil, mis on kättesaadav: strokeriskometer.com.
Minu risk viie aasta jooksul insulti haigestuda on 0,68 protsenti. See on enam-vähem sama, mis minu eakaaslastel, kellel riskitegureid ei ole. Kuid kõiki tegureid siin arvesse ei võeta – insuldil võib olla enam kui 200 erinevat põhjust.
See kalkulaator arvestab ainult tuntud riskitegureid, mis on insuldi põhjuseks peamiselt eakatel: kõrgvererõhktõbi, kodade virvendusarütmia, suhkurtõbi jne. Noorte insuldi põhjused võivad olla väga erinevad: arterite lõhustav aneurüsm, geneetilised haigused, migreen, jne.

Vaatamata põhjalikele uuringutele jääb ligi 40 protsendil noortest haigestumise põhjus ebaselgeks.
Olen oma pereliikmetele selgeks teinud, et kui mul tekivad insuldi sümptomid, nagu näiteks kehapoole halvatus ja tuimus ning suunurga allavajumine, siis tuleb haarata telefon ja valida 112. On teada, et need, kes esmalt helistavad perearstile, õigeaegselt haiglasse ei jõua, mistõttu ravi hilineb. Mõnikord ei tunta insuldisümptomeid ära, kas eiratakse neid või peetakse millekski muuks. Noorte insult kulgeb sageli väga kergete sümptomitega, mistõttu võivad need jääda tähelepanuta nii inimesele endale, kuid vahel ka kiirabi või haigla meditsiinipersonalile. Ma loodan, et kui minuga peaks see juhtuma, siis ei peeta mul äkki tekkinud ühe kehapoole ja näo tuimust migreeni auraks – esimene migreeni aura minu vanuses on vähetõenäoline. (Migreeni auraks nimetatakse nähtusid, mis annavad märku peatselt algavast migreenihoost – toim.)
Insuldi sümptomid noortel naistel on sageli mittetraditsioonilised, näiteks võib esineda valu, teadvushäire või segasusseisund.
Termin „aeg on aju“ viitab vajadusele kiire verevoolu taastava ravi järele, et närvirakke päästa. Suure ajuarteri sulguse tõttu tekkinud ajuinfarkti korral hävib 1,9 miljonit närvirakku minutis ja aju vananeb 3,6 aasta võrra iga ravita jäänud tunniga. Kui minu insuldisümptomite tekkimisest on vähem kui 4,5 tundi, siis paneb kiirabi ehk ka vilkurid tööle ja helistab erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arstile saabumisest ette. Loodan, et minu valves olev kolleeg neuroloog on kiirabi saabumisel juba EMO-s ootel ja kompuutertomograafia kabinet on minu jaoks vabaks tehtud.
Kui kõikide uuringute ja analüüside poolt vastunäidustusi ei ole, siis saaks minu ajuarterit ummistavat trombi lahustada veeni kaudu manustatava ravimiga ehk teha trombolüüs. Kui see protseduur paranemist ei too ja ajuarterite kontrastuuringul on tromb suures arteris selgelt näha, siis ma loodan, et see püütakse veresoone kaudu välja tõmmata ning verevool taastub. Ehk siiski minu sümptomid mööduvad juba EMO-s. Vaatamata sellele ma loodan, et mind võetakse mõneks päevaks haiglasse, et välja selgitada insuldi põhjus ning alustada kordusinsuldi ennetamisega. Järgmisel korral ei pruugi ma nii kergesti pääseda.
Kui vaadata nüüd uuesti seda riskikalkulaatorilt, siis minu risk viie aasta jooksul korduvalt haigestuda tõusis 10 korda (10,68 protsendini), mis on 25 korda suurem, kui minu soost ja samas vanuses inimesel, kellel pole olnud insulti ega muid riskitegureid. Üsna mõtlemapanev fakt, igatahes.
Mis minu heaks veel teha saab?
Pean hakkama tarvitama ravimeid, et ennetada korduvat insulti. Kui oleksin suitsetaja, siis kavatseksin sellest kohe loobuda. (Eestis tehtud retrospektiivse uurimuse alusel on korduva isheemilise insuldiga hospitaliseeritud patsientide hulgas suitsetajaid 28 protsenti.) Kui ma täielikult ei paranenud, siis ma väga tahaksin akuutravi lõppedes kohe jätkata funktsioone taastava raviga taastusravi osakonnas. Aga mul ei pruugi nii hästi minna. Uuringud on näidanud, et kuigi insuldi hilistulemused noortel on eakatega võrreldes oluliselt paremad, siis võrreldes oma tervete eakaaslastega on nende pikaajaline elulemus (elada jäänud aeg insuldist surmani – toim.) väiksem.
Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis 15–44-aastaste patsientide elulemus palju väiksem: seitse aastat pärast insulti on elus 75 protsenti.
Kas personaalmeditsiin võib meid insuldist päästa?
Mina seda ei tea. Võib olla on sellest kasu minu järeltulijatel, kuid täielikult ei saa seda rasket haigust likvideerida. Mida ma tean, on see, et viimaste aastate ravimeetodid (trombolüüs ehk trombe lahustav ravi ja trombektoomia ehk trombi välja tõmbamine veresoonest) ja ravi insuldiüksustes (kesk- ja regionaalhaiglates) on oluliselt insuldi prognoosi parandanud. Aga oma elustiili võiks üle vaadata igaüks ja perearsti juurde visiidi kokku leppida juba täna, et mõõta vererõhku, kolesteroolitaset ja veresuhkrut. Nagu ütleb vanasõna: „Tervis pole maast võtta”.

Toimetas Katre Tatrik, Tartu ülikool

Tallinn aitab üle lävepaku seminari kajastus

Raepressi ülevaade seminarist.

Tallinn aitab üle lävepaku

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet korraldas täna ülelinnalise konverentsi „Üle lävepaku“, kus puudega inimeste probleeme käsitlesid nii sotsiaaltöötajad, meedikud, teadlased, õigustöötajad kui ka tervisedendajad.

Sotsiaal- ja Tervishoiuameti teenuste ja toetuste sektori spetsialistid Jüri Järve ja Marina Runno tutvustasid seminaril Tallinna ligipääsetavuse tegevuskava ning tegid ülevaate puuetega inimestele suunatud tegevustest. Tegevuskava eesmärgiks on muuta aastaks 2020 Tallinna füüsiline, meeleline ja kommunikatiivne keskkond oluliselt ligipääsetavamaks praegusega võrreldes.
„Tallinna juurdepääsetavust kavandav alusdokument määrab kindlaks jätkusuutliku arengu universaalse disaini valdkonnas, prioriteetsed strateegilised eesmärgid ja vajalikud tegevussuunad, et tagada pealinlastele hea ja ligipääsetav elukeskkond ja tooted,“ märkisid ameti spetsialistid ning lisasid, et kõige enam ootavad erivajadustega inimesed ligipääsetavuse portaali (ka selle mobiilse versiooni) loomist, Tallinna linna kodulehe, veebiteenuste ja Tallinna TV saadete ligipääsetavust nägemispuudega inimestele ning Tallinna turismiveebi arendamist.
Tallinna ligipääsetavuse tegevuskava töötati välja koostöös ekspertide, puudega inimeste organisatsioonide ja ühenduste esindajate ning linna ja riigi ametiasutustega. Juba lähitulevikus on see plaanis esitada linnavalitsusele arutamiseks ja kinnitamiseks.

Seminari esimeses osas tutvustas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse projektijuht Mare Naaber asutuse poolt koordineeritavat ERFi meedet, mis toetab erivajadustega inimeste eluaseme füüsilist kohandamist. Tegemist on 2023. aastani kestva pilootprojektiga, mille sisu on toetada kuni 4500 euroga vähemalt 2000 puudega inimest üle Eesti oma kodu kohandamisel.
Päeva teises osas käsitles soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta puudega inimeste õigust võrdsele kohtlemisele ning ülevaate esmahaigestunud noorte toimetuleku toetamisest Iru noortemajas tegi Tallinna Vaimse Tervise Keskuse direktor Merike Otepalu.
„Igal aastal haigestub Eestis esmakordselt psühhoosi ligi 400 noort inimest, neist umbes 200 inimest Tallinnas. Hinnanguliselt 50% haigestunutest ei jätka iseseisvalt ravimite tarvitamist peale haiglaravi, 80 protsendil haigestunutest psühhoos kordub viie aasta jooksul, mille tulemusena haiguse prognoos halveneb,“ tõdes Otepalu. „Uuringud on näidanud, et 75% haigestunutest on taastumise prognoosiga juhul kui inimene tarvitab regulaarselt ravimeid ning saab kompleksset tuge ja teenuseid peale haiglaravi.“

Mullu uue teenusena alustati Tallinnas omastehooldajate asendushoolduse teenuse osutamist MTÜ Koduhoolduskeskus Certis poolt. „Selle eesmärk on omastehooldajate hoolduskoormuse vähendamine lühiajalise puhkuse ja vaba aja võimaldamiseks,“ täpsustas seminaril ettekandega esinenud koduhoolduskeskuse juhatuse esimees Jaanika Luus. „Teenus on omastehooldajale ja hooldatavale tasuta ning seda osutatakse kõigil nädalapäevadel kl. 7-22 kuni 15 tundi kuus.“ Mullu osutati teenust 52 kliendile.
Eesti Töötukassa uutest teenustest (tööalane rehabilitatsiooniteenus, kaitstud töö ja kogemusnõustamise teenus) rääkis seminaril asutuse Tallinna ja Harjumaa teenusekonsultant Maarja Reinsalu.

Seminari “Üle lävepaku” lõpus tänas Tallinna abilinnapea Merike Martinson konverentsi korraldajat Sotsiaal- ja Tervishoiuameti meeskonda, samuti kõiki ettekandjaid ja neid rohkeid kuulajaid ja kaasa mõtlejaid, keda puuetega inimeste elu puudutavad teemad tänases Eesti ühiskonnas ükskõikseks ei jäta.

Tallinnas tutvustati uuringut puuetega inimeste uute teenuste vajadusest

Täna osalesin esimeses osas seminaril "Üle lävepaku". Seal tutvustati uuringut, räägiti ligipääsetavuse tegevuskavast, korterite kohandamisest jne. Päeva teise osasse jätkus ka palju huvitavat, kuid mul hakkas töö juures klientide vastuvõtt ning ei saanud pärast lõunapausi enam osaleda. Uuringust jäi kõlama, et ligi 40% puuetega tööealistest inimestest töötavad ja paljud soovivad tööle minna. Pigem osalise koormusega ja paindlikumate töötamise võimalustega. Üllatav oli see, et sotsiaalnõustamise ja kogemusnõustamise teenuse järele tuntakse vajadust, kuid  sotsiaaltöötaja poole oli viimase 6 kuu jooksul pöördunud ligikaudu 18% inimestest. Ehk näitab see infopuudust, mida inimesed ei oska otsida, kuid samas paljud puuetega laste vanemad on arvutikasutajad. Kuna kõikidele puuetega lastele koostatakse rehabilitatsiooniplaan, siis on selle täitmine, nõustamine ja muudatuste tegemine esmane sotsiaaltöötaja ülesanne. Uute teenuste järgi vajadust ei olegi, kuid paljud teenused võiksid olla paremini kättesaadavamad, omaosalus väiksem, limiit suurem, teenuse kasutamise maht suurem ja lisaks ootavad erivajadusega inimesed paindlikumat lähenemist.
Mina sotsiaaltöötajana soovitan inimestel pöörduda sotsiaaltöötaja poole, sest lisaks toetuste maksmisele on meie tööülesanneteks ka nõustamine, informeerimine, toetamine, teenuste tutvustamine ja pakkumine.
Ettekandeid saab lugeda siit (LINK).
Uuringutega on võimalik tutvuda siit (LINK) ja siit (LINK). 

Tallinnas tutvustati uuringut puuetega inimeste uute teenuste vajadusest

Tänasel Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt korraldatud seminaril „Üle lävepaku“ tutvustati äsja valminud mahukat sotsiaaluuringut, mille eesmärgiks oli leida lahendusi puuetega inimeste toimetuleku ning nendele ettenähtud teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks.

Seminari avas abilinnapea Merike Martinson, kes õnnitles kohalviibijaid täna peetava Rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul ning rõhutas, et seminar toimub väga õigel ajal ja on teemakohane, pidades silmas viimastel aastatel puuetega inimeste hoolekandes toimunud reforme. Samuti on abilinnapea arvates meedias toimunud diskussioonid hakanud süvenenumalt käsitlema puuetega inimeste probleeme, mis kaasnevad ettevõetud ulatuslike reformidega hoolekande valdkonnas.

„Seminari pealkiri „Üle lävepaku“ on väga tabav iseloomustamaks seda arengut ja suunda , mida Tallinna linn puuetega inimeste hoolekandes ellu viib. Kohalik omavalitsus peab suutma koostöös puuetega inimeste organisatsioonidega luua sellise elukeskkonna , et erivajadustega inimene suudab astuda ise selle sümboolse lävepakuni,“ ütles Martinson oma avakõnes. „Teisel pool lävepakku peame ulatama sümboolse käe teenuste või vajalike tegevuste näol puuetega inimestele, et edaspidi saaksid nad julgelt ja väärikalt juba ise oma igapäevaelu elada.“

Täna esitletud uuring viidi läbi 3-15-aastaste Tallinnas elavate puuetega laste 202 põhihooldaja ja 16-65-aastaste 807 puudega inimese seas ajavahemikul oktoober 2015 – jaanuar 2016. Uuriti hinnanguid ja arvamusi viies teemaplokis: igapäevaeluga toimetulek, sotsiaalteenuste kasutamine, töötamine, majanduslik toimetulek ja hoolduskoormus. Eelmine sarnane uuring viidi läbi 2010. aastal. Tookord uuriti igapäevast toimetulekut ja eluasemeküsimusi. Uuringu läbiviimise idee tuli Tallinna Puuetega Inimeste Kojalt ja Tallinna Invakomisjonilt. Tellijaks oli Tallinna Linnakantselei ning läbiviijaks uuringufirma Saar Poll OÜ.

Kvantitatiivuuringu tulemustest selgus, et enamikul (84%) puudega tallinlastest on igapäeva elu abistajaks või toetajaks tema pereliige. Pea iga kümnendat (9,3%) puudega inimest, kes vajab kõrvalabi vähemalt mõned tunnid ööpäevas, ei abista regulaarselt keegi. Kõrvalabi vajadus on suurem 3-6-aastaste sügava puudega laste seas. Üle pooltele (58%) puudega laste põhihooldajatele ja pooltele (51%) puudega tööealistele on info erinevatest puuetega inimestele mõeldud sotsiaalteenustest, toetustest ja abisaamise võimalustest raskesti kättesaadav. Enam vajaminevateks osutusid rehabilitatsiooniteenused – 18% liitpuudega inimestest ei kasuta, aga kindlasti vajaksid neid. Abi saamiseks pöörduti kõige sagedamini kas pere- või eriarsti poole. 16% küsitletuist tööealistest ja 22% lastest arvas, et uutest teenustest aitaks nende elu senisest paremini korraldada tasuta füsioteraapia ja muud rehabilitatsiooniteenused.

Samuti selgus uuringust, et ligi iga kolmas puudega tööealine tallinlane töötab ning iga kolmas (33%) töötav puudega inimene vajaks praegusel töökohal paremini toimetulekuks mingit laadi abi. 76% vastajatest, kes ei tööta, aga sooviksid töötada, vajaksid töö leidmisel kõige enam nõustamist sobivate töökohtade osas (49%), informatsiooni pakutavatest töökohtadest (42%), ümberõpet uue elukutse omandamiseks (19%) ja tugiisikut, kes aitaks asjaajamistes (17%).
Suurt osa uuringus osalenud põhihooldajatest abistab keegi puudega lapse eest hoolitsemisel, kuid ligi iga viies (18%) vastaja on puudega lapse ainus abistaja. Nendest 73% on viimase poole aasta jooksul pidanud end puudega lapse abistamise või hooldamise tõttu töölt või õppetöölt vabaks võtma. Kõige enam aga vajatakse Tallinnas isiklikku abistajat (saatjat) ning päevahoiu- või intervallhoiuteenuseid.

Kvalitatiivuuringu tulemusel on info edastamise osas kavas rakendada „kõik ühest kohast“ põhimõtet, suurendada Tallinna kodulehel oleva teenuseid puudutava info arusaadavust, varustada perearstikeskused lihtsustatud infomaterjalidega, pakkuda puuetega inimestele infot lihtsamas keeles ja koos pildimaterjaliga ning koolitada paremini spetsialiste ja ametnikke.

Tõdeti ka, et haiglate ja suuremate perearstikeskuste juurde tuleb palgata sotsiaaltöötajad ning arendamist vajab tugiisikute süsteem ja kogemusnõustajate teenus. Kuna koduteenused jõuavad liiga väheste abivajajateni, siis peaks spetsialistide arvates puude määramisel hindama isikliku abistaja teenuse vajadust. Uuringus osalenud puuetega inimeste organisatsioonide esindajad, teenuse osutajad ja arstid pidasid vajalikuks ka uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, vajadust vähendada pereliikmete hoolduskoormust, luua enam päevahoiuvõimalusi nii lastele kui täisealistele ning suunata eluruumide kohandamine eelkõige liikumis- ja liitpuudega inimestele.
Samuti arvasid küsitletud, et invatransporditeenus tuleb kombineerida abistaja teenusega ning ühistransporditeenuse osutajad võiksid vajadusel pakkuda ka saatmisteenust. Koolide ligipääsetavus aga peaks paranema nii füüsilises kui ka sotsiaalses kontekstis.
Arvestades puuetega inimeste arvu ja teenuste vajaduse suurenemisega on erivajadustega inimeste sotsiaalhoolekande eelarve suurenenud Tallinnas aastaga 207 377 euro võrra ehk 5%. Eelarve kasv väljendus oluliselt vajalike teenuste osutamiseks, sh transporditeenuse ja isikliku abistaja ning tugiisiku teenuse eelarve osas ning psüühikahäirega inimestele teenuste osutamiseks. Käesoleval aastal on linna eelarves puuetega inimeste hoolekande korraldamiseks eraldatud 4 455 703 eurot.

Hea teada: liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide väljastamine vajab riiklikku regulatsiooni

Veel üks 9. märtsi 2016 uudis mis on seotud invaparkimiskaardi kasutamisega Tallinnas.

Liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide väljastamine vajab riiklikku regulatsiooni

Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametis toimunud koosolekul kinnitas Tallinna Linnavalitsuse invakomisjon tänavuse tegevuskava ning määratles eelseisvad olulisemad töösuunad. Istungil tõstatus põhiteemana liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide väljastamine, kaartide kasutamine ning nende riikliku regulatsiooni vajadus.
Invakomisjoni tööd juhtiva Tallinna abilinnapea Merike Martinsoni sõnul soovib linn, et liikumispuudega ja pimedatel inimestel ning nende saatjatel oleks invatranspordiga mugav parkida. „Kitsale sihtrühmale turvalise süsteemi loomiseks on kindlasti vajalik riiklik regulatsioon, sest sarnased probleemid on paljudes suuremates omavalitsustes,“ ütles Martinson.
Koosolekul määratleti liikumis- või nägemispuudega inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi väljastamise ja kasutamisega seonduvad peamised probleemid: kaarte soovivad isikud, kellel puuduvad dokumendid, mis annaks aluse omavalitsusel väljastada liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaarti; kaarte kasutavad isikud, kes ei teeninda liikumispuudega või pimedat inimest; kasutatakse surnud isikute kaarte, mis on kehtetud, kuid kaardilt ei ole seda näha (võimalik kontrollida kaardi numbri kaudu).
Tallinna linnasekretäri Toomas Sepa arvates jääb arusaamatuks, miks riik ei suuda aastate jooksul välja töötada ja rakendada üleriigilist liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide andmekogu (nii nagu täna Tallinnas), mis tagaks koheselt järelevalve kaartide kehtivuse üle ning annaks võimaluse äpi kasutamisel kaaskodanikel näha, kas kaart on kehtiv või mitte. Samuti seaduse sõnastused on siiamaani ebaselged ja mitmeti tõlgendatavad.
„Põhiprobleemiks on see, et riigil pole ühtset liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide baasi, mis võimaldabki kaartide mittesihipärast kasutamist. Tuleb selgesõnaliselt öelda, kes on õigustatud parkimiskaarti saama, kuidas on võimalik kuritarvitamist tuvastada ning siis sellega võidelda,“ ütles Sepp. „Sotsiaalministeeriumile tuleb teha märgukiri ja selle delikaatse teema suhtes peaks meedia kaasabil tekkima ühiskondlik hukkamõist.“
Invakomisjoni ettepaneku kohaselt tuleb nimetatud probleemide lahendamiseks kiirendatud korras anda Tallinna Linnavalitsuse ja Ühisteenused OÜ koostöös väljatöötatud ja pealinnas rakendatud andmebaasile üleriigiline staatus ning kanda sellesse kohalike omavalitsuste poolt väljastatud kõik hetkel kehtivad ja tulevikus väljastatavad kaardid. 
Puuetega Inimeste Koja esindaja Genadi Vaher rõhutas, et oluline on teada, et parkimiskaart väljastatakse õigustatud isikule, mitte sõidukile ja seega on parkimiskaardi taotlemine, väljaandmine ja selle kasutamine isikupõhine ning lubatud ainult juhul kui tegemist on parkimiskaardi saanud isiku sõitude ja parkimisega. Andes parkimiskaardi kasutamiseks mitteõigustatud isikule või kui puudega inimest teenindav  juht ei kasuta seda sihipäraselt, tunnistatakse kaart kehtetuks. Kaardi koopia kasutamine ei anna erisoodustusi ja on võrdne kaardita parkimisega koos sellega kaasnevate sanktsioonidega. Kui kaart kaotatakse või varastatakse, tuleb sellest teatada koheselt parkimiskaardi väljaandjale – kaart tunnistatakse kehtetuks ning uus kaart tuleb taotleda uuesti, samadel alustel.
Samuti märgiti, et parkimiskaartide väärkasutamise vältimiseks ja vähendamiseks tuleks oluliselt tõhustada kontrolli ja olla järjekindel seaduses fikseeritud tingimuste nõudmisega ning rakendada rikkujate suhtes sanktsioone. 
Kõne all oli ka vajadus võltsitud kaartide kasutamise juhtudel käivitada kriminaalmenetlus.

Hea teada: Invakomisjon arutas ligipääsetavust Tallinna ühistransporti

Selline uudis siis 9. märts 2016 Raepressilt:  

Invakomisjon arutas ligipääsetavust Tallinna ühistransporti

Tallinna Linnavalitsuse invakomisjoni koosolekul andis Tallinna Transpordiameti sõitjateveo osakonna juhataja Udo Ots ülevaate ühistransporti ligipääsetavusest Eesti pealinnas.

Otsa sõnul uuendatakse Tallinnas veeremit iga aastaga ning praegu on madalapõhjalisi ühissõidukeid sõidukite üldarvust juba 72%. Tema sõnul on Tallinnas eelmise aasta seisuga 940 ühistranspordipeatust, millest 739 on varustatud ootekodadega. 185 peatuses ootekoda pole, kusjuures 48 peatusesse ei ole erinevatel põhjustel võimalik ja 53 peatusse ei ole vajalik ootekoda paigaldada. Perspektiivis aga oleks ametniku sõnul vajalik paigaldada ootekodasid 84 peatusesse.

Udo Otsa kinnitusel on 862 ühistranspordipeatust väljaehitatud ooteplatvormidega, sh 39 peatust ajutistele paneelidele, mis ei võimalda erivajadustega ja lapsekärudega sõitjatel mugavalt platvormi ning ootekoda kasutada. „Ühissõidukite peatuste kaasajastamisel sõitjate sh laste, vanurite ja erivajadustega reisijate paremaks teenindamiseks on vajalik ehitada välja koos platvormiga 78 peatust,“ tõdes sõitjateveo osakonna juhataja. „Lisaks vajaksid remonti 19 ooteplatvormi ning 2016. aastal on kavandatud paigaldada reaalaja infosüsteemi tablood Autobussijaama peatusse, kahte Hobujaama ja kahte Balti jaama trammipeatusse.“

Käesoleval aastal on Tallinna Transpordiameti olulisemateks arengusuundadeks nõudlusest lähtuva ühistransporditeenuse tellimine, selle kättesaadavuse parandamine ja liinivõrgu kaasajastamine. Samuti viiakse tänavu lõpule projekti „Liinivõrgu optimeerimine“. Suurematest töödest aga nimetas Udo Ots sellel aastal algavat Tallinna trammivõrgu ühendamist Tallinna lennujaamaga, mis loob  seejuures ühendusvõimaluse ka tulevase Rail Baltic’u reisiterminaliga.

Invakomisjon juhtis Tallinna Linnavalitsuse tähelepanu vajadusele luua mobiilirakendus, mille abil saaksid ka tavakodanikud kontrollida parkimiskaardi numbri järgi selle kehtivust. Teemaks oli ka see, et ehkki Tallinnas ei ole nägemispuudega isik kohustatud oma sõitu valideerima, võiksid validaatorite asukohad ühistranspordis olla ühtlustatud just liikumispuudega inimeste jaoks. Nende suurimaks probleemiks on pigem see, et vaatamata ratastooli koha olemasolule ühissõidukis ei ole ratastooli ennast võimalik fikseerida. Tehti ettepanek, et valmistajatehas peaks ühistranspordisõidukid varustama klambrite ja/või vöödega, mille abil oleks võimalik ratastooli ära lukustada.

Koosoleku aruteluteemaks oli ka võimalus lubada puuetega isikutel kehtiva invaparkimiskaardi olemasolul liigelda ühistranspordile mõeldud sõidurajal. „Praamile pääsevad sügava puudega inimesed ilma järjekorrata,“ nentis Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu nõukogu esimees Andrus Seppam. „Sama põhimõtet peaks kasutama ka Tallinnas.“

Invakomisjoni tööd juhtiv Tallinna abilinnapea Merike Martinsoni sõnul soovib linn, et puudega inimestel oleks ühistranspordiga turvaline sõita ja invatranspordiga mugav parkida. „Mida enam on julgeid ja aktiivseid puuetega inimesi ja hoolivaid ametnikke, seda paremini areneb transporditeenus erivajadustega isikute jaoks. Kitsale sihtrühmale turvalise süsteemi loomiseks on kindlasti vajalik riiklik regulatsioon,“ ütles Martinson. „Invakomisjoni otsusega teeb Tallinna linnavalitsus koostöös puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega vastava pöördumise Sotsiaalministeeriumile ligipääsetavuse parandamiseks linnakeskkonnas.“

Hea teada: pereõed retsepti väljakirjutamise õiguse

Selline uudis siis alates märtsikuust 60 pluss uudistes. Artikli link on leitav pealkirja sees.
 

1. märtsist said pereõed retsepti väljakirjutamise õiguse

 

Alates 1. märtsist on pereõdedel korduvretsepti väljakirjutamise õigus. Muudatus aitab lühendada ravijärjekordi ning hoida kokku hoida perearsti tööaega eelkõige kroonilistele haigetele korduvretseptide väljastamisel. Perearsti määratud ravi jätkamise õiguse saavad üksnes need pereõed, kes on läbinud täiendkoolituse kliinilises farmakoloogias.

Seega ei pea patsient edaspidi alati pöörduma kordusretsepti saamiseks perearsti poole, mis annab perearstidele võimaluse pühendada rohkem aega inimeste kiiret lahendust vajavatele tervisemuredele, seisis Terviseameti kodulehel muudatust selgitavas teates. Muudatuse kaudu suurenevad üldarstiabi osutamisel pereõe õigused, nad kirjutavad ravimi välja koos asjakohase nõustamisega. Pereõdede retseptide väljastamise õigus  võimaldab terviklikumat krooniliste haigete jälgimist ja tervisealast nõustamist. Pereõde teeb  tõhusat koostööd perearstiga ning patsient saab ka edaspidi vajadusel alati arsti poole pöörduda.

Seadusemuudatuse kohaselt saavad perearsti nimistu alusel tegutseva perearstiga koos töötavad õed retseptiravimite väljakirjutamise õiguse juhul, kui nad on läbinud kliinilise farmakoloogia alase täiendkoolituse.
Pereõde peab Tartu Ülikooli täienduskeskuse väljastatud tunnistuse kliinilise farmakoloogia koolituse  läbimise kohta esitama Terviseameti registrite ja tegevuslubade büroole. Pereõe retseptiõigus kantakse tervishoiutöötajate registrisse. Nimetatud õigus hõlmab piiratud hulka ravimeid ja nende väljakirjutamisele on kehtestatud piirang. Pereõel on ainult korduva retsepti, mitte esmase retsepti väljakirjutamise õigus. Nimetatud piirang on vajalik selleks, et tagada ravimite ohutu kasutamine, kuivõrd esmane ravimivalik  sõltub konkreetsest haigusest ja patsiendist. Perearstil on ravimit valides enim informatsiooni ja pädevust kaalutletud valiku tegemiseks – ta teab kaasuvaid haigusi, varasemat ravi, on kursis muude ravimite samaaegse tarvitamisega jpm. Pereõde peab perearstiga konsulteerima mitte harvem kui üks kord korduvretsepti realiseerimise perioodi jooksul, et hinnata koos ravi jätkumist ja selle muutmise vajadust. Lisaks tuleneb arstiga konsulteerimise vajadus ka anamneesist, uuringutulemustest, haiguse iseloomust jms, mida tuleb vastavalt tegevusjuhenditele järgida.
Õdedele retseptiõiguse andmine on olnud teemaks alates 2009. aastast, kui Sotsiaalministeerium ja Eesti Perearstide Selts sõlmisid hea tahte koostöökokkuleppe „Esmatasandi tervishoiusüsteemi korrastamine ja jätkusuutlikuks muutmine”, mille üheks punktiks oli pereõdede tegevuse võimalik laiendamine, sealhulgas neile piiratud ravimite väljakirjutamise õiguse andmine.