Lastekaitsjad - kas kohvitajad või töötegijad

Uskumatud sõnavõtud hr Kruusimäelt.
Töötegijaid ei saa nii rünnata võik minna kohale ja uurida mida lastekaitsjad ja sotsiaaltöötajad teevad. Olen ise viibinud sotsiaaltöö üliõpilasena koolipraktikal Mustame Linnaosa Valitsuse Sotsiaalhoolekande Osakonnas ja näinud nende tööd. Lastekaitsjad kaitsevad meie riigi lapsi ja seisavad nende õiguste eest. Nad otsivad ka ise infot, lahendusi ja teevad koostöö kooli, haiglate ja politseiga on tihe, kuid alati on võimalus, et mõned probleemid jäävad märkamatuks. Teades ise sotsiaaltöötajate ja lastekaitsjate töömahtu ja tööjaotust, siis tihti ei jää meil aega kohvi joomiseks. Kuid ei kujuta
ette, et sotsiaaltöötajad peaksid käima mööda prügikaste. Olen isegi käinud ratastoolis inimest Päästeameti telefonikõne peale transportimas. Samas on hulkuvate laste probleem öistel tänavatel ikka politsei teema. Kerge on kritiseerida, kuid tegelikkuses annan igapäevaselt klientidele nõu. Infot, eriti vene keelset on vähe.

Need Linnalehed ja Pealinnad ja linnaosade lehed peaks koondama üheks sisutihedaks leheks, kuhu ka elanikele vajaminev info arusaadavalt kirja saaks. Mõned inimesed lihtsalt ei julge sotsiaalabi minna linnaosa valitsusest küsima, paljud helistavad ja uurivad tausta. Inimesed, kes on hätta sattunud, on haavatavad ja kardavad ei ütlemist ja igem ei lähegi abi küsima. Rohkem hoolivust kaasinimeste poolt, eriti veel olukorras, kus töötuid aina lisandub. Olen isegi noori mehi Mustameäl näinud mööda prügikaste käimas ja taarat otsimas. Kus jures tegemist pole asotsiaalidega, vaid korralikes riietes meestega. Suurendada infot supiköökide kohta ja abi otsimist sotsiaaltöötajate käest.

IRL: lastekaitsjad lõpetagu kabinetis kohvitamine

Kommenteerides abilinnapea Merike Martinsoni õigustusi seoses Kristiine linnaosa garaažist leitud lapsega, tõdes Isamaa ja Res Publica Liidu Tallinna volikogu fraktsiooni liige Tarmo Kruusimäe, et kahjuks on Martinsoni puhul saanud hoolivast arstist hingetu bürokraat.

“Martinsoni väitel on lapse kaitsmise eelduseks see, et lastekaitsetöötaja saaks informatsiooni abivajavast lapsest,” märkis Kruusimäe. “Martinson jätab tähelepanuta võimaluse, et lastekaitsetöötaja ise hangib informatsiooni.”

Linnavalitsuse praegused eneseõigustused on Kruusimäe hinnangul sarnased nendega, mis kõlasid siis, kui Põhja-Tallinnas suri üksi ja abita jäetud vanamemm. „Ka siis hakkasid sotsiaalametnikud kohe rääkima, et neile pole keegi midagi teatanud,” tõdes Kruusimäe. „Kas tõesti on abiosutamise kriteeriumiks kellegi avaldus?”

Kruusimäe on seisukohal, et lastekaitse- ja sotsiaalametnikud peavad kabinetitöö asemel tegema rohkem tänavatööd ja ise otsima linna pealt inimesi, kes küll selgelt abi vajavad, kuid ei küsi seda näiteks teadmatusest või tagasihoidlikusest. Kindlasti on ka palju neid, kes endale probleemi ei teadvustagi – samas kui kõrvaltvaataja jaoks on ilmne, et inimene veereb allakäigutrepist alla.

“Mõistagi peaksid kaaskodanikud andma sotsiaalametnikele teada igast probleemidega inimesest, eriti lapsest ja eakast, kuid abivajajate välja selgitamise tööd ei saa lükata üldsuse kaela,” lausus Kruusimäe. “Ametnikud peavad lõpetama kabinettides kohvitamise, võtma jalad kõhu alt välja ja minema tänavale – sinna, kus on nende tegelik tööpõld. Prügikastides sorivad inimesed ja öösel väljas hulkuvad lapsed ei ole paratamatus, kui vaid ametnikud võtaks vaevaks nende juurde astuda ja öelda: tere, mina olen sotsiaalosakonnast, kuidas ma saan sind aidata?”

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/irl-lastekaitsjad-lopetagu-kabinetis-kohvitamine.d?id=25819213