29. august 2015

90te aastate diskol lauluväljakul

Eile Tallinna Lauluväljakul oli selle suve emotsionaalne kontserdielamus. Ikka päris hea oli. Saime seisu(tantsu)kohad kohe peale vip-tsooni ja seal aia taga oli päris disko. Arko kuulas ja vaatas, koos naerisme ja mina tantsisin koos teiste noortega (vanuses 35+) ja kuu tõusis lava tagant. Inimesed olid rõõmsad ja viisakad. Oli ka nooremaid aga üllatavalt palju keskealiseid. 
Kohe tundsin ajas rännakut 20aastat tagasi. See oli ikka päris hea kontsert. Alguses sõime kõhud saslõkki ja friikartulit täis ja siis oli aega pikalt nautida. Koju saime veidi enne südaööd ja uni tuli kohe. Meenusid kõik need aastad, kui mina veel noor olin ja siis aeg, kui lapsed sündisid. Nüüd nad ise juba suured ning tõepoolest ma kohe tahtsin sinna diskole minna. Ma suutsin ka Arko ära rääkida ja nii me kahekesi seda pidu nautisime. Õnneks polnud suurt trügimist aga ilm oleks võinud soojem olla, kuigi külm me ei pidanud tundma, sest olime riided kaasa võtnud ja pidasime vastu kella 23ni. Tuul oli selline vastikult külm ja laulukaare ees tekitab tuulekoridori. Nüüd kuulame uuesti neid paremaid lugusid aga kohapeal on ikka kordades ehedam. Eriti veel see neegrionu Real 2 Realist, kes oma suurt keha õõtsustas ja suurt peput keerutas aga hääl on tal kõva ja muusika selline, mis rahva keema ajas. Naersin nii, et silmad märjad kun tema tants ja koera moodi haukumine oli nii kohutavalt naljakas.
Mulle meeldisid ka need Rootsi tantsutüdrukud Ace of Base bändist. Elagu 90dad. Esimene pilt on kontserdilehelt FBst. Teised tegime Akoga koos.















27. august 2015

Printsessi 1. minisünnipäev

Esimene elukuu ehk vastsündinu aeg on kiirelt möödunud kõrvalt vaatajate jaoks aga neid magamata öid, muretsemisi uue ilmakodaniku pärast ja kohanemist uue olukorraga ning taastumist sünnitusest teavad noored ise. Aga nad on olnud väga tublid ja saanud hästi hakkama. Oleme neile abiks olnud ja tõime nad Pelgulinna sünnitusmajast 3. päeval koju. Teine vanaema oli ka väikese onuga toeks ja abiks. Vahepeal käisime puhkusel ja kui tööle ja linna tulin, siis last ka vaatamas käisin. 
Neljandal päeval viisime noored nime panema ja jäädvustasin need armsad hetked. Sel ajal kui sünnitunnistust ja nime vormistati sain mina uue vanaemana turvahälli kiigutada. Kolme nädalaselt oskas beebitüdruk juba lutti nosida ja kasvab nii, mismühiseb. Ja aina armsamaks, kallimaks ja pontsakamaks muutub. Täna siis tegi noor emme meile kena tordi ja käisime vanatädi Tiiuga katsikul. Esimese kuu täitumise puhul viisin kingiks fuktsiaroosa kleidikese ja valge-roosa lillelised retuusid. Poiste emana on ikka suur õnn ja rõõm osta printsessile riideid. Noored mamma ja papa on nii toimekad ja hoolitsevad, saavad kenasti hakkama ja soojadel ilmadel käivad nii päeval kui ka hilja õhtul õues jalutamas. Emme kosub ja laps saab rinnapiima, mis ongi hetkel kõige parem. 
Esimene arstil käigu tegid nad ühistranspordiga, sest kummalgi noorel pole autot ega juhtimislube. Aga bussi- ja trolliliiklus on Mustamäelt Meremeeste haigla polikliinikusse tasemel ja miskit ei jää tegemata. Pisitasa on teisedki käinud Liisa Mariat vaatamas ja imetlemas. Laps sööb ja magab ja teeb vahel ka häält. Kiisumiisu on ka oma uudistamised teinud ja lepib beebiga. Eks me siis hoiame ja nunnutame printsessi. Seniks on ta oma emme ja issi kallim vara ja see tänane esimese sünnikuu kleidike oli üliarmas. Enamus pildid on minu tehtud, kuid osad on erakogust.
Õnne ja rõõmu ning kasvamist. Ma vist olen oma noore vanaemana titejuttudega teistes inimestes küllastumise tekitanud aga eks uus roll vajab sisseelamist. Ma olen õnnelik, et mulle selline rõõm on antud olla vanaema Liisa Mariale.

























  

22. august 2015

Invaspordiühingu liikmetega ekskursioonil loomaaias


22.08.15 külastas Tallinna Invaspordiühingu grupp Loomaaeda. Ekskursioon oli 3tunnine ja giid Valdo Arrak oli tore. Pidasime vastu ja kuulasime rõõmuga ja nautisime loomi ning sooja, päikeselist augustikuu ilma. Aitäh! Oli tore päev. 

Meelde jäi see, et 3 kõige paremat asja laste arvates mille pärast tasub loomaaeda tulla on rong, hr Turovski ja suhkruvatt. Ma ise pakkusin esimese asjana, et elevant aga ma pole ju laps ka mitte. Minu laste lemmikuks on kindlasti jäätis ja ronimisväljak ja suhkruvatt ning ahvipärdikud. Juba ootan millal Liisa Mariaga loomaaega saaks minna aga vist aasta pärast. Veel saime teada, et isase kroku nimi on vanamees. Nägime tema hammast, kuulsime palju huvitavat troopikamajas ja saime teada shimpansitest, hüljestest, karudest ning nende sattumisest salakaubaks ja peale konfiskeerimist loomaaeda jõudmisest. 
Ah seda infot oli nii palju aga ikka oli huvitav. Meie inimeste teadmised kohati üllatasid giidi, sest paljudele küsimustele teadis ikka keegi vastust. Eks inimesed vaatavad loomasaateid, külastavad loomaaeda, loevad ja midagi ikka külge jääb, kui oled loomahuviline. Seepärast me giidi tellisimegi, et oleks arendav, huvitav ja kuna giid rääkis eesti keeles, siis pidid pingutama vene keelt kõnelevad ühinguliikmed. See ongi selliste koolituste, õppepäevade ja ühisürituse eesmärk, mida moodsas projekti keeles nimetatakse sotsiaalseks rehabilitatsiooniks, integratsiooniks ja kaasamiseks ning mis aitab puudega inimesi koduseinte vahelt välja. Sõbrad, ühingu liikmed ja uued kogemused kutsuvad.
Kohtusime ka loomaaia vapiloomaga ja nägime kuidas ilves tantsib ning saime teada kuidas tunda ära härra ja proua presidenti. Pool loomaaeda jäi läbi käimata, sest 3 tundi läks nii kiiresti. Ja minu jalg, mis kummalisel moel 2 päeva tagasi öösel haigeks jäi paraneb. Hommikul sidusin ta kõvasti kinni, panin sokid ja botased jalga, alguses liipasin aga siis sain liikuma. Kui teised on ühingus nii vaevalise liikumisega, siis ega minagi saa kehvem olla. Giid oli mõistlik, arutasime läbi kui palju me suudame liikuda ja täpselt selle plaani me ellu ka viisime. Mõned suuremad ja energilisemad ühingu liikmed jäid veel edasi loomaaeda aega veetma. 
Tore oli näha ka sõpru, kes olid puhanud ja rõõmsad. Kambaga on ikka toredam käia kui üksinda. Eriti veel nüüd kus puudega inimesele on loomaaia külastus üldsegi tasuta. Muidugi tuleb seda tõestada pensionitunnistuse või puudega inimese kaardiga.