Tegelikkus on nii, et:
Kas teadsite, et ainult 10% inimestest sünnib puudega, kõik teised saavad puude elus haiguse, eluviiside, traumade ja riskikäitumise tõttu. Eestis oli eelmise aasta seisuga üle 136 tuhande puudega inimese, kellest vaid üle 10 tuhande sünnib puudega ja teised saavad puude elu jooksul. Arvan, et see purjus peaga vette hüppamise kampaania ja kirstust üles tõusmine vee alt on veel kohutavam. Tundub, et just nii pannakse noored ja riskialtid mehed mõtlema, et tegudel on tagajärg. Minu arvates peaks kasvama inimeste teadlikkus, et nad ei sõidaks ka ratastoollis ilma turvavööta, turvavöö peab kinnitama alati! Ma arvan, et paljud mehed, kes praegu ratastoolis on, oleksid saanud seda oma käitumisega ennetada.
Paljutki saab just selliste tunnetel mängivate kampaaniatega muuta või panna järele mõtlema. Maanteeameti lehel on kirjas statistika, et alates Eesti taasiseseisvumisest 20.08.1991 on Eestis hukkunud kokku 4560 inimest. Kohutavalt suur arv tulevikuta inimesi.
Jüri Järve, TLIÜ juhatuse esimehena on ühingu FB lehel toonud välja arvamuse:
Käes
on kampaaniate aeg ning juba kolmas aasta järjest „rõõmustab“ kõiki
ratastoolikasutajaid Maanteeameti puna-valgekirju plakat - Kinnita
tagaistmel turvavöö. Alati!
Kampaania iseenesest on ju positiivne ja vajalik, kuid ratastoolimärgi kasutamine selles HÄIRIB ja isegi väga, juba kolmas aasta. Teatavasti tähendab ISA sümbol (International Symbol of Access- valge ratastool sinisel taustal) ligipääsetavust ja parandatud liikumistingimusi liikumispuudega inimestele, vanuritele ja lapsevankritega emadele. Sõnaga - märk on positiivne, ABISTAV. Nüüd aga on linn täis hiigelsuuri punaseid ratastoolimärke. Aastal 2011 lugesin kojusõidul kesklinnast Piritale kokku ligi 20 suurt plakatit (20 etteheidet). Sellel aastal on plakateid vähem, kuid raadios ja teles kuuleb-näeb seda oluliselt rohkem: „Nüüd sõidan ratastooliga. Alati! Kinnita tagaistmel turvavöö. Alati!“ See juba kummitab peas … Ma olen ratastoolis juba 15 aastat. Need, kes selles istuvad, teavad, mida see tähendab. Eestis on ~50 000 liikumispuudega inimest, pakun, et nendest 10% e 5000 inimest kasutavad pidevalt elektrilist- või tavaratastooli. See on ju kohutavalt suur arv. Ning juba kolm aastat järjest peavad nad taluma kolme nädala jooksul ETTEHEIDET, millega nad niikuinii koguaeg elavad. Millest selline karistus nendele? Kampaania on EBAEETILINE – eelkõige nende suhtes, kes seal toolis juba istuvad. Kui sa ei kinnita turvavööd, ootab ees ratastool – see on kampaania sõnum. Maanteeamet ei arutle pikalt, kes või kuidas ja milleks. Ta lööb halastamatult ja konkreetselt märgi otsaette - RATASTOOL, see on sinu tulevik, kui vööd ei kinnita. Ja juba näitabki lapse sõrm sportliku ratsatoolikasutaja peale ning küsimus: emme, kas see onu ei pannud turvavööd autos kinni, saab jaatava vastuse. Asi on selge.
Või kontoris ja kõigi kuuldes kostab raadiost – „Nüüd sõidan ratastooliga. Alati! Kinnita tagaistmel turvavöö. Alati!“ Mõistvad töökaaslased vakatavad korraks ning pööravad pilgud kõrvale, sest hiljuti on kontorisse tulnud tööle tubli ratastoolitüdruk ning kes teab, äkki tuli temagi kuskilt lõbusalt peolt ja kinnitamata turvavööga. Oh neid nooruse rumalusi, hea et ise seal ratastoolis ei istu, ehh.
Oma kogemusest tean, et on igasuguseid ratastoolikaid. On vaimult nõrgemaid, eluvõitlusest loobunud inimesi - nad istuvad põhiliselt kodudes, kus emad-isad nende eest hoolitsevad. Nad kuulavad raadiot ja vaatavad telerit. Jah, olen jobu, paras mulle – teler räägib õigust, nüüd sõidan ratastooliga. Alati!
Aga on neidki, kes vaatamata kõigele, mis elus juhtunud, üritavad leida elus endale uut kohta, uut võimalust – nad töötavad, õpivad, teevad sporti või maalivad, näiteks ainult varbaid kasutades.
Kas keegi kampaania autoritest on kasvõi korraks ennast mõelnud nende inimeste olukorda, kes seda ratastooli kasutavad? Ma ei hakka lahkama põhjuseid, mille tõttu inimesed satuvad ratastooli, iga normaalne inimene peaks ise sellest aru saama. Kampaania autorid ei selgita ise ka meile seda, nad lajatavad konkreetselt ja veenvalt – RATASTOOL, mis siin enam rääkida! Võiks arutleda, miks on kampaania sümboliks valitud ratastool, aga mitte kargud, kipsis käsi või rist. Kipsjalg, kargud – ei ole veenev, rist- äkki kirikule ei meeldi, igaks juhuks ei pane. Aga jah – ratastool, kõlab juba hästi ja mis peamine - sinna ei taha ju keegi sattuda, on juba seal sellised ratastooli aheldatud tüübid, paras neile.
Pikk jutt - jama jutt, tegelikult tahaks algatada diskussiooni sellel teemal. Eelkõige ootaks ratastoolis istujate arvamust, kas ratastoolimärgi kasutamine sellises kampaanias häirib ja millisel määral? Siin on kampaania link. Muide, peale pisikese kampaaniaratastooli pildi pole siin ühtegi sõna ratastoolist, isegi avariide tagajärjel vigastatute statistikat...
http://www.mnt.ee/
Tänud Aulile korrektuuri eest ning kui jutt valmis oli tuli Aulilt lisainfot, et Sven K. suhtles 2011 Maanteametiga samal teemal. Vastuskirjas on üks eriti vahva lõik:
Punasel taustal piktograafiliselt kujutatud istuv inimene, kes ei kanna turvavööd ja kelle turvavöö on lõigatud lahtiolevaks on Maanteameti poolt kinnitatud hoiatavaks märgiks autojuhtidele. Need kes näevad selles märgis ratastooli märki on pahatahtlikud ja tõlgendavad meie kampaaniat valesti. Jüri
Kampaania iseenesest on ju positiivne ja vajalik, kuid ratastoolimärgi kasutamine selles HÄIRIB ja isegi väga, juba kolmas aasta. Teatavasti tähendab ISA sümbol (International Symbol of Access- valge ratastool sinisel taustal) ligipääsetavust ja parandatud liikumistingimusi liikumispuudega inimestele, vanuritele ja lapsevankritega emadele. Sõnaga - märk on positiivne, ABISTAV. Nüüd aga on linn täis hiigelsuuri punaseid ratastoolimärke. Aastal 2011 lugesin kojusõidul kesklinnast Piritale kokku ligi 20 suurt plakatit (20 etteheidet). Sellel aastal on plakateid vähem, kuid raadios ja teles kuuleb-näeb seda oluliselt rohkem: „Nüüd sõidan ratastooliga. Alati! Kinnita tagaistmel turvavöö. Alati!“ See juba kummitab peas … Ma olen ratastoolis juba 15 aastat. Need, kes selles istuvad, teavad, mida see tähendab. Eestis on ~50 000 liikumispuudega inimest, pakun, et nendest 10% e 5000 inimest kasutavad pidevalt elektrilist- või tavaratastooli. See on ju kohutavalt suur arv. Ning juba kolm aastat järjest peavad nad taluma kolme nädala jooksul ETTEHEIDET, millega nad niikuinii koguaeg elavad. Millest selline karistus nendele? Kampaania on EBAEETILINE – eelkõige nende suhtes, kes seal toolis juba istuvad. Kui sa ei kinnita turvavööd, ootab ees ratastool – see on kampaania sõnum. Maanteeamet ei arutle pikalt, kes või kuidas ja milleks. Ta lööb halastamatult ja konkreetselt märgi otsaette - RATASTOOL, see on sinu tulevik, kui vööd ei kinnita. Ja juba näitabki lapse sõrm sportliku ratsatoolikasutaja peale ning küsimus: emme, kas see onu ei pannud turvavööd autos kinni, saab jaatava vastuse. Asi on selge.
Või kontoris ja kõigi kuuldes kostab raadiost – „Nüüd sõidan ratastooliga. Alati! Kinnita tagaistmel turvavöö. Alati!“ Mõistvad töökaaslased vakatavad korraks ning pööravad pilgud kõrvale, sest hiljuti on kontorisse tulnud tööle tubli ratastoolitüdruk ning kes teab, äkki tuli temagi kuskilt lõbusalt peolt ja kinnitamata turvavööga. Oh neid nooruse rumalusi, hea et ise seal ratastoolis ei istu, ehh.
Oma kogemusest tean, et on igasuguseid ratastoolikaid. On vaimult nõrgemaid, eluvõitlusest loobunud inimesi - nad istuvad põhiliselt kodudes, kus emad-isad nende eest hoolitsevad. Nad kuulavad raadiot ja vaatavad telerit. Jah, olen jobu, paras mulle – teler räägib õigust, nüüd sõidan ratastooliga. Alati!
Aga on neidki, kes vaatamata kõigele, mis elus juhtunud, üritavad leida elus endale uut kohta, uut võimalust – nad töötavad, õpivad, teevad sporti või maalivad, näiteks ainult varbaid kasutades.
Kas keegi kampaania autoritest on kasvõi korraks ennast mõelnud nende inimeste olukorda, kes seda ratastooli kasutavad? Ma ei hakka lahkama põhjuseid, mille tõttu inimesed satuvad ratastooli, iga normaalne inimene peaks ise sellest aru saama. Kampaania autorid ei selgita ise ka meile seda, nad lajatavad konkreetselt ja veenvalt – RATASTOOL, mis siin enam rääkida! Võiks arutleda, miks on kampaania sümboliks valitud ratastool, aga mitte kargud, kipsis käsi või rist. Kipsjalg, kargud – ei ole veenev, rist- äkki kirikule ei meeldi, igaks juhuks ei pane. Aga jah – ratastool, kõlab juba hästi ja mis peamine - sinna ei taha ju keegi sattuda, on juba seal sellised ratastooli aheldatud tüübid, paras neile.
Pikk jutt - jama jutt, tegelikult tahaks algatada diskussiooni sellel teemal. Eelkõige ootaks ratastoolis istujate arvamust, kas ratastoolimärgi kasutamine sellises kampaanias häirib ja millisel määral? Siin on kampaania link. Muide, peale pisikese kampaaniaratastooli pildi pole siin ühtegi sõna ratastoolist, isegi avariide tagajärjel vigastatute statistikat...
http://www.mnt.ee/
Tänud Aulile korrektuuri eest ning kui jutt valmis oli tuli Aulilt lisainfot, et Sven K. suhtles 2011 Maanteametiga samal teemal. Vastuskirjas on üks eriti vahva lõik:
Punasel taustal piktograafiliselt kujutatud istuv inimene, kes ei kanna turvavööd ja kelle turvavöö on lõigatud lahtiolevaks on Maanteameti poolt kinnitatud hoiatavaks märgiks autojuhtidele. Need kes näevad selles märgis ratastooli märki on pahatahtlikud ja tõlgendavad meie kampaaniat valesti. Jüri
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar