Ülevaade Aulilt vabadussamba juures käigust.
Head sõbrad!
Täna kell 13.00 startisid Arko, Tiia (fotoaparaadiga) ja Auli Vabadussõja võidusamba tagaküljele olukorda kaardistama. Seal ta oma ilus kõrgubki. Arko on julge ja pargib auto keelualasse - lubatud on selline tegevus ainult (lisatahvli järgi) välisesinduste autodele, sõnakestki pole invaparkimise lubamisest/võimalusest.
Tee viib mõnusalt allamäge, Arko on veel optimistlik. Siia see optimism vaibubki. Mõõtmise tulemusena saime äärekivi kõrguseks keskmiselt 15 cm. Kuna Arkol on ustavad sõbrad kaasas, siis pole äärekivi takistuseks ja teekond samba juurde jätkub.
Eesmärk on saavutatud! Arko takseerib fassaadipoolset trepistikku. 21 astet. Vähemalt neid eluohtlikke relsse pole külgedele pandud, mis esialgsel maketil olid! Nii targad vähemalt oldi, et meie meeste soovitust kuulda võeti. Ometi kord on ka fotograaf Tiia pildikasti kinni püütud! Samba jalam vallutatud, võib alata tagasitee, jälle "tagaukse" kaudu. Tagasi parkimisplatsi lähistele jõudnud, karjatab Auli: Appike, Arko, su keelualas autot hakatakse ära viima! Aga ei - täiesti juhuslikult sattusime ühel ajal sambatagusele töömeestega, kel oli antud korraldus likvideerida aps äärekividega. Seisev töömees on murelik - kaldtee üks jupike otsa jääb õhku, sest pinnas on ebaühtlane. Kas kannab ikka seda tursket selli, kes ratastoolis istudes paigaldamist jälgib? Töö tehtud, töömehed läinud. Toimub panduse pidulik avamine. Ettevalmistusi (maailma) esimeseks laskumiseks sellelt teeb Arko Vool. Tundub, et kasutamiskõlbulik. Fotoaparaat salvestab ajaloolist hetke. Noh, kuidas oli? Arko auto oli õnneks alles. Keelutsoonis sooritab Arko sellega tagasipööramise manöövreid. Sic! Nagu näete, on parkimisala täpselt nii suur, kui paistab - kaks auto pikkust.
Autosse istudes oli kaks vahvat momenti:
1. tuhises mööda rattur ja hoogu maha võtmata sõitis pandusest üles - edasi oma sõidu eesmärgi suunas;
2. noor pere titekäruga kasutas pandust iseenesestmõistetavalt, nagu oleks see just nende jaoks valminud. Näete neid Arko auto taustal oma teekonda jätkamas.
Veel üks kogemus tänasest. Kuna aega oli jalutada (panduse paigaldamine võttis julgelt tunni ja meie tahtsime ilmtingimata tulemuse ära näha), siis käisin ka uhke trepi ees rahvast vaatamas. Seal oli üks vanaproua, kes hoidis kinni trepi käsipuust ja näis kõhklevat - minna või mitte. Küsisin, kas võin aidata. Proua tänas ja loobus - polevat enam seda jaksu. Nii ta siis vaikselt tatsa-tatsa minema hakkaski, ausalt, kurb oli ...
Tervitavad Tiia ja Arko ning ülevaate koostaja Auli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar