90te aastate diskol lauluväljakul

Eile Tallinna Lauluväljakul oli selle suve emotsionaalne kontserdielamus. Ikka päris hea oli. Saime seisu(tantsu)kohad kohe peale vip-tsooni ja seal aia taga oli päris disko. Arko kuulas ja vaatas, koos naerisme ja mina tantsisin koos teiste noortega (vanuses 35+) ja kuu tõusis lava tagant. Inimesed olid rõõmsad ja viisakad. Oli ka nooremaid aga üllatavalt palju keskealiseid. 
Kohe tundsin ajas rännakut 20aastat tagasi. See oli ikka päris hea kontsert. Alguses sõime kõhud saslõkki ja friikartulit täis ja siis oli aega pikalt nautida. Koju saime veidi enne südaööd ja uni tuli kohe. Meenusid kõik need aastad, kui mina veel noor olin ja siis aeg, kui lapsed sündisid. Nüüd nad ise juba suured ning tõepoolest ma kohe tahtsin sinna diskole minna. Ma suutsin ka Arko ära rääkida ja nii me kahekesi seda pidu nautisime. Õnneks polnud suurt trügimist aga ilm oleks võinud soojem olla, kuigi külm me ei pidanud tundma, sest olime riided kaasa võtnud ja pidasime vastu kella 23ni. Tuul oli selline vastikult külm ja laulukaare ees tekitab tuulekoridori. Nüüd kuulame uuesti neid paremaid lugusid aga kohapeal on ikka kordades ehedam. Eriti veel see neegrionu Real 2 Realist, kes oma suurt keha õõtsustas ja suurt peput keerutas aga hääl on tal kõva ja muusika selline, mis rahva keema ajas. Naersin nii, et silmad märjad kun tema tants ja koera moodi haukumine oli nii kohutavalt naljakas.
Mulle meeldisid ka need Rootsi tantsutüdrukud Ace of Base bändist. Elagu 90dad. Esimene pilt on kontserdilehelt FBst. Teised tegime Akoga koos.