20. september 2009

Hispaania, Kataloonia reis, 5.osa





Viies päev algas varakult, tuba oli palav, sest konditsioneer töötas minimaalselt. Peale mitmekülgset hommikusööki läksime bussireisile Salvador Dali muuseumisse. See asus Figuereses ja oli kuntsniku enda kavandatud teater-muuseum. Hoone ees lookles pikk järjekord. Meid viidi registreeritud turismigrupina sisse ja seda palavuse käes seismist ei pdanud me läbi tegema. Maja ise oli juba huvitav ja pilkupüüdev: katusel kanamunad, seinad punased ja kaunistuseks kapsad. Seest oli hoone veelgi kaunim, sest oli väga huvitava ehitusega, keskel oli purskkaev-Cadilac. Võrratult ilus, huvitav ja huvitav maja, koos tema hauaplaadiga keldris, sest kunstniku soovil lasi ta ennast sinna matta.

Väljudes otsisin kaua väljapääsu, sest Arko ja siina olid õues ja tulin välja treppide kaudu. Õnneks leidsin kiriku kõrval oma sõbrad üles. Nemad tahtsid invatualletti minna. Saatsid siis minu otsima ja esimesest restoranist ma ka selle leidsin. Üldse on Hispaanias võrratult hea ligipääsetavus, kust otse ei saa, saab ringiga ligi ratastooliga. Teed, tänavad on kohandatud madalaservalisteks. Liiklejad, autodega, ratastega, mootorratastega, jala, on lahked ja abivalmid. Neil ollakse harjutud ratastoolis inimestega, ka invawc-d on lihtne leida. Mina, kes inglise keelt väheke tonkab, sain asjad aetud ja suheldud ka kehakeele abil. Sest kohalikud suhtlevad oma keeles ja ei tekita probleeme kui neist aru ei saada. Lõpmatult abivalmid inimesed.

Tagasiteel läksime mägikülla, nimega Peratalladas. Seal liikumine oli ratastoolis inimesele väsitav. Paekivi teed olid keskaegses linnakeses olid ehitatud serviti laotud kividest, mida oli raske läbida. Lisaks mäest üles viivad teed ja käänulised kitsad tänavad. Käisime ka kohaliku kiriku kõrval ja nägime lähedalt kohalikku surnuaeda. Seal maetakse tavaliselt inimesed kirstuga müüri sisse, mis suletakse õhu kindlalt. Alles olevat aega kasutasime janu kustutamiseks kohalikus õllekas. Siina tellis õle ja siis sai ka Arko tellimuse esitamisega hakkam ja ajas sõrme püsti ja näitas, et 1 õlu. Mina siis ei saanud täpselt aru ja tellisin 2 õlut. Kui kelner tagasi tuli ja mulle kaks õlut tõi, siis mugistasime naerda. Mulle meeldiski hispaania õlu rohkem kui ein, mis oli minu jaoks liiga hapu. Õlu maitses nagu Tartu oma. Linn ise oli pisike aga hästi säilinud ja keskajaloo näitlik õppetund.

Õhtu jätkus linna peal ja rannas, pärast ringi jalutades käisime ujumas, söömas ja sattusime peale kohalikule rahvuspühale veini fiestale. Rahvas oli pikale tänavale laudade taha sööma jooma sättinud. Siis tantsisid pikas reas nagu makarenat. Hästi lahe oli, hispaanlased on elunautijad ja stressivabad. Õhtul nägime pikka ilutulestikku. Uudistasime ööelu ja vaatasime rahvast.

Huvitav on see, et kui meil Eestis mõeldakse, kuidas rongisõitu ja raudteelt ületamist ligipääsetavaks muuta, siis Hispaanias on see teema ammugi lõpetatud. Rongidel on 1 kindel vagun madalapõhjaline ja märgistatud suure ratastooli märgiga. Raudteest ei pääse üle, vaid ikka alt. Tunnelid on üle ühe ehitatud ligipääsetavaks nii puuetega inimestele, jalgratturitele, koeraga jalutajatele kui ka lapsekärudega liiklejatele. Eestimaalased spetsialistid, minge ja vaadake, mis toimub mujal riikides ja alles siis hakkake tegema siine, lifte ja sildu. Vigu on kergem ennetada, kui pärast tagajärgi lammutada ja ümber ehitada.

Kommentaare ei ole:

Autoreis Kreekasse 6

 16.mai 2024 Albaanias sajab ja väljas on hall. l 7.45 alustame sõitu Tiranasse. Palju autosid, vähe parkimiskohti. Inimesed jätavad autod i...