Arko Vool Puutepunktis invaspordist rääkimas

Koos tehti intervjuud aga sattusime erinevatesse Puutepunkti saadetesse. Minu arust on see Puutepunkti saade üks asjalik ja õpetlik saade. Anne Lill koos oma meeskonnaga on hästi toredad ja tragid tegijad. Jõudu neile!

Miks on vaja korraldada puuetega inimestele suuri avalikke spordiüritusi?

Arko Vool, Invaspordiliidu juhatuse liige Üks asi on igapäevase treeningud kuskil spordisaalis, aga teine asi on võistlustele kohale tulla, omasugustega jõudu proovida, ennast selles mõttes proovile panna. Proovilepanekut on meile vaja nagu tervetelegi inimestele. Enese proovilepanek annab nii hingele kui ka füüsilisele vormile midagi, mida nagu ei oskagi seletada. Tuleb meelde kevadine ratastooliralli Schnelli tiigi ääres. Sinna tuli üks noormees Astangu koolist, pealtvaatajaks. Kohapeal ta otsustas, et ta proovib ka. Tal olid muidugi käed nõrgad, ta ei suutnud tervet distantsi läbida, ta läbis ainult ühe ringi. Aga hiljem ma sain selle noormehega kokku Astangul, ta kiitis seda üritust väga ja ütles et ta ei oleks uskund, et ta julgeb niimoodi rahva ees kaasa lüüa. Kohapeal aga oli see emotsioon nii võimas, et ta otsustas võistelda. Ta ületas ennast. Mõju on väga võimas, selles mõttes, et tavainimesed kui näevad sellist üritust, nad peatuvad, vaatavad ja küsivad, et millega on tegu. Nii tutvustavad ka puudega inimesed iseendid, nad näitavad ennast. Et nad on ka maailmas olemas ja ei istu ainult nelja seina vahel. Seda on ühiskonnale väga vaja. See jõuab parimal juhul isegi Riigikogusse või linnavalitsustesse ,kus saadakse aru et on ka meie kõrval inimesed kes võib-olla vahest vajaksid nagu rohkem tähelepanu.