... Meedikutel on õigus. Eesti vanemad suhtuvad oma laste ohutusesse tihti põhimõttega, et vaadake, meie oleme elus, kuigi omal ajal sõideti turvavöödeta autodes, roniti puu otsa ja kõrgemalegi, sõideti jalgrattakiivriteta, peeti kivisõdu ning hüpati pea ees tundmatus kohas vette. Nii ei ole ka suur osa vanematest oma laste turvalisuse tagamisel eriti püüdlikud. Vastupidi, tihti kuuleb Eesti lastevanemate suust juttu "ärahellitatud Skandinaavia noortest", kellele tubli maarjamaalane kohe kindlasti sarnaneda ei tohi. Õnnetusjuhtumitega on aga tegelikult nii, et neid ei juhtu, kuni õnneks läheb. Pärast seda, kui trauma käes, on hilja nutta, et miks varem ei mõelnud või kus mu silmad varem olid. Õnneks minemine on aga üks petlik nähtus - tegelikult tekib igapäevaelus reaalse vigastuse piiri peal olevaid olukordi vähemalt poole rohkem, kui statistika kajastab. Kurbade tagajärgedeta jäävad need olukord ainult tänu õnnele. Õnn aga, kui sellega piisavalt mängida, saab kindlasti otsa.