Autovaba elu ehk kasutame ühistransporti

Arko Tallinnasse elama ja õppima tulemisest on möödunud juba palju aastaid (aasta siis oli 2005) ja nii on ka proovitud ja kasutatud seda Tallinna ühistransporti. Kui võrrelda aastat 2005 ja 2014, siis on olukord paranenud ja lisandunud on juurde rohkelt madalapõhjalisi trolle ja busse. Ka tramme, kuid nende peale on füüsiliselt raske saada. Selle aja jooksul olen mina koolitanud bussijuhte ja reisisaatjaid ning oleme käinud Vabaduse väljakul uudistamas uusi busse. Samuti oleme katsetanud SEBE madalapõhjist bussi. 2013 aasta lõpus käisime ka uusi ronge proovimas. Uskuge meid, et olukord on parem aga mitte nii hea, kui võiks olla. Näiteks on madalapõhjaliste busside ja trollidega võimalik kellaajaliselt sõitu alustada, kuid ümberistumise korral peab vahel pikalt peatuses ootama. Talvel seda kohe kindlasti teha ei saa, sest nii võib kas haigeks jääda või ära külmuda. Ka bussipeatused on lagunenud ja peatuseid võiks oluliselt tihedamalt olla. Soomes külas olles olid nõudepeatused, kus inimene seisis peatuses ja buss võttis ta peale. Kes maha soovis minna, see seisis ukse juurde või vajutas nuppu. Ei midagi keerulist. Praegu on nii, et peatuste vahemaad on pikad - näiteks meie töökohta sõites on bussi nr 21 peatus Pirni ja siis järgmine on alles Lille. Linnast tulles on Hipodroomi. 
Kui trolliga nr 6 linna poolt tulla, siis on Taksopargi peatus ja järgmine peatus on Hipodroomi. Linna suunal on ka Mooni peatus. Üle 500 meetrised vahemaad on pikad, sest ühistransport peaks nii mugav ja kasutajasõbralik olema, et hüpad peatusest peale ja sõidad ning väljud sobivas kohas. Nii oleks mul ettepanek, et lisada juurde bussipeatused Hipodroom ja Mooni. Remontida peatused, et seal mitte viga saada, jalgu välja väänata või ratastoolis välja kukkuda.  Õnneks on lumekoristus peatustes viimastel aastatel nii hästi paranenud, et teeb silmad ette kõnniteedele, mis sinnani viivad. Nende aastate jooksul on Arkol olnud 2 isiklikku sõiduvahendit Opel Omega ja nüü ära müüdud auto WW Passat. Mõlemad olid head veoloomad ja teenisid meid hästi nii kodumaal, kui ka Norras, Rootsis, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Saksamaal... Olid, sest Arko otsustas oma auto maha müüa ja seniks kasutame ühistransporti, mõnikord sõidame invataksoga ja jallutame poodi. Auto müük, näitamine ja ümber vormistamine läks päris ladusalt ja nii on ühed õnnelikud autoomanikud ja teised jalamehed. Vana auto müügist saadud raha läks uue auto esimeseks sissemakseks. Seda uut Toyotat me ootame. Seniks planeerime oma liikumist, sest meie nr 21 bussi graafik on nii hõre, et madalapõhjalise bussi ilmumist ei jõua lihtsalt niisama ära oodata. Aga kui see madala buss või troll tuleb, siis ongi ta madal, soe ja puhas. Kui bussijuhid ka paremini peatustesse sõidaksid, sõidukit allapoole kallutakisd ja vajadusel ja plate avaksid, siis oleks elu päris lill. Selle nädala jooksul on vaid 2! juhti meile abi pakkunud ja nendele me oleme tänulikud, kuigi olime juba peal ja saime ka kenasti maha. Tegelikkuses peaksid meie elanikud, sh puuetega inimesed kasutama rohkem ühistranspordi võimalusi, siis saaksid juhid kogemusi ja õpiksid rohkem märkama erivajadusega inimesi. Ka neid, kellel oma abistajat kaasa pole ja nii ei peaks iniemsed kartma, et bussist maha jääksid.   

 Õnneks tehti meie peatus korda ja siit saab hästi bussile.

 Ratastoolis sõitja jaoks on eraldi koht, kus sõiduajal olla aga aknad on nii kõrged, et ega sealt eiriti välja näe.

 Ilus gaasibuss, madal ja turvaline.

 Madal troll saabus peale 5 minutilist ootamist.

 Teel koju.

 Ja olimegi õhtuks kodus.

 Teine hommik oli tuulisem aga buss tuli ikka.

 Hipodroomi peatus vajaks küll linnavalitsuse abi, et remonditud saaks.

Ei ole turvaline aga valges õnneks näeb seda probleemset kohta. Bussi peale on sealt raske astuda.

 Autojuhtimise töö  on üks tõsine töö.

 Eelmisel suvel Prantsusmaa mägedes reisimas.

 Eesti lippu tuleb hoida mastis - Opeliga Pärnus linetantsu festivalil.

Ega minulgi ei jää muud üle, kui lihtsalt oodata bussi, linnulaulu saatel.