Mustamäe Linnaosa Halduskogu koosolek toimus 15. juunil 2010.a. järgmise päevakorraga: Punkt 1. J.Sütiste tee 17 kinnistu detailplaneeringu eskiisprojekti kooskõlastamine. Ettekandja: maanõunik Aldo Aadamsoo. Selgus, et Mustamäe haigla kõrval asuvale krundile, kus on praegu 2korruseline paekivist hoone soovitakse ärimaale parkimiskohtade asemele rajada lisaks 8-korruselist ärihoonet ning kokku planeeritakse luua 103 parkimiskohta. Asjal oli ka üks suur aga - nimelt kuidas need autod sinna hooneni pääsevad. Selgituste järel saime teada, et 9-kordse maja esine tänav muudetakse 2suunaliseks ja hoone juurde pääseks nn hoovi sisse sõitmisega. PERH soovis ka seda praegust hoonete vahelist tänavat sulgeda ja karta on, et nii tekiks kaos. Hääletamise tulemusel halduskogu liikmetelt poolt arvamust ei saadud. Punkt 2. Kiili tn 12 kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamine. Ettekandja: maanõunik Aldo Aadamsoo. Selle 4-korruselise 16 kortelise korrusmaja ehitamiseks sai luba antud. Punkt 3. Mustamäe turu projekti tutvustamine. Ettekandja: linnaosa vanema asetäitja Rein Org. Kuulasime, küsisime ja tegmie ettepanekuid. Augustis siis on see Kännu kuke juurde Mustamäe turu planeerimine jälle päevakorral. Gerd Tarand kirjutas oma blogis sel teemal pikemalt http://www.gerdtarand.eu/arhiiv/5973 .Pilt on ka sealt otse võetud. Punkt 4. Muud küsimused - neid seekord eriti ei olnud, olid teated aga need ilmuisid ka eilses Mustamäe ajalehes.
Mustamäe Halduskogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjon tegi väljasõidukoosoleku 7. juunil Mustamäe polikliinikusse. Päevakorras oli polikliiniku tööga tutvumine, sest kuu aega on suures majas ühe katuse all tegutsenud lisaks Mustamäe perearstidele ka Hiiu ja Nõmme perearstikeskused, sest Nõmme Jaama tänava polikliinikuremont kestab tõenäoliselt järgmise aasta alguseni.
Komisjoni liikmetest osalesid Mark Levin (esimees), Tiia Tiik, Eva Gustavson, Anna Kreis, Alar Sepp, Marika Lillemäe ja külalisena halduskogu esimees Igor Kravtšenko . Polikliiniku juhataja Eva Gustavson andis ülevaate Tallinna hetkel suurima polikliiniku pere-, eri-, naiste- ja lastearstidest. Lisaks on kohapeal laboratoorium, mis töötab kella 15ni ning hamba-, psühhiaatria- ja taastusravi osakond. Suures majas on võimalik asendada perearste puhkuse või haiguse ajal ning perearsti ei pea ootama ägedate haigusjuhtude korral, vaid saab vastuvõtule samal päeval. Töötab ka apteek, kus töötajad inimestel nõu annavad.
Samas leiti, et kampaaniate korras või päevasel ajal mõõdetud veresuhkur võib oluliselt erineda ja seda mõjutavad mitmed tegurid (nt söömine, eluviis jmt). Seoses töötuse kasvuga on suurenenud puude raskusastme ja töövõimekaotusetuvastamine ja neile lisanduvad kliendid, kellel puudub Tallinnas sissekirjutus, kindel elukoht või Harjumaa elanike soov valida perearsti Tallinnas, sest kohapeal puudub perearst.Kui patsient ei tunne oma perearsti, siis ei oska perearst inimest ravida. Inimesed soovivad koduvisiite, kuid kuidas seda teha, kui inimesel puudub kindel elukoht. Samuti on keeruline pääseda väljaspool pealinna perearstile, kui buss linna käib vaid paar korda päevas, kuid perearstil kulub palju aega Tallinnast välja koduvisiitide tegemiseks. Siis ongi olukord, kus haige kutsub tõsise haigestumise puhul endale kiirabi. Enamasti annab selliseid olukordi vältida, kui külastada oma perearsti.
Perearst on tänapäeval see arst, kes on patsiendile kõige lähemal. Tema juurde pöördub inimene oma tervisemure või valuga. Lisaks perearstile on abiks pereõed, kes teevad esmast tervisekontrolli aga retsepte saab kirjutada arst.
Digiretseptide süsteemiga on tõrkeid just pensionide kätte saamise päevadel, sest siis soovivad inimesed oma ravimid kohe välja osta ning ülekoormuse tõttu võib tekkida programmis tõrkeid. Kui inimesel on tõsisem probleem, siis suunab perearst patsiendi edasi eriarsti vastuvõtule, sest temal on võimalus teha seda kiiremini, kui registratuuris. Inimese jaoks tähendab see lühemat ooteaega ja kiiremini eriarsti vastuvõtule pääsemist.
Probleemidena toodi välja inimeste õpitud abitust ning uue haigushüvitiste korraga vähenenud haiguslehele jäämist seoses töökaotamise ohuga. Samas leiti, et ägeda südamepuudulikkuse või vereringehäirete puhul tuleb kiiresti pöörduda haiglasse, sest nii tegutsedes on ravi tulemused paremad ja taastumine tulemuslikum. Suvi toob kaasa polikliiniku parkla remondi ning tulevikuplaanides on maja renoveerimine, lifti välja vahetamine ning ligipääsetavuse parandamine eakatele ja puuetega inimestele. Perearstid on õppinud inimesi ravima ja soovitavad patsientidel oma tervist rohkem väärtustada. Kergem on elada tervelt ja tervislikult.
Eile oli see kaua oodatud ja kaunis päev, millal minu õetütar Mai-Liis sai kätte gümnaasiumi lõputunnistuse Tallinna Saksa Gümnaasiumist. Aktus, mis algas keskpäeval, oli rahvarohke ja kestis pikalt. Koolimaja saali oli kogunenud õpilased, õpilased, juhtkond ja lapsevanemad, kuid siiski olid koridorid, keemiaklass ja maja ümbrus lõpetajate külaliste päralt. Mai-Liis oli nii armas oma kuldses kleidikeses, kõpskingades ja lehviva soenguga. Afterparty Akbanas koos lähimate sugulaste, sõpradega oli armas. Ilm oleks võinud parem olla aga vihmata me läbi ei saanud. See meie tuju ei rikkunud. Suvi on veel ees.
Palju õnne kõikidele lõpetajatele ja tuult tiibadesse kõrgkooli sisseastumiseks!
On koolilõpetamiste aeg... ja nii nagu eelnevatelgi aastatel on meie Tammsaare tee kortermaja ees käinud öised külalised ja röövinud lilli. Kurb on, et pisike pojeng, mis esimest korda meid oma 5 õiega üllatas oli hommikuks puhtaks rebitud - just laastatud nii, et õievarsgi peenras vedeles. Veel eile hommikul ja õhtul käisin nuusutamas ja sain pildilegi selle röövitud roosaõielise iluduse.
Kuulge inimesed minge ja ostke omale lilleõied vaasi või pruutidele kinkimiseks Szolnoki turult. See paarkümmend krooni lillemuttudele pole palju anda. Seniks kuni seda Szolnoki turgu veel on. Mina olen oma koolilõpetamiste ja suvesünnipäevalastele lilled just nendelt eakatelt pruadelt ostnud. Ei taha aastaringselt kinkida nelke, roose ja krüsanteeme. Eesti aiialilled on nii armsad, lõhnavad ja saajale erilised. Ei saa ju sarnaselt Tallinna Botaanikaaiale igale poole tarasid ümber ehitada.
Taas kord on suvi ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit peab oma üle-eestilisi suvepävi. Eile siis said need suvepäevad alguse ja juba esimeste hetkedega sai selgust, et need olid sisukad ja töised. Rahvast oli territooriumil laiali ja kui kõik kokku tulid europarlamendi saadik Indrek Tarandit kuulama, siis sai meid paarsada kokku. Ka Swedbanki töötajate ettekanee oli sisukas ja asjalik ja ilmekad olid ka küsimused, mida esitati. Eks vanemate inimeste jaoks on see euro tulek keeruline ja kahju loobuda oma rahast - eesti kroonidest. Pangaprouad üritasid neid eelaimdusi hajutada ja selgitasid pikalt ja laialt. Õhtu poole oli grill ja siis sättisimegi end Tallinna poole teele. Tore oli näha sõpru ja tuttavaid, kelledega vaid paaril korral aastas kohtume. Loodan, et ilmataat vingerpussi ei keera ja vihmaga rohkem ei üllata. Ja veel jäi ära märkimata, et lisaks liidu tegevtöötajatele oli neile abiks jälle uusi vabatahtlikke, kes selles suures peres ringi sebisid...
Lugeda mulle meeldib ja üle pikaaja juhtus kätte õe abiga sarja raamat. Autoriks oli Kaja Saksakulm Tampere kogemused, mis olid kaantevahel pealkirjaga MINU SOOME. Hakkasin kohe hoopis teistmoodi soomlaste poole vaatama. olles ise mitmeid kordi teiselpool Soome lahte külas käinud, puudus siiani soomlaste elust ülevaade. Nüüd siis olen ühe mõnusa ja ladusalt kirja pandud lugude võrra rikkam. Ja mindki huvitab fotograafia.
Tore, et Petrone print kirjastus sellise Minu sarja käsile on võtnud ja tundub, et seda sarja jätkub pikalt. Tundub sellepärast, et eestlastele meeldib reisida ja kui kogemused kirja pannakse, siis on teistelgi huvitav avastada maid ja rahvaid. Igatahes soovitan lugeda Kaja raamatut ja paremini mõista teisi rahvaid ja nende kombeid, tavasid ja mõtteviise.
Lugesin täna Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ajakirja Kuukiir ja see oli sisukas. Silma hakkas Invakomisjonil arutletud ligipääsetavuse teema, kus toodi eeskujuna välja Sääse peatuse Braille-kividega pimedate tarbeks kohandatud ristmikku.
Mustamäelasena leian, et see ristmiku ehituskvaliteet ei vasta tänapäevasele tasemele. Miks arvan mina nii? Aga sellepärast, et need kivid on märgistuseta ja paigaldatud liiga kõnnitee serva ning on kollase joonega märgistamata ning väga tasased maapinnaga. Viibides Euroopas on metroodes ja tänavatel paremaid kogemusi.
Eelmisel nädala tabasin üllatusega Jõgevalt Tallinnasse rongiga sõites ning Tammsalu peatuses aknast välja vaadates märkasin head joonistust ja pimedatele sobivaid Braille-kividega u 40-50 sentimeetrit enne perrooniserve spetsiaalset märgistust. Lisaks märkasin kaldteega jalakäijate tunnelit, mis raudtee alt võimaldas inimestel ohutult linna minna.
Guugeldasin Internetis ja panin otsingusse märksõnadeks Tammsalu raudteejaam ja oma üllatuseks leidsin, et tegemist oli uhiuue ehitisega, mis avati alles selle aasta
maikuu viimastel päevadel. Pean märkima, et Tamsalu raudteejaam on positiivne näide euroraha edukalt kasutamise võimalikkusest, millest on paljudele inimestele kasu.
Olen liiga rahul, väsinud ja õnnelik, sest ka sellise Eestimaa suveilmaga on võimalik nädalavahetust saata mööda tantsides vihmas, tuules, päikeses ja ise veel seda kõike nautides, eriti hobusetallis tantsmist. Ja selliseid tantsusõpru oli kogunenud Sassi talli hoovile üle 500 inimese, osalemaks linetantsu 11. festivalil. Külalised olid ka kohal ja Andorra ning Hispaania temperament andis teravaid elamusi. Sai korratud vanu ja õpitud uusi tantsusamme. Juba 7. korda sai PÄrnus festivalil käidud. Kaie Seger om ikka väsimatu ja motiveeritud südamega ka masu ajal meie oma tantsupidu korraldama. Üllatusi oli ka. Öö möödus lõõskava tuule ja vihma käes aga polnud hullu. Olime jälle targemad ja arukamad - lisaks päeviusriietele olid kaasa kohustuslikud "summikud-kummikud" ning soojad riided ja supper tuju.
Tahaks tagasi ja otsin juba võimalusi, et suvistest jalakeerutamistest linetantsu üritustel osa saada. Et siis alustada septembris uuesti. Üks Maire Ilvese tehtud pilt linetantsu festivalist räägib rohkem kui 100 sõna.
Pärnu postimehest saab vaadata kui peenike ja kitsas see serv oli, mida Kaie lavana pidi kasutama. Ise vist ei suudaks.
Sajab aga siiski lähme line-tantsufestivalile. Pakin kotti ja varsti teele kos kambaga. Kummikud võtan sel korral kaasa ja telgi ka. Mulle täiega meeldib telgis magada. Eelmisel aastal küll tahtis tuul minema pühkida, sel korral on tuul väiksem ja isegi äikest ilmajaam ei luba. Lahe. Pole halba ilma, on kehv või valesti valitud riietus.
Tore on võtta kasutamata jäänud puhkusepäevi välja mõne päeva kaupa. Mais kolm päeva ja nüüd siis neljaspäev. Ja ikka üks päev jääb nädala keskel lühikeseks, kui terve eelnev nädalavahetus on olnud töine. Veel eile tööpäeva lõeptades, rabasin kaasa asju, millega täna jätkata soovisin, kui peavalu tegi oma töö ja rongiga Tallinnast Jõgevale sõites veetsin aega lugemisega. Lugemisvaraks oli Tallinna Puuetega Inimeste Koja ajakirja Kojaline 3 number. Huvitavat lugemist oli seal küllaldaselt. Ka mina ise kirjutasin sinna artikli teemal invatransport versus ühistransport.
Võtsin endale ühe kiire vaba päeva ja tulin Jõgevamaale. Maal on ikka päris ilus olla ja mõnus puhata, kuigi jahh mis puhkus see on kui pean tegema neid asju, mida edasi lükkata enam lihtsalt ei saa. Grillida ja väljas jalutada on mõnus, mõnude mõnnu on lesida aiatoolis, nautida päikesepaistet ja toksida sisse artiklit ning õhtupoolikul võidelda sääskedega ja nuusutada grillist levivat suitsulõhna. Väsitab ära küll see puhkamine. Tegelikult ootan ikka jaanipäeva ja pikka suvepuhkust aga enne seda oma töised asjad lõpuni ära korraldada. Homme jälle uus päev.Täna siin ja juba homme hommikuse rongiga Tallinnasse tagasi tööle. Rongisõit on nostalgiline, eriti veel siis, kui harva sõita saab.
Täna toimus 29. Tallinna Vanalinna päevade raames teist aastat järjest ratastoolisõidu võistlus Shnelli tiigi ääres Toompargis. Kohal oli rohkesti pealtvaatajaid ja invasportlasi üle Eesti – Tallinnast, Jõgevalt, Viljandist, Rakverest, Harju- ja Rapla-, Jõgeva- ja Pärnumaalt. Üritust korraldas MTÜ Tallinna Invaspordiühing, projektijuht Tiia Tiik. Üritust toetas Tallinna Kesklinna Valitsus. Registreerus 25 inimest, kuid kohale tuli neis 19. Starti pääses 18, sest üks sportlane soovis starti minna elektrirolleriga, siis temal kahjuks võistlemiseks luba ei antud. See oleks olnud ebaaus konkurents teiste elektriliste ratastoolikasutajate suhtes, sest kiiruse vahed on suured.
Võisteldi 5 grupis:
1.Lapsed (1500m) – I koht Hegert Toomsoo ajaga 7,40,25;
2.Naised (1500m) – I koht Marika Karafin ajaga 12,20,91;
3.Tugevad mehed (3000m) – I koht Leino Juhkam ajaga 14,49,10;
4.Nõrkade kätega mehed (1500m) – I koht Ragnar Lust ajaga 13,15,85;
5.Elektrilise ratastoolikasutajad (1500m) – I koht Jüri Lehtmets ajaga 8,48,53.
Kui välja arvestada mõned ekstreemsused (uskumatud kukkumised elektritooliga ja kokkupõrge ning rajalt väljasõit), siis läks ratastoolisõidu võistlus igati korda. Päike paistis, sooja oli mõõdukalt ja inimestel oli hea tuju. Kel jaksu läks edasi vanalinna päevi nautima.
Tallinna Invaspordiühing tänab Tallinna Kesklinna Valitsust, Vanalinna päevade programmi juhti ja kõiki vabatahtlikke.
Protokolli ja pildid lisame peagi meie kodulehele aadressil
Üritus toimub pühapäeval, 6. juunil 2010 kella 10.00 – 14.00 Toompargis (Shnelli tiigi ääres). Võistluste algus kell 11.00.
Registreerimine võistlustele kella 10.15 - 10.45.
Võistleme individuaalselt:
a) tavaliste ratastoolide kasutajad (mehed, naised ja lapsed, mehed (nõrgad käed) – tingimusel kui osaleb vähemalt 3 võistlejat)
b) elektriliste ratastoolide kasutajad.
Võistlusdistantsi pikkus on 1500 ja 3000 meetrit.
Peaauhinnaks Soome ja Rootsi kruiisireisid Tallinkilt!
Esimese, teise ja kolmanda koha saavutanut autasustatakse medali ja diplomiga. Korraldajal on õigus teha muudatusi, kui võistlejaid on vähem registreerunud). Tagame osalejatele kerge eine ja transpordikulude kompensatsioon. Osalustasu 25 krooni tasuda kohapeal.
Oma osalemisest teata (nimi, vanus, võistlusklass) kuni 04.06.10 e-mailile arko.vool@gmail.com või Tiia Tiiki telefonil 655 4160, GSM 52 19 102. Lisainfo: Arko Vool GSM 580 580 63,www.vanalinnapaevad.ee
Käisin täna Kuusalus ja olin seal abistajana kaasas, sest abi kulus ära. Ilmataat tegi trikke - sooja oli, päikest ka aga kõige enam oli tuult. Õhtuks oli selline tunne nagu nööril rippuval pesul, läbi tuulutatud ja väga väsinud. Kuigi jah peale suuga töö, värske õhu ja kaasa elamise tõelistele sportlastele ma miskit väsitavat ei teinud. Arko ja temaga koos veel 35 invasportlast olid tegijad.
Võistlesid kuulitõukes, odaviskes, ketteheites ja kõigele lisaks veel hüppasid mõned kaugust ja jooksid. Kohtunikud olid tragid ja asjalikud. Staadion oli ka korda tehtud aga sinna sissepääs ning mäest ülessse sõit oli liig raske ratastoolikasutajatele. Siis olin mina mõnel korral abiks. Igaks juhuks võtsin fotokaamera ja piknikuteki istumiseks kaasa. Suvi on.
Viimaseks alaks oli maraton - see tähendab 5 km ratastooli sõit, milles osales 7 meest, kellest üks katkestas 2. ringil ja esimenene mees Leino tegi viimastele mitme ringiga ära. Põnev oli, pakkusime sõitjatele raja ääres vett juua, sest ega see 12 ringi tugeva tuule käes pole nalja asi. Arko sõitis ka võiduka lõpuni ning sõi suppi ja võttis pärast 3.koha diplomi vastu kuulitõukes. Teistes alades olid teised tugevamad. Tore päev oli, mis lõppes homse ratastooisõidu võistluse raja läbi käimisega, poest vahendite ostmises ja seejärel perele söögi valmistamises. Ka homseks ratastoolisõiduks said numbrid kohale toodud.
Kohtumiseni juba homme 29. Tallinna Vanalinna päevadel Shnelli tiigi ääres kella 11. Meie oleme kohal. Tulge kaasa elama või osalema!
Lugesin tänasest DelfistJUHTKIRJA: Õnnetused hüüavad, aga neid ei kuulata . Kurb tõdeda aga see on nii, et lapsed on ettearvamatud oma käitumise poolest ja kui neid jätta valveta, siis juhtub... Olen täitsa nõus artikli väitega ... Isegi pildi leitsin Interneti otsingust kohe esimese sobiva.
Olen isegi püüdnud ühte võõrast väikelast kaupluse kärust välja kukkumisel. Ja mind tõeliselt häirib, kui vanemad lasevad oma koolieelses vanuses mudilastel koos saabastega istuda ostukäru sees. Seal samas oma poriste jalavarjudega kuhu mina oma toidu ja joogikraami panen. Tavaliselt turvamehed keelama ka ei kipu aga peaks. Ka sealt saab päris ohtlikult sisse ja välja ronida, ka pea ees ja otse vastu maad. Tavaliselt siiski on lapsevanemad mõistlikud ja kasutavad lasteostukärusid ja panevad lapsed sinna korralikult istuma.
Teine juhtum meenub, kus ruttasin koosolekult tööle Tallinna Puuetega Inimeste Kotta aga trollipeatuse poolt tulles märkasin u 1,5 aastast väikelast, kes oli käruga õue jäätud ja nüüd agaralt sellest välja oli roninud. Ootasime koos põnniga lapse ema, kes keldripoes riidekaupa uudistamas oli. Ema oli üllatunud minu selgituse peale, et hoidsin tema last tänavale jooksmast, sest autod olid 1,5 meetri kaugusel. Üldse on laste traumad ja vigastused kerged tulema ja tähtis on samal ajal ise rahulikuks jääda ja lapsi lohutada, julgustada, sest hirm on kiire tulema. Lapsed on ette arvamatud oma tegutsemise kiiruse juures. Kaaskodanikel tasuks alati kodanikualgatust üles näidata, sest täiskasvanud oskavad ohte näha, lapsed mitte.
Artiklist veel:
... Meedikutel on õigus. Eesti vanemad suhtuvad oma laste ohutusesse tihti põhimõttega, et vaadake, meie oleme elus, kuigi omal ajal sõideti turvavöödeta autodes, roniti puu otsa ja kõrgemalegi, sõideti jalgrattakiivriteta, peeti kivisõdu ning hüpati pea ees tundmatus kohas vette. Nii ei ole ka suur osa vanematest oma laste turvalisuse tagamisel eriti püüdlikud. Vastupidi, tihti kuuleb Eesti lastevanemate suust juttu "ärahellitatud Skandinaavia noortest", kellele tubli maarjamaalane kohe kindlasti sarnaneda ei tohi. Õnnetusjuhtumitega on aga tegelikult nii, et neid ei juhtu, kuni õnneks läheb. Pärast seda, kui trauma käes, on hilja nutta, et miks varem ei mõelnud või kus mu silmad varem olid. Õnneks minemine on aga üks petlik nähtus - tegelikult tekib igapäevaelus reaalse vigastuse piiri peal olevaid olukordi vähemalt poole rohkem, kui statistika kajastab. Kurbade tagajärgedeta jäävad need olukord ainult tänu õnnele. Õnn aga, kui sellega piisavalt mängida, saab kindlasti otsa.
Igal aastal 1. juunil on see päev. eilse uudistekünnise ületas kasiinode nõudmine, et 18aastaselt peaksid noored saama kasiinosse. Mina arvan, et siin pole võrdsekohtlemisele sobilik viidata. 21aastaselt on inmene küpsem. Olgu siis põhjuseks kasiinode kehv majanduslik kasu, kuid minu arvates on hea, et kasiinode arv on vähenenud ja alkoholi ööpäevaringselt poodides ei müüda.
Lapsi tulebki kaitsta. Mõned kaitsevad lapsi kõige ja kõigi eest, kuid mina arvan, et vanuse kasvades tuleb ka piire nihutada. Rääkida, rääkida, rääkida. Lapsi on erinevad ja nende arenng on erinev aga vägivalda ei tohiks õigustada miski. Nii käis see Kuslapi kohtusaagagi eile uudistest läbi. Tean, et loomaaeda ma mitte kunagi oma lastega sel päeval ei külasta. Põhjuseks on ammune loomaaia päev, kus lapsed väsisid, kohal oli palju rahvast - mulle nii ei meeldi. Mina tahan minna loomaaaeda jalutama ja teha piknikku ja nautida loomi, lilli ja mõnusat suveilma. Varsti tahangi minna. Meelitan lapsed kaasa ja teeme suurema külaskäigu koos sugulastega.
Eile õhtul ootasin lapsi koju, kes tulid suhteliselt hilja, sest käisid shoppamas, üks oli uue dressipluusi saanud ja teine ruudulised lühikesed püksid. Mina kinkisin poistele lastekaitsepäevaks sokid ja deodorandi. Sõime grillvorste ja friikaid, sefiiri ja serbetti.
Lapsed on toredad ja kaitseme siis neid ohtude ja inimeste eest, kes neid püüavad... ostulõksu, kasiinodesse, inimkaubandusse, smslaenudega...
Mustamäe Linnaosa Halduskogu koosolek toimus 15. juunil 2010.a. järgmise päevakorraga:
