Naerata!!!

Ja maailm naeratab sulle vastu. Kui oled kurb, siis inimesed kardavad sind... kui oled õnnelik ja naeratad, siis äratab see inimestes huvi, sest inimlik kadedus on see mis sunnib uurida inimest lähedalt, et teada saada, mille peitub tema õnn, naeratus, elu rõmm, kokku elurõõm.

Mõnikord ma lihtsalt sunin ennast naeratama ja kui ei tule seda õiget tuju, siis mõtlen vallatuid mõtteid. Aölati meenub mulle Lennart, kes pidi noore mehena esinema rahvusraamatukogus konverentsil. Enne seda tuli ta meie juurde Toompuiesteele ja kurtis oma muret, et hästi nagu ei oska ei suuda ja ei julge kahh. Tavaline eestlaslik hirm, et piinlik on ja mida teised mõtlevad ja äkki lähevad sõnad sassi ja äkki hääl väriseb...

Võttis siis Kerti riiulilt eneseabi käsiraamatu, mis iganes selle raamatu nimetus oli aga kaaned olid igatahes kollased ja mingi ameerika tõlgitud kirjatükk oli see. Andis Lennartile raamatu ja pealkirjaks oli avaliku esinemise käsiraamat. Ütles, et võta raamat oma kätte ja ava nüüd ja kohe raamt sellest kohast, mis sulle meeldib ja loe ja sa saad koheselt oma küsimiustele vastuse. Ja siis Lennart lugeski: ... kui kardate esineda suure publiku ees, siis leidke endale mõni inimene, kellele otsa vaatate, suunake pilk temale ja unustage teised kohalviibijad ja kõnelege ainult temale. Teine soovitus oli see, et kujutage ette esimestes ridades istuvaid prominente ja tähtsaid härrasid ja prouasid ning mõelge, et neil on keisri uued rõivad, st nähtamatud riided! Ja Lennart saigi kas just nendest soovituastest või millest iganes abi ja sõnavõtt oli suurepärane ja ta ise oli küll kõnepuldi tagant saabued ähmi täis, kuid asi läks korda.

Põhjamaa inimesed peaksid rohkem naeratama ja olema abivalmimad ja viisakamad. See toob inimeste võlud esile ja elu näib kaunimana kui porises ja sombuses tänavapildis. Nähes kurba või murelikku inimest - naerata!