31. jaanuar 2013

Sotsiaalnõustamine puuetega inimestele ja peredele



Raepress, 31. jaanuar 2013
Tallinna Puuetega Inimeste Koda pakub sotsiaalnõustamist
Tallinna Puuetega Inimeste Koda osutab sotsiaalnõustamise teenust, mille eesmärk on ennetada sotsiaalseid probleeme ning abistada puuetega inimesi ja nende pereliikmeid sotsiaalvaldkonda puudutavates küsimustes.
Nõustatakse näiteks puudega seonduvate probleemide, toetuste, teenuste, puude määramise jms asjus, tutvustatakse riiklike ja kohalike omavalitsuste pakutavaid teenuseid ja valdkonda puudutavaid seadusi, vahendatakse kohaliku omavalitsuse, töötukassa, pensioniameti jmt kontakte.
Sotsiaaltöötaja poole saab pöörduda töövõimetuspensioni ja puude raskusastme taotlemisel, teenuste (transport, rehabilitatsioon, tööhõive, haridus jmt) kasutamise, toetuste ja soodustuste taotlemise, abivahendite taotlemise, hooldaja ja eestkoste määramise, sotsiaalabi saamise küsimustes ja ka eluasemega seotud probleemide korral. Sotsiaalnõustamine on tasuta ja teenust osutatakse nii eesti kui vene keeles.
Info ja vastuvõtule registreerimine tööpäeviti telefonil 655 4160 ja 52 19 102 või e- posti aadressil: tiia@tallinnakoda.ee. Vastuvõtud toimuvad Tallinna Puuetega Inimeste Kojas (Endla 59).
Teenust rahastab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.

Lisainfo:
Tallinna Puuetega Inimeste Koda
telefon: 656 4048
e-post: koda@tallinnakoda.ee
http://www.tallinnakoda.ee

29. jaanuar 2013

Kokkuhoid puuetega inimeste arvelt

Kuulen iga päev, et puuetega inimste arv kasvab ja raha on vähe ja tuleb kokkuhoida. Ma küll ei saa aru, et kui toetused on väiksed ja teenused piiratud, siis kust annab veel kokkuhoida ja säästa? Tänane Tiina Kangro arvamus on nagu naelapea, mille taha kinni joostes riie käriseb. Tundub, et need inimesed, kes neid säästuplaane teevad, tahavad kokkuhoidu meie inimeste arvelt. Kas oleme tõesti nii väärtusetud, et me pole väärt vajalikke teenuseid, tugipersonali ja haridust.
Tahaks küsida, et kui kaua veel. Teadagi lahkuvad mõnedki noored puudega laste pered välismaale, sest seal on teenused ja on ka vanematel tööd. Aga kõik ei lahku ja enamus on siin Eesti riigis. Enne selliste otsuste vastuvõtmist oleks vaja läbi viia uuringuid ja kaaluda erinevaid muudatustest tulenevaid põhjuseid ja tagajärgi. Elu on khv, kui see ei saa minna kehvemaks ja võrdsed võimalused ei saa olla ianult projektipõhise riigi strateegiates ja arengukavades, kuid mitte tegudes ja otsustes. Tiina on selle arvamusloo väga hästi kirja pannud. Tubli töö.


Tiina Kangro: meil on aega veel... 


Eestis tuntakse muret sotsiaalkulutuste ähvardava suurenemise pärast, kuid hariduspoliitiliselt tehakse samal ajal kõlavate loosungite varjus kõik selleks, et koolisüsteem sante ja toimetulematuid juurde toodaks, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Meil on aega veel, aga mitte eriti palju ... – nii tahaks kokku siduda kahe levilaulu tekstiread, kui jälgin, täis õudust, haridus- ja teadusministri dirigeeritava mahuka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvate seaduste muutmise paketti, mis on otsaga jõudnud juba Toompea mäele. Esialgu lebab see veel kultuurikomisjoni töölaual, aga niipea kui see sealt edasi «lugemisele» saadetakse, võib see ühel heal päeval osutuda ka vastuvõetuks.

Lähtudes ühe ajaloost tuntud suurmehe kunagistest sõnadest, et pole inimest, pole probleemi, võiks soovitada Jaak Aaviksoole lisada 14 seadust puudutava 99 muudatuse kõrvale krooniks veel ühe ja üsna innovaatilise. Nimelt ta võiks taotleda keskkonnaministeeriumilt viiskümmend või sada jooksvat meetrit maad sihtotstarbeliseks kasutuseks Rannamõisa või Ontika pangal, kust hakata alla viskama hariduslike erivajadustega lapsi. Kasu oleks mitmekülgne: riik ei peaks kulutama, õpetajad frustreerima end olematutes töötingimustes, perekonnad kandma neile seadusega pandud eluaegset hoolduskohustust, kui nendest lastest ühiskonnapoolse toe puudumise tõttu ei saa toimetulijaid, ja viimaseks – need lapsed ise ei peaks kannatama nii palju ebaõiglust.

Mulle helistas Ameerikast üks ema. Ta oli koos autistist tütrega lahkunud Eestist varsti pärast taasiseseisvumist. Tütre koolitamine oli siin olnud üks lõputu mure. Leningradist otsitud spetsialistide abiga alles 4-aastaselt kõnelema ja suhtlema hakanud tüdruk jäigi Eesti koolisüsteemis heidikuks.
Õpetajad veensid peret, et tüdrukul on vaimne alaareng ja ta tuleks saata lihtsustatud õppele. Maakera kuklapoolel muutus aga kõik. Kuigi Ameerika süsteemis oli laps esiotsa võõrkeelne, testiti tema taset ja ta pandi 5. klassi asemel kuuendasse. Teadlasest ema sisetunne, et tütre probleem pole intellektipuue, sai kinnitust. Tavalises piirkonnakoolis määras erihariduse juht talle sobiva õppeplaani ja tugiteenused ning laps hakkas edenema. Tüdruk lõpetas keskkooli heade tulemustega, täppisainetes avastati tal eriline võimekus. Järgnes ülikool, mille noor autist lõpetas keemiainsenerina. Seejärel suundus ta, käigupealt veel üht võõrkeelt omandades, Saksamaale magistriõppesse. Praegu on naisel tasuv töökoht ja käsil doktoritöö.

Mis oleks temast saanud Eestis? Koolisüsteem oleks tõrjunud ta oma võimetest madalamale õppekavale, ta oleks lõpetanud põhikooli. Sealt edasi oleks ta saanud ehk läbida kutseõppe, hiljem poleks tema kui rehabiliteerimata isiku ja probleemse suhtleja jaoks ilmselt leidunud töökohta. Autistina oleks ta kidunud omas maailmas, saanud riigilt sandikopikaid töövõimetuspensioni näol ja tal oleks aasta-aastalt süvenenud psüühilised probleemid. Ta poleks midagi andnud Eesti riigile ja oleks toimetulematuna jäänud surmani koormaks oma sugulastele. Tema terviseprobleemid oleks ilmselt nõudnud kena kopika vabariigi napist ravirahast. Seost hariduses kokku hoitud ja sotsiaalsfääris juurde kulutatud ressursside vahel, saati nende mõju praegusele riigieelarvele ja ka tulevastele, poleks aga keegi avastanud – need on erinevad süsteemid, erinevad rahakotid ning isegi asendamatu Jürgen Ligi ja tema usinate abiliste tööarvutites Suur-Ameerika tänaval ei hakka punased tulukesed vilkuma niisuguste näiliselt vähetähtsate asjade puhul. Ptüi, mingid puudega inimesed! Meil on vaja talente! Mis tugiteenused? Kui kohalikel omavalitsustel on neid mõnes oma koolis vaja, siis tehku. See on valikute küsimus: kas tänavavalgustus, raamatud või soovi korral hariduse tugiteenused.

Nägin hiljuti üht uudisnuppu, kus Saksa IT-firma juht rääkis, kui asendamatu tööjõud on infotehnoloogia haridusega Aspergerid (üks autismi vorm – autor). Oma taju iseärasustest lähtuvalt suudavad nad leida ja korrigeerida keerulisi vigu arvutiprogrammides, mille peale tavaline spetsialist kulutaks palju rohkem aega. Puudega inimeste rakendamisel tuleb töökohas arvestada nende eripäradega. Üks saates rääkinu kirjeldas, kuidas ta ei tunne ära inimesi ja peab iga päev uuesti selgeks õppima, kes on kes. Firmajuhi sõnul tasub aga kohandamine ennast vägagi ära.

ÜRO hiljutisest pressiteatest leidsin seiga, kuidas Saudi Araabia, see enamiku eestlaste jaoks islamistliku tagurluse kants, on alustanud programmi, et sõeluda oma maa 30-miljonilise elanikkonna kümnete tuhandete arenguhäiretega inimeste hulgast välja erinevatel aladel võimekad ning pakkuda neile tipptasemel õpet ja arendust. Arenguhäired ja psüühilised probleemid on need, mis kimbutavad tänapäeva maailmas inimesi puuetest enim ja mis ühiskonna poolt ignoreerituna toovad kaasa ahelreaktsioonina paljunevat viletsust: katkevaid haridusteid, asotsiaalset käitumist, kuritegevust, madalat tööviljakust ja toimetulekuraskusi. Ka Eesti koolides on õpetajad järjest enam hädas hüperaktiivsete, tähelepanu- ja meelehäirete, käitumisprobleemide ja järjest rohkem ka autismispektri häiretega lastega. Kui Saudi kuningas rajab omal maal heldelt ülikoole, rahastab teadust ja on nüüd jõudnud oma nõunike, maailma parimates ülikoolides hariduse saanud tippspetsialistide toel sinnani, et peab vajalikuks teha kulutusi puuetega inimeste potentsiaali rakendamiseks riigi homse näo kujundamisse, siis Eestis oleme ühe oma lugupeetud ministri taktikepi all ühtäkki nõus pea sügavale liiva alla suruma, et hoida kokku hariduskorralduse sellelt poolelt, mida nii Euroopa kui kogu eesrindlik maailm esmatähtsaks peab: varajane märkamine, õigeaegne eripedagoogiline sekkumine ja hariduslikud tugiteenused erivajadustega lastele.

Kui uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust kolm aastat tagasi vastu võtma hakati, olid ootused laes. Selles nähti ette mitmeid vajalikke meetmeid, et mittestandardsetele lastele saaks pakkuda õpet, mis nad tõesti jalule võiks aidata. Kui seadus toimima hakkas ja koolid lubatut rakendama asusid, selgus aga tõsiasi – raha ei taheta anda. Ja see tahtmine üha vähenes. Loodusõnnetusena lisandus mullu kevadel õpetajate streik ja ühiskonnalt toe saanud palganõudmised, millest ministril polnud võimalik keelduda. Nii sooritatigi justkui muuseas ja emakeele puhtuse huvides viimase kümmekonna aasta Eesti hariduse suurim vähikäik: kõikides seadustes üle kogu maa võeti nõuks asendada sõna «pedagoog» sõnaga «õpetaja». Elagu õpetajad! Selle kübaratrikiga saavad nad nüüd 715-eurose alampalga näol ka senise tugispetsialistide (logopeedide, eripedagoogide, terapeutide jne) palgaraha omale! Ja riik tugiteenuseid nüüd enam lihtsalt ei rahasta – seda tehku omavalitsused oma rahakotist, otsustas minister.
Olgu, omavalitsused võiksidki ju seda teha, kui oleks täidetud vähemalt üks kahest eeltingimusest: näidatud ära, kust võtta selleks raha, ja kehtestatud seadusesse kindlad nõuded (nagu see normaalsetes riikides on), milliseid tugiteenuseid, millisel hulgal ja milliste erivajadustega lastele tuleb garanteerida.
Aga seda meil ei tehta. Parem on jätta otsad õhku, rääkida udujuttu omavalitsustele põhiseadusega antud õigusest sõltumatusele ja autonoomsusele. Siia juurde veel skisofreeniline jutt paikkondlikest eripäradest, kohalikust ajaloolisest kultuuritaustast ja iseotsustamisest. Nii on hea, sest siis on päris kindel, et raha jääb kulutamata mõlemal poolel ja kellegi peale näpuga näidata ei saa. Seadus ütleb ju, et kooli pidaja ja direktor peavad korraldama asjad nii, et oleks garanteeritud õppekava kvaliteet.
Paar päeva tagasi kuulasin taas ühe ema ängistavat murelugu. Tema poeg, kellesarnaseid on Eestis sadu või tuhandeid, on jäänud haridussüsteemis igasuguse abita. Last on tõrjutud ühest koolist teise, sest kusagil ei suudeta ega osata teda õpetada. Lapsel on normintellekt, kuid raske puue, tähelepanuhäired ja hüperaktiivsus. Ema on loobunud oma tööst ja teinud kõik, mida on suutnud. Ühes järjekordses koolis istus ta kaks aastat tugiisikuna pojaga koos tundides. «Küsige nüüd minult, mida tähendab erivajadustega laps tavakoolis. Võin maalida teile ausa pildi kaasava hariduse tulevikust Eesti koolis,» pakkus see ema. Möödunud kevadest sunniti neid ka sellest koolist lahkuma – naabervalda, kus olevat «selliste» laste jaoks sobilikum põhikool, Tootsi klasside, kutseõppe ja internaadiga. Kuid ka sealt sai ema juba paari kuu pärast ultimaatumi, kui poiss kaheks nädalaks koolikeelu sai: segab tundi, ja kui ta oma käitumist ei paranda, viskame ta välja. «Meist tahetakse taas lahti saada. Nüüd on aga lisaargumendiks veel see, et oleme võõrad, teisest vallast,» ahastab naine. Ja lisab: «Aga tal on raske puue, kuidas nad sellest aru ei saa? Ja mis edasi saab?» Tegin lahti selle kooli veebilehe. Seal ei tööta mitte ühtegi eripedagoogi ega tugispetsialisti. Sama saatus on peatselt ootamas ka neid koole, kus «pedagoogide palgarahast» on seni erispetsialiste rakendatud. See kõik toimub tingimustes, kus meil on võetud ametlik suund puuetega laste kaasamiseks tavakooli ning ka erikoolide eelarveridasid jõudsalt kärbitakse. Kas oleme tõesti kilplased?

Kallid riigikogulased, teil on veel aega – tõmmata pidurit muudatustepaketile vähemalt selles osas, mis puudutab hariduse inimlikumat, kaasavat poolt. E-õpikud, riigigümnaasiumid ja koolitee pikkus võivad tõesti olla vaid delo tehniki, soovi korral nii või naa. Meie väike ja hetkel poolenisti peata olev riik võidaks aga palju rohkem, kui peataksime ometi selle permanentse trotskistliku reformi ning hakkaksime märkama ja hoolima. Tiina Kangro on telesaate «Puutepunkt» produtsent, ajakirja Puutepunktid väljaandja ning Linnalehtede grupi peatoimetaja. 

Loe lisaks veel Vello Jõgisoo arvamust

Vello Jõgisoo: raha ja seadus puuetega lastele appi

 

25. jaanuar 2013

Avatud uste päev Astangul 15.02.13



Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus ootab teid Avatud uste päevale 15.veebruaril 2013 kell 9.30 – 14.00.  Toimuvad loengud, töötoad ja ringikäigud. Avatud on infolaat, õpilaskohvikning käsitöötoodete müük. Täpsem info kirja lisas ja meie kodulehel www.astangu.ee Päevakava leiate siit. Töötubade tutvustused siit. Osalemiseks palume end registreerida siin või telefonil 687 7231 (Melita Jürgens). Kõik huvilised on väga oodatud!

24. jaanuar 2013

Puuetega inimeste töölesaamist mõjutab enim haridus


22.01.2013 21:58 Tiina Jaakson, Elo Ellermaa

Puuetega inimestel on teistest raskem leida tööd, kuna neil on sageli madalam haridus, Eesti Puuetega Inimeste Koja hinnangul algavad hariduse kättesaadavuse probleemid kesk- ja kutseharidusest. Puuetega inimesi on Eestis 10 protsenti ja nende osakaal kasvab. Puuetega inimeste töölesaamist mõjutab kolm aspekti, millest kõige olulisem on Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Monika Haukanõmme sõnul haridus - ebavõrdsus tööturu konkurentsis tekib siis, kui puudega inimesel on madalam haridustase võrreldes puudeta inimesega, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Puudega inimestel ei ole praegu tagatud täpselt samasugune võimalus omandada haridust nagu puudeta inimestel - alates just keskharidusest, kutseharidusest ja kõrgharidusest. Põhiharidus on kõigile kättesaadav ja selle üle me ei kurda," selgitas Haukanõmm.Tema sõnul tuleks rohkem mõelda sellele, kuidas tagada puuetega inimestele kutsehariduse kättesaadavus. Seda mõjutab tema hinnangul nii puuetega inimeste suhtumine kui ka see, et koolid pole valmis neile haridust pakkuma ning puudub ühiskonna toetus.

Vaimupuuetega Inimeste Tugiliidu juhatuse liige Agne Raudmees ütles, et vaimupuudega inimestega tuleb tööd teha juba lapsepõlvest alates, nad peaksid käima kodu lähedal koolis, saama kutseõppe ja saama erihoolekande näol toetuse avatud ühiskonnas, vaid siis saab ta hiljem tööle asuda avatud tööturul.Ta lisas, et vaimupuue on pikalt olnud ühiskonnas tõrjutud puudeliik. "Alles 20 aastat tagasi elasid vaimupuudega lapsed hooldekodudes, lastekodudes ja tihti ei saanud seal mingisugust haridust. Kui me räägime täna 30aastastest vaimupuudega inimestest, siis me peaksime õpetama nad kõigepealt lugema ja kirjutama," selgitas Raudmees. Paljudel 30aastastel puudub tema sõnul põhiharidus. Lisaks puudub tema hinnangul toetus vaimupuudega täiskasvanute elukestvaks õppeks.

Töötukassa juhatuse liige Pille Liimal ütles, et püsiva tööhõivekaotusega 15-64aastaste Eesti inimeste hulgast töötab kolmandik. Tööturult eemal ja ka tööotsingutest on loobunud pooled ehk ligi 50 000 inimest. Põhjuste seas on piiratud liikumisvõimalused, hea hariduse ja enesekindluse puudumine aga ka tööandja hirmud. "Tööandjad, kellega töötukassa on kokku puutunud ja kellega ma ka ise olen rääkinud, ei ole tegelikult kuidagi puuetega inimeste töölevõtmise vastu, aga nad tahavad olla kindlad, et neil on kuskilt võimalik saada nõu ja praktilist abi," selgitas Liimal.Paljudele pole kättesaadavad ka töölkäimist toetavad sotsiaalteenused nagu transporditeenus, mis pole kättesaadav maapiirkondades või ka rehabilitatsiooni või isikliku abistaja teenused.

Astangul valmistuvad erivajadustega inimesed tööeluks. Kristi Viisimaa on Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuses töötanud juba 12 aastat. See on koht, kus erivajadustega inimestel on võimalik valmistuda tööeluks ning õppida erinevaid tööoskusi. Õppetööd toetab seal rehabilitatsioon ja tööhõivealane tegevus. Viisimaa asuski sinna esialgu ise õppima, kuid hiljem kutsuti ta tagasi õpetama. Hetkel töötab ta asjaajamistalituse juhina. "Kindlasti on alguses tööturule sisenedes raske tööd leida. Tegelikult me täna just rääkisime, et puuetega inimesed peavad ise väga palju tööd tegema ja tegelikult mitte tööd tegema, vaid õppima. Peab olema meeletu tahe, et üldse saada tööle, et nad tahaks minna. Teine on see, et nad tahaks midagi õppida, juurde õppida. Niisama see ei ole, et keegi tuleb pakkuma," selgitas Viisimaa. Töötades ise puuetega inimestega, teab ta rääkida, et paljude tööandjate jaoks ei ole puue probleem, vaid just see, et inimesel ei ole kvalifikatsiooni. "Loomulikult on teatud inimrühmadele või ratastoolis olijatele füüsilised barjäärid, aga need on ka ületatavad. Tänapäeval on kaugtöö võimalus, mis annab väga palju võimalusi puuetega inimestele," rääkis Viisimaa. Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuses on olemas mitmed programmid tööandja ja töötaja kokku viimiseks, on tööhõive talitus, kes tegeleb just lõpetanutega. Paljud tööandjad ei ole neist aga teadlikud ja koostööd tehakse pigem juba tuttavate firmadega. "Me oleme uurinud ka statistiliselt, kui palju inimesi on saanud tööle - ikkagi üle 60-70 protsendi. Nendega, kes kohe ei taha minna, tehakse tööd. Aga infosulg võib olla sellepärast, et tööandjad ei tea, kust otsida," rääkis Viisimaa. Ta lisas, et pärast seda, kui MTÜ Abikäsi, kes on võtnud eesmärgiks vahendada puuetega inimesi tööturule, on meedias sõna võtnud, on hakanud ka tööandjad Astangu keskusesse rohkem helistama ja potentsiaalse tööjõu vastu huvi tundma.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalikust istungist



22.01.2013 toimus Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalik istung, kus teemaks oli puuetega inimeste tööhõive. Istungi kohta saabus informatsioon Riigikogust lühikese etteteatamise ajaga ning tänud kõigile, kes said kuulama ja arutama tulla. Eilen istung oli nn. ettevalmistav kohtumine 31.jaanuaril Riigikogu suures saali toimuvaks istungiks, kus toimub riiklikult tähtsa küsimusena arutele just puuetega inimeste tööhõive teemadel.

Istungil tegid ettekande:
1) Õie Jõgiste Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonnast - andis ülevaate puuetega inimeste tööhõivet toetavatest meetmetest, mida osutatakse Töötukassa poolt, ESF-i käesolevast programmperioodist ning hästi põgusalt ka järgmisest 2014-2020 programmperioodi mõtetest.
2) Pille Liimal Töötukassast - rääkis töötukassa võimalustest puuetega inimeste abistamisel ning murekohtadest
3) Mari Rull Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusest - andis ülevaate Astangu KRK poolt osutavast kutserehabilitatsiooni teenusest ning tõi välja vajaduse osutada rehabilitatsiooniteenust programmipõhiselt mitte üksiku teenuse põhiselt
4) Indrek Ülper MTÜ-st Abikäsi - rääkis ettevõtte loomisest ja käivitamisest 2 aasta jooksul ning tööst tööandjatega puuetega inimeste ja pikaajaliste töötute palkamisel. 2012.a lõpus käivitus KÜSK-i poolt toetatud projekt, millega soovitakse Harjumaal teha tööd tööandjatega, leida ülesse vabad töökohad kuhu siis sihtgrupp tööle suunata, luua andmebaas puuetega inimestest kes otsivad tööd ning ellu kutsuda tööandjatele suunatud märk TÖÖTAME KOOS.Infot projekti kohta leiate kodulehelt www.töötamekoos.ee. EPIKoda on Abikäe projekti ideed ja ka edaspidi projekti toetamas ning koos antakse välja ka tunnusmärki.
5) mina EPIKoja poolt rääkisin teemal, miks on puuetega inimeste jaoks oluline töötada, millised on eeldused puudega inimese edukaks osalemiseks avatud tööturul ja mida on vaja teha, et puudega inimesed oleksid aktiivselt kaasatud tööellu. Rõhutasin, et puuetega inimeste tööhõivest rääkides ei saa vaadata ainult kitsalt pakutavaid abimeetmeid vaid tuleb silmas pidada tervikust - haridus, töö ja sotsiaal, kus kõik kolm osapoolt peavad üksteist toetama. Olulisena tõin välja vajaduse tegeleda tööandjatega, tõstes teadlikkust nii abimeetmetest kui ka puuetega inimestest. Lisaks rääkides tööhõivest ei saa olla kogu tervavik suunat avatud tööturule, sest eksisteerib hulk inimesi kes kunagi ei saa osaleda avatud tööturul, pigem vajatakse kaitstud ja toetatud töö võimalusi.

Istungil toodi välja ka statistikat, mis on päris kõnekas:
Töötukassa statistika kohaselt on töövõimetuspensionäridest hõivatud 38%, mitteaktiivseid 50%, töötuid 10% ja 2% reg.töötud.Kui tööealisest elanikkonnast on hõivatud 69,9% siis pikaajalise haigusega tööealistest on hõivatud 29,1%, seega lõhe on 40%.

Mis on siis suurimad takistused puuetega inimeste osalemisel tööelus komisjoni istungi tulemustel:
- teadlikkus ja teavitamine (tööandjad; puudega inimesed)
- haridus
- kesk- ja kutsehariduse piiratud võimalused
-rehabilitatsiooniteenuse kitsaskohad
- isikliku abivahendi süsteem - vajadusepõhisus
- sotsiaalteenuste tegelik pakkumine
- tänane süsteem ei toeta tööle asumist - vastakad eesmärgid

Komisjoni esimees hr. M.Tsahkna võttis istungi kokku kolme punktiga:
- Eestis on tööjõupuudus, seega on iga töökäsi teretulnud;
- on suur hulk inimesi, kes ei osale aktiivselt tööturul kuid on selleks valmis, vajades tugimeetmeid;
- vaja on muuta ühiskonna suhtumist puuetega inimestesse, eriti teha tööd tööandjatega.


Monika Haukanõmm, juhatuse esimees

Eesti Puuetega Inimeste Koda, Toompuiestee 10 10137 Tallinn