Eile tulime Viru hotellist Eesti Invaspordi Liidu 20.aastapäeva konverentsilt koju trolliga.
Kuna tegelased ja kõrged külalised NATOst olid Tallinnas, siis jätsime targu auto koju ja tulime kesklinna taksoga ja tagasi minemisel vihjas Arko, et äkki läheks trolliga koju, Mustamäele.
Mõeldud, tehtud. Kaubamaja peatuses peale sõiduplaani uurides selgus, et see õige (madalapõhjaline) troll väljub 10 minuti pärast. Troll tuli, nägin ka reisisaatjat, tema nägi ka meid ja Arko muigas! Arko lootis, et reisisaatja tõstab lahti selle plate, mis madalates trollides on ja saab sõita ise oma ratastooliga trolli. Oh sa imet - reisisaatja tuli ja hakkas Arkol ratastoolis eest sikutama. Me siis ütlesime, et aitähh pole vaja, me saame ise hakkama. Tundus, et tal puudub varasem kokkupuude ratastoolis puuetega inimestega ühistranspordis. Vähemat sai ta käe valgeks ja katsuda oma käega ratastooli. Tegelikkuses on abi vaja üksinda sõites, kuid abistajaga koos me abi ei vaja. Seniks kasutame ühistransporti ja sõidame trolliga.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
-
Õhtuleht kirjutas kokkuvõtlikult liiklusseaduse muudatustest, mida tasub lugeda. Mina lugesin mõnda asja kohe mitu korda. Nüüd natukene targ...
-
Vahel harva juhtub, et olen nõus endast rääkima. Sel korral siis suutis Siiri Rebane mind ära rääkida. Juttu oli rohkem. Artiklisse sai järg... -
Minu puhkuse kolmanda nädala esimesed päevad möödusid marjakorjamisega. Olin Arko kodus Jõgevamaal, Levalas ja noppisin marju. kokku sain 3 ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar