27. veebruar 2010

Märts. Käes on kummikute aeg...


Rääkisin juba ammu, et ei see lumi taeva jää ja oh imet, tuli ja tuli ja tuli sel aastal seda lund. Lastel nalja kui palju, sest saab kelgutada jasuusatada. Loomad ja linnud hädas, et pole süüa ja maa puhta valge. Nii märkasin isegi Mustamäe paneelelamute vahel pardiperet. Passivad ikka ühe akna juures, juu selt midagi noka vahele on poetatud. Ise kontrollisin oma rõdu linnumaja üle ja seal oli teri veel alles. Aga pardid juu rõdule ei lenda. Eile sõitsmie linnas ringi ja Tondi selveri juures oli juba suur porilomp, millest autod mööda laveerisid aga veel ette nägelikumad on teetöölised. Järvevana teele olid kohe sihid sisse lükatud, kohe mõlemale poole teeveertesse, et veel oleks ikka kuhu voolata. Meie kortermaja eest oli keskmiste sissekäikude eest lumi eile ära veetud, teisele poole teed, muruplatsile. Aga ei mingid ära voolukanaleid. Nüüd siis mitu päeva sula ja eks seda vett jagub igale poole. Siis tuleb see pori välja, mis lumehunnikute all peidus on. Õhus on kevadet. Poodideski on lumelabidad vahetatud ringi kummikute vastu. Õige, sest müüa tuleb ikka seda, mille järgi nõudlus on.

Sain tuludeklaratsioonigi täna tehtud. Eelmised aastad ruttasin tegema aga sel aastal lihtsalt ei viitsinud, sest märtsi lõpp on mägede taga, õigemini lumemägede taga. Nüüd siis süda rahul ja päev asja ette läinud. Aga meie põhiteema on täna suusatamine. eks siis õhtul jälle teleka ette. Olümpiat ongi veel paariks päevaks jäänud. Hoiame pöialt, et Eestil hästi läheb.

25. veebruar 2010

Invaparkimine ja parkimiskontroll Tallinnas

Probleemid invaparkimisega on Tallinnas suured ja millegi pärast jamad on ka lumekoristuse ja järelvalvega, sest olen ise taksojuhtidega kembelnud, sest nemad käivad invaliididest tädidega poes ja pargivad risti ukse ette. Ka taksojuhte peaks parkimiskontrollid teavitama invaparkimisest. Taksojuhid vaid teenindavad inimesi ja teenindajatele need tasuta invaparkimise soodustused ei kehti.

Kahjuks puudub Tallinnas vähestel kohtadel tasuta invaparkimise võimalus, sest pea kõik suured kaubanduskeskused on oma alad tasuliseks muutnud ka ratastoolis ja raske liikumispuudega iniestele invaparkimiseks. Tallinna linnal oleks vaja välja töötada sama korralik andmebaas invaparkimise kohta kui on bussiplaanides kollasega märgitud madalapõhjalised liinibussid, trollid ja trammid. Sellest oleks palju abi ja siis oleks ka linnal ülevaade invaparkimiskohtadest. Kommunaalamet saaks siis ka paremini korraldada lumekoristust inaparkimiskohtadest ja selle äärest. Hea näide on 17.02.2010 Tallinna Kaubamaja invaparkimiskoht, mis on lume all, milleni pääsemiseks peab konkureerima marsuuttaksode ja taksodega. Samas kui sinna parkida, siis peab liikumispuudega juht tulema roolist välja ratastooli ja leiab ennast keset sõiduteed ja siis on need kõrged servad, kust üles ei saa ja peab minema kaubaautode sissepääsuni, et seal kõnniteele saada. Samas ehitusmäärus Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. novembri 2002. a määrus nr 14 http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=226420
kirjutab lahti ja annab joonised ka ette kuidas ehitada, märgistada invaparkimiskohti.

Tänane artikkel Eesti Päevalehest:

Parkimiskontroll varitseb invaliidi saatjate autosid

http://www.epl.ee/artikkel/492613

Aastaid haigetele ja puuetega inimestele peavalu valmistanud raske ligipääs Ida-Tallinna keskhaiglale võib saada selle aasta jooksul leevendust. Seni aga tuleb invaliidi haigla ukseni viimist toetaval saatjal riskida auto teisaldamisega, sest võitlus käib mõne üksiku legaalse parkimiskoha pärast.

Ravi tänaval asuvat silma­kliiniku taastusraviosakonda kü­lastava liikumispuudega Piia sõnul on teda haigla ukseni talutanud poja auto parkimiskorraldajate saagiks langenud juba kahel korral.

„Selliseid juhtumeid on veelgi, eriti just puuetega laste vanematel,” tõdeb Eesti Puuetega Inimeste Fondi juhataja Genadi Vaher, kelle sõnul ei ole kindlasti tegu ainulaadse juhtumiga. Ta selgitab, et kehtiva seaduse kohaselt tehakse vahet, kas roolis on invaliid või teda teenindav saatja. „Teenindavas rollis isikutele tasuta parkimise õigust ei ole. Kahjuks on pool Tallinna linna siniste joontega piiratud ja tavalise inimese, sh ka saatja jaoks, on seal parkimine tasuline.”

Vaheri sõnul on see probleemiks nii haiglate kui ka koolide juures puudega lapsi saatvatele vanematele. Ta selgitab, et uues liiklusseaduses seda vahet enam ei tehta, kuid seadus jõustub parimal juhul alles tänavu 1. juulist.

Kepiga liikuva Piia sõnul peaks haigla tagama vähemalt need paarkümmend minutit parkimist, mille jooksul saatja jõuaks vaevaliselt liikuva inimese ukseni viia ja liftiga üles arsti juurde aidata. „Kas ei saaks seda asja inimlikumalt teha? Sinna ei minda ju teatrisse või restorani, sinna lähevad haiged ja puuetega inimesed!” küsib ta. Ametlikult on Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) juures praegu puuetega inimestele kuus parkimiskohta, kuid silmakliiniku jaoks, mida külastas ka Piia, ainult üks koht. Parem ei ole olukord ka ITK Magdaleena üksuses (Pärnu maantee 104), kus on vaid kaks invaparkimiskohta polikliiniku sissepääsu juures, ega Järve üksuses (Energia 8), mille sissepääsu juures on üks invaparkimiskoht.

Ida-Tallinna keskhaigla turundusjuht Svea Talving kinnitab, et haiglal on siiski kavas parkimisvõimalusi avardada. „See on hästi suur projekt ja loodame, et 2010 on näha esimesed muutused,” lausus ta. Kuna parkimiskohti on praegu haigla territooriumil vähe, soovitab ta auto jätta tasulisse parklasse.

Ratastoolimärgid lume all peidus
•• Parkimiseks vajalikku tõendit saab puudega inimene taotleda kohaliku omavalitsuse kaudu arstitõendi alusel. Kaarte müüb omavalitsustele Eesti Puuetega Inimeste Fond.

•• Fondi juhataja Genadi Vaheri sõnul on pealinnas aga tõsine probleem ka parkimiskohtade märgistamisega, mida kiputakse tegema ainult nii, et asfaldile joonistatakse sinine triip ja valge ratastooli sümbol, kuid liiklusmärki lisaks ei panda.

•• „Tahtsime, et see oleks seadusaktides, siiamaani ei ole seda aga arvesse võetud,” tõdes ta. „Kui seda kohta ei värskendata, kuluvad need jooned ära ja kui on pori või talv, pole neid enam üldse näha.”

•• Vaheri sõnul on invaparkimise märgistamise probleem Tallinnas üldine. Ta soovitab võtta eeskuju kaubanduskettide parklatest, kus liiklusmärgid on enamasti siiski üles seatud.

24. veebruar 2010

Meenutusi Auli Lõokeselt Aasta Tegu 2009.

Aeg läheb nii kiiresti, et on viimane hetk meenutada möödunud nädalal toimunud tänuüritust Aasta Tegu 2009.

Suured tänud kõigile, kes selle heaks kordaminekuks õla alla panid! Tänud Villu Urbanile ja Tarmo Loosele, kes rääkisid oma Ameerika reisist, Arko Voolule ja Tiia Tiigile jutu eest sellest, mis liikumisvabaduse kaardistamisel nii hea kui halva poole pealt silma jäänud, Sven Kõllametsale mõtiskluse eest liikumispuudega noortest. Kõik nad olid jutu illustreerimiseks kokku pannud PP-esitluse. Ja muidugi väikesele kanneldajale Maikile ja hõbehääl Maarja Kaplinskile, kes publikut lummasid. Tiia ja Arko olid nagu alati abiks piltnikena, tänu Sven Reemeti nobedale tegutsemisele on pildid vaatamiseks üleval meie koduka pildigaleriis http://www.elil.ee/?doc=10023&imgpath=galerii/EMGK64VXHLLR. Vova Bogatkin püüdis olulised hetked videosse, loodetavasti jõuab kokkuvõte peatselt ka kodulehe videoteeki.

Seekord olid tervitamas Riigikogu aseesimees Keit Pentus, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, minister Hanno Pevkur ja Eesti Panga asepresident Rein Minka.

Kurvaks tegi pisut see, et erinevatel põhjustel jäi inimesi tulemata. Haigus ei küsi aega ja kuna pangahoonesse saamine oli etteteatamisega nimekirja alusel, ei olnud võimalik ka neid, kes tulla oleksid soovinud, viimasel minutil kutsuda. Seetõttu on piltidel näha ebaharilikult palju vabu kohti.

Juhatuse esimehe Ants Leemetsa idee välja anda üritusel uuendusena Hapu Õun pälvis pressi tähelepanu. Kohal oli ajakirjanikke nii lehtedest kui raadiost, TV3 ja AK. Valdavalt soovitigi teada Hapu Õuna tagamaid, seda sai Arko Vool kaamera ees korduvalt selgitada.
Vaadake AK uudistest:
kell 17.00 http://uudised.err.ee/?0534940&id=30450&play
kell 18.30 http://uudised.err.ee/?0534940&id=30452&play
TV3 18.02. uudiste arhiivist http://www.tv3.ee/content/blogcategory/429/583/
Venekeelne Vesti avaldas üritusest põhjaliku piltidega ülevaate: http://www.vesti.ee/mestnie/17296/

Solarise hädade tõttu hilinesime Aasta Tegu 2009 üritusele

Kui nüüd loen Gerd Tarandi sissekannet pealkirjaga:Avatar 2/3, täielik #FEIL ja kuidas inimesi mitte evakueerida
http://www.gerdtarand.eu/arhiiv/5069

Solarises inimeste kehvast ja oskamatust teavitamisest tulekahjuhäire korral, siis kerkib paratamatult huultele küsimus, et mida peavad sel juhul tegema ratastoolis külastajad, et hoonest ohu korral kiiresti välja pääseda? Miks tehakse selliseid invalifte, mida pole sihtrühmal võimalik kasutada? Miks tuuakse vabanduseks, et see lift on lukus ja töötab vaid kaardiga sellepärast, et tavainimesed kasutasid seda sõtmiseks ja ratastoolis inimesed ei pääsenud lifti? Miks pole sellist probleemi nt Viru keskuses või Kristiines? Seal on lahendatud isegi invaparkimine nii, et turvamehed tegelevad oma tööga ja jälgivad inimesi, kes invakohtadele pargivad ja hoiatav neid. Miks ja miks on meie elu selline, et kõik lihtsad asjad muudetakse igaks juhuks nii keeruliseks? Mis saab siis ratastoolis inimestest kui tulekahjuhäire korral liftid välja lülitatakse? Kuidas nad oma autoni pääsevad?

Sellepäerast küsin mina, et miks meie näeme ratastoolis inimesi nii harva ühistranspordis, teatrites, kaubanduskeskustes ja linnatänavatel? Sageli saamegi oma vastused nendele küsimustele just neid mikse esitades ja sellele mõeldes. Tegelikkuses olen selline inimene, kes saab orienteerumisega hästi hakkama ja kuna 2 korda on Soraises ka käidud, siis tundus Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu pakkumine parkida Solarise keldris asuvasse parkalsse invkohale igati mõistlik ja loogiline valik. Mõeldud tehtud aga siis algasid hädad. Arko sai oma Opeli invakohale pargitud. Läksime kahekesi liftini, mille silt oli minule nähtav aga Arko oma ratastoolis istuja kõrguselt seda ei näinud. Invalifti olime kasutanud ka varem. Sisenesime lifti ja lift pani plaksti uksed kinni. Meie vajutasime nuppu 1.korrusele ja tabloole ilmus kiri LUKUSTATUD! Kurb oli seal istuda, andsime kella ja siis uksed avanesid, proovisime uuesti. Kuskil polnud kirja, et lift töötab koodkaardiga. Mina läksin välja ja kõmpisin 0. korrusele turvatöötajat otsima. See peale jõudis lift minuni ja seal oli üks naistöötaja, kes saatis ka ratastoolis neiut liftiga 0.korrusele. Ma küsisin aga kus on see mees, kes liftis oli? Vastus oli, et 1. korrusel ja otsib invawc-d. Läksin töötajaga kaasa ja sõitsime siis 1. korrusele, võtsin sealt Arko peale ja sõitsime tagasi 0. korrusele, kus asub maja ainuke inva-wc. Seal käidud ja olime targemad ning andsime kella, turvamehed kõnnivad edasi tagasi aga meid nad ei tee märkamagi. Aeg oli juba nii kaugel, et meil oli väga kiire Eesti Panga majja üritusele jõudmiseks. Meil oli seal ettekanne ja minul fotograafitöö tellitud.
Kui kõnetasime lõpuks ühte turvatöötajat, siis ta küsis, et miks te kella ei helista? Me helistasime aga juu polnud piisavalt instrueeritud turvamehi, kes oma kaardiga lifti tööle panna suudavad. Sama mees siiski kasutas oma koodkaarti ja nii saime 1. korrusele. Paraku see sekeldus võttis palju aega ja me hilinesime mõned minutid pidulikule vastuvõtule. Piinlik aga miks siiski tehakse meie elu nii keeruliseks lihtsates asjades. Mujal riikides ringi reisides pole see elu nii keeruliseks muudetud. Mis on hea liikumispuudega inimesele on sobilik kasutada ka meil.

Saadan ka arupärimise Solarisesse edasi.

Head Vabariigi 92. aastapäeva!


Püha, saab rahulikult vabal päeval televiisorist paraadi vaadata ja õhtul pidusööki nautida teleka ees, kus näidatakse EV Presidendipaari vastuvõttu. Head Vabariigi aastapäeva!

21. veebruar 2010

Palju õnne Mella!


Täna siis õige päev ja sellist lumesadu ja pinnatuisku kui sel nädalavahetusel ei mäleta mina ammu. Õnne Meelis ja ole ikka rõõmsameelne ja ära pintsli nurka viska. Tõuse ja sära - selleks tõime sulle sinimustvalge lipu, et ikka olümpialainel püsiksid. Eile siis sõitisme Meelisele sünnipäevale Kaiu. Arko pani gps koordinaadid sisse (hiljem selgus, et vigaselt) ja muudkui sõitsime aga siis suunas see gps meid paremale ja seal olid lehmad välja toodud konte sirutama. Tee oli kohati täiega kinni tuisanud. Siis teatas tark aparaat, et oleme jõudnud sihtkohta ja olimegi, ees paistsid lehmalaudad. Pöörasime paremale ja sõitsime edasi, siis helistasime Mellale ja olime mööda sõitnud, siis pöörasime ümber ja sõitsime tagasi. Vahepeal helistaisme Mellalae ja rääkisime emaga, et kus me ikka oleme ja et 2 neljakordset maja paistavad ja siis nägin madalat pikka maja, millel oli kaldtee. Selgus, et on Kaiu hooldekodu. No jahh eks sotsiaaltöötaja leiab ikka sotsiaalsed objektid üles. Sõitisme jälle ringi ja lõpuks leidsime selle bussipeatuse ja sõitsime, helistasin uuesti üle, et kus need postkastid siis on, kuid siis jättis Arko Opeli seisma teeveerde. Aga ohh häda auto hakkas vajuma ja kaldus kahe rattaga tee äärde, me olime kinni. Läksin kaevama, sest labidas on meil alati kaasas. Siis proovis Arko veel tagurpidi ja edaspidi sõita aga ei miskit, kisub aga paremale. Peatasime autod kinni, esimesest väikebussist astus välja mees ja kohe suud pruukima, et mis mees see on, kes istub roolis ja naine kaevab lund. Eks ma siis ütlesin talle, et mees roolis, ratastoolis ja abi vaja. Nad kohe viskasid köie Opelile konksu taha ja üritasime autot teele saada. Ei õnnestunud. Siis tuli jahimeeste punane jeep ja nad said meid teele. Aega läks aga me jõudsime pärale. Meelis oli rõõmus ja ema Aimegi ütles, et nii pole veel neile tuldud. No kui korra käidud ega siis meelde jää. Talvel juu kõik valge ja ilus tali igal pool. Sünnipäeval käidud ja kodutee läks suhteliselt kiirelt. Autos kõrvalistujana oli päris kena tuisku jälgida. Kodus olla on ikka hea, soe ja mõnus, vaadata olümpiat.

19. veebruar 2010

Mustamäe sõdib kodutute hiigelvarjupaiga vastu

Mustamäe 63 tuhandest elanikust on eakaid inimesi 1/3. Ühikates on toimetulekuraskustes inimesi, lisaks veel kodutute varjupaigad. Olen ka arvamusel, et korraga suurt kodutute varjupaika pole mõttekas planeerida. See tekitaks juurde palju sotsiaalseid probleeme. Aga kindlasti oleks Mustamäele vaja oma supikööki.
Mustamäe sõdib kodutute hiigelvarjupaiga vastu

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mustamae-sodib-kodutute-hiigelvarjupaiga-vastu.d?id=29273433

Mustamäe linnaosa valitsus ei nõustu ülelinnalise kodutute varjupaiga rajamisega Akadeemia tee 30 asuvasse endise kooliruumidesse, sest selle saaks pigem muuta asenduskoolimajaks ning hiljem spordikooliks.
"Ei haridusamet ega ükski teine amet ole meiega hiigelvarjupaiga loomist arutanud ning taolise plaaniga mustamäelased kohe kindlasti päri ei ole," ütles linnaosa vanem Lauri Laats.

Laatsi sõnul on Mustamäe linnaosa valitsusel tühjaks jääva koolimajaga sootuks teised plaanid. Esiteks läheb linnaosa lastel tarvis kodulähedast asenduskoolimaja, kui raskemate aegade möödudes taas ka Mustamäe koolides renoveerimistööd pihta hakkavad. Teiseks on linnaosavalitsusel pikemas perspektiivis plaan Akadeemia tee 30 koolimajja rajada spordikool.

Kodutute probleemi osas leiab Mustamäe linnaosavanem, et on mõistlik luua väikesi hajutatud kodutute keskusi paarile-kolmekümnele inimesele. Nii ei oleks probleemse kontingendi kontsentratsioon ühes kohas liiga suur ning ei koormataks õhtusel tipptunnil ühistransporti. "Meie arvates peab igas linnaosas olema vähemalt üks kodutute varjupaik," ütles Mustamäe linnaosa vanem. "Meil on neid kaks - Akadeemia tee 34 ja 48, mis saavad oma ülesannetega hästi hakkama. Nii mustamäelased ise kui ka linnaosa valitsus on kindlasti vastu sellele, et rajada linnaossa üks hiigelvarjupaik, kuhu suunatakse kõik linna kodutud. See võib tulemusena tuua ainult getostumist."


Liikumispuudega inimesed nimetasid eile aasta teo ja hapu õuna


18.02.2010 toimus Eesti Panga Iseseisvussaalis Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu traditsiooniline, juba üheksas tänuüritus - AASTA TEGU 2009.

Pidulikul aktusel tänatakse ja tunnustatakse tänumeenega üksikisikuid, asutusi ja organisatsioone, kes on 2009. aastal olulise sõna või teoga toetanud liikumispuudega inimesi. Aastate jooksul on tänumeene saanud 114 heategijat, sel aastal lisandub 20.

Esimest korda antakse üle ka Hapu Õun - sellega tahetakse meelde tuletada, et kaugeltki kõiges, mida tehakse, ei arvestata erivajadustega inimestega. Esimese Hapu Õuna saab Tallinna Spordi- ja Noorsooamet, kelle hallata on vastrenoveeritud Põhja Spordihoone, mis avati pidulikult 14.10.2009. Kahjuks pole liikumispuudega inimesed seal liikumisvõimaluste kohandamatuse tõttu teretulnud.

Liikumispuudega inimesi on tervitamas Riigikogu juhatuse aseesimees Keit Pentus ja sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, sotsiaalminister Hanno Pevkur, Eesti Panga asepresident Rein Minka, sõbrad ja kolleegid.

Ameerika reisi muljetest, liikumisvabadusest Eestis, millest mõtlevad liikumispuudega noored, räägivad isiklike kogemuste põhjal Tarmo Loose, Villu Urban, Arko Vool ja Sven Kõllamets. Muusikalise tervitusega esinevad kandlemängu õppiv Maiki Kiivit ja hõbehäälne Maarja Kaplinski.

Kahekümne toetaja seas, keda Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit meenega tänab, on liikumispuudega laste heaks annetusi teinud Viljandimaa Omavalitsuste Liidu näitetrupp, Kildu koolipere, selgeltnägijad saatest Selgeltnägijate tuleproov, krossiäss Tanel Leok sõpradega. Chrysler Club Estonia rajas lastele viburaja, Briti-Eesti Kaubanduskoda aitas muretseda teisaldatavad kaldteed, Invaru OÜ toetab mälestusteraamatu väljaandmist. Arne Mansson ja Jöran Gelland Rootsist on pikki aastaid puudega inimesi abistanud humanitaarabiga. Tere AS, Hallik AS, A. Le Coq AS on suureks abiks olnud mitmesuguste ürituste ja laagrite korraldamisel. Triin Suiste taoliste vabatahtliketa ei kujuta liit suurürituste korraldamist ettegi.

Liikumispuudega inimesed tänavad Nordic Hotel Forumit ja TEA Kirjastust, kelle sõbrakäeta poleks liidu 20.aastapäev kujunenud nii meeldejäävaks. Ajakirjanik Rein Sikk ja kunstnik Valli Lember-Bogatkina on oodatud üritustele kui loomeinimesed ja säravad isiksused. Arctic Sport Club tegevjuht Hedi Lepmets on suutnud klubis luua meeldiva õhkkonna liikumispuudega spordiharrastajatele. Haapsalu Sotsiaalmaja juhatajat Kaja Rootare tänavad südamega tehtud töö eest Läänemaa puudega inimesed. Tallinna Lennujaama rekonstrueeritud reisiterminal vastab igati liikumisraskustega inimeste vajadustele, BDG Music suudab korraldada kontserte, kus on mõeldud sellele, et ka liikumispuudega inimesed võiksid etteastet nautida.

http://www.kalev.ee/est/?news=993181&category=48&Liikumispuudega-inimesed-nimetavad-tana-aasta-teo-ja-hapu-ouna

18. veebruar 2010

Tänuüritus AASTA TEGU 2009 täna 18.02.2010



Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu pressiteade
18.02.2010

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuüritusel AASTA TEGU 2009 antakse esmakordselt üle Hapu Õun

Neljapäeval, 18. veebruaril algusega kell 12.00 toimub Eesti Panga Iseseisvussaalis Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu traditsiooniline, juba üheksas tänuüritus - AASTA TEGU 2009.

Pidulikul aktusel täname ja tunnustame tänumeenega üksikisikuid, asutusi ja organisatsioone, kes on 2009. aastal olulise sõna või teoga toetanud liikumispuudega inimesi. Aastate jooksul on tänumeene saanud 114 heategijat, sel aastal lisandub 20.

Esimest korda anname üle ka Hapu Õuna - sellega tahame meelde tuletada, et kaugeltki kõiges, mida tehakse, ei arvestata erivajadustega inimestega. Esimese Hapu Õuna anname Tallinna Spordi- ja Noorsooametile, kelle hallata on vastrenoveeritud Põhja Spordihoone, mis avati pidulikult 14.10.2009. Kahjuks peame tõdema, et liikumispuudega inimesed pole seal teretulnud liikumisvõimaluste kohandamatuse tõttu.

Tervitusi toovad Riigikogust juhatuse aseesimees Keit Pentus ja sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, sotsiaalminister Hanno Pevkur, Eesti Panga asepresident Rein Minka, sõbrad ja kolleegid.

Ameerika reisi muljetest, liikumisvabadusest Eestis, millest mõtlevad liikumispuudega noored, räägivad isiklike kogemuste põhjal Tarmo Loose, Villu Urban, Arko Vool ja Sven Kõllamets. Muusikalise tervitusega esinevad kandlemängu õppiv Maiki Kiivit ja hõbehäälne Maarja Kaplinski.

Kahekümne toetaja seas, keda meenega täname, on liikumispuudega laste heaks annetusi teinud Viljandimaa Omavalitsuste Liidu näitetrupp, Kildu koolipere, selgeltnägijad saatest Selgeltnägijate tuleproov, krossiäss Tanel Leok sõpradega. Chrysler Club Estonia rajas lastele viburaja, Briti-Eesti Kaubanduskoda aitas muretseda teisaldatavad kaldteed, Invaru OÜ toetab mälestusteraamatu väljaandmist. Arne Mansson ja Jöran Gelland Rootsist on pikki aastaid puudega inimesi abistanud humanitaarabiga. Tere AS, Hallik AS, A. Le Coq AS on suureks abiks olnud mitmesuguste ürituste ja laagrite korraldamisel. Triin Suiste taoliste vabatahtliketa ei kujuta suurürituste korraldamist ettegi. Täname Nordic Hotel Forumit ja TEA Kirjastust, kelle sõbrakäeta poleks liidu 20.aastapäev kujunenud nii meeldejäävaks. Ajakirjanik Rein Sikk ja kunstnik Valli Lember-Bogatkina on oodatud üritustele kui loomeinimesed ja säravad isiksused. Arctic Sport Club tegevjuht Hedi Lepmets on suutnud klubis luua meeldiva õhkkonna liikumispuudega spordiharrastajatele. Haapsalu Sotsiaalmaja juhatajat Kaja Rootare tänavad südamega tehtud töö eest Läänemaa puudega inimesed. Tallinna Lennujaama rekonstrueeritud reisiterminal vastab igati liikumisraskustega inimeste vajadustele, BDG Music suudab korraldada kontserte, kus on mõeldud sellele, et ka liikumispuudega inimesed võiksid etteastet nautida.

Tänuüritusele ootame avalikkuse esindajaid, kõiki toetajaid ja sõpru.
Piduliku aktuse lõpetame kohvilauas.

Ants Leemets
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu president

Lisainfo:
Auli Lõoke
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
5293144, 6720223 e
elil@elil.ee

15. veebruar 2010

Taksojuhtide töö paistab sotsiaalse ettevõtlusena

Kuulsin hommikul Terevisioonis lehtede tutvustusi. Huvipakkuv pealkiri ja tõttasin Internetist otsima. Mõtlemapanev lugu, mis väärib läbi lugemist. Panen paar lõiku siia ja lingi Eesti Päevalehele. Tuludeklaratsioonide järgi teenivad FIE-dest taksojuhid kuus alla tuhande krooni.

Taksojuhtide töö paistab sotsiaalse ettevõtlusena
http://www.epl.ee/artikkel/487952

Maksu- ja tolliamet püüab koos Eesti autoettevõtete liiduga parandada taksojuhtide maksekäitumist. Varasemate aastate tuludeklaratsioone vaadates tundub, et taksondus on Eestis ala, mida tehakse missioonitundest ja tasu taotlemata sotsiaalse ettevõtluse tähe all. Tegelikult paistab madalate tulude deklareerimise taga püüd maksudest kõrvale hoida. 2008. aastal oli siinse ligi 2200 FIE-st taksojuhi keskmine deklareeritud puhastulu vaid 9000 krooni aastas. See tähendab, et kui taksojuht oli oma tuludest tööks vajalikud kulud maha arvutanud, sai ta palka 750 krooni kuus.

„See on ikka päris suur probleem. Taksojuht, kes on end FIE-ks registreerinud, peab aru saama, et ta on ettevõtja, ta peab teadma, kuidas äri ajada,” ütles autoettevõtete liidu direktor Villem Tori. „Äriplaani tegemisel tuleb arvestada ka maksudega.”

Taksomeeter jätab märgi maha

•• Klient, kes tahab kindel olla, et tema sõit taksojuhi raamatupidamisse jõuab ja selle pealt ka makse makstakse, peab jälgima, et taksomeeter töötaks.

•• Üldiselt arvatakse, et taksojuht võib sõiduraha oma taskusse panna ja seda mitte deklareerida, kui arve kohta ei ole tšekki. Tegelikult tõendab käivet ka taksomeeter.

•• „Tulud, mis käivad taksomeetri kaudu, salvestuvad pikaks ajaks. Tagantjärele on võimalik sealt tulusid välja võtta,” ütles Eesti autoettevõtete liidu direktor Villem Tori.

•• Maksu- ja tolliameti (MTA) andmeil peaks taksojuht kliendile tšeki andma ka küsimata. Kui juht kviitungit ei anna, on ameti hinnangul kindlasti mõistlik seda alati ise siiski küsida. Et MTA kontrollid on näidanud taksojuhtide vähest teadlikkust, püüab amet olukorda parandada teavitustööga. Rikkumise avastamise korral ei pääse taksojuhid aga niisama, vaid nende suhtes alustatakse väärteomenetlust.

14. veebruar 2010

Sõbrapäev on mega lahe



Eriti siis kui midagi väga lahedat korraldada. Mõeldud, tehtud. Otsustasime minna uisutama lapsepõlve sõbrannadega. Selgus, et mina pole uiske alla saanud mingi 24 aastat, Ulrika uisutas esimeses klassis, mis lõppes tal õnnetult kukkumisega ja käeluumurruga. Merle oli uisud alla pannud paar aastat tagasi. Kui on sõbrapäev, siis võtsin kaasa oma noorema poja Rene ja Arkogi ei jäänud koju, vaid läks shoppama Rocca al Mare keskusesse. Ta oleks muidu külma saanud.

Aga kui kõige raskem etapp oli läbitud ja uisud jalga pusitud poja abiga, siis minek. Alguses hoidsime uisuareeni äärtesse, kuid siis läksime üha julgemaks, kuni mina oma vallatu põlvitamis poosi kätte sain ja jääle maandusin. Õnneks sain vaid lumiseks. Muusika oli lahe, jalad väsisid kiiresti ära aga jää oli tasemel. Meie sõpruskond oli kokku 8 inimest suur, sest ka Merle vend Marko oli oma naise Riina ja 2,5 aastase plikatirtsu kaasa võtnud. Need uisud nr 26 olid nii tillukesed ja nunnud ja pisipreilile nad meeldisid, kuigi jah vedasid teda kohati selili ja siis võeti taburett ja issi appi. Seal jääl oli päris palju rahvas ja oli teisigi, kes alles väga aeglaselt uisutasid, otsides seintelt ja kaaslastelt tuge, kuid minu noorrem poeg pani nii käbedalt ringi nagu oleks igapäevane uisutaja. On ikka agarad ja geeniused need meie lapsed.

Pärast tahtsime minna kohvikusse ja loomaaeda aga et tiiger suri ära, siis jätsime loomaaia vahele ja läksime sööma. Tore oli lobiseda sõbrannadega, keda tunnen juba ammu, aastast 1979. Järgmise kokkusaamise lubasime korraldada naistepäeva paiku. Eks näis mida stressivabalt ette võtame. Ah jaa me jagasime ka kingitusi, mis olid teepakist-raffaellost-raamatutest-lotopiletiteni. Minu kallis ja armas mees kinkis mulle punaste rooside kimbu ja mina talle püksid ja aromiterapia duššigeeli. Kooki sõime hiljwk kodus koos perega. Head sõbrapäeva armsad sõbrad.

13. veebruar 2010

Taksojuhtide koolitamisest invataksojuhtideks?

Lugeja saatis mulle ühe hea küsimuse, mida ei saa jätta blogisse lugemiseks panemata. Lihtsalt liiga hea küsimus. Aga vastasin pikemalt. Takso on takso. Juht on ikka taksojuht.

Küsimus: Puuetega Inimeste Koda tegeleb ka taksojuhtide koolitamisega invataksojuhtideks. Kirjeldage palun täpsemalt seda protseduuri, kuidas on asi
korraldatud, kaua see koolitus kestab, kes on koolitajad ja kas tehakse koolituse lõpus ka mingisugune eksam, kindlustamaks tulevase invataksojuhi pädevus erivajadustega inimese transportimisel? Kui jah, siis kas leidub ka isikuid, kes neil testidel/eksamil ''läbi kukuvad'' ja kellest pole saanudki vastavat taksojuhti?

Vastus
: Tallinna Puuetega Inimeste Koda ei koolita taksojuhte invataksojuhtideks, meie eesmärk on koolituse käigus selgitada taksojuhtidele märkama ja arvestama erivajadustega. Taksojuhid on eelnevalt avaldanud taksofirmas soovi ja valmisolekut hakata teenindama puuetega inimesi. Koolitus toimub 2 osas.

Taksojuhtide koolitus toimub puuetega inimeste tegevuskeskuses, kus ratastoolis liikumispuudega inimene Mati Mugur räägib liikumispuudega inimeste teenindamisest, abivahenditest ja parkimisest, vaegkuulja Rein Järve tutvustab kuulmispuudega inimeste vajadusi ja abistamisest, Vello Vart selgitab pimedate, nägemispuudega inimeste probleeme ja abistamist liikumisel taksost hooneteni ja juhtkoera kasutamisest. Mina, invatakso koordinaatorina, selgitan taksojuhtidele puuetega inimeste vajadusi, invatakso kasutamist ja taksojuhi rolli puuetega inimeste teenindamisel. Alati on järgnenud ratastooliga inimese abistamiseõppetus treppidelt, tänavatel, abivahendite kokku ja lahti panemist. Kõige paremini õeptavad kogemused töö käigus.

Oluline on see, et taksojuht peab abi pakkuma ja enne abistama hakkamist küsima kliendi käest kuidas, mismoodi ja millal abistada. On inimesi, kes ei soovi abistamist ja tahavad ise võimalikult iseseisvad olla. Teise koolituse osana järgneb koolitus taksofirmas, kus õpetatakse magnetkaardi alusel arvet jagama, arveldama sularahas või pangakaardiga ning limiidi lõppemisel tasu arvestamist.

"Läbikukkunud taksojuht" on väga harva esinenud nähtus. Probleemid teenindamisel tulevad välja töö käigus ja klintide rahuolu uurimustes. Kui mõni taksojuht pole võimeline ja suuteline puuetega inimesi teenindama – taksojuht on ka inimene ja tal on alati võimalik teha avaldus ja lõpetada puudega inimeste teenindamine.

Samuti koolitasime sarnaselt Astangu ratastoolis noortega Tallinna bussijuhte. Vähemalt see on väga hea tase, et ühistranspordipeatused on lumest pikemalt lahti kühveldatud. Tallinn areneb ja tali veel otsa ei saa. Sajab ja sajab.

Mustamäe Halduskogus 9.02.2010

9. veebruaril 2010.a. toimus Mustamäe Halduskogu, Tammsaare tee 135 I korruse nõupidamiste ruumis. Koosoleku päevakord oli järgmine:
Punkt 1. Aiandi tn 14 ja 16 kinnistute detailplaneeringu kooskõlastamine.
Ettekandja: maanõunik Aldo Aadamsoo.

Punkt 2. Üldpõhimõtted Mustamäe linnaosa planeeringutest (üldplaneering, detailplaneering, teemaplaneering).
Ettekandja: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti üldplaneeringute osakonna juhtivspetsialist Tiina Nigul.

Punkt 3. Koolivõrgu trendid Tallinnas.
Ettekandja: Tallinna Haridusameti üldhariduse osakonna juhataja Viivi Lokk.

Punkt 4. Muud küsimused.

Hariv oli see üld- ja detailplaneeringute jutt. Samuti sain teada saada kuidas 2001. aastal tehti üldplaneeringut Tallinnas ja sealt Mustamäe arenguid selgitusena Tiina Nigulilt kuulata. Koolivõrkude trendide kohta olin eelnevalt uurinud ja midagi suurt ja üllatavalt sealt teada ei saanud. Küll on kummaline see, et kui igasse gümnaasiumi oli planeeritud 2 klassikomplekti avada, siis mitmetes koolides ei suudetud ühtegi 10. klassi avada, kuid oli koole kus vati 3-4 9.klassi. Valikut küsimus. Ise esitasin küsimuse, et kui palju põhikooli lõpetajates asub õppima gümnaasiumi ja kui palju läheb edasi kutseõppesse. Vastuseks kuulsin, et erinevatel koolidel on see 70-95% ja kuna gümnaasiumi õpilastel pole probleemi kooli sõitmisel, siis teebki iga gümnasist oma parima valiku. Paraku mõned koolid ei suutnud oma õpialstest mitme 9. klassi noori kinni hoida ja koolid lähevad lähiaastatel ümber nimetamiseks gümnaasiumitest põhikoolideks.

Kuna Gerd Tarand pani kõik toimunu pisitäpsusteni oma blogisse kirja, siis kellel huvi saab edasi lugeda sealt:
Uus detailplaneering, muud planeeringud ja vaba konkurentsi tapmine Tallinna koolivõrgus
http://www.gerdtarand.eu/arhiiv/5107

10. veebruar 2010

Tasuta ja sooduskaardi õiguse tõendamine

Pensioniamet teavitab puuetega inimeste võrgustikku emaili teel. Kiri järgmine:

OLULINE: Kuidas puudega inimene peab tõendama tasuta sõiduõigust ühistranspordis?

Saadan teile teadmiseks ja võib-olla ka ülekordamiseks info, mis selgitab, millega puudega inimene saab tõendada oma tasuta sõiduõigust ühistranspordis. Seda on viimasel ajal palju küsitud, seetõttu avaldame selle ka meie kodulehel www.ensib.ee küsimuste-vastuste rubriigis.

Lugupidamisega

Elve Tonts

Sotsiaalkindlustusameti avalike suhete juht

6408 123

53 420 280

elve.tonts@ensib.ee

Küsimus: Ühistranspordi seaduse järgi võivad riigisisestel liinidel tasuta sõita lisaks eelkooliealistele lastele ka puudega lapsed, sügava puudega 16-aastased ja vanemad isikud ning sügava või raske nägemispuudega isiku saatja või nägemispuudega isikut saatev juhtkoer.

Ent millega puudega inimene saab tõendada, et tal on tasuta sõiduõigus?

Vastus: Puudega inimesel on võimalik puuet tõendada kehtiva tähtajalise või tähtajatu ekspertiisiotsusega, mis tuleb esitada koos pildiga varustatud isikut tõendava dokumendiga.

Aastate jooksul on puuet tuvastavate komisjonide koosseisu ja nimetust õigusaktidega mitu korda muudetud, mistõttu võivad inimestele väljaantud otsusevormid kanda erinevaid nimetusi, kuid on siiski samaaegselt kehtivad. Seega, kui teil on olemas üks alljärgnevatest otsusevormidest, mille kehtivusaeg on jõus ka täna, siis võite seda kasutada ühistranspordiseadusega lubatud tasuta sõiduõiguse tõendamiseks:

vaegurluse ekspertiisi komisjoni (VEK) otsus – kuni 2002.aastani tegutsenud vaegurluse ekspertiisi komisjoni poolt väljaantud puude raskusastme määramise otsuse vorm;

arstliku ekspertiisi komisjoni (AEK) otsus – alates 2002. aastast kuni 1. oktoobrini 2008 tegutsenud arstliku ekspertiisi komisjoni poolt väljaantud otsuse vorm;

Sotsiaalkindlustusameti tehtud puude tuvastamise otsus – alates 1. oktoobrist 2008 tehtud otsus on vormistatud kahel lehel (trükitehnilisel turvapaberil), millest esimene leht sisaldab delikaatseid isikuandmeid inimese tervisliku seisundi kohta ning seetõttu seda lehte sõidusoodustust kontrollivale isikule esitama ei pea.


Tasuta sõiduõiguse tõendamiseks piisab otsuse teise lehe esitamisest, kus on olemas kõik vajalikud andmed puude olemasolu tõendamiseks;

pensionitunnistus – tunnistusele on märgitud isiku puude raskusaste ja selle kehtivuse aeg, mis on kinnitatud allkirja ja pitsatiga.

Juhul, kui ekspertiisiotsusel ei ole märgitud puude liiki (nt nägemispuue, liikumispuue vm), kuid see on sõidusoodustuse kasutamiseks vajalik, väljastab Sotsiaalkindlustusamet inimesele tema avalduse alusel vastavasisulise tõendi. Avaldus tuleb esitada elukohajärgsele pensioniametile kas isiklikult klienditeeninduses kohal käies või posti teel.

Lisaks ühistranspordiseadusest tulenevate soodustuste rakendamisele võib kohalik omavalitsus rakendada puuetega inimestele täiendavaid sõidusoodustusi, mida paljudes valdades-linnades ka tehakse. Puuetega inimeste õigusi tõendavad ka sel juhul ülalkirjeldatud dokumendid.


8. veebruar 2010

Elu tahab aga elamist ehk ratastoooliga läbi lumiste tänavate

Raske on kahel jalal lumistel tänvcatel liikuda aga kui isegi linnaametnik küsib, et kuidas saab ratastooliga liikuda ja siis ise vastab, et vist eriti ei saa. Ja ongi nii. Mina tavaliselt küsin, et illal sina nägid talvel lumistel tänavatel või ühistranspordis ratastoolis inimest. Tavaliselt inimene mõtleb pikalt. Ise näeme ka peres kurja vaeva ja vaatame lootusetu näoga, kuidas meie kojamees sõiduteelt kühveldab seda lahtist lund autode vahele nii, et autoni on ratastooliga raske pääseda. Ei jõua enam igal õhtul autost majani teed labidaga puhtaks lükata.

Järgnev kiri on Postimehest.

Lohakas tänavapuhastus jätab ratastooliga liiklejad suurde hätta
http://www.tartupostimees.ee/?id=221608

Vaadake videot aadressilt http://www.tartupostimees.ee/?id=221608!
K
õndimisraskustega inimestel pole vahet, kas mõne maja esine on piinlikult puhtaks roogitud või mitte, kui sellele järgneb püdel lumemülgas. Tartu Postimehele jagas lahkesti oma kogemusi ratastooliga liiklemisest Kristiina Allekõrs.

Erinevalt jalgsi mööda kõnniteed tormavast inimesest paneb ratastooliga sõitja tähele lumekoristuse igat detaili. Selleks on piiratud liikumisvõimega kodanikul aga konkreetne põhjus: vähegi raskemad lumeolud lõpetavad tema teekonna ning sõiduvahend ei liigu enam ei edasi ega tagasi.

Nii näeb ka Allekõrs igal sammul, et väga sageli inimesed kas ei korista kõnniteed või kui koristavad, siis paistab nende tööst välja nõukogude-aegne mentaliteet: teeme midagi ära, et linnavalitsuselt trahvi ei saaks, kuid mitte üks teps rohkem.

«Ilmselt ei tulegi paljud selle peale, et nad koristavad kõnniteed liiga kitsalt. Jalakäija saab küll läbi, kuid ratastoolil liikleja on hädas ning umbes sama lai on ka lapsevanker.»

Tähtis esimene koristus

Allekõrs küsis ka Tartu linnavalitsuselt, kui lai peab olema puhastatud kõnnitee. Konkreetset vastust ei ole tal õnnestunud ametnikelt saada tänini. Ratastega tool vajab normaalseks sõiduks 80-100 cm laia puhast kõnniteed.

Teise suurema probleemina nimetab Allekõrs tänavate ülekäike. Ikka kipub sahk ülekäigurajale lükkama väikese valli või on lumi arvukate jalapaaride sõkkumisest püdel.

«Mina saan natukene kõndida ja tühja tooli tõmban lumepudru seest kuidagimoodi välja. Aga kujutage ette, mida teevad inimesed, kes ei saa üldse ise kõndida.»

Teisi ratastooliga sõitjaid Allekõrs talvel suurt ei näe. Tema hinnangul on inimesed ise liialt allaheitlikud ning püüavad kuidagi sugulaste-tuttavate abiga hakkama saada. Võimaluste piires peaksid inimesed siiski võitlema selle eest, et kõnniteede olukord paraneks ning nad pääseks liiklema.

Kõige olulisem Eesti kliimas on aga see, et esimese suurema lumesajuga puhastataks kõnniteed korralikult asfaldini välja. Vastasel juhul ei saa neid enam kuni kevadeni puhtaks.

Väljapääs - sõidutee

Kus kõnnitee umbes, tuleb paratamatult sõita sõiduteele. Mõnikord pole ka sellest lumesajujärgsel ajal suurt abi. Autode rattad uuristavad lumekooriku sisse sügavad roopad, rataste vaheline ala külmub aga kinni. Hiljem saabuv sahk ei suuda aga sõidujälgede vahele jäävat lund enam ära lükata, vaid libiseb sellest üle.

Autoteel ratastooliga sõitev inimene kohtab aga aeg-ajalt pahameelt, sest hangede tõttu niigi kitsal teel takistab aeglaselt liikuv sõiduk autodel sõitmist. Sõiduteelt ära aga enam ratastooliga ei pääse, kuna kõnniteeni pääseb vaid üle lumesupi ja vallide.

Elu tahab aga elamist. Vähemalt kaks-kolm korda nädalas tuleb käia poes. Tihti tuleb ette võtta retki ka arstile ning pensioniametisse. Ühe võimalusena saab kasutada ka invataksot, kuid seda peab Allekõrs liiga kalliks. Ühe otsa peale võtab invatakso 20-30 krooni, kuid aktiivse eluviisi juures ei saa seda 3500-kroonise pensioni juures kasutada kuigi sageli. Eriti, kui elamiskulud tuleb samuti sellest summast tasuda. Seega rühib Allekõrs edasi mööda pooleldi koristamata kõnniteid, põigates aeg-ajalt ohte trotsides sõiduteele ning lootes heade inimeste abile siis, kui tema tooli rattad abitult libedas lumelopas ringi käivad. Vaid seda loodab Allekõrs, et inimesed hakkavad tulevikus mõtlema väetimate peale nii, nagu näiteks Skandinaavias või Euroopas.

6. veebruar 2010

Minu ettepanek Tallinna Transpordiametile



Kui kandideerisin viimastel kohalikel omavalitsuste valimistel oli minu üheks lubaduseks, et soovin elada linnas, kus raskel ajal on meile tagatud väärikus, turvalisus, ühistransport linnakodanikele ja avalikud teenused. Valimistel osutusin valituks Mustamäe Halduskogu liikmeks. Esimesed sada päeva on varsti möödas. Täpsemalt saavad need täis kui alustada lugemist I halduskogu kokku tulemisest, seega 23.11.2009. Päeval, mil täitusid minul 40 eluaastat. Õpin, uurin ja arendan ennast. Olen osalenud ka komisjonide töös, kuhu kandideerisin.

Viimati, 28. jaanuaril 2010 toimus Mustamäe Linnaosa Halduskogu keskkonnakomisjon. Päevakorras oli talvine teedehooldus Mustamäel. Halduskogu liikmena tõin välja lumekoristust segavad mitmed ebaloogilised üksikasjad. Näiteks on Tammsaare tee 121 maja otsas ja Tammsaare tee 129 ees on jalgrattatee, mis on üldiselt ligipääsetav aastaaegadel, kui pole lund. Probleemiks on valgusfooriposti asukoht kõnniteel, mis Tammsaare teega piirneval kõnniteel segab lumesahaga lume koristamist ning seetõttu talvisel ajal ka liiklemist. Enn Allikmäe soovitas olukorda pildistada ning edastada kaebus Transpordiametile. Kuna meie peres on ka ratastooli kasutav inimene, siis nimetatud teelõik on läbipääsmatu lumevalli tõttu. Samuti peitub oht jalgrattateel postile otsa sõidul, sest piirkond hämar suveõhtuti ning puude varjus. Eelmisel talvel oli see tee ots paari meetri ulatuses lihtsalt lahti lükkamata. Halduskogu liikmena teen ettepaneku teehoolduse ja liiklejatele ohutuse tagamiseks võtta arvesse olukorda ja leida lahendus valgusfooriposti ümber paigutamiseks jalgratta ja kõnnitee keskelt kõnnitee servale. Lisan fotod, mis aotavad olukorda selgitada ja on tehtud minu poolt 30. jaanuaril 2010, enne viimast suurt lumesadu. Saatsin kirja Tallinna Transpordiametile neljapäeva õhtupoolikul ja oh imet. Minuga võeti ühendust järgmise päeva hommikul, juba peale kella 11 ja kutsuti objektile kohale. Ka hr Lõugas arvas, et pildid kirjeldasid olukorda värvikalt, kuigi jah lund oli seal palju rohkem. Ja viga pole mitte valgusfooriposti asukohas, vaid halva lumekoristusega, sest ta oli hommikul mõõtnud tee laiuseks posti ja kõnniteepiirde vahel 1.90 - 2.60 m.

Minule tuldi töö juurde Endla tänavale järele ja sõitsime siis Mustamäele, täpsemalt Tamsaare tee 129 maja otsa. Lumi, mis lumi - tõdes ka Mustamäe Linnaosa Valitsusest hr Enn Allikmäe. Tehti pilti ja mõõdeti metallist mõõdupuuga, et traktor on lume kuhjanud sinna, kus läheb kõnnitee. Jõudsime kokkuleppele, et nädalavahetusel tuleb traktor, sõidab Õismäe poolt ja ajab tee lahti ning vajadusel tõstab kopaga lumekuhjad jalakäijate tee pealt ära. Kui see nii läheb olen rahul, sest on see teejupp jalakäijatele talvisel ajal muret tekitanud juba aastaid. Eks vaatan siis kas tee saab puhtaks ja jääb ka edaspidi jalakäijatele kasutada.

Viimane hea asi, mille korda ajasin oli paari aasta tagune Tammsaare tee trollipeatus Mustamäe teel. Seal oli kõnnitee aukudega, bussiootepaviljon asus astme kõrgusel. Mustamäe tee ümber ehituse käigus sai asi korda, nüüd hea ja mugav vihmase ilmaga ühistransporti oodata. Tasub sekkuda, kui tahame, et asjad muutuvad linnas paremaks. Aga linna kituseks tahan seda öelda, et võrreldes eelmiste aastatega on bussipeatuste lumekoristus oluliselt parem, ühistranspordil on võimalik peatustesse sisse sõita ja ka jalakäijatel on lumest vabaks lükatud ristmikke parem ületada.

4. veebruar 2010

Mustamäe sotsiaal- ja tervishoiukomisjonis 26.01.2010

Päevakorras oli Mustamäel paiknevate varjupaikade tööst. Mark Levin rääkis, et külastas varjupaiku Akadeemia tee 44 ja 48. Andsin oma telefoni varjupaiga töötajatele ja palusin probleemide korral ennast teavitada. Akadeemia tee 48-s on 40 kohta, ja Akadeemia tee 44 on 11 kohta naistele ja 28 kohta meestele. Mehi on varjupaigas 85%. Need, kes varjupaigas ööbivad võivad seal olla ka päeval, kuid päeval on kohapeal üksikud.

Marika Lillemäe, Mustamäe Linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna juhataja asetäitja, selgitasvarjupaik võrdub vältimatu abi ja seal saab elada kuni 6 kuud. Meie tingimustes venib aeg pikemaks, sest vabu kohti, kuhu minna ei ole. Kopli 79 on kohti 85 hooldusvajadusega inimesele. Öömajad on tasuta, varjupaigas maksvad inimesed kuni 150 krooni kuus ja sotsiaalmajutusüksuses 600 krooni kuus voodikoha eest. Anname inimestele ka toidutalonge ja lisaks jaotab 15 talongi Eesti Punane Rist. Sotsiaalmajutusüksustes koostatakse inimestele resotsialiseerimisplaanid. Sealt peaksid inimesed liikuma munitsipaal- või sotsiaalkorteritesse. Paraku on linnaeluruumid pinnalt suured ja kommunaalkulud koos üüriga kõrged. Inimestel tekivad võlad ja jälle sama etapp kordub. Sotsiaaltöötajatel on palve, et sotsiaalpinnad peaksid olema kuni 30 m2. Meeliku tänavas on elav näide, kui lastekodulapsed saavad suuri kortereid. Toimetulekutoetuse arvestamisel saab arvesse võtta normpinda. Kui inimene on töötu ja puuduvad rahalised vahendid, siis ta on õigustatud toetuse saaja. Sotsiaalhoolekande põhimõte on, et kui inimene ise vastutab oma hakkama saamise eest ja kui ta toime ei tule, siis pöördub sotsiaalhoolekande osakonda ja tuleme talle appi. Puuetega inimeste olukord on raske, sest töövõimetuspension on väike ja töötavaid inimesi on vähe. Kui muutus seadus, siis ei osatud ette näha, et on nii palju eakaid puudega inimesi. Tööealised puuetega inimesed vajavad abivahendeid, teenuseid, et paremini elus hakkama saada. Samas ei saa võrrelda eakaid ja tööealisi inimesi, kelle vajadused on erinevad. Pensionäridel, kes on kodudes, vajadus on ravimitele ja hooldusele ja arstiabile ning kompensatsiooni mehhanism soodusravimitele ja Haigekassa kaudu töötab. Pensionilisa maksmine ei õigusta ennast.

Hooldusravist: Haigekassa määruse alusel tasub riik 85% hooldusravi kuludest, inimese omaosalus on 15%, mis on u 100 krooni päevas. Hooldusravi vajavate inimeste toimetulek on halb, sest kui inimene maksab hooldusravi eest oma pensionist, siis jäävad katta ka kommunaalkulud. Endine sotsiaalminister arvas, et lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad, vanemad jäävad üksi 3-4 toalisesse korterisse. Peale arutelu otsustasime: Esitada ettepanek linnavolikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjonile, et kaaluda pilootprojekti raames inimestele abi pakkumine õigusteenuse kasutamiseks, kirjeldada sotsiaalteenus, mis võimaldaks leida firma, kes pakub inimestele abi testamendi, suurema korteri väiksemaks vahetamisel ja garantiikirjade vormistamisel. Võimalusel kasutada Euroopa Sotsiaalfondist rahade taotlemist sarnaselt Tallinnas alustatud võlanõustamisteenusega, mis on Sotsiaalhoolekande Seaduses sotsiaalteenusena olemas.

Lugemissoovitus: Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!

Huvitav aga tõsine kokkuvõtlik lugu MTÜde rahastamisest.

Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!
Alari kirjutab tänases Postimehes paberimäest, mis tuleb tavalisel MTÜ-l riigi- või eurotoetuse saamiseks kokku ajada ja läbi töötada. Erakonnad seda tegema ei pea. Ent kõigile võiksid kehtida ühesugused lihtsad reeglid.

Euroopa Komisjon kogub tänavu arvamusi, kas nende toetusreeglid vajaksid parandamist. Talvel teatasid rahandusministeeriumile pea kõik raha saavad kodanikuühendused ning ka raha andvad riigiasutused kui ühest suust – loomulikult peaks lihtsamaks muutma aruandluse, et ei peaks üksipulgi kõiki sekundeid ja sente lahti seletama ja tõestama, sest nii suur bürokraatia ei näi isegi ametnikele mõistlik ega järelevalve selle üle jõukohane. Miks mitte aga alustada lihtsustamisega oma kodus, kus vabaühendustele kehtivad sageli sama nüristavad ja kokkuvõttes ikka mitte midagi tõestavad reeglid. Näidet usaldavast rahastamisest pole seejuures vaja kaugelt otsida, sest tänavu jagab siseministeerium niimoodi tegevustoetusteks 85 miljonit krooni maksumaksjate raha, ilma et taotlemiseks või aruandluseks kuluks sõnagi.

Tõsi, see summa jaguneb üksnes seitsme MTÜ vahel – viimastel parlamendivalimistel menukamad parteid (riigikogu erakonnad ja kristlikud demokraadid).

Kujutlege, erakondade juhid, kui teile kehtiksid samalaadsed reeglid nagu tuhandetele teistele sama tublidele Eesti MTÜdele. Kõigepealt taotlemine. Oh ei – see, et te neljaks aastaks riigikokku valitud või 15 aastat tegutsenud olete ja igal nädalal meedias figureerinud, ei tähenda midagi. Taotlemist tuleb igal aastal alustada oma olemasolu põhjendamisega. Esmalt peate taotlusvormil andma ülevaate oma organisatsiooni ajaloost, missioonist, eesmärgist, struktuurist, liikmeskonnast, olulisematest läbiviidud tegevustest, nende eelarvetest ja tulemustest. Taotluses tuleb esitada praeguse olukorra kirjeldus (baastase), analüüsida probleeme ja vajadusi, millega tegelete, oma sihtrühmi (vajalik võib olla eristada ELi ja kolmandate riikide kodanikke). Seejärel panete kirja oodatavad eesmärgid (sihttase), tegevuste seose riiklike arengukavadega, nende vajalikkuse, mõju nii oma organisatsioonile kui ka ühiskonnale laiemalt. Siis kirjeldate oma tegevuste jätkusuutlikkust ja tulemuste hindamise metoodikat. Samuti tuleb hinnata võimalikke riske ja neid mõjutavaid tegureid, plaanitava uudsust, võrdõiguslikkuse ja teiste poliitkorrektsete väärtuste tagamist.

Poolel lehel tuleb eesmärgid ja tegevused kokku võtta ka inglise keeles. Võtmeisikutel peab olema erialane kõrgharidus, projekti juhil magistrikraad, lisada tuleb kõigi olulisemate isikute elulood. Allkirjaga tuleb kinnitada, et lähtute kodanikuühenduste eetikakoodeksist ega ole võtnud altkäemaksu. Eelarve osas peate eristama otsesed ja kaudsed kulud ning eelkõige palgakulud. Viimaseid on, muide, targem mitte väga plaanida, sest te töötate ju ühiskonna heaks ja seda teeb tõeline missiooniinimene tasuta. Selgelt tuleb näidata, kui suured on teie üldkulud ja mis osas plaanite neid katta riigieelarvest. Muidugi tuleb näidata arvutusmetoodika – mitu inimest teie kontoris töötab, milline on iga töökoha maksumus kõigi kululiikide lõikes ja kuidas jõuate lõpptulemuseni, mille järgi te just nii palju palga, rendi, side jms eest riigilt küsite. Investeeringud põhivara, kinnistute, tehnika jms ostu või parandamisse on üldjuhul nagunii keelatud.

Eraldi peate koostama aasta tegevuste teavitusplaani – kanalid, sõnumid ja ajakava –, näitama teisi plaanitud rahaallikaid ja kui kaasate tegevustesse partnereid, võtma neilt kirjalikud kinnitused nende sisulise ja rahalise panuse osas. Kui ostate mõnd teenust rohkem kui 25 000 krooni eest, peate taotlusega esitama kolm võetud pakkumist (kui eelistate kallimat, tuleb põhjendada). Peaaegu ununes – alltöövõtud ei tohi ületada 40 protsenti abikõlblikest kuludest ja käibemaksu võite riigieelarvelisest rahast katta vaid juhul, kui te seda tagasi ei saa. Nagunii ei tohi maksumaksja rahast katta erisoodustusmaksu ega mis tahes meelelahutusi (valimispeod!) ning kõik kulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Olete sellele ikka mõelnud?

Taotlusele lisage oma eelmise majandusaasta aruanne, tehke kõigest kolm koopiat, kõrvetage üks veel CD-le ning viige need tähtajaks rahastajale. Valvelauas istuvalt politseinikult saadud templiga kinnitus paberipaki saabumise kuupäeva ja kellaajaga hoidke igaks juhuks alles. Niisiis. Kui teie büroos pärast taotluse kirjutamist veel keegi mõistuse juures on ja te tõesti raha saate, tuleb asuda tegevusi ellu viima.

Pidage seejuures silmas, et iga õhupall, pastakas või kondoom, millele riigieelarvelist raha kulutasite, tuleb varustada rahastaja, teie puhul siis siseministeeriumi logoga. Kindlasti peab ministeeriumi logo olema ka kõigil teie väli-, trüki- ja telereklaamidel, samuti ruumides, kus viite läbi näiteks kohtumisi valijatega või mis tahes muid üritusi. Toitlustamise korral peate korjama kõigilt söönutelt allkirjad, tõestamaks, et nad ikka olid seal rahvamajas/telgis/pargis ning et te ise seal ei prassinud. Mart Laari või Jüri Pihli kui juhatuse liikmete ja teie töötajate söödud küpsiste maksumus tuleb deklareerida ja maksud tasuda (ja mäletate – seda oma taskust, mitte riigi rahast!). Õigus, te ei saagi ju raha kohe kätte, vaid peate esmalt kulud ise katma, esitama siis finantsaruande ja väljamaksetaotluse ning raha kantakse teie kontole selle kinnitamise järel.

Veel erutavamaks läheb aruande kirjutamisel. Esiteks peate kuumal juulil esitama juuni lõpu seisuga vahearuande, kus lisaks finantsidele on kirjas ka selleks hetkeks saavutatu, kuidas te olete täpselt ühiskonda maksumaksja raha eest teeninud. Aruandes tuleb seletada kõike seda, mida taotluses lubasite. Ehk mitte pelgalt tehtut kirjeldama, vaid analüüsima vastavalt seatud indikaatoritele tulemuslikkust ja mõju, samuti kirjeldama, kuidas kavatsete järgmisel aastal sarnaseid tegevusi rahastada.

Finantsaruandeks on oluline teada, et eelarves ette nähtud kuluridade vahel tohite lepingut muutmata teha ümbertõstmisi vaid kümne protsendi ulatuses. See tähendab, et peate aasta peale kõik kulud täpselt ette nägema. Aruanne tuleb esitada etteantud vormis, kuhu peate (suurematel erakondadel 25–27 miljoni kohta) ümber toksima kõikide kuludokumentide kuupäevad, esitaja nime, arve numbri, tehingu sisu, raamatupidamiskande numbri ja maksmise kuupäeva. Ja kas ma ütlesin, et sularahatehingud ei ole lubatud?

Kõigist kuludokumentidest peate esitama koopia, need ükshaaval nummerdama (kirjutades vastava numbri ka tabelis õige rea ette, et kontroll need lihtsamalt üles leiaks) ning lisama igaühe maksekorralduse või kogu aasta pangakonto väljavõtte. Aruandega peate esitama ka kõik aasta jooksul toodetud materjalid, et rahastaja saaks hinnata nende põhjendatust ja kontrollida vastavust teavitusnõuetele. Lisada tuleb kõigi tehingute aluseks olnud lepingud, aktid, lähetuste käskkirjad, töötasude puhul palgalehed, kus tuleb eraldi arvutada ja ära märkida riigieelarvelisest eraldisest läinud summa iga maksuliigi kaupa. Toimunud ürituste tõestamiseks lisate ka koopiad osalenute allkirjalehtedest ning teete üritusest fotod (vaadake, et ministeeriumi logoga plakat ka peale jääks!). Fotosid võltsida pole mõtet, ministeeriumil on spetsialistid, kes Photoshopi kaugelt ära tunnevad. Eraldi tabelis tuleb veel pidada arvestust, kui vanad olid teie ürituste osalejad, palju oli mehi ja naisi ning milline oli nende haridustase. Neist teete veel ühe koondi ka. Kui näitasite eelarves mitterahalist panust, panete kaasa parteinoorte allkirjadega vabatahtliku töö päevikud, kus on tehtud töö tunni täpsusega kirja pandud, ning rahalise väärtuse andmise aluse (statistikaameti keskmine palgatase sel erialal).

Lõpparuande esitate järgneva aasta 31. jaanuariks (kulud peavad tehtud olema 31. detsembriks) ja siis te ootate. Vahel kuu, vahel neli, et ülekoormatud ametnikud teie aruande läbi töötaks. Kui neile miski sisulises või finantsaruandes ei meeldi, peate lisaselgitusi andma ja ametnikel on õigus tulla tutvuma kogu teie raamatupidamisega. Lõpliku heakskiidu saate ilmselt märtsis, aga enne seda ei saa ka alanud aasta raha kätte (kui aruanne üldse heaks kiidetakse). Seega valmistuge esimesel poolaastal oma varudega hakkama saama. Kui ametnikule tundub, et mõni reklaam oli tarbetult suur või pidu priiskav, maksate sellele kulunud raha riigile tagasi nagu miškad. Viimne kui üks toodud nõuetest on leitav praegu erinevate kodu- või euro maise raha jagamise reeglitest eri fondide, ministeeriumide ja riigi sihtasutuste juures, mida peavad just nii täpselt ja põhjalikult järgima tuhanded MTÜd ja sihtasutused Eestis, välja arvatud need alguses mainitud seitse. Kindlasti ei taha ma sellist ajusid kärsatavat elu isegi mitte erakondadele, nii et igati solidaarseks lahenduseks peaks olema ka teiste avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste riigipoolse rahastuse lihtsustamine vähemalt tegevustoetustegi osas.
Lolle, pätte ja laristajaid on igal pool, aga nagu ei meeldi sellised üldistavad süüdistused erakondadele, ei meeldi pime umbusaldamine ka kodanikuühendustele. Äkki siis ühtlustame lähtekohti, sest ühtmoodi Eesti arengu eest oleme väljas ju kõik?

Alari on tegev kodanikuühenduste liidus EMSL. Netis hetkel vaid tasulises osas: http://pluss.postimees.ee/?id=220385
Sildid: hea riigivalitsemine, kes lambaks on sündind see lambaks jääb, mõõtmine ja hindamine, rahastamine

1. veebruar 2010

Sõidusoodustused Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordis alates 01.02.2010

Kõige tähtsam muudatus alates 01.02.2010.
Märkus: Üliõpilasel, pensionäril, raske või keskmise puudega 16-aastasel ja vanemal isikul ning 3 ja enama lapsega pere vanemal, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht ei ole Tallinnas, ei ole õigust kasutada tallinlase sooduskaarti


Sõidusoodustused Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordis alates 01.02.2010

Tasuta sõidu õigus on:
1. eelkooliealisel lapsel;
2. puudega lapsel ja tema saatjal;
3. sügava puudega 16‑aastasel ja vanemal isikul ning tema saatjal;
4. sügava või raske nägemispuudega isikul ja tema saatjal;
5. 65‑aastasel ja vanemal isikul;
6. hoolekandeasutuses viibival lapsel;
7. vanemliku hoolitsuseta jäetud lapsel;
8. 3 ja enama lapsega pere lapsel, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
9. alla3‑aastase väikelapsega sõitjal;
10. vormiriietuses politseiametnikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
11. linnaosa valitsuse hooldustöötajal, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas, tööülesannete täitmisel;
12. represseeritul ja temaga võrdsustatud isikul;
13. Tallinna ühistranspordis sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alusel tegutseva veondusettevõtte töötajal;
14. Tallinna munitsipaalpolitsei vormiriietuses ametnikul;
15. kaitseväe vormiriietuses ajateenijal;
16. Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnul.

S õ i d u s o o d u s t u s e d
Soodustalongi, soodustunnipileti, soodusühiskaardi elektriraudteel või Tallinn-Harjumaa sooduspileti kasutamise õigus on:
1. õpilasel;
2. üliõpilasel;
3. pensionäril;
4. raske või keskmise puudega 16-aastasel või vanemal isikul;
5. 3 ja enama lapsega pere vanemal.

Soodushinnaga tallinlase sõidukaardi kasutamise õigus on:
1. õpilasel, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
2. üliõpilasel, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
3. pensionäril, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
4. raske või keskmise puudega 16-aastasel või vanemal isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
5. 3 ja enama lapsega pere vanemal, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas.

Soodushinnaga mittetallinlase õpilaskaardi kasutamise õigus on õpilasel, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht ei ole Tallinnas.
Tallinna-Viimsi 1. ja 2. tsooni 30 ja 90 päeva täis- ja sooduskaartide kasutamise õigus on ainult rahvastikuregistrijärgsetel Tallinna linna ja Viimsi valla elanikel.
Soodushinnaga mittetallinlase õpilaskaardi kasutamise õigus on:
1. õpilasel, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht ei ole Tallinnas;
Soodushinnaga tallinlase õpilaskaardi kasutamise õigus on:
1. õpilasel, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
Soodushinnaga tallinlase sõidukaardi kasutamise õigus on:
1. üliõpilasel, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
2. pensionäril, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
3. raske või keskmise puudega 16-aastasel või vanemal isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas;
4. 3 ja enama lapsega pere vanemal, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas.
Tallinna ühtse piletisüsteemi ühissõidukites kehtivad alates 01.02.2010 järgmised sõidusoodustustega sõidupiletite hinnad:
http://tallinn.ee/est/g2904s48023
Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusega number 42 jõustub 01.02.2010 Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad

Sotsiaalsetest töökohtadest Tallinnas

Tänases pealinnalehes kirjutati sotsiaalsetest töökohtadest. Meeldiv tõdeda, et ka sotsiaalhoolekande poolele neid tehakse, sest on seal juu vajadus suurem ja töökäsi hädasti vaja. Puuetega laste tõstmisel ja järelvalve tagamisel. Loodame, et sotsiaalsed töötajad oma tööoskused kiirelt omandavad ja neist palju kasu on.

Uudis seline:
Sotsiaalsete töökohtade ring laieneb
www.pealinn.ee

Tallinn laiendab oluliselt sotsiaalsete töökohtade ringi – tänavu saavad tööd näiteks hooldustöötajad, abikasvatajad ja pargivahid.

«Kuna sotsiaalsete töökohtade loomine on algusest peale väga hästi läinud, siis otsustasime töötuks jäänud inimeste võimalusi laiendada,» sõnab abilinnapea Eha Võrk. «Mõne aja pärast alustavad pargi- ja kalmistuvahid, heakorratöötajad ning puuetega inimeste aitajad. Kindlasti pakume edaspidigi võimalust neile, kes soovivad saada tööd linnatranspordi puhastajate ja reisisaatjatena.»

Neli aastat kaugsõiduautojuht olnud, nüüd linnas sadade temasuguste seas lumekoristuse vallas abitöid tegev Hillar Allas ütleb, et tema tahaks küll mõnele sellisele sotsiaalsele töökohale minna. «Muidugi ma kandideeriksin,» haarab mees tulevikus terendava võimaluse järgi. Allas on olnud töötu umbes aasta, ja praegu tuleb tema abikaasa palk jagada nelja inimese peale. «Mul on neli keelt suus ja olen terve Euroopa läbi sõitnud,» nendib ta. Eri linnaasutustelt on tulnud taotlusi ligi 30 sotsiaalsele töökohale. Kristiine linnaosa on soovinud seitset kohta, Põhja-Tallinn nelja. Puuetega laste ja noorte keskus Juks ning samasugune keskus Käo soovivad omale abiks kokku kuut tublit töötajat.

Käo direktor Merike Melsas ütleb, et nemad loodavad saada omale abiks selliseid inimesi, kes aitavad ratastoolis lapsi. «Me vajaksime väga lisatööjõudu, kasvatajatel on lapsi raske tõsta,» mainib ta. «Abijõud annaks kasvatajale võimaluse tegelda samal ajal, kui näiteks sotsiaalne töötaja aitab last tualetti, teiste hoolealustega.»

Põhja-Tallinna linnaosa vanema Karin Tammemägi sõnul soovivad nemad nelja koduhooldustöötaja assistendikohta ja kaht sotsiaalkeskuse abikasvatajat. Hooldustöötaja assistendid võiks hooldustöötajaid abistada, kas aga asi piirdub ainult koristamise ja poes käimisega või lisandub veel midagi, sõltub juba isikust.
Abikasvatajad hakkaksid tõenäoliselt tegelema algklasside lastega, näiteks abistaksid neid koduülesannete tegemisel. Aga siingi oleneb palju inimeste ettevalmistusest. Tammemägi nimetas sotsiaalseid töökohti nende jaoks oluliseks, kuna tegu on valdkondadega, kus praegu on töötajaid vähevõitu ja nende koormus suur.

Tänavu luuakse sotsiaalseid töökohti linna rahaga ka paljudes eraettevõtetes. Tänu sellele on saanud tööd näiteks parkimisautomaatide hooldajad, haljastustöölised, võlgade sissenõudjad, klienditeenindajad, liinioperaatorid jt. Sotsiaalsete töökohtade loomiseks nii linna enda ettevõtetes kui ka eraettevõtetes on selleks aastaks kavandatud ligikaudu 70 miljonit krooni.

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...