Naistega kohtumiste päev

Eile kohtusin paljude naistega. Sõitsin hommikul sõitsin bussiga tööle ja see oli vastik. Sellest kirjutasin ka TAKile: Bussipark reklaamib ennast hüüdlausega - mõnusalt kohale! Aga täna kell 9.23 Tuleraua peatuses nr 21 bussi oodates ei osanud arvatagi, millise peavalu ma sellest „mõnusast “ bussisõidust saan. Tuli lühike ja kõrge roheline buss, millel oli (garaazi) number 1183. Selle bussi salong oli heitgaase täis, see buss undas ja mürises kui kiirendas ning nii tagumise kui ka keskmise ukse validaatorid olid suletud – seda tõestas kiri nendel kaardilugejatel.  Minule oli üllatuseks see, et kuidas sai selline mittekorras buss inimesi teenindada? Kus on bussijuhi vastus bussi korras olemise eest. Kuigi jah mina sõidan siiani Id-kaardiga. Mul läks bussi tagaosas istudes süda pahaks sellest haisust, mis bussi pidevalt sisse tuli ja nüüd olen peavalus. Palun väga see buss vaadata üle ja tegeleda selle probleemiga, sest sellel aastal oli see 1. kord, et sellise bussiga sõitsin. Töölt koju tulles on väga harv liiklus eriti kella 17 – 20 vahel. Kas on võimalik kella 19 ajal lisa buss liikuma panna. Õismäelt ümberistumine on jälle kellaaja peale minek. Veel muudab mind rahulolematuks see, et kui vaatasin sõiduplaani Pirni peatuses, siis pärineb see muutmatult 1.11.2008. Selle aja jooksul on mitmeid, kui mitte sadu kortereid juurde kerkinud Rannamõisa teele, Vabaõhumuuseumi teele ja Kakumäele. Bussi kasutavad nii õpilased, tööealised maksumaksjad kui ka eakamad. Kõigil ei ole juhilube ega autot. Panustage ühistransporti, et selle kasutamine ei võtaks nii plaju aega ja oleks inimsõbralikum, kättesaadavam ja ohutu meie tervisele.

Esmalt sõitsin Mustamäe halduskogusse kella 16ks. Trollis istus üks naine, kes viskas hindava pilgu minule. Jõudsin vaid mõelda, et kas tahab midagi küsida või rääkida... Ta tõusis püsti ja istus minu kõrvale. Käsi käis taskusse ja sealt ilmus välja karamellikompvek, mida ta siis mulle lahkelt pakkus. Keeldusin viisakalt. Vanatädi küsis, et kas ma olen haige, et ma kommi ei söö ja mavastasin, et ei taha kommi süüa. Siis järgnes pikk pilk minule ja kohe ka palumine: anna 1 euro leivaraha. Vastasin, et mul pole raha, ma maksan kaardiga. Naine tõusis koheselt ja kõndis minema. Oh ajad, oh kombed. Ju paistsin rikka naisena välja. Samal ajal peatus troll Välja peatuses ja trollijuht väljus trollist, tõstis käsitsi plaadi välja ja aitas ratastoolis naise trolli. Nii viisakat teenindust ei osanud oodatagi aga tuju läks heaks. Paari peatuse pärast kordus teenindus ja naine läks oma ratastooliga maha ja samas sisenes noor naine lapsevankriga ja sõitis ühe peatuse. Trollijuhti vaadates jäi mulje, et nad on selle naisega vanad tuttavad, sest see teenindus oli nii elementaarne ja professionaalne.  Ratastoolis tädi oli päris enesekindel ja minu arvates võiks selliseid ühistranspordi kasutajaid rohkemgi olla.

Õhtul läksin riigikogusse, et kohtuda sotsiaaldemokraatlike naistega. Meid võtsid vastu naissoost riigikogu liikmed Heljo Pikhof, Marianne Mikko, Helmen Kütt ja Urve Palo. Nad jagasid oma kogemusi kandideerimisel, tööst enne valimisi ja mõtisklesid riigikogu tööst. Oli tore ja asjalik õhtupoolik Toompeal. Jalutasime koos Üllega alla linna poole ja tunnelist Balti jaama. Seal tõttas meile ligi üks vanem vene keelt kõnelev proua ja teatas, et tal on abi vaja. Ta ei oska raha pangaautomaadist välja võtta aga ta tahaks 10 eurot välja võtta. Läksime siis sellele naisele appi. Nii palju erinevaid naisi mahtus eilsesse päeva. Palju huvitavaid inimesi ja erinevaid kohtumisi.