Vulkaanimägi kannab nime Puy de Dome, mis tõlkes tähendab "pühavaimu mäetipp" ja selle kohta on ilusaid pilte leiab siit. Sel ööl nägin erinevaid unenägusid ja mõned neist oli üsna jaburad. Hommiku poole ööd ärkasin korduvalt, sest tahtsin osa saada päikesetõusust 1000 m kõrgusel. Ootus oli nii põnev oli, et ei lasknud isegi Arkol magada ja Arko naeris, et ta usuks mind, kui ma näeks seda päikesetõusu aga talle tundub, et magame mäe valel küljel ja aknast seda päikesetõusu ei tasu oodata ja loota. Aga ta tuli siiski. Päike hakkas enne kella 6 tõusma, esmalt hakkas koitma ja siis tekkis koollane kuma. Nii see päike välja vupsast sealt puude tagant ja see oli kaunis hetk. Sain selle isegi fotokaameraga jäädvustatud ning istusin pool tundi kahe aparaadiga. Päikesetõus nähtud, otsustasime veel paar tundi magada ja tõusime alles kl 8:30, süüa hommikusööki ja minna rongiga sõitma. Enne seda otsis Arko pardlit, kuid see oli kadunud, ehk sellisesse kindlasse kohta pandud, kust isegi omanik seda leida ei osanud ja alles õhtul ilmus masin välja madratsi alt. Kuidas see küll sinna sattus, jäi mõistatuseks. No ei õnnestunud härral ennast kauniks teha aga ta meil niigi ilus, isegi habemikuna.
Mäe jalamile oli ehitatud jaamahoone, millega tegime tutvust juba õhtul. Piletid ostetud, läksime rongi perroonile ootama ja sinna saime liftiga. Rongirööpad olid sellised, et keskel oli selline hammastega rööbastee, mis rongi üles vedas. rong oli ligipääsetav ja vaatamata varasele ajale oli küllaltki palju rahvast kl 10 ajal. Piletid mäkke ja alla sõiduks maksid mulle 9,7 eurot ja Arkole 8.40 eurot. Edasi-tagasi sõiduks olid piletid lunastatud ja rongis me olimegi, sest jaamahoonest sai liftiga üles ja edasi mööda kaldteed perroonile, kust rongile sai otse sõita. Inimesed natuke trügisid aga peale me mahtusime ja sain istekoha, et ilma uudistada sõidu ajal, mis kestis 15 minutit ja vahepeal rong kallutas päris korralikult ja mul läksid kõrvad lukku. Üleval oli vaateplatvorm ja jaamahoones restoran, mis avati alles keskpäeval. Mäkke tõi ka trepp ja mägimatkajate jalgrajad, mida mööda rahvas mõetippu liikus. Mind pani esmalt ülatama korralikud asfaltkattega tee ja oh üllatus - niidetud muruplatsid. Vaade oli imeline ja nii me nendel küngastel üles-alla turnisime, et rohelist vulkaanimäge vaadata ja taevasina nuusutada. See mägi meenutas mulle multikatest teletupsude maad... See Arko tooli nügimine ja lükkamine võttis minult nii palju energiat, et higi voolas ojadena ja rüüpasime oma pudelivett. Sooja oli ainult 35 C aga õhk oli taeva pool hõredam. Taamal paistvaid mägesid kattis sudu ja see vaade oli imeline. Ma pidin ka pildistama erinevaid lilli, millest üks tundus minu meelest olema metsik kollane orhidee aga ma võin ka eksida. Palverännakul osalejad ja matkajad kasutasid kõndimisel keppe ja neil olid kohe spetsiaalsed jalanõus, seljakotid ja riietus. Matkamine, kui elustiil. Mäe otsas oli ka mingi tehnojaam ja sealt jalamilt lendasid need lendurid, vist deltaplaanidega paaritult ja paaris alla või olid need paraplaanid aga vaata pilti allpool.
Inimesi aina tuli ja tuli ja päike hakkas lausa kõrvetama. Mägede vahel kihutasid sõja-reaktiivlennukid, mida vanasti nimetati hävitajateks. Ma kuulsin vaid heli ja ei mina neid suutnud oma silmaga tabada. Sõitsime rongiga alla, käisime suveniiride poes, kus olid klaaskappides vääriskivimid ning palju erinevaid suveniire ja peale seda jõime kohvi. Edasi kulges tee Lyoni linna, et osta poest 2 pikka saia, suure 1 kg kobara heledaid viinamarju, Edami juustu, punast veini ja vett. Mulle nii meeldivad need kohalikud juustud, viinamarjad ja pikad saiad. Enne linna sissesõitu sattusime ummikusse aga muidu oli kena linn, suure kiriku kellatorniga, poodide ja käänuliste tänavatega. Nendel mägiteedel kihutamine oli nagu James Bondi filmides kihutamine. Kuigi ega me ei kihutanud, kuid tunne oli lahe.
Ööbime mägedes ühe lahingu välja kõrval ja öö möödus suhteliselt rahulikult. Õhtul tulid auto juurde 3 tibi, kes lugesid plaani teadete tahvlil ja siis üks tibi vahtis aknast sisse ja ma vaatasin vastu ja tegin pöö! Keegi meist võpatas ja nad kõndisid oma magamiskottidega mägedesse edasi. 494 km oli selle juulikuu viimase päeva läbisõit. Jätkub järgmises postituses...
Ja sealt see valge rong vaikselt saabubki.
Oleks endalgi selliseid vääriskive.
mõni ostis endale tiivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar