Nõudeid eestkostjale 2

“Puutepunkti” küsimustele vastab jurist Elina Madal.

Kas eestkostetavale ostetud toidu kohta tuleb võtta eraldi tšekk? Ja eluasemekulude kohta eraldi arved?

Toidu kohta ei pea eraldi tšekke võtma, see on ju loomulik, et perele ostetakse toitu ühiselt. Aruandele tuleb lisada üldsummaga tšekk, pereliikmete arv on ilmselgelt tõendatav, ning kui matemaatiline tehe on õige ja kehtib, siis ei tohiks probleemi olla. Kulud jagunevad võrdselt kõigi pereliikmete vahel.

Üüriga on sama lugu: me arvestame välja proportsiooni. Aga juhul kui eestkostetav vajab midagi, mis tekitab suurema kulu, siis tuleb olukord ära kirjeldada ja arvestada proportsioon teisiti. Näiteks võib eestkostetav vajada mingit aparaati, mis võtab palju voolu, ja pere elektritarbimine on selle tõttu suurem. Sel juhul peaks püüdma tõendada, missugune oleks elektriarve eestkostjaga ja eestkostjata, ja tuua see vahe välja. Kui tema peale minev suurem kulu on põhjendatud, siis läheb see tema arvelt.

Eestkostetava rahaga tehtud kulutused peavad olema mõistlikud. Kas see tähendab, et eestkostetava rahaga tuleb toitu osta ainult Säästumarketist?

Ei pea. Kui rahast tuleb välja, siis ei ole probleeme osta mida iganes ja kust meeldib. Võib ka delikatesse kokku osta.

Seejuures ei tohiks kõrvale jääda ka turult ostmine. Tihtipeale naturaalsed toiduained, kodumaised toiduained ja hea värske toidukraam saadaksegi turult ning miks mitte sealt osta. Või siis tööstuskaup – riided on turul sageli odavamad. Võib-olla nende kvaliteet ei ole kõige parem, aga need on odavamad. Seega pole mõistlik turult ostmist välistada. Enamasti turult tšekke ei saa, aga oleme püüdnud olukorda lahendada selliselt, et arvestame riietel enamasti küljes olevaid hinnakleepse. Need tuleks alles jätta ning kirjutada kulude vihikusse, et sellel kuupäeval ostetud sellelt turult selline asi, ja panna juurde see hinnasilt. Põhimõtteliselt ei tohiks sellega väga probleemi olla, kui kulud on ausalt ja järjepidevalt kirja pandud, miks peaks selles kahtlema?

Kas kuu lõpuks kasutamata jäänud raha tuleb ülejäägiks lugeda ja kohe kasumit tootma panna? Või tohib ülejäägi järgmisel kuul elamiseks ära kasutada?

Mõistlik on pidada kulude kohta jooksvat arvestust ja teha seda pidevalt. Näiteks rahapäeviku vormis. Kohus küsib aruannet üks kord aastas ja mitte tihemini. Kui aga hakata aasta lõpus aruannet kokku panema ja meenutama, kuhu rahad läksid, võib see osutuda väga keeruliseks, sest ei ole enam meeles, miks osteti, mida üks või teine tšekk sisuliselt tähendab. Nii et mõistlik on jooksvalt arvestust pidada. Samas ei tähenda rahakasutus seda, et iga kuu lõpus peab sissetulek jõudma nulli. Ei pea, võib vabalt üle jääda, võib ka millegi suurema jaoks koguda. Näiteks koguda suvi läbi raha selleks, et sügisel osta talveriided, mis on tavapäraselt suurem kulutus, või koguda mis iganes eesmärgil. See raha peab olema kogutud siis eestkostetava jaoks, tema huvides.

Samuti peaks olema läbi mõeldud see, mis saab varadega pikemas plaanis. Kõik vananevad, praegune lapsevanem, eestkostja on kunagi vana ning ühel päeval väljub tõenäoliselt eestkostetav tema n-ö võimete alt. Vanemad surevad, võivad haigestuda ja abi vajama hakata ning siis võib tekkida probleem, kuidas last hakatakse ülal pidama. Nii et mõistlik võiks olla vara koguda kaugema eesmärgiga, et oleks ka tulevikus tagatud eestkostetava toimetulek.

Kas on olemas nimekiri kulutustest, mida võib ja mida ei või eestkostetava rahaga teha?

Mingisugust nimekirja või näidisloetelu ei ole kindlasti olemas. Kõik sõltub ikkagi ainult sellest, millised on eestkostetava vajadused. Rohkem kriteeriume ei ole. Ei tohi kulutada selle peale, mida eestkostetav ei vaja, ja kulutada saab kõige peale, mida ta vajab. Ning kui vajaduse tõendamisega tekib probleem, siis sel juhul tuleks arsti või mõne teise spetsialisti käest tõend küsida.

Samas võib kohus küsida – toon sellise näite –, miks on ostetud eestkostetavale jalgratas, kui ta ei suuda liikuda. Sel juhul võib tulla küsimärgi alla kulu otstarbekus. Tal võib olla tahtmine jalgratta järele, kuid kui ta ei suuda sellega midagi teha, siis kas see on mõistlik? Võib-olla on õigustatud see, et tal seisab jalgratas toanurgas, ta vaatab seda, saab positiivse emotsiooni, võib-olla on kõik korras. Aga siis peab seda suutma ka kohtule veenvalt tõendada.

Kas eestkostetava rahaga võib osta perekonna autole bensiini?

Kui see on eestkostetava jaoks vajalik kulutus, siis ei ole see probleem. Ainult et siis tuleb taas ära näidata, et oli selline vajadus. Vajadused tasub jooksvalt üles kirjutada. Võib-olla lihtsalt minnakse nädalavahetusel perega Lõuna-Eesti mägede vahele sõitma ja selleks läheb vaja masinat, kütust, ehk isegi saaks sinna arvestada mingi proportsiooni kindlustusest. Kõik see, mida tavapäraselt tehakse – võimalus on olemas, vabalt võib taolisi kulutusi teha. Aga sellisel juhul tuleb arvestada proportsiooniga pereliikmete suhtes.

Kas eestkostetav võib oma pensioniga osaleda kassitoidu ostmisel pere lemmikloomale? Või on vaja ostutšeki kõrvale panna ka psühhiaatri tõend, et kass mõjub tema psüühikale hästi?

Mõni kohtunik kindlasti mõistab, et lemmikloomad on tavapärane nähe, ning ei ole põhjust kahelda, et eestkostetavad ei vaja lemmikloomi. Kõik teavad delfiiniteraapiast ja hobuteraapiast. Seegi, et kassi silitamine on rahustav, on üldteada. Aga ma möönan, et inimesed on erinevad, kohtunikud sealhulgas, ja mõni võib vajada selle kohta täiendavat tõendust.

Kas käsimüügist ostetud ravimite vajalikkust eestkostetavale tuleb tõendada arstitõendiga?

Põhimõtteliselt võiks sellest abi olla. Hea reegel on, et mida rohkem tõendeid kokku otsida, seda kergem on tõendada. Teisalt jällegi tekib siin mõistlikkuse probleem. See on üldteada, et inimesed vajavad vitamiine, seda ei pea perearsti dokumendiga tõendama. Kui tegemist ei ole mingi spetsiifilise käsimüügiravimiga, võib olla lihtsalt ostutšekk, ilma rohkema tõendamiseta. Lihtsalt – kõik vajavad kevadel C-vitamiini näiteks. Miks mitte, sellisel juhul ei ole rohkemat vaja. Kui aga tegemist on millegi spetsiifilisemaga ja eriti kui see on kulukas, võiks olla vajadusel olemasolu tõendamiseks täiendavalt veel näiteks perearsti vastav dokument. Suund on pigem ikkagi selles suunas, et tõendeid TULEB koguda. Meie õigusruum on väga Saksa õigusega seotud, ja seal on see tavapärane norm. Kogutaksegi iga porgandi kohta eraldi tšekk, iga tableti kohta eraldi tšekk ja see on norm. Meil on vaja sellega lihtsalt harjuda.

Kui kaua tuleb säilitada rahapäevikuid, tšekke, tõendeid?

Põhimõtteliselt peaks piisama aastast ehk aruandeperioodist. Kui on aga vaidlusi, mida ei ole kohe märgatud või tuleb nõudeid, siis tavapärane nõuete esitamise tähtaeg on kolm aastat. Nii et tšekke oleks mõistlik alles hoida kolm aastat.Seadus on uus. Praktikat Eestis ei ole. See on ka kohtute jaoks uus, siia on vaja aega, et mõistlikkus ka kohtu mõttes paika loksuks.