Haiglalood 9

On neljapäev, 6. november 2014.
Arko on haiglas. Käisin peale tööpäeva lõppu Rimist läbi, ostsin vett, jääteed, mustikasefiiri ja kommi. Arko soovis kohvi. Nii ma läbi vihmasel hallil sügisõhtul haiglasse kõndisin. Mõtlesin oma mõttekesi ja automaatselt andsin mantli ära ning sõitsin otse liftiga 7. korrusele. Tervitasin ja istusin voodi kõrvale toolile ja siis meenus, et kohv ununes hoopiski ostmata. Tahtsin minna alla kohvikusse aga Arko keelas, et vesi käib kah ja tundis rõõmu värske autolehe üle, mille ma talle täna viisin. Kaanepildil olid alla 10 000 eurosed autod ja kohe järgnes asjatundja kommentaar, et need on autolaadsed masinad. Muljed jagatud tulin koju ja teel korrutaksin püksid, püksid,  püksid. Et need homme hommikul maha ei jääks, sest püksteta ikka koju ei tule haiglast. Mul on nii hea meel, et Arkoga kõik nii hästi on ja ta 10 päevaga koju saab. Eks korraldame koduse elu nii tubades ja mugavaks kui vaja ja võimalik. Üritan ka endast palju anda, sest hooldusravi pole vajalik, sest oleme siiani hakkama saanud jätkame edaspidigi. Kodus on rahu ja ikka oma voodi ja oma tuba. Kuigi pakkusin Arkole välja, et äkki on mõttekam lasta koju tuua elutuppa. Seal rohkem elu ja suur televiisor, muusikakeskus ning mina teen süüa ja toimetan. Arko küsis muigega, et mis mõttes tema elab suures toas ja siis mina õhtul lehvitas ja hiilin magamistuppa magama. Peremees tahab ka ikkagi omas voodis magada. Ja oligi otsustatud. Ilmad on nii hallid ja vihmased, tuulised, et ei lähegi päris valgeks. Soovin, et oleks rohkem päikest ning Arko paraneks kiiresti.. Pöidlad pihku.