Invaspordi Liidu 2päevasest koolitusest

Käisime koos Arko Vooluga reedel ja laupäeval, 15. ja 16. jaanuaril, Salzburgi hotellis 2-päevasel koolitusseminaril, mis oli 2 ühes, üldkoosolek ka kohe peetud. Koos meiega esindasid Tallinna Invaaspordiühingut ka treenerid Kristina Võidula ja Valjo Rattasep, kes küll lahkusid enne esimese koolituspäeva lõppemist.

Kohale jõudsime kenal reedesel pärastlõunal, parkisime auto õuele ja esimene katsumus ootas meid hottelli ligipääsemisel, sest see trepp ja kaldtee olid nii libedad nagu vähese lumega kaetud uisuväli. Naera või nuta aga kaldtee oli meeter pikk ja praktiliselt püstloodis, noo oma 35% oli küll selle kaldtee tõus (norm ehitusmääruses 4 %, lubatud ka kuni 8 %. Edasi oli kõik suurepärane, kenad ruumid, maitsev restoranisöök, hea teenindus koos kenade lauanõudega. Ka hottellitoad oli ehitanud nii, et sinna ratastooliga sisse pääses, kui jah erilisi kohandusi polnud ja WC ja dushshiruumi eraldav klaassein muutis selle kitsaks. Muu oli mõnus ja eriti see kaminasaal, mida olin varem nääinud M-klubist vist, kui mu mälu mind ei peta. Ööbisime sisiki kodus ja laupäeva hommikuks tuliime tagasi koolitusele.

Kokku oli meid tulnud umbes täpselt 20. Signe andis ülevaate ja analüüsis 2009. aasta võistluste korraldamist, protokollidetegemist. Nii sain minagi teada mida ja kuidas teha ja pean tõdema, et kuna viibisin nii üldkoosolekul kui koolitusel esmakordselt, siis omad tarkuseterad sain sealt minagi. Teine kord jälle targem. Räägiti ka arvutis turniirisüsteemi pidamisesest ja võistluste arvestust - sain teada ka täpselt Shveitsi süsteem ja olümpiasüsteem. Kergejõustiku näite põhjal kokkuvõtete tegemisele sain ka teadmisi juurde, samuti projektide rahastamisele teistmoodi lähenemist, eriti paljude klasside korral võistlusest kokkuvõtete tegemisest loodan tulevikus järele proovida. Õhtul kojuminekule sättides leitsime auto kõrvalt suure männi oksaharu, mis õnneks oli meie Opeli esiotsa lumega katnud, kuid maandunud õnnelikult autode vahele.

Võistluste ajakava ja eelarve koostamine oli juba tttavam teema, sest olles ise projekte teinud, teiste omasid üle 10-aasta hinnanud ja parandanud oli kõik teada. Projektitaotluste kirjutamine sai kiirelt üle libisetud ja üles loetletud ka võimalikud rahade taotlemisa kohad. Kogemuste vahetamise tulemusel soovitasin kodustada ajakirjanikku ja edastada oma ürituste kohta palju informatsiooni erinevatesse võrgustikesse.
Kohtunike koolitamise küsimused võeti päevakorda tulevikus, küll peatuti enne laagrit kohtunike instrueerimise osas peakohtuniku poolt.

Juttu oli ka uute alade arendamisest ja varustuse muretsemine, nt laenutamisest Soomest. Kokkuvõtteks leidsime, et vaja on teha tööd ning kaasat puudega noori sportti harrastama. Klassifitseerimise kohta saime kaj uhtnööre ning kokkupandi ka täpsustatud 2010 aasta kalenderplaanist. Sel aastal tähistab Eesti Invaspordi Liit 20. tegevusaastat ja aprillis toimuvad
uue juhatuse valimised. Seniks aga tuleb aktiivselt ja agaralt treenida ning osaleda aktiivsemalt invaspordi võistlustel. Probleemiks on endiselt vähene rahastus riigi ja linnade poolt, noorte vähene kaasatus, transpordi kulude väikene katmine ja invasportlaste klassifitseerimise vajadus.

Kalendri leiab siit: http://www.eil.ee/est/kalender