Kiirabi tööst ja väljakutsetest. Millal sina kutsusid viimati kiirabi?

Millal sina viimati kutsusid kiirabi?  Loen juba mitmeid erinevaid artikleid kiirabi väljakutsetest ja tööst. Hakkasin mõtlema ja ma mõtlesin pikalt ja meenus 21 aasta tagune kiirabi kutsumine ja haige imikuga sõit haiglasse. Nüüd pigem oleme oma autoga EMOsse läinud ja kiiremini kohale jõudnud. Soovitan lugeda, sest ettepanekud on asjakohased.
Loe artikleid siit (LINK)

Kiirabiõde-brigaadijuht Jelena Koel: viit tüüpi väljakutsed, millega raisatakse kiirabi ressurssi, ja viis lahendust, kuidas neid saaks vältida

Jelena Koel, kiirabiõde-brigaadijuht

Eesti Päevaleht

Iga teine kiirabi väljakutse võiks olla olemata ja on pahatihti kellegi tegemata töö vili. Olen töötanud kiirabi velskri-brigaadijuhina 25 aastat, neist kolm Tallinnas ja 22 Harjumaal. Selle aja jooksul olen puutunud kokku nii surmasuus patsientide elu päästmisega kui ka valeväljakutsete ja ressursi raiskamisega. Järgnevalt kirjeldan viit tüüpi probleeme, millega pöördutakse kiirabi poole, kuigi neid annab lahendada muud moodi. Pakun ka võimalikke lahendusi olukorra parandamiseks. Minu väljakutsetest sobib neisse viide kategooriasse paraku iga teine.

Trahvid valetajatele

Esimene liik väljakutseid on sellised, mida teevad valetajad või mida tehakse igavusest, sageli alko- või narkojoobes. Näiteks saime ükskord D-prioriteediga kutse 40 kilomeetri kaugusele: patsiendil olevat raske ese jalale kukkunud. Kui kohale jõudsime, selgus, et meile helistanu oli joobes ja veetis koos sõbraga rahulikult aega. Ta kurtis rõõmsalt, et kannatab juba kolm nädalat põlveliigese põletiku käes. Pealtnäha olid ta põlved identsed, trauma ja põletiku tunnusteta.
Soome kiirabis praktiseerides nägin, kuidas sellistele kiirabi kuritarvitajale jäeti koju trahvikviitung. Selle koopia saadeti riiklikku kiirabi järelevalve osakonda, mis kontrollis raha laekumist fondi ja tegi järelepärimisi. Miks mitte karistada ka Eestis pahatahtlikku kutsujat rahatrahviga?

Samal teemal:

Poolt ja vastu: kas kiirabi kutsutakse liiga kergekäeliselt? (62) 25. märts 2017

Kümned tuhanded inimesed kutsuvad kiirabi plaastrit panema, mistõttu võivad tõelised hädalised abita jääda (318) 24. märts 2017

 

Soome kiirabis praktiseerides nägin, kuidas kiirabi kuritarvitajale jäeti koju trahvikviitung. Seejuures polnud politsei Soomes asjasse segatud – mõte, mida võiks kaaluda ka Eestis. Seni oleme vahel kutsunud „püsisulidele” politsei, et algatada väärteomenetlus kiirabi kuritarvitamise kohta. Kutsujale on see lõppenud 120-eurose trahviga, kuid samal ajal pärsib see kiirabi tööd, sest aeganõudev protsess toimub meie valveajal. Sellel ajal pole kiirabi ega politsei piirkonnas paar tundi kättesaadav. Kuritarvitajate vastutusele võtmisest võidab ka häirekeskus, kuhu nad ju ööl ja päeval piiramatult helistavad.

Vanurid vajavad tugiisikut

Teine liik põhjendamatute väljakutsete tegijaid on üksikud vanurid, kes kutsuvad meid vererõhku mõõtma ning unehäireid ja üksindusärevust leevendama. Praktika näitab, et kerge tervisemure taga on palju suurem sotsiaalne probleem ja turvatunde puudumine. Kindluse tagamiseks kutsub vanainimene kas kord kuus või kord nädalas regulaarselt kiirabi. Sotsiaalse turvatundega peaks aga tegelema kohalik omavalitsus.
Sotsiaalabi on linnades ja valdades erinevalt korraldatud ning kiirabil pole sellest ülevaadet. Mitmes asulas puudub ka võimalus teatada kohalikule omavalitsusele üksikust ja hädas olevast vanurist. Kiirabil pole raske patsienti hetkeks rahustada, kuid palju mitmekülgsemat toetust saaks ta koduhooldajalt. Omavalitsused võiksid tagada üksikutele vanainimestele tugiisikud, laiendada saaks koduõendusteenust ja kaasata rohkem eakate lähisugulasi. Samuti on võimalik lihtsustada kiirabi ja kohaliku omavalitsuse infovahetust.
Eelnevaga haakub hoolekodude klientuuri probleem, sest nemad annavad samuti kiirabile palju tööd. Kiirabi koormust on võimalik vähendada sellega, et meid ei kutsutaks enam pidevalt hooldekodudesse vanurite tervist hindama ja ettepanekuid tegema – neil on seal ju oma meditsiinipersonal.

Asjatu hirm ja koduapteek

Kolmas kategooria probleeme, mille puhul kergekäeliselt kiirabi poole pöördutakse, on ägedad viirused, kerged traumad, töö- ja kodumuredest tekkinud emotsionaalsed seisundid. Siia võib liigitada ka ravimite puudumise ja soovi saada haigusleht. See on rohkem viimase aja trend. Vanasti ei olnud maakondades selliseid kutseid üldse. Näiteks sõitsime me alles eelmisel nädalal edasi-tagasi 80 kilomeetrit, et panna kassikriimustusele salvi. Kodanikul polnud kodus esmaabivahendeid. On märgata, et inimesed on muutunud ärevamaks. Mure võimendub, tekib hirm ja olukorras, mis on lahendatav kiirabi abita, helistatakse häirekeskusse.

Põhikoolis saaks õpetada eluohtlikku haigust/vigastust mitteeluohtlikust eristama, ennast kergemate hädade korral ise aitama ja otsustama, millal on õige kutsuda kiirabi.

Lahenduseks tuleb ümber kujundada esmaabi kättesaadavus: tervisekeskustes võiks see olla kättesaadav kuni kella 22-ni. Peale selle võiks parandada inimeste teadlikkust tervisest ja esmaabist: näiteks võiks olla elementaarne, et igas kodus ja asutuses on koduapteek.

Põhikoolis saaks õpetada eluohtlikku haigust/vigastust mitteeluohtlikust eristama, ennast kergemate hädade korral ise aitama ja otsustama, millal on õige kutsuda kiirabi. Oma keha tundmine on sama tähtis oskus kui lugemis- või arvutamisoskus.

Kiirabi kui takso

Neljandaks kasutatakse kiirabi sageli stabiilses üldseisundis patsientide hooldekodust või kodust haiglasse transportimiseks. Meile, kiirabiinimestele, on transport lihtne tööots – ei mingit psüühilist pinget –, kuid sügaval mõtetes pesitseb alati mure: mis saab, kui kedagi tabab samal ajal raske terviserike?
Näiteks keeldusime kord kõhuviirusega patsienti hospitaliseerimast ja jäime oma piirkonda valvesse. Peagi saimegi kutse üliraske sisemise verejooksu all kannatava patsiendi juurde. Meil õnnestus ta elu päästa, ent kui kiirabi oleks jõudnud kohale 20 minutit hiljem, oleksime pidanud alustama juba elustamist. Õnneks on suurem osa elanikke arusaajad: võtavad meie soovitusi kuulda ja viivad oma lähedase (stabiilse patsiendi) ise haiglasse.

Suur oli mu imestus, kui Taani taksojuht ütles, et koguni 40% tema tööajast kulub kohalikule haiglale taksoteenuse osutamisele. Seda valdkonda võiks reguleerida lisaõigusaktidega, et oleks selge, milline asutus vastutab mitteerakorraliste patsientide haiglasse transportimise eest ja kes seda rahastab. Lahendus ei pruugi olla sugugi keeruline. Näiteks meenub mulle viie aasta tagune vestlus ühe taksojuhiga Taanis Kopenhaagenis. Suur oli mu imestus, kui ta ütles, et koguni 40% tema tööajast kulub kohalikule haiglale taksoteenuse osutamisele. Taksojuht on saanud selle tarbeks meditsiinilise väljaõppe ning transpordib iga päev rasedaid ja krooniliselt haigeid perearstide juurest haiglasse, haiglast koju jms.

Surma konstateerimine

Viiendaks on kiirabitöö osaks kujunenud surma konstateerimine. Sageli saabub surm hooldekodus või oma kodus lähedaste ringis. Ajamahukaks teeb kutse see, kui kadunukese dokumente ei leita ja peame paluma politsei appi isikut tuvastama. Hooldekodudes on oma personal, kes võiks selle funktsiooni kiirabilt täiesti üle võtta. Teen ettepaneku neid viit momenti arutada ja otsida selle põhjal lahendusi, kuidas Eesti meditsiinisüsteemi paremini korraldada.

 

Mida võiks haige või tema lähedane teha, kui on kutsunud kiirabi?

 

1) Koerad eemaldada. Koeraomaniku kohustus on panna enne operatiivtöötajate saabumist koer suletud ruumi.
2) Dokumendid valmis. Võiks välja otsida patsiendi isikukoodiga dokumendi, haigusdokumendid, EKG, raviskeemid ja ravimid.
3) Vastake küsimustele. Lähedased, palun olge valmis patsiendist rääkima, kiirabi küsimustele vastama. Teie tähelepanekud täiendavad patsiendi juttu.
4) Tehke ruumi. Palun vabastage pinnad varustuse jaoks, tagage vaba liikumisruum kolmele inimesele.
5) Aidake kiirabi. Kui suudate ja teil on külma närvi, aidake kiirabil asju hoida ja patsienti kiirabiautosse transportida.

Arusaamatused kulutavad usaldust ja raha

Jelena Koel

Häirekeskus on inimestele raskete tervisehädade korral suureks toeks. Nad nõustavad patsienti ja hoiavad vajaduse korral temaga kiirabi saabumiseni kontakti. Tihti jagavad häirekeskuse töötajad nõuandeid, tänu millele laheneb olukord juba enne kiirabi saabumist. Näiteks on eemaldatud hingamisteedest võõrkeha, peatatud suur verejooks. Kuid häirekeskuse töötajate manuaal vajab põhjalikku remonti. Vigase töövahendiga on segadused kerged tekkima ja pelk GPS-i usaldamine võib juhatada kiirabi valesse kohta.
Õnneks tekivad arusaamatused kiirabi ja häirekeskuse vahel pigem olukordades, mis pole eluohtlikud, kuid riigi raha, närve ja aega kulutab see siiski. Tulemuseks on ka usaldamatus kiirabi ja häirekeskuse vahel.
Toon ühe näite, kuidas võiks koostööd parandada. Teatavasti on kiirabibrigaadid jaotatud üle Eesti kindlate vahemaade ja asustatuse põhimõttel. Lähim vaba brigaad võib väljakutse ajal siiski olla 30 kilomeetri kaugusel. Ent tuleb ette olukordi, kus on võimalik saata sündmuskohale hoopis teine brigaad, mis ei ole küll vaba, vaid juba väljakutsel, kuid uue väljakutse naaberkülas. Selleks peaks häirekeskuse päästekorraldaja helistama brigaadijuhile ja küsima, kas neil on võimalik minna naaberkülla. Sageli ongi. See aitaks aega ja ressursse kokku hoida.
Loodan, et arusaamatused siiski lahenevad ja tulemuslik koostöö jätkub. Ohtlikud olukorrad saavad ju praegugi hästi lahendatud.

Kosmeetik on nägemispuudega inimesele kui kõnelev peegel

Selline põnev artikkel ilus nägemispuudega inimeste ajakirjas "Kuukiir" nr 2.2017. Tavaliselt me ei mõtle igapäevaselt milliseid probleeme toob igapäevases elus kaasa olukord, kus inimene ei näe. Olgu selleks siis küünte viilimine või muud iluprotseduurid. Põnev lugemine ja kes sotsiaaltöö valdkonnas töötab, sellele on küll see vajalik lugemine. Avardab maailma ja arusaama. Sõrmede olukord on pimedatele oluline, sest paljud kasutavad sõrmi just punktkirja lugemiseks. Raseerimine, meikimine, nahahooldus...

Kosmeetik on nägemispuudega inimesele kui kõnelev peegel
„Näkövammaisten Airut“ 1/2017. Soome keelest tõlkinud: Mirja Räpp
 

Kosmeetik Virpi Uosukainen on Soomes ainsana uurinud nägemispuudega inimeste suhet kosmeetikuteenustesse. Värske uurimus näitab nägemispuudega inimesi tundvat puudust professionaalsest abist ja juhendamisest naha- küünte- ja iluhoolduses. Nahk on inimese suurim organ. Selle eest hoolitsemine ei ole edevus ega peenutsemine, vaid kõikide vanusegruppide ja mõlema sugupoole juurde kuuluv heaolu lisamine ja alalhoid. Kosmeetikud on nahahoolduse spetsialistid, kes tunnevad põhjalikult naha struktuuri ja funktsioone ja aitavad hoida meie suurimat organit tervena igas elufaasis.  

Vähe uurimusi

Kosmeetiku juures käimine ei tähenda lihtsalt läikimalöömist või ainult vähestele võimalikku luksusteenust. Nahahooldus ja teised kosmeetiku poolt pakutavad teenused on keskne osa kaasaegse inimese terviklikust heaolust, ja need kuuluvad nii nägijatele kui ka nägemis-puudega inimestele. SKY-CIDESCO-kosmeetik Virpi Uosukainen tegutseb ettevõtjana ilu- ja tervisekeskus Kauneuden Lähde Nurmijärvel. Ta on hiljaaegu uurinud nägemispuudega inimeste poolt kohatud naha-, küünte- ja iluhoolduse väljakutseid ning kosmeetiku rolli nende lahendamisel.
„Minu uurimistöö sai alguse südameasjana, sest minu kolmest lapsest nüüd juba nooreks naiseks sirgunud esiklaps on nägemispuudega,“ räägib Uosukainen. Südameasjast ongi võrsunud väärtuslik teadmiste pakett, sest temaatikat on hämmastavalt vähe uuritud. Uosukaisele teadaolevalt on uuringuid varasemalt tehtud vaid Iisraelis ja sealgi väga napilt. „Kosmeetikul on siiski oluline roll, toetades nägemispuudega inimeste kehapildi moodustumist, enese eest hoolitsemist ja enesehinnangu sündimist. Pakkudes nägemispuudega inimestele suunatud kosmeetikuteenuseid parandatakse samas nägemispuudeliste füüsilist, psüühilist ja sotsiaalset positsiooni.“

Nahk ja küüned korda
Oma töös kosmeetikuna on Uosukainen kohanud nägemispuudega inimesi, kellel esineb pikalt hooldamata naha- või küünteprobleeme ning raskusi igapäevase enesehooldusega. Uurimuses kerkis esile seegi, et osal nägemispuudega inimestest ei ole mitte mingisugust ettekujutust omaenda välisest olemusest või naha ja küünte olukorrast. Tüüpilised nahaprobleemid on näiteks naha kuivus, vistrikud ja erinevad lööbed. Neid võib esineda nii näos kui ka kehal, kuid erinevalt nägijatest, on nägemispuudega inimestel neid sageli keeruline või lausa võimatu märgata ja hooldada. „Osa uuringus osalenud nägemispuudega inimestest sai uuringuga seotud hoolitsuste käigus esimest korda informatsiooni oma naha kohta, selle seisukorrast ja sellel olevatest sünnimärkidest, kuigi nad olid juba seeniori-ealised,“ üllatab Uosukainen. 

 

Lisaks nahahooldusele põhjustab nägemispuudelisus probleeme küüntehoolduses. „Nägemispuudega inimesel on keeruline hoolt kanda küünte õige lõikamistehnika ning küünevallide ja küünenahkade seisukorra eest. Nahka lõigatakse kogemata valulikke, verdjooksvaid haavu, mis muutuvad põletikulisteks ja armistuvad. Liiga lühikeseks lõigatud küüned põhjustavad valu ja küünte kasvamist naha sisse,“ loetleb Uosukainen. Kääride ja küünelõikurite kasutamise asemel paljud rebivad või närivad oma küüned lühemaks, mis omalt poolt lisab kahjustusi ja põletikuriski. Küünte lühendamiseks ei taheta siiski tingimata abi paluda ning ega seda ei osata ka pakkuda. „Üks intervjueeritutest rääkis, et sattus kuueks kuuks haiglasse. Sealgi teda küünte hooldamise juures ei aidatud. Teine intervjueeritav omakorda palus abi küünte hooldamisel oma abistajalt, kuid too lõikas kogenematuna valusalt nahka sisse,“ kordab Uosukainen, kuid tuletab meelde, et abistajalt ei saa nõuda küünte- või nahahoolduse professionaalseid oskusi.

„Me ei nõua ju juhtkoeralt ka rääkides ümbruse kirjeldamist!" Uurimuse järgi koges 44 protsenti intervjueeritutest vajavat abi küünte hooldamisel ja nende lühendamisel. Käte hea seisund ja ka võimalike paksendite hooldamine ongi nägemispuudega inimesele äärmiselt oluline, sest halvas seisukorras sõrmeotstega võib olla võimatu punktkirja lugeda. Ka jalgade hea seisukord on kompimise ja tunnetamise tõttu oluline. „Kõige turvalisem vahend küünte lühendamiseks on küüneviil. Selle õiget kasutamist on hea õppida koos kosmeetikuga, sest turvalisusele vaatamata ei välista see riski küüsi liiga palju lühendada.“  Ihaldusväärseimateks hooldusteks osutusid uurimuses näo-, käte- ja jalahoolduste kõrval ka erinevad massaažid. „Hooldustest otsitakse siis naha- ja küüntehooldustele lisaks ka head enesetunnet, heaolu ja elamusi,“ võtab Uosukainen kokku.

Loomulik meik ja trimmitud karvad
Näo meikimine on märkimisväärne väljakutse sünnist saati nägemispuudelistele, kellel ei ole sellest varasemat liigutusemälu. Sobilike toonide valimiseks ja kauni lõpptulemuse saavutamiseks vajatakse nägija juhendamist. Uosukaise poolt intervjueeritud naised rääkisid soovivat end meikida, sest nad kogevad meigi lisavat neile enesekindlust ja heaolutunnet.

„Meie välise olemuse tähendus on pealispinnast palju sügavamal. Meie soov hea välja näha annab meile hea tunde,“ ütleb Uosukainen. Tema meelest tasub nägemispuudega inimestel eelistada silma- ja huulemeigis kahvatuid värve, loomulikkust ning veekindlust, et lõpptulemus püsiks ilusana võimalikult kaua. Loomulikud ja kahvatud värvid ei paista pealegi soperdusena, kui ka natuke laiali lähevad. „Igapäevase meigi juures võib abi olla ka kosmeetiku tehtud kulmude ja ripsmete püsivärvimisest või silmade, kulmude ja huulte püsipigmenteerimisest. Moekad ripsmepikendusedki on osadele oivaline viis vältimaks keeruliseks osutunud ripsmetušši kasutamist, kuid saada seejuures siiski uhked ripsmed,“ annab Uosukainen vihje. Karvu leiab lisaks ripsmetele ja kulmudele veel muultki kehapinnalt. Uurimuse tarbeks intervjueeritud naistest 75 protsenti rääkis, et vajab abi häirivate kehakarvade eemaldamisel.

„Raseerija asemel sobivad kodustesse tingimustesse paremini ihukarvade ajamiseks mõeldud lady-shaverid, millega ei saa nahasse haavu lõigata. Ka kosmeetiku poolt teostatud ihukarvade eemaldamine osutus uurimusintervjuu-des soovitud hoolduseks. Sellest olid üllatuseks huvitatud ka paljud mehed,“ räägib Uosukainen.

Abivahendid hõlbustavad kodust hooldust
Ilu- ja välimusehoolduseks on välja arendatud mitmeid abivahendeid, mille arendustöö jätkub pingsalt iseäranis elanikkonna vananedes. Uosukainen ütleb, et paljudel halva nägemisega inimestel on abi näiteks suurendavast peeglist, mille abil saab uurida lisaks naha ja küünte seisukorrale muuhulgas hammaste seisundit. „Ka valgustusega, painduva käepidemega varustatud luup ja lugemisteleviisor aitavad naha- ja küüntehoolduses. Meikimisel võib olla abi ka üheklaasilistest, teist silma paljaks jätvatest meikimisprillidest. Vahendid ja tooted säilivad omakorda heas korras meigikotis, kus iga asja jaoks on oma väljakujunenud asukoht.“ Parimatest parim abivahend on Uosukaise arvates siiski professionaalne kosmeetik. „Kosmeetik on kui kõnelev peegel. Ta on nägemispuudega inimese parim ja usaldusväärseim abiline naha-, küünte- ja iluhoolduses. Kosmeetiku poolt pakutavad hoolitsused aitavad naha- ja küünteprobleemide lahendamisel, millele lisaks on sõnalisest ja füüsilisest juhendamisest kasu koduses hoolitsuses ja sellest tõusvas igapäevases heaolus.“

Nägemispuudega kliendid pole aga kaugeltki tuttav asi kõikide kosmeetikute jaoks. Uosukainen ongi hakanud ala spetsialistidele jagama teavet nägemispuudega inimestega töötamise kohta. Sügisel pidas ta loengu Soome Kosmeetikute Liidu korraldatud kosmeetikute päevadel, lisaks ilmub peagi kosmeetikute ametilehes Uosukaise teadmistel põhinev artikkel.

Nii liigub oluline info edasi ja kosmeetikud suudavad edaspidi pakkuda endisest paremaid teenuseid ka oma nägemispuudega klientidele.

Tallinna hoolekande 25. sünnipäeva tähistatakse esindusliku konverentsiga

Siit ka homse konverentsi kohta ilmunud Raepressi uudis.
22. märts 2017

Tallinna hoolekande 25. sünnipäeva tähistatakse esindusliku konverentsiga

 Neljapäeval, 23. märtsil toimub hotellis Euroopa, algusega kell 11, konverents „25 aastat Tallinna hoolekannet – kuidas edasi?“. Konverentsi moderaator on telemees Urmas Vaino.

 

Tallinna abilinnapea Merike Martinson ütles, et 25 aastaga on pealinna hoolekandest saanud algusaegadega võrreldes terviklik ja efektiivselt toimiv süsteem. „Näiteks päris alguses, 1991. aastal, tegeles Tallinna linnavalitsuse sotsiaalhooldusosakond peamiselt pensionide määramise, arvestamise ja väljamaksmise ning kojukande korraldamisega. Tänase sotsiaal- ja tervishoiuameti haldusalasse aga kuuluvad õigusaktide ettevalmistamine, hoolekande planeerimine, ülelinnaliste teenuste osutamine, kuhu kuuluvad kodutute öömajad, puuetega inimeste transport, isikliku abistaja teenus ning ka hoolekandeasutuste haldamine. Suur osa sotsiaalteenustest jääb veel ka linnaosade kanda“, ütles Martinson.

„Ehkki võib öelda, et süsteem on välja arendatud, toob elu pidevalt muutusi, ning nendele tuleb väga kiiresti reageerida. Tallinna elanikkond suureneb kiiresti ja see paneb sotsiaalsüsteemile peale omad pinged“, sõnas abilinnapea. Martinsoni sõnul räägitaksegi konverentsil sotsiaaltööst laiemalt, aga meenutatakse ka ajalugu ning vaadatakse  tulevikku, et kuidas sotsiaaltööga meie keerulisel ajal efektiivselt edasi minna.

Teiste seas esinevad konverentsil sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse, koolitus- ja konsultatsioonikeskuse Geomedia juhatuse esimees Rivo Noorkõiv, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja Vahur Keldrima, Civitta Eesti partner/juhatuse liige Ander Ojandu jt.
Konverentsi lõpus tunnustab abilinnapea Merike Martinson hoolekandes pikaaegselt töötanud inimesi.

Üksi elava pensionäri toetus

Edastan infot uue toetuse kohta, mida makstakse üksi elavale vanaduspensionärile. Toetust ei pea taotlema. Rohkem teavet leiad (SIIT)

Üksi elava pensionäri toetus

Sotsiaalkindlustusamet teavitab, et 2017. aastast alates hakkavad üksi elavad vanaduspensioniealised saama toetust 115 eurot aastas. Pensionär ei pea toetust ise taotlema, vaid Sotsiaalkindlustusamet maksab toetuse välja pärast andmete kontrollimist registrites.

Toetus makstakse pensionärile, kes vastab perioodil 1.aprill kuni 30.september kõigile järgmistele tingimustele:

·         olema vanaduspensionieas
·         elama üksi rahvastikuregistri andmetel
·         kätte saadava pensioni suurus jääb alla 470 euro

Kui kontrollperioodi 01.04-30.09 jooksul täitub pensioniiga, või on mõned kuud keegi samale aadressile registreeritud, siis sellel aastal ei ole õigust üksi elava pensionäri toetusele.

Välisriigist pensioni saaja peab üksi elava pensionäri toetuse saamiseks esitama oma välisriigi pensioni suuruse, millele liidame kontrolliks Eestist saadava pensioni suuruse – mõlemad kokku peavad jääma alla 470 euro. Välisriigist pensioni saamise tõendamiseks sobib pangakonto väljavõte. Välisriigi pensioni suurusi ootame hiljemalt 31. augustiks 2017.

Lisaks on õigus saada üksi elava pensionäri toetust ka hooldekodude elanikel ja eestkostjatel-eestkostetavatel:

·         Kõik ööpäevaringsel hooldusteenusel ehk hooldekodus elavad vanaduspensioni ealised inimesed, kelle saadav pension on väiksem, kui 470 eurot.
·         Kui samal elamispinnal elavad kaks pensionäri, kellest üks saab ööpäevaringset hooldusteenust, ehk on hooldekodus, siis on mõlemal pensionäril õigus toetusele. 
·         Kui samal elamispinnal elavad eestkostja ja eestkostetav ning üks nendest on pensionär.
·         Kui pensionär elab koos oma ülalpeetava lapse (lastega), on tal õigus üksi elava pensionäri toetusele. See erisus ei laiene olukorrale, kus vanavanema juurde on sisse kirjutatud lapselaps, vaid on mõeldud olukorda, kus pensionär kasvatab ise oma alaealist last.
Kõiki eelpooltoodud andmeid kontrollib Sotsiaalkindlustusamet registrite kaudu. Toetuse maksmine toimub automaatselt registriandmete alusel.

KUTSE kultuuriõhtule. Teekond Mehhikost - San Franciscosse

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub huvilisi.  22. märtsil kell 16:00 kultuuriõhtule - teekond Mehhikost San Franciscosse Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskusesse (Endla 59).Kultuuriõhtu teekonda on läbi viimas välisvabatahtlik Teresa, kes tegutseb Tallinna Kadaka Põhikoolis.
Osavõtt on tasuta ja tõlgitakse eesti keelde. Vabatahtlike tegevusi Eestis toetab toetab SA Archimedes noorteagentuur Erasmus+ programmist.

Reisiblogi: Egiptuse lood 4. Luksor

6. novembri hommikul oli äratus 3.40, sõitma kl 4.00. No mis hommik, see ju täitsa öö ja oleme unised. Hotelli infost antakse toidukarbid söögiga kaasa. Kuna tellisime ekskursiooni Luksorisse, siis loodan, et bussis saab veel tukkuda, sest sõit kestab mitmeid tunde läbi kõrbe. Arko arvates on reisimine nagu piinalaager, sest puhata ja magada saab vähe. Me oleme rahul ja ootame kuningate orgu jõudmist.

Kella 7.20 ajal oleme kõrbes ja teeme pausi, et juua kohvi ja võtta kõhutäidet oma kotikestes ning käia wc-s. Teed on suvaliselt parandatud aga suure TEZ kollase bussiga suhteliselt sõidetavad. Õues on külm. Meid võtavad vastu beduiinid. On lapsi lambatalledega, eesliga noored tüdrukud, kes kerjavad busside juures ja küsivad süüa, juua, raha. Varahommikul nähes lapsi hakkab neist hale, sest on bussis giid pikalt meile jutustanud nende inimeste elust ja kultuurisäilimise tavadest. Samas kui õhtul näen sama seltskonda, siis tundub, et see elu nii käibki, et ekskursioonibusside ajaks on nad kohal. Selline elu kõrbes. Sõidame edasi. Bussis on wifi. Giidilt kuuleme, et 5 korda päevas moslemid palvetavad. Alustavad kl 4, lõpetavad kl 19 ja juba 7 aastaselt hakkavad palvetama. Mehed käivad ringi nn kitlites, mis on nii erilised aga sooja on  26 C. Buss rapub ja loksutab. Teed on siin õudsed. Kõrbe teed olid paremad aga suurte pragudega, mida on parandatud, kui need suure vihmavee ajal kaovad. Eesti teed on kindlasti paremad. Egiptlased söövad kaameleid ja joovad kaamelipiima ning neil on säilinud mitmeid perekondlikke tavasid.

Täna ikka on vägev ja suurte elamuste päev. Kella 10 ajal käisime võimsas templis, kus oli isegi kaldtee. Tasus ikka võtta ekskursioone. Kallis on aga huvitav ja kui juba tulla Egiptusesse, siis muidugi tasub ringi vaadata. Arko annab teada, et Tallinnas on -8 kraadi külma ja küsib, et kas püramiide ka näete aga meil on siin lõunas templid. Ei veel. Kuninga teel oleme. Luksori reis, kolmapäeval on Kairo ja püramiidid.

Oleme erinevates templites. Ühe samba diameeter on 3 m. Ehitati nii, et päike tõuseb Punase mere tagant ja keerleb ümber müüride. Kel huvi see kindlasti leiab erinevaid allikaid Egiptuse ja vana aja kohta aga ise seda kõike näha on ikka uskumatu tunne. Karnaki tempel (loe siit) ja Luxori tempel (loe siit).

Kl 13ks on suur nälg ja süüa tahaks. Vist oleks pidanud ikka hotellist midagi näksimiseks kaasa võtma. Nüüd läheme laevaga Niiluse jõele sõitma. Ma olen Niiluse jõel loksunud. Nüüd kõht ka täis ja sõidame bussiga surnute linna. Hea on, et ei pea ise templite pileteid ostma aga pommiväravatest ja koti ette näitamisest ei pääse. Egiptlased ikka hoiavad väga oma ajaloolisi väärtusi ja tagavad turvalisuse kohapeal. Niiluse delta piirkonnas tulevad ajaloo tunnid meelde. Selgus, et Niiluses krokodilli ei ela aga ühte sellist krokodilli poega meile kitsas basseinis näidatakse, samuti jalutame banaanisalus ja vaatame kohalikku lehma. Fotokaga tegin rohkem pilte aga Arkole saadan mobiiliga tehtud klõpse. Selfipulk on kodus ja ripub lambi küljes...miks küll??? Päris ägedad paigad on ja iga templi väravas on läbiotsimine ja kotikontroll ja pommivärav. Kl 16 ajal alustame koju sõitu hotelli poole. Oleme täna nii palju maha kõmpinud, mustadele meestele eieieiei öelnud. Ei taha kõike seda träni, mida nad meile pakuvad aga hirmu ei tunne nende ees, sest nad on väga viisakad. Naised on siin pühad. Hotelli sõidame 4 tundi. Giid kinkis meile jäätised. Teel on palju sildu ja lamavaid politseinikke, kus buss üle kargab. Püssimehed on ka kaasas ja piiripostid on. Hirmu pole tundnud, sest pole ise grupist maha jäänud ja kõik kulgeb. Tunne on nagu eesliga sõidame. Buss kihutab ja loksutab. Pimedaks läheb varsti, kui kõrbes sõidame. Mul on mure, sest pole sularaha ja ma ei saa shoppata. Vahetasin vähe raha ja reiside peale kulus kõik ära. Tahaksin lõhnapoodi minna. Merle ütles, et ta ei osanud arvata. Et me seda raha ekskursioonide jaoks kulut

ame. 😀 Meie võtsime 3 ekskursiooni ja spaamasaazis käisime.  Ahh olen ikka rahul. Eks vaatan lennujaamast midagi poistele ja beebidele. Sõidame pimeduses ja teel buss nii loksutab ja kõrvad on lukus. Meil akna taga on mäed. Varsti jõuame hotelli. Kella 22.30ks mul kõht täis ja hull peavalu terve päeva sellest bussi loksutamisest. Võtsin tabletti,  siis paariks tunniks aitas. Nüüd jälle 2 tundi vist pea valutab. Täna hotellis sööma ja kohe magama. Sai palju näha ja kuulda ja loksuda bussiga ja laevas.