10. juuni 2020

Valmis uuring ühistranspordi peatuste ligipääsetavust

2019.aasta suvel sai koos Arkoga tööd tehtud, kaardistades ühistranspordipeatuseid Eestis. Ma tunnen heameelt, et aruande tutvustuses on 2 fotot, mille autoriks olen mina. Kuigi jah aruandes minu nime läbi ei lipsa, sest olin kaardistaja vabatahtliku töö tegija. Tööd sai tehtud suvest sügiseni, päikese, tuulte ja vihmaga. Vaata pilte allpool. Sotsiaalministeeriumi pressiteate link avaneb siit.

Nägime ja katsusime Eestimaad. Käisime Tartu linnas mitmes kohas (nt bussijaam, bussipeatused, raudteejaam, Tartu Ülikooli kliinikumide peatused) mitmel päeval. Sai käidud, pilte tehtud, olukorda hinnatud ka Pedjal, Kallaste, Mustvee, Järva-Jaani, Türi, Paide, Ülenurme, Põltsamaa, Kolga-Jaani, Rapla, Lelle,  Kaarepere, Vägeva, Jõgeva, Kose ... Vaatasime ronge, busse ja sõiduteid, wc-sid, infolette, valgustust, pimedate juhtteid, valgustust jne. Mina olin ainult abiks ja sedagi osades punktides. See kohapeal käimine võttis aega, et kõigepealt kohale sõita ja siis teha kaardistustöö ära ning hiljem oli vaja kaardistajatel ankeedid täita, pildid juurde panna ja anda hinnang objektide ligipääsetavusele. Peale seda järgnes meeskonnatöö aruande koostamisel ja kokku kirjutamses, milles mina ei osalenud. Aruandega tutvusin Sotsiaalministeeriumi lehel. Teadmiseks, et kaardistustöö aluseks oli objektide nimekiri (767 tk), mille valmistas ette töö tellija. Töö teostajad käisid objektidel kohapeal. Oli huvitav lugeda ja saada teada kuidas lisaks Tallinnale ka mujal ligipääsetavus on või ei ole. Kahjuks ei ole tehtud enne ja pärast fotosid, et võrrelda aastaid 2019 ja 2009 või 1999. Tegelikkuses on palju muutunud. Eriti raudteejaamades ja peatustes ja need rongid, kuhu pääseb sisse ilma treppideta. On mille eest töö tegijaid ja meie riiki kiita, sest muutused on katsutavad ja kasutatavad. Samas on ka puudujääke aga uskuge, et neid on igal pool maailmas ja Euroopas. Me ei ela ideaal maailmas. Aga asjad on muutunud paremaks ja ligipääsetavamaks.








UURING: Kõikidest ühistranspordi peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused
Kõikidest ühistranspordi peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, jaamahoonetest on ligipääsetavusega probleeme bussi- ja raudteejaamades, mõnevõrra paremas seisus on lennujaamad, selgub sotsiaalministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüsist.
Bussipeatuste ligipääsetavus erineb regiooniti - parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu, maapiirkonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem.
Uuring näitab, milline on Eesti ühistranspordipeatuste ja jaamahoonete olukord ning kas ja mil määral on peatuste juures arvestatud erinevate kasutajate vajadustega. Iga sõlmpunkti ja objekti osas hinnati, millistes aspektides on need ligipääsetavad erivajadustega inimestele, eakatele, lapsevankriga liiklejatele, lastele ja paljudele teistele, kel on avalikus ruumis liiklemiseks tarvis abivahendit või kelle füüsiline võimekus või nägemis- või kuulmistaju on langenud, millised kohandused on vajalikud ligipääsetavuse tagamiseks ning milline oleks kohanduste eeldatav maksumus. Analüüsi tulemused on olulised põhjusel, et ühistransport on ühenduslüli inimese teekonnal ning selle halb seisukord võib katkestada paljude inimeste igapäevased teekonnad kooli, tööle, kauplusesse ja mujale.
„Rahvusvahelisel ligipääsetavuse päeval on oluline mõelda selle peale, et kõikidel ühiskonna liikmetel oleks võrdsed võimalused avalikus ruumis liikuda. Paraku välistab meie füüsiline keskkond jätkuvalt väga paljud kasutajad või muudab nende liikumise väga keeruliseks,“  ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Ligipääsetavus peab saama valdkondade üleselt poliitikate tegemise loomulikuks osaks. Vaid nii saame kindlustada, et nii lapsed, eakad, erivajadusega inimesed kui kõik teised saavad võrdselt ühiskonnaelus osaleda, käia tööl ja koolis, tarbida erinevaid tooteid ja teenuseid. Eestis on paljud peatused ja hooned erinevatele sihtgruppidele üha enam ligipääsetavad, kuid peame siiski mõtlema selle peale kuivõrd igaüks meist aitab kaasa, et ühelegi ühiskonnagrupile ei seataks asjatuid piiranguid.“
Ministri sõnul tuleb erinevate arenduste puhul algusest peale ligipääsetavuse aspektidega arvestada, et vältida hilisemaid lisakulutusi ja ressurssi ümberehitusteks. „Ligipääsetavus on odavam ja inimestele mugavam, kui sellega arvestatakse juba projekteerimisel ning läbivalt kõigis etappides.“
Analüüsi käigus kaardistati Eesti olulisemad ühistranspordi sõlmpunktid ehk kohad, kust sõidavad läbi erinevat liiki transpordivahendid, sealhulgas peatused, mis võimaldavad inimeste ligipääsu spetsiifilistele teenustele. Lisaks kaardistati jaamahooned ja nende juures olevad invaparkimiskohad ning põhilistele liikumissuundadele jäävad ülekäigud sõlmpunktide aladel. Kokku kaardistati analüüsi käigus 767 erinevat transporditaristu objekti, mille asukohaandmed on kättesaadavad Google Mapsi avalikus kaardirakenduses.
„Liikumiskeskkond peab olema mugav, ligipääsetav ja ohutu ning võimaldama iseseisvalt liikuda igaühel meist, seda nii kaheksa kui ka 80-aastasel inimesel. Lisaks ühistranspordipeatuste ja sõlmpunktide ligipääsetavuse parandamisele vajavad süsteemset ja pidevat tähelepanu ka nendeni viivad teekonnad, liikumisinfo kättesaadavus, ühistranspordivahendite ligipääsetavus,“ ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna peaspetsialist Liis Vahter. „Et ligipääsetavus ei tohi olla hooajaline nähtus, tuleb füüsilise keskkonna parandamise ja nutika infoedastuse kõrval samavõrra tagada ka kvaliteetne aastaringne hooldus. Seda selleks, et kasutaja saaks ka raske talveilmaga ühistransporditeenusele loota.“
Vahteri sõnul on ühe konkreetse tegevusena sel perioodil investeeritud raudteepeatuste arendamisse, eesmärgiga parandada ligipääsetavust, integreerida erinevaid liikumisviise ja parandada seeläbi rongiliikluse kasutajakogemust. Rongireisijate arv on sisuliselt kahekordistunud ning see arendus on olnud edukas. „Värskelt valminud analüüsi tulemused kinnitavad, et ligipääsetavuse kvaliteedi ja arendustegevustega on vajalik järjepidevalt tegeleda.“
Uuringus kaardistatud bussipeatuste hinnanguline ligipääsetavaks tegemise maksumus oleks ligi 3,4 miljonit eurot, kaardistatud jaamahoonete ligipääsetavaks tegemise maksumus veidi üle 270 tuhande euro, kaardistatud ülekäikude maksumus ligi 875 tuhat eurot ning tööd kaardistatud objektide juurde invaparklate rajamisel maksaksid üle 31 tuhande euro. Kokku maksaks kaardistatud objektide ligipääsetavaks tegemine hinnanguliselt 4,6 miljonit eurot. Bussipeatuste ligipääsetavuse kohandustööde kogumaksumus Eestis oleks hinnanguliselt 39,8 miljonit eurot, seejuures pole arvestatud puute ja kompimisega tajutavate materjalide, näiteks mummukivide kasutamisega. Maksumused on arvestatud koos käibemaksuga.
"Eriolukorras on kõik inimesed saanud kogeda, kui ahistavad on liikumispiirangud. Kahjuks kogeb suur osa eestimaalastest liikumispiiranguid ka tavaolukorras. Loodan, et ligipääsetavuse päeva tähistamine ja värskelt valminud uuring aitavad motiveerida igat füüsilise ja virtuaalkeskkonna loojat juba eos läbi mõtlema, kas loodut saavad takistusteta kasutada kõik inimesed," ütles Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht.
Täna tähistatakse rahvusvahelist ligipääsetavuse päeva, mille eesmärk on tõsta teadlikkust, et iga inimene, ka erivajadusega inimene, laps ja eakas, soovib teistega võrdselt ühiskonnaelus osaleda, käia tööl ja koolis, kuid tihtipeale ei ole keskkond igaühele ligipääsetav. Ligipääsetavus tähendab, et kogu elanikkond on elu- ja infokeskkonda kaasatud ja kõikidele on antud ühiskonnaelus osalemiseks võrdsed võimalused.
Olulisemad tulemused:
  • Kõikidest peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, kokku hinnati 89 tk. Nendes peatustes on kõige rohkem arvestatud eri ligipääsetavuse aspektidega, näiteks füüsiline ligipääs, puute ja kompimisega tajutavad teekatted, kontrastsus, reaalaja infotablood jne.
  • Bussipeatused on üldiselt heas seisukorras, erinevused esinevad regiooniti, parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu. Linnade keskmine skoor 61%. Maapiirkonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem – puuduvad ootekojad, valgustus, ooteplatvormid ning teekate on liikumisabivahenditele läbimatu.
  • Jaamahoonetest on vähem ligipääsetavad bussi- ja raudteejaamad ning sadamad. Mõnevõrra paremas seisus on lennujaamad, mis on seletatav rahvusvaheliste nõuetega, kuid näitaja võiks olla palju parem. Näiteks Tallinna Lennujaam on küll füüsiliselt hästi ligipääsetav, kuid on teisi puudeliike puudutavate kohanduste osas puudulikum. Ligipääsetavust hinnati kokku 47 eri liiki jaamahoones, millest bussijaamasid 21, rongijaamasid 9, sadamaid 11 ja lennujaamu 6.
  • Ülekäigurajad. Helisignaalide kasutamine ülekäikudel ei ole väga levinud, kuid liiklusohutuse ja vaegnägijate seisukohalt on see väga oluline. 198 kaardistatud ülekäigust esines helisignaali kõigest 13 teeületuskohal. Rohkem tähelepanu vajaksid ka ülekäigu puute ja kompimisega tajutav tähistamine ja ülekäiguni suunamine.
  • Invaparkimiskohad. Heas seisus on transporditaristu hoonete juures olevad invaparkimiskohad. Kaardistatud jaamahoonetest (47 hoonet) puudus invaparkimine aga 61%-l (29 hoonel).
  • Invatualetid. Kaardistatud jaamahoonetest puudus invatualett 28%-l juhtudest.
Uuring on valminud Euroopa Regionaalarengufondist Valdkondliku teadusja arendustegevuse tugevdamise programmi (RITA) tegevus 2 „Teadmistepõhise poliitikakujundamise toetamine" rahastamisel.