Osalesin elu 3. jalgrattavõistlusel

Tehtud 12,5 km rattasõitu minul ja Arkol 1,4 km ratastoolisõitu Jüri Ratase rattasõidul. Aga see rada oma tõusudega on hoopis teisest kategooriast. 3. korda läbisin selle rattasõidu ja päris viimaseks ei jäänud, käna ei pannud ja teistele otsa ei põrutanud. Naisi lõpetas 85 ja mina kohal nr 76 Tiia Tiik 0:57:11 Ise olen väga rahul. Alla tunni tuli ära. Mehi lõpetas 227. Palju osales lapsi jalgrattasõidus aga minda pani imestama, et sellel pikal sõidul osalesid alla 10 aastased lapsed koos oma isade ja emadega. Liiga ränk katsumus isegi mulle aga laste jaoks kogemus, mille nimel täiskasvanudki pingutama pidasid. Jüri Ratas oma meeskonnaga oli ikka hea tööd teinud, korraldus olihästi tehtud ja üritus tasemel, rada oli märgistatud nii, et isegi minusugune vaegnägija ei eksinud rajalt. Oli nii päikest, tuult kui ka vihma. 
Tulemused (LINK)

Sain ka terve suve harjutatud ja tundsin ennast heas vormis. Aga vaim oli 45aastasel spordiharrastajal valmis, kuid esimese 4 kilomeetri järel oli  palju energiat kulunud, sest need mäkketõusud ja ratta lükkamine liivasel pinnal ei ole mulle jõukohane. Minu eesmärk oli enne sõitu, et sõidan läbi omas tempos ja soov oli saada tulemuseks alla 1 tunni. Eelmiste aastatega oli raske tulemust võrrelda, sest siis oli 10 km aga sel aastal 12,5 km. Rajal jõudsin tõdemuseni, et olen liiga vana, et siin noortega koos pressida ratta seljas ja nii valmis tõehetk, et aitab võidukihutamisest. Olen juba vanaema ja oma ea ja füüsilise vormi juures jään tulevikus tänavasportlaseks. Aitab! See jääb minu viimaseks jalgrattavõistluseks sellistes metsaoludes. Mööda kõnniteid ja jalgrattateid sõitmisega saan ma hakkama. Paljud küll imestavad, et kuidas minusugune nägemispuudega inimesene üldse sõidab aga tasakesi, valgel ajal, turvaliselt sõitmisega saan ma hakkama. Autoteel eitiku sõima ja kui puid ja poste ees pole, siis püsin sadulas. Veel eilegi käisime õhtul sõitmas koos Arkoga ja sedaasi vaikselt kulgedes on ikka kodu ümbruses hea sõita.