Täna olen mina kurb...

Lihtsalt kurb ja mõtlen... Mälestused jäävad ka siis, kui sind enam ei ole.

Pühendatud sõber Andres Eylandtile, 02.02.1970 - 22.01.2010

Sõbrad on nagu tähed,
me ei näe neid
aga nad on alati olemas.

See oli mu moto, mille sõber vettehüppajale peale 6 aasta tagust tuttavaks saamist saatsin SMSiga. Tutvusime hakkasime suhtlema ja nii meie tutvus kirjavahetusena edasi arenes, tingimuseks, et me ei kohtu kunagi. Aga ära iial ütle iial. Panime nalajatamisi endile nimed, mina talle Muki ja tema mulle Kiizu. Ja nii tore oli kui helistasid ja teisel pool telefoni toru teatas vapper hääl: Tsau kiisu. Nii tundus see nii iseenesest mõistetavana ja aatast aastasse. Eelmisel nädalal kui helistajaks oli Arko, kes helistas minu telefonilt ja vastajaks reibas: Tere kiisu. Naljakas aga Arko polnud see kiisu. Suhtesime ja ka Arko sai Andresega sõbraks. Aeg lendas. Sel nädala helistas Ülle ja rääkis, et Andresel on kopsupõletik ja on Pärnu haiglas.


Esimene kohtumine silmast silma oli meil detsembris 2005. Leppisime pimekohtuinguks kokku Kristiine keskuse. Nägin teda kaugelt 2.korrusel kaldtee peal. Astusin ligi, see oli kohtumne päeval - 5.12.2005. Kinkisin sõbrale lumepalli-küünla ja tema jäigi uskuma, et see on lumepall. Täiega suur üllatus. Läksime minu töö juurde. Eelnevalt olin käinud maha tee Endla 45 (Kristiine Keskus) - Endla 59 (Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskus) ja veendunud, et seda teed saab läbida elektrillises ratastoolis. Pärast viis Andres mind oma saatjana Ruslana kontserdile, kes oli selle aasta Eurovisooni võitja, Saku Suurhalli. See oli parimaid hetki minu elus, õnneks on neid palju. Pidu!

Pärast jätkusid kohtumised, ka siis kui Pärnus oli üleujutused ja talle koju -Tammiste hooldekodusse - külla läksin. Minu sotsiaaltöö eakate praktikabaasiks 2,5 nädalaks oli ka see Pärnu linna hooldekodu. Olen iseloomult maksimalist ja optimist. Tahtsin saada kogemusi ja õppida juurde midagi uut, olla toeks 34aastasele sõbrale vanadekodus. Õppisingi ja veendusin, et Eestis puuduvad seni majad ja võimaused, sest noortele on kuni täisealiseks saamiseni lastekodud ja järgmine etapp on eakatekodu. Soomes ja mujal maailmas on igas vanuses erinevad asutused. Noortel noortekodu koos avalike teenustega, et iseseisvuda ja oma ellu astuda. Meil on see vanematekodu või siis pigem kukkumine vanadekodusse.

Peale seda suhtlesime ikka edasi, küll jõuga ja nõuga. Olime teineteisele toeks ja tõelised sõbrad. Kui Andresel olid kehvemad ajad, siis ikka aitasin teda, ka plastikakirurgia kliinikusse opetarsioonidele saamisel, käisin tal külas, ka intensiivis ja "mängisin" tema nn õde. Hiljem hellitas tema mind ikka poliitik-sotsiaalministri- tiitliga ja küsis nõu, infot, telekava ja jagas omi lennukaid mõtteid, uusi projektiideid ja mõtteid.

Saatsin reisil käies talle postkaarte, sest see valm stas talle suurt rõõmu. Viimati pool ulaakate naistepiltidena Hispaania reisilt Barcelonast. Jõludeks kandsin mina talle "jõuluvorsti" kingiraha.

Andresel oli palju sõpru, ma tundsin neist väheseid aga teadsin paljusid... Oma "pisikese" 40-juubelipeo lauda saatsid Andres ja Ülle mulle imeilusa alpikanni potilille. Paraku jäid tema ettevõtmised vanadekodu seinte vahele ja transpordi puudumise pärast realliseerimata. Andres oli ja jääb, minu mällu kui igavene võitleja ja unistaja. Sõbrad, leidke aega oma perele, lähedastele ja kallitele inimestele, sest me ei või iial teada kuaks meile neid antud on. Liiga vara, 40 juubel jäi napilt pidamata

Sõber vettehüppaja jääb alati minu mälestustesse igavesti nooreks.