10. august 2021

Koroonaaja haigla kogemus

Tegelikkuses oli see juba ammu, kuid kogu see protsess oli pikk aga viis eesmärgini. Nüüd mul tervis korras ja head kogemust saan nüüd teiega jagada. Eelmisel aastal käisin kaks korda haiglas silmaoperatsioonil ja mõtlesin, et nüüd on tervis korras, taastun ja elu läheb selgemalt ja paremini edasi. Sellegipoolest käin kord või paar aastas tervisekontrollis ja kuulan mida targad arstid räägivad. Eriarstile pääsemiseks panen paar kuud varem aja kinni aga kui tulevad puhkused või teised takistavad olud ette, siis muudan aega või lükkan edasi. Nii juhtus minulgi, et aasta lõpus olin taas kõrvakuulmisega hädas ja perearst saatis mu edasi saatekirjaga kõrvaarstile. Vahepeal tekkis suur köha ja see ei tahtnud kuidagi mööduda. Enne oma sünnipäeva sain sellepärast isegi koroonatesti teha aga õnneks see oli negatiivne. Pole mul koroonaviirust. Samas kui bussis või töö juures köhida, siis inimesed hoiavad eemale ja arvavad, et kui maskiga inimene köhib, et siis on kohe koroonaviiruses aga pole. Perearst saatis mu jaanuaris saatekirjaga kopsuarstile, kus viimati käisin 6 aastat tagasi. Sain numbri samale arstile ja peale testide tegemist ja hingamisuuringuid selgus, et mul on allergiline astma ja sain soovitused mida vältida. Õnneks kassiallergiat mul pole. Arst kirjutas välja astmaravimi ja saatis astmakooli õppima ravimi tarvitamist. Nüüd olen seda ravimit kasutanud üle poole aasta ja köhahood on kontrolli all ning enam nii tugevalt ma ei köhi. Eks näen mida sügis ja talv endaga kaasa toob. Veebruaris külastasin korraliselt naistearsti ja ta saatis mu edasi ultraheliuuringule, et ka haiglaarst mind üle vaataks. Vaataski ja kuna munasarjatsüst mind ei sega, ära ei kao ja üle 5 aasta elab minuga koos, siis arsti otsus oli opereerida. Selleks pidin uuesti oma arstile helistama, kes andis telefoninumbri, kus sain operatsiooni aja märtsikuu lõpuks. Enne seda tuli teha veel analüüsid, koroonaproov enne haiglasse minekut ning käia ära operatsioonieelses konsultatsioonis, kus minuga vestles narkoosiarst ja operatsiooni teostav arst. Veel saadeti südame EKGd tegema ja haiglasse sattusin ma just siis, kui haiglas oli koroonahaigeid. Samas oli haigla praktiliselt tühi, puhas, õed ja arstid maskides, mind operatsioonipäeva hommikul kraaditi ja mõõdeti vererõhku ning lasti riided ära vahetada, jalga paluti panna valged sukad ja pähe kilemüts. Koti panin palatis kappi ja heitsin voodisse pikali. Varsti viidi mind operatsiooni eelsesse palatisse koos voodiga, paigaldati kanüül ja tilguti ning juba oligi minek. Mäletan kui nad imestasid veel, et ma nii pikk 179 cm ja kaalun 72 kg ja siis ma juba magasin. Vanasti pandi inimene haiglasse ja siis tehti uuringud ja analüüsid, nüüd tehakse kõik enne, tuled söömata-joomata operatsioonipäeva hommikul ja kohe võetakse ette. Ärkasin ma ärkamispalatis, millel oli selline huvitav nimetus - Recovery (ärkamisruum). Narkoos mind okendama ei ajanud, enesetunne oli normisaga uimane olin. Vaatasin seinakella, mis oli 12.45 ja magasin edasi. Varsti olin ärkvel ja nad viisid mind palatisse tagasi. Õhtul olin veel nõrk ja suutsin korraks istuma tõusta, sest operatsioon tehti laparoskoopiliselt. Õnneks palavikku ei tekkinud ja õhtul anti juba õhtusööki. Palju ei julgenud süüa, jõin vett. Öö möödus rahulikult. Hommikul käis operatsiooniarst mind vaatamas, kanüül võeti ära ja lubati peale hommikusööki  kodusele ravile. Kutsusin Arko järgi ja läksime koju. Enesetunne oli natuke nõrk aga kodus oli hea olla. Sain reedel dokumendid ja soovitused kaasa, et millal pean minema niite välja võtma. Helistasin teisipäeval naistearstile ja kurtsin, et valu lööb kõhust ka selga ja enesetunne pole kõige parem. Arst soovitas minna tagasi naistekliinikusse ja siis vaatab mind opereerinud arst üle ja otsustab mida teha. Sõitsime kohale võeti vereproov, palavikku oli 37,3 C ja pissiproovi pidin ka andma. Arst vaatas üle ja tegi saatekirja uuringule Meremeeste haigla EMOsse. Läksin sinna, ootasin estakaadi peal, ei midagi, seal ainult kiirabid, kuid sisse ma ei julgenud minna. Nõrkus oli peal, minutid möödusid. Kui 20 minutit olin seina najal seisnud, siis otsisin mobiilist telefoninumbri ja helistasin. Nad vabandasin ja ütlesid, et ma võin sisse tulla. Läksin, võtsin järjekorda. Mind kraaditi, mõõdeti vererõhku ja pandi istuma. Siis tuli noormees ja juhatas mu edasi EMO vooditega ruumi. Mulle näidati koht kätte ja lasti riided nagisse panna. Ei teadnud kas seal prügikastide kõrval voodile võin istuda, istusin ja võtsin saapad jalast ja heitsin pikali. Siis ootasin ja mulle pandi kanüül, alguses ühte kätte, siis teise. Millegipärast ei pandud nõela plaastriga käe külge vaid seoti sidemega. Ootasin, siis küsisin luba WCsse minna. Panin telefoni kotti, saatsin Arkole sõnumi, et võib koju minna, et pole mõtet oodata, sest pole teada kaua mul aega läheb. Vaatasin kuidas inimesed tulid ja läksid. Korra vestles arst minuga ja kui ma ei teadnud oma ravimite nimetusi siis teatas, et ega tema minu kotist otsima ei hakka. Varsti tuli noormees ratastooliga ja viis mu liftiga teisele korrusele, kus selgus, et ta on hooldaja ja viib mu kompuutriuuringule. Seal imestas protseduuriõde, et see kanüül liigub, hoidis kinni sõrmega kui seda joodilahust masin mulle lasi ja uuring sai tehtud. Mind viidi tagasi EMOsse. Ootasin ja tukastasin, kui tuli arst ja ütles, et peale sellist alles olnud rasket operatsiooni on valu loomulik ja ütles, et ma võin koju minna, et saan eest registratuurist paberid. Selgus, et lisaks 2 tbl 500 mg Paracetamolile on vaja juurde võtta ka 600 mg Ibumetini ja see sobib valuravina 3 korda päevas. Ma tõusin püsti, panin riided selga ja kutsusin Arko järgi. Aega oli seal kulunud 3,5 tundi. Teadmine, et võin koju tagasi minna ja ravimeid rohkem võtta ei parandanud mu enesetunnet. Olin pool päeva haiglates olnud ja igatsesin koju. Haiguslehel olin 2 nädalat ja siis sain tööle hakata kodukontoris. Taastusin ja nõrkus kadus. Kevadeks olin jälle asjalik ja toimekas. Hea, et niigi läks. Tervis korras ja naistearst kirjutas, et vajalik on poole aasta pärast jälle kontrolli tulla, sest analüüsid olid korras ja koeproov ei näidanud õnneks midagi halba. Eks ma siis hoian ennast ja elan edasi. Haiglapersonal oli Pelgulinna Sünnitusmajas hästi hoolitsev ja abivalmis. Õnneks mulle koroonaviirust külge ei tulnud ja enne operatsiooni sain ühe AstraZeneca vaktsiini märtsis ja juuni alguses teise doosi ning õnneks mul mingeid kõrvalmõjusid ei tekkinud. Tänulik olen ma Arkole, kes mind igale poole viis ja kannatlikult ootas ja siis jälle koju sõidutas.      


Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 2

 2.päev, 20.juuni 2021 On pühapäeva hommik Poolas ja alustame sõitu juba kl 7.20, sest kell on tund aega erinev Eesti ajast. Lomzas on soo...