25. märts 2018

Meie reisiblogi: kõik teed viivad Rooma ja Arkoga Arco linna 1

1. päev, esmaspäev, 3. juuli 2017. On puhkus ja jälle asume teel. SElle reisi teed viivad Tallinnast Rooma ja Vatikani ning mõte on, et üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna. Oleme jätnud piisavalt aega kohale jõudmiseks ja puhkuseks oleme juba märtsis broneerinud Arco linnas (Itaalia põhjaosas Garda järve ääres) 4 ööks endale korteri. Eks me natuke ärevuses ole, sest booking.comi lehel näitas küll, et tegemist on ligipääsetava korteriga aga täpsemad asjaolud selguvad alles koha peal. Sinna on plaanis jõuda 5 päeva pärast. Seniks kulgeme Itaalia poole. Vahepeatustega Saksamaal ja Austrias.
Asjad said peale ja kodule ütlesime tadaa... Tallinnas on sooja +15C ja kell 10.10 on minek. Kl 13.40 jõudsime Lätti. Pikniku teeme mere ääres Limbazis. Söögiks on Pärnust kasa ostetud kana, ahjukartul ja kartulisalat. Igaühele ikka tema maitseeelistuste järgi. Sõidame edasi POola poole ja kl 16.40 ajal jõuame Riiale lähistele, kus teeme kohvipausi, et edasi Leetu sõita. Kl 17.25 oleme Leedus ja Kaunase all saame kihutada kiirteedel 130ga. Aga seda ainult 20 km ja siis pöörame jälle kõrvalteele. Kl 21.20 jõuame Poola. PÄeva eesmärk on täidetud. Oleme 4 riiki jõudnud. Kuna Poolas on kell tund aega nihkes, siis parklasse jõuame kl 23.54 eesti aeg aga Poolas on kell 22.54. Päeva läbisõit 814 km.













24. märts 2018

Meie reisiblogi: Veneetsiast Šveitsi 12

On laupäev, 2.juuli 2016. On meie reisi viimane päev ja kui veab siis õhtuks Eestis. Poola teedel kulgedes tekib paratamatult koduigatsus ja mõtted on juba kodus, et kui koju jõuame, siis mida süüa teeme, kindlasti joome kohvi ja viskan meie laia ja mõnusasse voodisse pikali. Aga sinnani on vaja sõita. Ärkame, pakime asjad kokku ja asume teele. Hommikusöögiks oli kohv ja kabanossi ja mulle see lihtsalt ei maitsenud, sest see vorst... eee oli nagu saepuru hammaste all.
Bensiinijaamast ostame viimase poola zlottide eest vahvlit ja 4 pudelit Pepsit ja sõidame edasi.
Leetu jõudsime kl 17 ajal ja olime väga näljased. Tee ääres paistis baar ja parkimisplats. Astusime sisse ja tellisime toitu. Meisse suhtumine oli kummaline, sest nagu toidud tellisime ja kui praed olid pole peal, siis astus laua juurde teenindaja ja kohe nõudis meilt arve tasumist., küsis, et kas maksame sularahaga või pangakaardiga Ju arvasid, et äkki teeme külmaarve ja lahkume maksmata. Ei tea millest küll sellised teenindamise trikid Panevezise külje all? Saslõkk maitses hea ja olgugi, et teenindajad tundusid kurjad, siis ei laskud ennast sellisest käitumisest segada. Tõenäoliselt olid nad ületöötanud ja väsinud klientidest.  Koju jõudes kastan lilli, käin dussi all ja keerame kohe mõnuga magama. Hea on olla kodus. Auto korras ja meie elus ja terved. Ilus ja meeldiv reis oli ning üks maa nimega Šveits sai avastatud. Mul on reisidel alati kaasas raamatud, nii juturaamatud kui nende maade raamatud, kust siis juurde loeme või ette uurime, et kus ja mida huvitavat saab avastada
Jäägu meie reisi ilmestama Liina Metsküla raamatust "Nutika reisimise ABC" pärinev Anita Desai mõttetera, et ükskõik kuhu sa lähed, saab see kunagi osakesest sinust. Ja Dalai Lama on öelnud, et elu eesmärk on olla õnnelik!
Koju jõudsime peale südaööd. Seega kestis meie reis 13 päeva ratastel. Alustasime sõitu 20.06. ja tagasi jõudsime 3.07.2016. Tänase päeva läbisõit on 917 km. Kogu reisi pikkuseks oli   6629 km.
Reisi lõpp.








Meie reisiblogi: Veneetsiast Šveitsi 11

On reede, 1.juuli 2016. Oleme teel koju. Poola teedel. Sõidame, siis teeme peatusi, sööme ja joome ja jälle sõidame. Õhtusööki sõime restoranis ja kui Poolas jooki tellime, siis kas Pepsit või kohvi. Kiirteed on laiad ja pikad ning autosid kulgeb palju mõlemas suunas. Hommikul läksime kohvi jooma tanklasse ja Arko küsis invawc võtit, klienditeenindaja leti taga millegi pärast ei usaldanud Arkot, sest küsis dokumnte ja siis lõpuks andis võtme koos suure raudketiga. Arko läks tualetti, mingi aja pärast tegi koristaja väljast poolt ise oma võtmega ukse lahti ja lihtsalt passis. Mina ütilesin, et ootan tankas sees Arkot. Valisin sealt välja kaks lambukest oma lapselastele, sest need olid nii naljakad ja nunnud. Pärast jõime kohvi ja asusuime teele. Siiani kui näen neid lambaid või pilte, siis tulevad need sekeldused meelde. Naerma ajab, isegi mitte ei vihasta selliste eelarvamuste ja kartuste pärast. Ju on igal pool teeninduses veel osadel inimestel arenguruumi puuetega inimestega suhtlemisel ja peaasi, et meie saame omad asjad aetud ning veereme edasi. Parkimisplatside juures on hoiatus sildid, et seoses seakatku levikuga on keelatud toidujäätmeid laiali jätta ja loomi toita ning kõik praht tuleb panna ainult prügikonteineritesse.
Mingil ajal jäime väravate taha, et teemaksu maksta ja siis sõitsid sireenidega autode vahelt mööda päästeameti auto ja kiirabi vilkuritega. Autojuhid teevad nii palju vaba ruumi, et alarmsõidukid saavad liikuda ridade vahel. Ju siis oli kuskil mingit raske avarii toimunud, sest kui päästeauto meie kõrvale jõudis, siis tundus, et auto katusel on raamide peal laibad aga see võis nii tunduda. Kui teetöid ei tehta, siis liigume kiiresti edasi. Ummikud tekivad just õhtuti. Praegu on Poolas autoralli käimas ja lisaks jalgpalli MM. Kui esimesse tanklasse sisse pöörasime, siis see oli autodest pungil ja olime sunnitud edasi sõitma. Nagu pikali heitsin, nii ma juba magasin. Ka kõrvalistujana tee vahtimine on väsitav tegevus, kuid Arko peab päevad läbi roolis olema ja tema jaoks on see kordades raskem, kuid kodutee paistab ja autoreisid ongi tugevatele. Õhtuks olime sõitnud 401 km.