On neljapäev ja plaanis sildade külastus. No nii pool meie reisist on möödas aga see eest teine pool lon veel ees. Minul küll jätkub veel reisihuvi ja põnevust uute kohtade avastamiseks. Juba hommikul on selge, et täna tuleb samasugune soe päev nagu oli eelminegi, sest hommikul on sooja +35 C varjus. Sõidame külastama Prantsusmaa pikimat silda, mis kannab nime Millau viadukt (prantsuse keeles Viaduc de Millau). Hea on teada, et see sild ühendab Pariisi Vahemere rannikuga ja see on maailma kõrgeim rippsild, mille kõrguseks on 343 m, mis on 16 m kõrgem,k ui Eiffeli torn. Silla pikkuseks on 2460 m. Enne sillale jõudmit sõidame kiirteel ja enne silda haarab Arko käsi võtma piletit ja imetsab, et mida see meessoost prantslane vadistab prantuse keeles. Selgub, et kohe on vaja maksta raha 8,90 eurot. Tasume ja alustame sõitu ning sõidame, kuni selgub, et oleme jõudnud teisele poole aga ... silla vaateplatvorm jääb teisele poole. Pöörame otsa ringi ja sõidame tuldud teed tagasi ja otse loomulikult kasseeritakse meilt jälle see 8,90 eurot. Silla vaatamine osutub päris kulukaks aga sel korral me siiski selle raha välja käime, sest kui tulla, siis peab ikka vaatama ka seda silda. Parklas oli ka vana aja kindluse stiilis hoone, kus sees oli üsna huvitav ja vaatasime seal filme, käisin tualetis ning uudistasime ümbrust. Ratastoolikasutaja jaoks oli sel liikumine universaalselt lahendatud ja teeviidadratastooliplatvormini on nähtavad. Päike kütab täiega lagipähe. Sild on ilus ja alla orgu jääb jõgi ning majakesed. Seejärel jätkame sõitu ja jõuame linna nimega Nîmes. See on selline ajalooline linnake ja kui poleks juurde otsinud infot Wikipediast, siis ei usukski, et tegemist on nii suure linnaga. Tundub, et selle roomaaegse silla juurde jõudmiseks sõitsimegi äärelinnas. Aga sinna sõitmiseks matkasime vahepeal ka mägiteedel ja see oli äge. Ilusad vaated, kurvilised teed, mis kulgesid mägedel ja orgudes. Reisimärkmikest loen, et linnas oli palju kõrgeid puid ja linn koosnes peamiselt ringteedest aga kuna jõudsime linna õhtupoolikul, siis polnud sõitmine keeruline. Arko on nii palju roolis olnud erinevates riikudes ja olukordades, et tema jaoks pole vist miski keeruline. Selline tubli, külmanärviga ja kindla sõidustiiliga autojuht mul omast perest võtta.
Teise silla juurde jõuame veidi peale kl 16.Prantsusmaa sild pärineb rooma ajast ja on ehitatud ilma mördita. Säilinud silla nimeks on Pont du Gard from the south bank ja selle silla juurde pääsemiseks on vajalik võtta pilet, mille maksumus on 18 eurot auto eest, kusjuures autos võib olla kuni 5 inimest aga jalgsi minnes on iga jalakäija pilet ühele 10 eurot, kahele 15 eurot. Selgub, et selline süsteem on sellepärast, et see sild asub jõe kaldal ja kasutatakse khoaliku spana. Tõepoolest on sild ilma mördita ja tahutud kivimürakatest ja kokkulaotud nagu puzzle tükkidest. Pääseme ka silla 1. tasandile ja uudistame huljaid vette hüppajaid, kanuutajaid ja suplejaid. Väga osavad on sealsed suvitajad, sest kaljult hüppajad panevad nagu oravad 33 C kuumusest tulitavatel kivikamakatel. Kirjandust ja plaani uudistades selgub, et sild on ehitatud 19. sajandil enne Kr ja juhtimaks veejuhtmena Gardi jõkke vett, millega varustada Nimese linna. Nägime seal puude all teepervel ka kohalikku kiirabi autot, mis oli lahtine, sees turvarihmad, plastmassist kanderaam ja nahkistmed. Tõenäoliselt kasutatakse sellist masinat vigastuste või terviserikete korral inimeste teeni transportimisel. Seal silla kõrval oli ka üks kalju moodi koobas ja selle juurest ronisid inimesed ka mäkke matkama.
Väljumisel selgus, et invaparkimiskaardi alusel oli Arkole sisenemine tasuta ja maksta tuli minul. Juu see oli sellepärast, et Arko ei saanud sooritada vettehüppeid ega osa spaa ja veemõnudest. Ka mina ei saanud, sest loobusin sellest ja külastasime silda. Seejärel tankisime autot ja sõit jätkus Vahemere suunas aga sinnani on 184 km veel sõita. Sinna me ka enne ööd jõudsime ning linn kandis nimetust Touloni linna, mis asus kaljude vahel ja mina sain teha ühe kosutava supluse päikeseloojangul. Ööelu me ei nautinud ja sõitsime linnast välja, sest kuidas sa ikka hotelli ees või eraparklates magad.
Kui ma ujuma läksin, siis taevas punetas ja palusin Arkool teha paar sinise mere ja roosaka taeva pilti ja kui ma välja tulin merest, siis Arko vaatas pea püsti inimesi ja rannatulesid ning pildistamise oli ta üldse ära unustanud ja fotoaparaat oli kenasti vöökotis. Selle päeva läbisõit oli kokku 547 km.
Selline troll sõitis Lyoni linnas ja kui tänavad väga kitsaks ja käänuliseks muutusid, siis tuli trollijuht välja ja keris sarved kokku ja sõit jätkus bussina. Hübriid trollibuss.
Millau viadukti juures.
Tee viis üles mägedel ja siis jälle alla orgudesse.
Pont du Gardi sild.
Ja nii see sild oligi siis kokku tõstetud.
Looduslik spa.
Kohalik kiirabi-transpordimasin.
Kaart koos ajaloolise kirjeldusega veejuhtimisel linna.
Hinnakiri, mis on teinud asja puust ja punaseks. Kui keelt ei oska, siis arusaadav on see küll.
Selline lai valik autodega kiirteepunktist sisenemisel. Tavaliselt alustame ikka paremal pool olevatest väravatest.
Nii paljukest siis roosakast taevast ja helesinisest veest jäi pildile.
Kas selle märgi lausel saab mäkke sõita! Otse paremale. Tegelikkuses on see kiirteelt mahasõidu jaoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar