Halduskogudesse kandideerimisest

Jah ma soovin osaleda halduskogu töös, kuid see selgub alles peale kohalike volikogude valimisi. Tänases Delfis on Andres Herkelilt artikkel: Tallinna valimisnimekirjade peidus pool. Seda lugedes ilmneb, et Tallinnas on erinevatel erakondadel halduskogusse saamine madal, kuigi halduskogu töö on oluline kohaliku linnaosa tasandil. Autori arvates on otstarbekas tulevikus tõsta halduskogude staatust ning korraldada nende valimine eraldi protseduurina, mis oleks kõigile valijaile hoomatav ja selge.

 Olen selle arvamusega nõus, sest töö halduskogu liikmena Mustamäe linnaosas on pakkunud palju kogemusi ja vastutustunnet oma elukoha elu üle otsustamisel. Seepärast otsustasingi kandideerida oma praeguses elukohas - Haaberstis, kuna Mustamäelt kolisime aasta tagasi Haaberstisse. Minule on oluline ja tähtis nii Väike-Õismäe, kogu Haabersti kui ka Kakumäe saatus. Olen valmis panustama oma aega, energiat ja teadmisi ka järgnevatel aastatel peale valimisi Tallinnas. Tulemused selguvad peale 20.oktoobrit 2013. Pöidlad pihku.


Herkel jätkab oma arvamust - Tallinna linnaosade halduskogude ja nende moodustamise kohta pole Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehelt võimalik leida mitte ridagi. Halduskogud moodustab Tallinn ise, kuid nende moodustamise aluseks on kohalike valimiste tulemused linnaosades. Paraku ei tea valijad enamasti isegi seda, kes kandidaatidest saavad halduskogudesse kuuluda ja kes mitte. Siin on kaks kriteeriumi: elukoht vastavas linnajaos ja isiklik sooviavaldus. Mulle on alati mõistatuseks jäänud, kuidas see teave valijani jõuab. Rõõm on näha, et SDE on 3. kohal 69% halduskogude töös osalemise osas.

Vaatamata halduskogude staatuse ebamäärasusele ning nende järjekindlale marginaliseerimisele praeguse linnavalitsuse poolt on ühe või teise nimekirja kandidaatide valmisolek tööks halduskogus päris oluline näitaja. See kõneleb ühtaegu nii kandidaatide kohaidentiteedist ja pühendumusest, aga ka nimekirja kui terviku koostamise professionaalsusest ja sellest, kui tähtsaks nimekiri rohujuuretasandi demokraatiat peab. 

Halduskogude koosseisu kinnitamise komisjon tegi oma otsuse 13. septembril ning selle alusel avaneb järgmine pilt:
Isamaa ja Res Publica Liit: kandidaate 230, halduskogudesse 169 ehk 73,5 protsenti;
Vaba Tallinna Kodanik: kandidaate 93, halduskogudesse 65 ehk 69,9 protsenti;
Sotsiaaldemokraatlik Erakond: kandidaate 188, halduskogudesse 129 ehk 68,6 protsenti;
Reformierakond: kandidaate 398, halduskogudesse 208 ehk 52,3 protsenti;
Keskerakond: kandidaate 454, halduskogudesse 180 ehk 39,7 protsenti;
Tallinna Rohelised: kandidaate 35, halduskogudesse 12 ehk 34,3 protsenti;
Konservatiivne Rahvaerakond: kandidaate 86, halduskogudesse 28 ehk 32,6 protsenti;
Üle-Eestiline Valimisliit: kandidaate 74, halduskogudesse 21 ehk 28,4 protsenti. Selgelt eristuvas juhtrühmas on IRL, Vaba Tallinna Kodanik ja sotsiaaldemokraadid, Reformierakond on kusagil vahepeal ja Keskerakond kuulub üllatuslikult alumisse liigasse.

Nimekirja pikkuse ja halduskogu-teadlikkuse vahel arvestatavat seost ei ole, seda näitab Keskerakonna tulemus. Miks see nii on, vajab põhjalikumat analüüsi, kuid esile võib tuua paar mõtet. Esiteks ei ole Keskerakond huvitatud halduskogust kui rahvaesindusest, vaid võimu tsentraliseerimisest ja linnaosavalitsuste parteistamisest. Nad lihtsalt ei võta halduskogusid tõsiselt. Teiseks on Keskerakond jõulisemalt kui keegi teine täiendanud oma ridu vähe motiveeritud sõltlastega, kelle jaoks linnaosa, kus kandideerida või halduskogusse kuulumine ei omagi tähtsust.
Tulevikus on loomulikult otstarbekas tõsta halduskogude staatust ning korraldada nende valimine eraldi protseduurina, mis oleks kõigile valijaile hoomatav ja selge.