Kui nüüd natuke nuriseda, siis paadisillani viiv rada on liikumispuudega ratastooliga ligipääsmatu, sest teekate on killustikuga ja seda ilmestavad suuremad kivid. Praamile viib järsk serv ja sinna me ei pääsenud ja polnud sel päeval soovigi minna. Kõrvalmajas avastasime ka külapoe, kuid sinna viiv trepp oli piisavalt kõrge, et ka sinna ei pääsenud. Kui ehitada või parendada, siis ikka täielikult ja nii, et igaüks, peale omade, ka külapoodi saaks.
Arko läks autosse ja mina suundusin poodi. Valisin jäätised, limonaadi "Kelluke" ja 1,5 l mineraalvee. Poes olid kaunistuseks jõulupuuehted, mis tekitas minus mõtteid a la - ikka veel või kaugel need jõulud ikka on. Arvet tasudes juhtisin poemüüja tähelepanu kõrgele astmele sissepääsu ees ja selgitasin, et ta võiks seda hoonehaldajale edasi öelda, sest ka ratastooliga inimesed saaksid poodi oste sooritama tulla. Poemüüja proua teatas üllatuslikult, et ta pole selle peale kunagi tulnud ja arvas, et ka lastekäruga poekülastajatel oleks siis lihtsam ja kergem poodi siseneda. Ja siis tuli pärl, kui poemüüja teatas, et tegelikkuses on pood mõeldud kohalikele elanikele. Minu peakesest käis läbi mõte, et kas see on võimalik??? ja järgmine mõte oli, et nii see Eesti külapoodide kett kokku kuivabki. Teatasin siis viisakalt, et see kohalik mees istubki autos, sest ei pääse poodi. Muigasin autosse jõudes ja rääkisin Arkolegi sama jutu edasi ja tema küsis, et on see võimalik ja kas jäätist ikka müüdi turistidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar