Hommikul ärkasime ja nautisime merd, mis sulandus silmapiiriga ning sõitsime tagasi Prantsusmaale. Läbisime ka kiirteemaksupunkti ja seal oli suur piirivalvereid ja maha võeti just sloveenia masinaid, sest need tulid suvepuhkust veetma ning katusel ja järelkärudes oli kogu mööbel, sh voodid kaasa võetud. Meie vastu õnneks keegi huvi ei tundnud ja sõitsime Nizzasse (pr k Nice) suvitama. Päeva teemaks on puhkus Nizzas ja jalutuskäik rannapromenaadil, kus söön lahtist vahvlijäätist, mis sulab suus ja voolab sõrmedele aga maitseb hästi. Päeva sisse mahub palju ujumist. Sellest rannast olin ma enne reisi palju ülivõrdes kiiulaulu kuulnud aga pidin pettuma, sest olgugi, et rannariba on pikk ja sinna viivad lisaks treppidele ka paaris kohas kaldteed, siis on mereni suured munakivid. Need on nii kuumad ja nendel kõndimine minu jalataldade jaoks paras valus katsumus. Meri on see eest mõnus ja soe. Alguses ei saanud ma kivielt vette, sest lainetejõud oli nii suur ja viskas mu hooga kividele tagasi aga kui juba olin vees, siis oli pärast tegu, et välja saaks ja ma kukkusin kividel nii, et nutt varuks, sest õhtuks oli külg ribide juurest sinine ja see tegi mitu päeva valu. Mina ujusin ja Arko vaatas kaldal pealt aga lõpuks ta siiski otsustas lasta ennast selle imelise rannaratastooliga ehk bagiga vette viia. Kaks võtsid eest ja kolmas lükkas takka ning vees kallasid selle tooli kummuli ja üks õnnlik inimene sulistaski Vahemere lainetes. Kui ta välja tahtis, siis ajas käe püsti ja need abistajad tõid ta koos selle rattastooliga kaldale ja viisid ka veel dušši alla. Mõnus oli olla peale ujumist, vahetasime riided ja läksime linna peale. Rannas ja linnas ringi sõites nägime, et seal samas läheduses on ka lennuväli ja need lennukid tõusid ja maandusid meie peade kohal. Pidevalt. Hotelle oli palju ja rahvas aina tuli randa ja läks ja kui me laguses seda invaranda ei leidnud, vaid plaani järgi otsisime, siis tuli üks naine meie juurde ja seletas hästi püüdlikult kuhu minna ja kus ratastooliga randa saab. Hästi armas temast. Tänasime teda. Hüvast Prantsusmaa - ise mõtlen, et me tuleme tagasi, hiljemalt aasta pärast. Arkole ei julge oma mõttest veel rääkida aga kodus jõuab juu järgmise aasta reisplaane korraldada ja ära rääkida.
Pärast sõitsime ka Monaco Vürstiriigis ringi aga see linn on nii kurviline ja mäe küljel, et seal liikuda oli Arkol praktiliselt võimatu, rääkimata veel parkimiskoha leidmisest, sest tundus, et sinna riiki sõidetakse jahtide ja laevadega. Tegime pilti, imetlesime kaljusid, mere- ja linnavaateid ning nägime ära ka suued hotellid, kuulsa Monte Carlo Casino ning ühe laguneva kiriku hoone. Rahvas kõndis tänavatel ja sealt käib läbi ka vormelietapp, mille radadel Arko tundis tuttavaid teid ja tunneleid. Oli tunda rikkuse ja raha lõhna. Poodidesse me ei jõudnudki aga äkki mõni järgmine kord.
Õhtuks jõudsime Itaaliasse ning sõitsime õhtust sööma San Remosse, kus peatusime ning sõime kohvikus Simone pizzat Napoli moodi, mis oli tegelikkuses soolasardiinidega. Lõhnas täitsa kalamoodi aga maitses hästi. Kõrval lauas oli suur itaalila perekond ja hästi tore oli taas üle aasta kuulda itaalia keelt. Lauast oli eraldunud üks vanem senioor, kes siis istus oma toolil kohviku servas tänaval. popsutas oma piipu ja jorises laulda. Nii lahe oli ja need väikelinna tänavad, kust jalutasime autoni. Kurb ja kõhe oli sõita mööda tules hävinud metsadest aga merevaade oli siiski nii kena. Sõitsime kiirteel ja ööbisime autogrilli juures. Öö möödus rahulikult nagu eelnevadki ja selle päeva läbisõiduks oli 242 km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar