Reis kestis 2 päeva ja reisi planeerisime mööda idapiiri Põhja-Lätist lõunasse. Lätis on seal kandis linnad väiksemad, teed kohati kehvemad, ligipääsetavus väiksem, kui meil aga tore oli avastada naaberriiki seal, kus me veel polnud käinud, õigemini sõitnud. Esimese peatuse tegime Aluksne linnas, kus otsisime tualetti ja leidsime selle bussijaama tagant. Arko kasutas invawc-d, kus olid minimaalsed olud aga kitsas ruumis oli millegipärast käsitoed poti kõrval põranda külge pandud. Juu on see selle mõttega, et kui oled liikumispuudega, siis lihtsam seistes istuda jne. Paraku ratastoolis inimese jaoks muudab see ümber istumise raskeks, sest pole ruumi. Pimedatega oli arvestatud selles linnas tohkem, sest kollaselt märgistatud teeservi oli piisavalt. Vaatasime üle paar purskkaevu ja lossi, milles on ajaloomuuseum. Edasi kulges tee Litene väikelinnast läbi. Lätis ongi sellised kaardi järgi nähtavad väikelinnad nagu meie endised kolhoosikeskused. Kella 3 ajal keskpäeval tegime pikniku ja sõime oma sööke, jooke. Järgnesid Balvi, piirilinn Upite. Kärsava oli selline raudtee linn, kus olid jalakäijate ülekäigurajad nagu tõkkepuud. Edasi peatumata Redzneke linna. Õhtuks jõudsime suure järve äärde, kus asus ka looduskaitseala. Kaunata järv oli ilus ja linnud laulsid, kuid seal me ööd ei veetnud, vaid sõitsime edasi lõuna suunas. Maad olid soised, majad nõukaaegsed aga vähesed inimesed olid liikvel. Õhtul läbisime kõik puhuvad reidi ja läti politseinikud soovisid head teed.
Teeveered olid pikalt karuputkesid täis ja seda oli ikka suurtes kogustes ning järvede äärtes. Bussipeatustes on sõiduplaanid posti küljes nii tillukesed, et ei tea kas keegi neid lugeda ka suudab. Bussid maaliInide on sellised nagu meil 70tel.
Öömajale jäime lõpuks ühte väikesesse külavahe teele, heinamaa servale. Ilus õhtu oli ja 1.päeva läbisõiduks oli 448 km. Jutt jätkub peale pildiseeriat.
2. päeva hommikul ärkasime vara, sest kl 7.40ks olid silmad lahti ja uni läinud. Pakkisime oma telklaagri kokku ja läksime hommikut sööma. Daugavpilsi linnas käisime pilti tegemas kiriku esisel platsil, vaatasime vanu tramme ja vanasid naisi, kes kalosse järgi lohistasid ja poodi läksid. Putkast ostsin pool kilo maasikaid. Kohvik asus ühes suures poes, mis oli nagu meie endine Kadaka turg ja nagu uus Mustika keskus ühes. Kui otsisime wc-d, siis invad said tasuta. See tehti meile selgeks ja korralik teenindus, paberit tuli raha maksmise kabiini juures rullist tõmmata. Kohv ja pirukad maitsesid hästi. Majade juures olid põhiliselt floksid aga teeääred täis karikakraid ja seal maal see pärgade tegemise komme jaaniajaks, sest lillekorjajaid oli igas vanuses ja ühe poe parklas rippusid lillepärjad auto pakiruumis. Madona linnas leidsime ühe mäe, mis oli nii lahinguvälja mälestusmärk, kui ka laululava. Lõuna ajal läksime kaubanduskeskusesse ja paljudes neil polegi invaparkimiskohti tähistatud. Eks üritame parkida siis nii kuidas võimalik. Poes ostsime lehmakommi, lati patsi ja kohalikku musta leiba. Restorani moodi kohvikus sõime kanatiibu ja saime kõhud täis. Kohvikus oli lett pikk ja saeal oli nii soolaseid toitusid, magustoite, pirukaid, kooke ja mida iganes. Kulinaarialett oli nii rikkalik ja sealt ostsid kohalikud päris usinasti kaasa. Arkot ma pehkmeks ei rääkinud, sest praekala ta ei tahtnud ja jäi kohvi ja pirukate juurde. Maitses hästi, nägime uut ja vana, olgu sellks bussid, hooned, autod või inimesed. Mulle igatahes meeldisid need puidust nikerdustega aknaraamid ja mõnus on nii vabalt reisida.
Võtsime suuna Sigulda poole ja oma üllatuseks sattusime teedeehituse kätta. Palju venimist, ootamist ja kohale jõudsime alles peale kella viite õhtul. Vihma sadas ja Sigulda õhutrammi juurde viiv tee koos hoonega oli renoveerimisel. Sõitsime linnas ringi, mina lasin end pildistada kuulsate keppide najal ja koopad vaatasin ka üle. Kodu poole sõit algas kl 18.30 ja kulgesime Valga kaudu Eestisse. Kohvipausi tegime Lukoili ja Statoili tanklakohvikus. Masinakohvi maitseb hästi ja tähelepanu väärne on see, et Lätis on euro esimest aastat kasutuses, paljud hinnad lõppevad 9sendisega ja rahvas arveldab enamuses sularahas. Hinnad on madalamad kui meil. Teenindajad suhtlevad nii läti, vene kui inglise keeles ja tõrkeid ei tekkinud. Teenindajad on viisakad ja suhteliselt kiirelt teenindavad. Lätis tankisime ka autot Statoilis ja vaatamata kehvale ilmale jätkame sõitu.
Ilm on hämar ja vihmane aga Läti riigipiiri jätame selja taha kl pool 9 õhtul. Vahetame plaadimuusika ümber Eesti raadioks ja ma lülitan sisse andmeside, et vaheapeal toimunud eluga end kurssi viia aga muutunud pole selle viimase päevaga eriti midagi. Tartust sõidame läbi kl 21.42 ja ongi meie väike suvine reis edukalt ja õnnelikult läbitud. Jään siis uusi reisiplaane tegema ja planeerima uut pikemat puhkust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar