Seenelkäik

Eile siis saime lõpuks aega ja ilma, et minna seenele. Arko lubas viia ja sõitiski metsa. Iga algus on raske, nii ka meil selle õige seenekoha leidmisega. Kuid kui lõpuks autost välja sain, siis ka kummikutes mööda metsa jooksu pistsin. Ja siis neid seeni muudkui tuli ja tuli, sai ämber täis, kilekottigi nii palju, kui tassida jaksasin. Arkol oli muidugi igav autos passida, sest kuhu sa ikka selle ratastooliga okaspuude vahel sõidad. Aga tema kiituseks olgi öeldud, et ta ei virise ja kui mina Saaremaal usin ja tubli olin 2 ratastoolismehe abistamisel ja kaardistamisel, pildistamisel, siis oli minu seenelkäik nagu tasu hea töö eest. Seeneliste autosid olid teeääred täis.
Õhtul siis puhastasime seeni. Arko kommenteeris, et see on lausa ahnus, kui nii palju seeni koju tassida. Mina kostsin vastu, et see on looduseand ja seda tasub koju tarida. Samas uurisin kodus mõnda seeneliiki, kuid süüa neid ei julgenud ja kuna vanem poeg ka maale oma vanavanematele külla läks, siis viis ta mu seeneraamatu kaasa. Viskasin need mõned seened minema, sest parem karta, kui kahetseda. Seenemürgitus on kole, olen seda elus korra 11aastaselt põdenud ja rohkem enam ei taha.

Seeni tuvastasin loodusmuuseumi virtuaalse seene lehe abil.

Tegin õhtusöögiks keedukartulit tilliga ja seene, sibula, soolapeekoni ja paprika kastet. Siis puhastasime seeni edasi ja keetsime ja kupatasime. Männitriisikad paniin ööseks likku vannituppa ja nende tegemise lõpetasin alles täna. Alguses ei viitsinud aga kui valmis oli ja purkides ning sügavkülmas, siis oli ikka hea tunne ka. Aga metsa tahaks veel seenele minna.