Kevadet otsimas Valtus 06 03 2010

Laupäeval saime jälle linnast välja. Sõit viis Raplamaale, Valtu Spordimajja, kus toimusid Eesti Invaspordi Liidu meistrivõistlused. Toimus mängudelaager üle 70 osalejale ja lisaks pealtvaatajad. Invasport on Eestis popp. Kohal oli palju mehi ja ka naisi.

Jõudu prooviti lauatennises, kabes-males, koroonas. Arko pani ennast proovile koroona alal ja edukamalt kui eelmistel aastatel. Kokkuvõttes on ta Eesti 3. koht B-klassis. Aeg lendas nii kiiresti, et koju saime alles kella 21 ajal. Piltegi klõpsisin läbi aknaklaasi, sest tahtsin omadele pöialt hoida ja suhelda. Kaasa võetud sotsiaalkomisjoni väljasõidu protokollgi sai laptoppi toksitud. Tegus päev oli ja mälestuseks pildid ja kevadised jääpurikad ja palju lund.

Pilte näed siit:
http://picasaweb.google.com/arko.vool/20100306ValtuKoroonavoistlus6032010#

Palju õnne Mella!

Täna siis õige päev ja sellist lumesadu ja pinnatuisku kui sel nädalavahetusel ei mäleta mina ammu. Õnne Meelis ja ole ikka rõõmsameelne ja ära pintsli nurka viska. Tõuse ja sära - selleks tõime sulle sinimustvalge lipu, et ikka olümpialainel püsiksid. Eile siis sõitisme Meelisele sünnipäevale Kaiu. Arko pani gps koordinaadid sisse (hiljem selgus, et vigaselt) ja muudkui sõitsime aga siis suunas see gps meid paremale ja seal olid lehmad välja toodud konte sirutama. Tee oli kohati täiega kinni tuisanud. Siis teatas tark aparaat, et oleme jõudnud sihtkohta ja olimegi, ees paistsid lehmalaudad. Pöörasime paremale ja sõitsime edasi, siis helistasime Mellale ja olime mööda sõitnud, siis pöörasime ümber ja sõitsime tagasi. Vahepeal helistaisme Mellalae ja rääkisime emaga, et kus me ikka oleme ja et 2 neljakordset maja paistavad ja siis nägin madalat pikka maja, millel oli kaldtee. Selgus, et on Kaiu hooldekodu. No jahh eks sotsiaaltöötaja leiab ikka sotsiaalsed objektid üles. Sõitisme jälle ringi ja lõpuks leidsime selle bussipeatuse ja sõitsime, helistasin uuesti üle, et kus need postkastid siis on, kuid siis jättis Arko Opeli seisma teeveerde. Aga ohh häda auto hakkas vajuma ja kaldus kahe rattaga tee äärde, me olime kinni. Läksin kaevama, sest labidas on meil alati kaasas. Siis proovis Arko veel tagurpidi ja edaspidi sõita aga ei miskit, kisub aga paremale. Peatasime autod kinni, esimesest väikebussist astus välja mees ja kohe suud pruukima, et mis mees see on, kes istub roolis ja naine kaevab lund. Eks ma siis ütlesin talle, et mees roolis, ratastoolis ja abi vaja. Nad kohe viskasid köie Opelile konksu taha ja üritasime autot teele saada. Ei õnnestunud. Siis tuli jahimeeste punane jeep ja nad said meid teele. Aega läks aga me jõudsime pärale. Meelis oli rõõmus ja ema Aimegi ütles, et nii pole veel neile tuldud. No kui korra käidud ega siis meelde jää. Talvel juu kõik valge ja ilus tali igal pool. Sünnipäeval käidud ja kodutee läks suhteliselt kiirelt. Autos kõrvalistujana oli päris kena tuisku jälgida. Kodus olla on ikka hea, soe ja mõnus, vaadata olümpiat.

Elu tahab aga elamist ehk ratastoooliga läbi lumiste tänavate

Raske on kahel jalal lumistel tänvcatel liikuda aga kui isegi linnaametnik küsib, et kuidas saab ratastooliga liikuda ja siis ise vastab, et vist eriti ei saa. Ja ongi nii. Mina tavaliselt küsin, et illal sina nägid talvel lumistel tänavatel või ühistranspordis ratastoolis inimest. Tavaliselt inimene mõtleb pikalt. Ise näeme ka peres kurja vaeva ja vaatame lootusetu näoga, kuidas meie kojamees sõiduteelt kühveldab seda lahtist lund autode vahele nii, et autoni on ratastooliga raske pääseda. Ei jõua enam igal õhtul autost majani teed labidaga puhtaks lükata.

Järgnev kiri on Postimehest.
Lohakas tänavapuhastus jätab ratastooliga liiklejad suurde hätta
http://www.tartupostimees.ee/?id=221608

Vaadake videot aadressilt http://www.tartupostimees.ee/?id=221608!
Kõndimisraskustega inimestel pole vahet, kas mõne maja esine on piinlikult puhtaks roogitud või mitte, kui sellele järgneb püdel lumemülgas. Tartu Postimehele jagas lahkesti oma kogemusi ratastooliga liiklemisest Kristiina Allekõrs.

Erinevalt jalgsi mööda kõnniteed tormavast inimesest paneb ratastooliga sõitja tähele lumekoristuse igat detaili. Selleks on piiratud liikumisvõimega kodanikul aga konkreetne põhjus: vähegi raskemad lumeolud lõpetavad tema teekonna ning sõiduvahend ei liigu enam ei edasi ega tagasi.

Nii näeb ka Allekõrs igal sammul, et väga sageli inimesed kas ei korista kõnniteed või kui koristavad, siis paistab nende tööst välja nõukogude-aegne mentaliteet: teeme midagi ära, et linnavalitsuselt trahvi ei saaks, kuid mitte üks teps rohkem.

«Ilmselt ei tulegi paljud selle peale, et nad koristavad kõnniteed liiga kitsalt. Jalakäija saab küll läbi, kuid ratastoolil liikleja on hädas ning umbes sama lai on ka lapsevanker.»

Tähtis esimene koristus

Allekõrs küsis ka Tartu linnavalitsuselt, kui lai peab olema puhastatud kõnnitee. Konkreetset vastust ei ole tal õnnestunud ametnikelt saada tänini. Ratastega tool vajab normaalseks sõiduks 80-100 cm laia puhast kõnniteed.

Teise suurema probleemina nimetab Allekõrs tänavate ülekäike. Ikka kipub sahk ülekäigurajale lükkama väikese valli või on lumi arvukate jalapaaride sõkkumisest püdel.

«Mina saan natukene kõndida ja tühja tooli tõmban lumepudru seest kuidagimoodi välja. Aga kujutage ette, mida teevad inimesed, kes ei saa üldse ise kõndida.»

Teisi ratastooliga sõitjaid Allekõrs talvel suurt ei näe. Tema hinnangul on inimesed ise liialt allaheitlikud ning püüavad kuidagi sugulaste-tuttavate abiga hakkama saada. Võimaluste piires peaksid inimesed siiski võitlema selle eest, et kõnniteede olukord paraneks ning nad pääseks liiklema.

Kõige olulisem Eesti kliimas on aga see, et esimese suurema lumesajuga puhastataks kõnniteed korralikult asfaldini välja. Vastasel juhul ei saa neid enam kuni kevadeni puhtaks.

Väljapääs - sõidutee

Kus kõnnitee umbes, tuleb paratamatult sõita sõiduteele. Mõnikord pole ka sellest lumesajujärgsel ajal suurt abi. Autode rattad uuristavad lumekooriku sisse sügavad roopad, rataste vaheline ala külmub aga kinni. Hiljem saabuv sahk ei suuda aga sõidujälgede vahele jäävat lund enam ära lükata, vaid libiseb sellest üle.

Autoteel ratastooliga sõitev inimene kohtab aga aeg-ajalt pahameelt, sest hangede tõttu niigi kitsal teel takistab aeglaselt liikuv sõiduk autodel sõitmist. Sõiduteelt ära aga enam ratastooliga ei pääse, kuna kõnniteeni pääseb vaid üle lumesupi ja vallide.

Elu tahab aga elamist. Vähemalt kaks-kolm korda nädalas tuleb käia poes. Tihti tuleb ette võtta retki ka arstile ning pensioniametisse. Ühe võimalusena saab kasutada ka invataksot, kuid seda peab Allekõrs liiga kalliks. Ühe otsa peale võtab invatakso 20-30 krooni, kuid aktiivse eluviisi juures ei saa seda 3500-kroonise pensioni juures kasutada kuigi sageli. Eriti, kui elamiskulud tuleb samuti sellest summast tasuda. Seega rühib Allekõrs edasi mööda pooleldi koristamata kõnniteid, põigates aeg-ajalt ohte trotsides sõiduteele ning lootes heade inimeste abile siis, kui tema tooli rattad abitult libedas lumelopas ringi käivad. Vaid seda loodab Allekõrs, et inimesed hakkavad tulevikus mõtlema väetimate peale nii, nagu näiteks Skandinaavias või Euroopas.

Külmapühad kodus

Külm on. Eile õhtul tõrkus isegi meie tubli Opel aga läks käima. Peale Marientali Selveri invaparkimiskohale ebaõnnestunud parkimisel läksime poodi süüa ostma.
Ebaõnnestumises polnud süüd mitte Arkol, vaid lumekoristamisel. On lihtne lükata lumi parklast ära ja loomulikult nii nagu varematelgi aastatel seda nähtud on. Invakohad on kas pooleldi või täielikult kaetud lumehunnikutega. Nuta või naera aga poodi oli vaja minna. Parkisime, siis mujale lootuses, et ostlemise ajal keegi meid kinni ei pargiks.

Küsite, et milleks invaparkimiskohti üldse vaja on? Milles peitub see erilisus, et tava kohtadele ei sobi parkida. Esmalt selles, et kui juht on ratastoolis, siis peab tal olema nii palju ruumi, et auto kõrvale ratastool paigutada ja siis ümber istuda. Tundub loogiline aga kes ei tea, see selle peale ei tule.

Teiseks probleemiks on lumi, kõnnitee kõrged servad, sest kõik mis jääb üle 2,5 cm on juba raske ilma kõrvalabita ületada. Saab aga võib ka selili kukkuda. Üks Tallinna Pedagoogilise Seminari tuteng saatis mulle peale blogiga tutvumist küsimuse, et kuidas talvel saab liikuda ratastooliga lumes. Vastasin ausalt, et ega hästi ei saagi. Olen isegi mässanud kuhjas poekäruga ja no ei saa mööda lund selle manööverdamisega hakkama ja kui mul on selline kiiks, et viin alati poekäru poodi sisse tagasi, siis lume ja madala servaga ei taha need Rimi, Selveri ega Prisma kärud üldse edasi veereda. Arvan, et nüüd mõistate, kui tähtis on talvine teehooldus ja lumekoristus või selle lihtsalt lükkamine parkla servadesse.

Poest ostisme söögi ja joogid kaasa ning otsustasme täna pidada külmapühi ja lihtsalt nokitseda kodus. Panna raadio ja soolalamp tööle. Lihtsalt olla kahekesi koos. Lapsed on küla peal ja nii tore on. Õhtuks teeme ahjukana ja kartuleid nämm. Tahakski midagi sooja juua. Kapis ongi veel jõuluteed olemas, see aitab pisikese köha ja nohu vastu tõhusalt. Lumi on ilus ja päikest oli hommikul ka läbi akna tore vaadata.

Lumekoristus Tammsaare teel

Nii see käib, nädal aega kestis sadu, siis tegime tööd labidaga ümber auto ja autoni. Esmaspäeval kukkusin korteriühistu ees (Tammsaare tee 121) istuli ja tõmbasin maja esisel sõiduteel endaga kaasa ka Arko, kes ratastooliga koos selili kukkus, lumiste ja jäätunud rööbaste vahele. Püsti mina teda ei suutnud tõsta ja pika pusimise peale tuli meile appi mööduv meesterahvas. Saime ratastooli normaalsesse asendisse, kuid minu selg oli vähe viga saanud, võrreldes Arko nikastatud seljaga. Kahju oli tema valu näha. Teisipäeval oli postkastide ees teade, et kolmapäeval tuleb traktor. Tuligi ja maja ees aeti sõiduautod hommikul peale paari auto ära. Olukord sai parem, kuid lund sajab aina juurde.

Täna siis saadeti mehed katusele, lumi lendas, valvasin köögiaknal ja hoiatasin majast vääljujaid, et nad ettevaatlikud oleksid. Olidki. Lumi ja purikaid said alla loobitud, päris suur kolin oli kui neid labida ja harjaga rünnati. Aga mehel, kollaste tunkedega, oli turvaköis korralikult igaks juhuks järel. Lasin pojal piltigi sellest tulnukast teha. Töö kestis kohe mitu tundi.
Jalakäijana on terves linnas raske liikuda, lisaks ka kesklinnas jääpurikate kukkumise oht. Inimesed – olge valvsad.

Uut aastat tähistamas Laulasmaal

Käisime puhkamas, Laulasmaal kahekesi. Sain novembri lõpus selveri kliendi lehega pakkumise, millest oli raske loobuda. Broneerisimegi ära 2.jaanuariks 2010 Laulasmaa SPAsse öö 2-le. Hind tundus ka odav - sõbranna perelt saadud kingiraha kasutades, võrreldes tavaliste hotellide hinnakirjaga. Vaata ka: http://www.laulasmaa.ee/
Mõeldud ,tehtud, makstud ja invatuba kinni pandud. Aga keegi ei osanud uneski näha, et uusaasta tuleb sellise lumeuputusega. Teed olid lumised, labidas oli pakiruumis ja asusime Mustamäelt teele. Ise viskasin veel Arkole nalja, et ratastoolikate unelmate tali. Kui saad välja, siis jäädki lumme, kui saad sisse, siis läbi raskuste.
Jõudsime tasasel sõidul mööda libedat teed Laulasmaa SPAsse, kuid meid ootas ees mitu sõidukit, kes otsisid teed parklani ja kohta, kuhu autot parkida. Lubatud 200 + 70 parkimiskohta olid enamuses lume all. Nii otsisidki inimesed sobiva koha, kaevasid endale lume alt välja parkimiskoha. Tammusin minagi auto ees jalalt jalale ja läksin asja uurima. Infolauast öeldi peale helistamist, et tullakse lund lükkama. Kuigi jah kui tervistav lõõgastuspakett algab kell 14, siis on kuidagi nukker tegeleda lumekoristusega. Parkisime auto siis kahe lumise auto taha ja tulime tasapisi selg ees ratastooli lumel tirides hotelli.






Kõik järgnev alates 2-korruse invatoast oli lahe. Kurtsime vaid seda, et toa radiaator oli külm ja meil, soojalembelistel jahe. Õhtuks saabuski lisa elektriradiaator. Peale masaazi läksime õhtusöögile. Siis tabas mind vastupandamatu soov külastada veekeskust. Läksin eeluuringutele, sest Arko juu igasugustest jalavannidest ja kitsastest ustest üle ja läbi ei pääse. Uurisin veekeskuse kassast ja tegin hirmus tarka nägu. Noor tütarlaps teatas viisakalt, et jah võite sisse minna siit kõrval uksest, kus on lauatenniselaud. Selgitas juurde, et basseini tõstukit neil küll pole, aga ratastooli saab jätta lamamistoolide kõrvale ja siis minna ise basseini. Muigasin selle peale, sest ega ratastooli inimesed siis eriti kahel jalal ringi kõnni. Arko käis toas dussi all ära. Ohh imet vesi jooksis tuppa, mitte äravoolu torust alla. Tegelesime korsitustöödega, et päästa toapõrandat. Viskasin küll nalja, et eks siin ole koristajad ka olemas. Aga Arko sai viimaks ujuma. Kallutas ennast toolist otse basseini, vesi lendas pahmaki laiali ja ujusime. Pärast saime ka suht kergesti basseinist välja ja tooli. Läksin ise veel tagasi ja mõnulesin neis 3 basseinis ja ujusin. Märkamatult oli kell saanud juba peaaegu pool 10. Laptopist vaatsime kaasa võetud filmi ja toas oli ka wifi, mida Arko testis. Pingutasin seal ujumisel ja mullvannitamisega üle. Täna olid kondid natuke haiged. Masaazi oleks küll rohkem ja kauem tahtnud. Masöör oli suht nõutu näoga kui ratastoolis meest nägi. Näeb neid vist spades harva jah aga pärast kuulsin, et Arko oligi esimene ratastoolis klient, keda nähtud seal mail.

Restoranis õhtut koos süüa on ka lahe aga teeninduse kiirus oli küll vist sarnane minu lapsepõlves. Aeg peatus. Eriti veel hommikusöögi lauas. Venemaa turistid lenlesid parves ümber laua, ke võttis peoga ja pani suhu, kes jõi mahla kohvitassist ja pani selle sinna kust võttis. Kohvi sai otsa, nõud laudadelt olid koristamata. Ootasime, ei miskit, seisin selle laua kõrval, kus oli kohvitermos ära viidud ja tagasi ei toodudki. Pidi aega minema selle keetmisega. Lõpuks toodi baarist tass masinakohvi, viisin selle lauda ja tulin ka endale kohvi ootama. Vahepeal toodi juurde nõusid. Teenindamas oli meid 2 meeskelnerit. Hoitakse sealgi personali pealt kokku. Aga ei virise lahe oli, käiks veelgi. Siis käisime majas sees jalutamas ja nägime, et ümber auto, mille taha meie oma Opeli parkisime, askeldasid veneturistid. Lumesahk oli autode vahele valli kokku ajanud. Meil oli trutt, et omad kotid kokku pakkida ja autoga minema sõita. Nemad jäid sinna peale meie lahkumist lund rookima. Ja mina pead sügama, sest auto tagaluuk oli lumine ja kukkus mulle vastu pead. Nii valus oli aga lumine talitee viis valu meelest ja nautisin seda eestimaist võlu ja talveilu.