30. juuli 2015

Huvitavad mõtted meie laste elust ja kasvatamisest

Seda artiklit lugedes tekkis kohe äratundmisrõõm nii enda, kui oma laste lapsepõlvest. Tundub, et miski pole enam endine, sest eilsetes uudistes juba hoiatati laudas toorpiima joomist aga minu pojad just seda piima maal Siiri vanaema juures juues tugevateks kasvasidki. Eile tõime pojatütre sünnitusmajast koju, siis sain teada, et noortel emadel ei soovitata, lubata alguses piima juua. Oh ajad, oh kombed... Aga seda 11 soovitust on päris naljakas lugeda. Mulle meeldis eriti punkt 1 ja meenus kohe porgand, mida on alati saanud lapsena peenralt võtta ja siis kas murus puhtaks nühkida või kastmisvee tünnis solgutada. Just need porgandivarred selle asja lapsena põnevaks muutsidki. Artikli link on peidus pealkirja sees ja avaneb pealkirjale vajutades.

11 eestlaste lastekasvatuse eripära, mille peale välismaa emad kaameks ehmuvad

08. aprill 2014 10:00
Välismaa lapsevanemad peavad eesti emasid poolearulisteks juba ainuüksi sellepärast, et me oma beebid ka talvel õue magama paneme. Igal maal ongi oma kasvatuskultuur, mida on mõjutanud selle maa ajalugu, kliima ja paljud teised tegurid. Loe, mille poolest erineme meie oma kasvatusstiiliga teistest lapsevanematest, kes elavad Euroopas, Ameerikas või Austraalias.
11 asja, mida meie lapsevanemad tavaliseks peavad, kuid mis iga võõramaalase tõsiselt ära ehmatavad:

1. Meie lapsed närivad pori
Eesti lapsed söövad maasikaid otse peenralt ja ampsavad õuna, mis on just puu otsast alla kukkunud. Me ei tee suurt probleemi sellest, kui titt on kogemata maast korjatud kivi suhu toppinud ja katki kukutud põlved me loputame veega ja rattasõit läheb edasi. Me ei ole mingid pisikufoobid.

2. Me ei karda, et meie laps ära varastatakse 
Seepärast jätame me oma beebid samal ajal, kui ise toas lõunasööki teeme,  südamerahuga oma koduakna alla vankrisse põõnama. Me laseme algklasside lastel omapäi koolis ja trennis käia ning jätame oma mudilased isegi üksinda autosse poe ette ootama, kuniks me ise saia ja piima järele lippame.

3. Me õpetame oma lapsi pingutama
Me õpetame juba maast madalast oma lapsele, et oluline on elus midagi saavutada selleks tuleb vaeva näha. Meie lapsed teavad, et meil on nende suhtes kõrged ootused, seepärast nad rabavad samamoodi nagu nende kõik esivanemad on teinud. Me õpetame neile, et me oleme rõhutud kannatajarahvas, ning õnn on midagi sellist, mis saabub ainult väheste õuele.

4. Meie lapsed käivad õues iga ilmaga 
Kui on väljas miinus 15 kraadi, topime me neile selga vanaemade villased kampsunid ja sokid, ning tänapäeva tec-materjalidest joped ning laseme neil ikkagi lume sees möllata. Vihmaga käivad jalga kummikud ja porilompides hüppamine võib alata. Kuumarabanduse vältimiseks lähevad suvemütsid pähe ja päev rannas pole mingi probleem.

5. Meie lapsed söövad 3 korda päevas sooja toitu 
Me peame halvaks lapsevanemaks seda, kes annab oma lapsele valmistoitu või viib teda kiirtoitu sööma tihedamini kui kord kuus. Eesti lapsed teavad, et krõpsud ja coca-cola on kahjulik, ning söövad igal hommikul kausitäie putru. Tervislik toitumine on oluline nii kodudes kui ka lasteasutustes, ning Eestis on ülekaalulisi lapsi vähem, kui mujal.

6. Meie lapsed käivad lisaks lasteaiale ja koolile ka huvialatrennides
Juba beebisid viiakse laulma ja võimlema ning visatakse basseinivette nii, et nad oskavad ujuda kohe, kui jaksavad pead vee peal hoida. Mida vanem laps, seda rohkem on tal trenne, ning paljud eesti lapsed käivad korraga 2-3 ringis. On küllalt mudilasi, kellel on iga õhtu sisustatud erineva trenniga, alates muusikakoolist, lõpetades iluvõimlemise, tennise, keraamikaklassi ja malega.

7. Meie emad tähtsustavad lähedussuhet oma beebiga 
Eesti emad toidavad oma lapsi rinnaga, panevad magama oma kaissu ja hoiavad palju süles. Me jätame neid vähe üksinda tuppa, ning esimesel elusaastal väga pikalt võõrastele hoida ei anna. Meie emad saavad oma beebiga esimesed 1.5 aastat kodus olla.

8. Meie lapsi ei kasvatata abituteks
Meie lapsed jätavad Pampersiga hüvasti enne teist eluaastat ja saavad potil käimisega ideaalselt hakkama. Me eeldame, et isegi üsna väikesed lapsed koristavad enda järelt ära mänguasjad, panevad ise riidesse ja kõnnivad jalgsi, mitte ei vedele neljaselt lutt suus kärudes. Loomulikult oskavad meie 1 aastased juua tavalisest tassist ja 2 aastastele me usaldame kahvli, kartmata, et ta seda endale silma torkaks.

9. Meie beebid magavad talvel õues
Eestis magavad beebid oma päevauinakuid õues vankris ja seda pea iga ilmaga. Isegi siis, kui õues on miinuskraadid ja paks lumi maas, naudivad titad paksude tekkide sisse keeratult värsket ja karget talveõhku.

10. Meie meelest on nohu haigus
Kohe kui lapse ninast hakkab ollust tulema, võtame me välja sellised veidrad asjad nagu sibula, hanerasva ja villased sokid. Me leotame oma laste jalgu kuumas veevannis, kuhu on lisatud sinepit ning hoiame neid nelja seina vahel sooja salli sees, kuni ninast ei tule enam midagi. Hoidku selle eest, kui keegi meist peaks julgema oma nohuse lapse lasteaeda saata, sest siis lüüakse sind ametlikult häbiposti teiste vanemate poolt ning lasteaia õpetajad helistavad keset päeva sulle tööle ja käsivad otsemaid haigele lapsele järele sõita.

11. Me kasvatame oma lapsi!
Igal lapsevanemal on oma võsukese suhtes kindlad ootused ning me eeldame, et meie laps käitub viisakalt, kuulab vanemate sõna, on viisakas teiste inimestega, ei valeta, ei kakle ja õpib hästi. Selleks me jagame oma lapsele karmihäälseid käsklusi, tõstame häält ja isegi karistame oma lapsi. Kõigest sellest hoolimata on meie lapsed täpselt samasugused väikesed traageldised, nagu ülejäänud maailma lapsed. Aga nad on meie meelsest, targemad, julgemad ja iseseisvamad.
Kõik need 11 meie lastevanemate kasvatuslikku eripära tunduvad nii loomulikud, et me isegi ei mõtle sellele, aga proovige vaid mõnele välismaa lapsevanemale neid lasteteemalisi kasvatusviise tutvustada ja te näete nende pikaksveninud ja ümmarguste silmadega nägudest, et pole see kõik nii tavaline midagi.

Enne, kui abistad metslooma, veendu abi vajalikkuses

Selline artikkel on ilmunud Keskkonaametilt ja teema on oluline, sest metsast ei olle mõtet looma või linnupoega koju tassida, sest kusagil läheduses on tema vanemad. Artikli link on pealkirjas. 

Enne, kui abistad metslooma, veendu abi vajalikkuses  

Varasuvisel loomade poegimise ajal sagenevad Eesti Loomakaitse Seltsile saabuvad teated abituna näivatest lindudest ja teistest metsloomadest, kellele paljudel juhtudel võib inimese abistamine tuua rohkem kahju kui kasu. Vigastatud metslooma aitavad spetsialistid ja looduses vabalt elavat looma-lindu ei tohi endale koju viia. Loomapojad võivad looduses esmapilgul jätta abitu ja hüljatud mulje. Küll aga on see tihti vaid näiline, sest enamasti on nende vanemad inimese poolt ajutiselt eemale peletatud, söögiotsingutel või õpetavad oma linnulast lendama. Pikem peatumine leitud loomapoegade juures võib muuta olukorra pöördumatult halvemaks, kuna inimese juuresoleku tõttu võivad emaloomad oma pojad hüljata, röövloomad pesa rüüstata ning linnupojad pesast välja hüpata.

„Viies loomapoja või vigastatud metslooma, sh linnu endale koju, seab inimene looma edasise elu ohtu: loom võib surra nälja või stressi tagajärjel, ka ei suuda inimesega harjunud metsloomad sageli enam loodusesse naastes iseseisvalt hakkama saada,“ ütleb Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Merli Jürisoo ja lisab: „Kui just metsloom ei ole keset tiheda liiklusega tänavat, oleks kõige õigem temast eemalduda. Vigastatud või tänavale eksinud metsloomadest, sh lindudest soovitame teatada Eesti Loomakaitse Seltsi infotelefonile 5267117 (E-R 9-17), kus aitame hinnata olukorra tõsidust ja anda edasised tegutsemisjuhised. Töövälisel ajal soovitame helistada Päästeametile telefoninumbril 112, looduskaitse all olevatest loomadest-lindudest teatada Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313.“

23. juuli 2015

Lapsed suured ja kuidas koos edasi elada

Olen ka ise samas olukorras olnud. Rääkisime, rääkisime korduvalt, jagasime kulutusi ja kohustusi aga juhtus ikka nii, et kui kassid kodust ära, siis hiirtel pidu ja naabritelt sõnumid, et muusika vali jne. On noored ära käinud ja raskuste tekkimisel tagasi koju kolinud ja siis jälle uuele ringile läinud ja jäänud oma elu peale.  Selline huvitav artikkel neile peredele, kellel sama olukord või tulevikus ees ootamas ja lastele tuleb anda võimalus, millega kaasneb aga kohustus ja vastutus. Artikkel on ilmunud 23.07.15 Delfi elutarga rubriigis ja link on pealkirjas.

Kuidas jagada igapäevaseid kohustusi ja kulutusi, kui elad täiskasvanud lapsega ühe katuse all?

Sinu laps on lõpuks suur. Oled teda kasvatanud, tema nina pühkinud, teda kooliteel toetanud ja iseseisvaks eluks ette valmistanud. Aga tema iseseisev elu pole alanud päris nii, nagu lootsid. Ta elab ikka kodus. Kuidas sellisel juhul paika panna, kelle reeglid maksavad ja kes kuidas kulusid kannab ning kodurahu alles jääks?

On ju niipalju teemasid, mille pärast muretseda. Mida näiteks teha, kui talle alailma kallimad ööseks külla jäävad, kas ta üleüldse kunagi korraliku töö leiab ja kas ta millalgi ka aru saab, et tuleb enda järelt tegelikult ka koristama hakata? Ta saab kõigest aru, kui sina vanemane õigeid samme astud. Sul võib olla oma lapsest raske lahti lasta (sa võid alateadlikult karta, et kaotad oma peamise rolli elus — lapsevanema rolli). Ka lapsel võib olla hirm iseseisva elu ja vastutuse ees. Aga ta võib ka lihtsalt laisk olla, sest kodus on ju nii mugav.

On mõned kindlad reeglid, millega tasuks arvestada, kui elad koos täiskasvanud lapsega. Esiteks tasuks endale selgeks teha, et täiskasvanud lapse puhul sa ei saa temasse enam samamoodi suhtuda kui varem. Peate omavahel selgeks rääkima, mida tähendavad teie jaoks sõnad vastutus ja kohustus. Kõige tähtsam on teha täiskasvanud lapsega kokkulepe, kes mille eest vastutab ja milliseid on pereliikmete kohustused ja õigused. Kes kui palju rahaliselt ühise majapidamise heaks panustab, kuidas jagatakse peamised kodutööd, mis kell algab öörahu ja kuidas tehakse kokkuleppeid koduste ürituste kohta. Kuidas jagatakse suuremaid kulutusi, näiteks remondi puhul, kuidas on reguleeritud see, et laps tegeleb töö otsimise või vajadusel vanemate eest hoolitsemisega. Kõige olulisem on igaühe tunne, et ta panustab ja teisedki seda teevad. Keegi ei peaks kellegi arvel liugu laskma ja sellega peresisest vimma kasvatama.

Ükskõik, mis põhjusel laps kodus elab, vanema kohustus on on tema iseseisvumist pidevalt julgustada. See võib olla raske. Peamised probleemid, mis selle juures esile kerkivad on järgmised:

Vanem püüab kodus uusi reegleid sisse viia ja saab vastuseks: “Ma olen täiskasvanu, sa ei ütle mulle, mida teha!”

Jah, sa oled täiskasvanu koos kõikide selles tulenevate õigustega. Kuid see, kus laps elab, on sinu kodu. Sinu kodus tuleb tal arvestada sinu soovidega. Kui sa ei tea, mis seisukoha sa tekkinud situatsioonis peaksid võtma, siis küsi endalt: “Kas ma oma külalisel lubaksin endaga niimoodi käituda?”

“Ma võin talle ju öelda, et mingu tööle, käigu kasvõi koolis või pidagu kinni kodustest reeglitest, kuid ta lihtsalt ei kuula mind!”

Üks võimalus, miks laps ei otsi tööd või ei lähe kooli on see, et praegune olukord rahuldab teda. Tal on soe tuba, soe söök, internetiühendus, taskuraha, võib-olla isegi auto või bussikaart. Milleks pingutada, kui niigi on mugav? Väljakutse, mis võib kaasneda uue elu alustamisega, võib olla lapse jaoks suurem ja hirmutavam, kui väljakutse elada koos vanematega. Sul tuleb oma kodus elava lapse jaoks sellisel juhul lihtsalt kodust ebamugavustsooni suurendada. Tal ei pea kõik vabalt käes olema. Tal tuleb oma hüvede eest rohkem panustada, et ta hakkaks mõtlema omapead elamise suunas.

“Mu laps on olukorrast niigi depressioonis, ma ei saa teda ju tänavale visata, ta ei saa hakkama!”

Kui laps on depressioonis, tuleb talle meditsiinilist abi pakkuda. Kui ta aga niisama tegevusetusest mossis ja uimase näoga ringi loivab, siis tuleb lapsevanemal kõigepealt ikka endale otsa vaadata. Vaata hoolega, kas siin pole mitte tegu õpitud abitusega. Hinda oma lapse võimeid nii objektiivselt, kui võimalik ja tee siis otsus, mil määral ta tegelikult vastutusvõimeline on. Alustada võib sellest, et ta läheb tööle. Sellele tööle, mille saab, mitte ei oota, et unistuste amet taevast sülle kukub. Hakkab saadud raha eest enda elamiskulusid tasuma ka siis, kui ta vanematekodus elab ja mõne aja pärast on ta ilmselt julgem juba ka iseseisva elu suunas vaatama, sest esimene kogemus hakkamasaamisest on olemas.

“Minu täiskasvanud laps pole probleem, kuid tema lapsed on!”

Kui laps on pärast iseseisva elu proovimist näiteks majanduslikel põhjustel koos oma lastega koju tagasi kolinud, siis tuleb sul tõepoolest ka lastelastega arvestada. See ei vabasta sinu last ühiselu puhul tema kohustustest. Kui lapse ja lastelaste saabudes on elu läinud kaootiliseks ja sinu jaoks liiga lärmakaks ning kulukaks, siis tuleb koos lapsega maha istuda ja kooselamise reeglid tõsiselt üle vaadata. Niisama olukord paremaks ei lähe. Te ei pea vaidlema selle üle, kellel on õigus, kuid teil tuleb jõuda vähemalt arusaamisele, et teil on erinevad kasvatusstiilid, mis puudutavad lapselapsi ja erinev arusaam näiteks toitumisest või koristamisest. Söögitegemine, koristamine ja magamaminekuajad on asjad, mis tuleb kokku leppida, et poleks igapäevaseid nägelusi. Sul on oma kodus õigus rahulikule elule.

“Enamus inimesi, kes on minu lapse vanused, on töötud või madalapalgalised. Laps ei leia põhjust parema töö nimel rabelemiseks, kui on teada, et tulemust pole!”

Olukord tööturul on viimase aastakümnega tõepoolest uskumatult muutunud, kuid see, et olukord on raske, ei tähenda, et peaks käega lööma. Kui lihtsalt istuda ja oodata, et ükskord lähevas asjad iseenesest paremaks, ei jõua kuhugi. Tuleb alustada töö saamise nimel tegutsemisega ka siis, kui näib, et lootust pole. Vanemana tuleb sul positiivselt toetada ka seda, kui laps kandideerib, kursustel käib või ennast mingil moel arendab, et paremat stardipositsiooni saada. Sa ei taha ju kasvatada töötut luuserit. Isegi tasuta praktika või väljaõpe on alguseks. Ka see on algus, kui kodus oleval ilma sissetulekuta täiskasvanud lapsel on igapäevased kohustused, mida ta kindlasti tegema peab.

Kui soovid, et sinu kodus elav laps suudaks iseseisvuda, siis peab selleks sammuks olema tahtmist ja julgust, nii sinul, kui lapsel.
Allikas: Empoweringparents.com, Pere ja Laps

Minister vastab kirjalikult ettepanekutele töövõimereformi teemal

Selline Sotsiaalministeeriumi avalik vastus kirjale, mis avaldati FBs eile. Soovitan lugeda (LINK).

Minister vastab siht ja sidusrühmade ettepanekutele

Aitäh Teile, et võtsite vastu minu ja Margus Tsahkna kutse kohtuda ning mõelda kaasa töövõimereformi teemadel. Oleme saanud vähenenud töövõimega inimeste eestkõnelejatelt palju asjalikku tagasisidet nii töövõime hindamise määruse eelnõu kohta kui laiemalt, mille üle olen väga tänulik. Tervise- ja tööministrina näen oma vastutust selles, et nendel inimestel oleks väärikas elu ja hea elukvaliteet.  Piiratud ressursside ja vahendite kontekstis võib see mõte tunduda küll utoopilisena, kuid loodan, et kui me teame, kuhu suunda me soovime liikuda, hakkavad asjad sammhaaval ja ajapikku paranema.

Töövõimereform on üks samm sellel teekonnal. Reformi üks eesmärk on, nagu ma ka varem olen öelnud, erivajadustega inimeste elukvaliteedi parandamine läbi selle, et nad on kaasatud ühiskonda parimal neile sobival moel, pakkudes neile võimetekohast rakendust ka tööturul. Selles kontekstis oli sihtrühmadelt määruse kohta saadud tagasiside igati konstruktiivne. Võib-olla kõige põhimõttelisem sõnum, mille erinevatelt tagasisidestajatelt üles korjasin, oli tõdemus, et me näeme seda reformi erinevalt. Igati tõenäoliselt peitub põhjus selles, et reformi alguses sai puudulikult seda ideed ja põhimõtet huvigruppidele lahti räägitud. Oluline on kogu selle muutuse kontekstis üle korrata sõnum, et töövõime hindamise eesmärk pole anda vastuseid kõikidele sihtrühma muredele. Töövõime hindamise tulemusel selgub inimese töövõime ulatus ja õigus töövõimetoetusele. Edasi tegeleb, juhul kui inimesel on võimekus töötada, tema nõustamise ja tööle aitamisega töötukassa, kelle ülesanne on inimest toetada sellisel ühiskonda integreerimisel. See on mõtteviisi muutumise küsimus – puudega inimese töötamine tavalises töökeskkonnas ei saa olla taunitav lihtsalt sellepärast, et inimesel on puue. Ühiskond ja tööandjad peavad hakkama toetama ja aitama erivajadustega inimeste integratsioonil tööjõuturule. See on inimeste sotsiaalse väärikuse küsimus, nende väärtustamine täieõiguslike ühiskonna liikmetena, vaatamata nende eripäradele. 

Töövõime hinnang ja puude hindamise otsus ei ole omavahel seotud ja jäävad eraldi ka tulevikus. Puude hindamine on eraldi protsess ning isegi kui mõni puudega inimene tunnistatakse uue metoodika järgi töövõimeliseks, ei mõjuta see otseselt tema puude hinnangut ning sellega seotud sotsiaaltoetusi. Tõsi, segadust võib tekitada asjaolu, et me oleme otsustanud lihtsustada puude taotlemist ja rakendame nn ühe ukse poliitikat. See on aga tehtud inimeste vaeva vähendamiseks ning ühe hindamise otsus ei mõjuta teist.

Alljärgnevalt peatun olulisematel teemadel, mis tagasisidest välja koorusid:
1)     Kriitika ja kommentaarid selle kohta, et inimene peab enne töövõime hindamist külastama arsti. Sihtrühmade lisakommentaar oli, et puue ei kao – n-ö kui jalg on amputeeritud, ei kasva see tagasi.
Olen selle argumendi ja kommentaariga igati nõus ja pärast diskussioone ministeeriumi sees erinevate valdkondade spetsialistidega, kusjuures kaasatud olid ka mõned püsiva puudega inimesed, kelle tervise taastumist mingil moel loota pole, suutsime leida lahenduse selliselt, et inimese puue ja need haigused, millest mingilgi moel paranemist pole loota, on tervise infosüsteemis kogu aeg nähtaval. Ja inimene saab oma terviseseisundi infot värskendada rutiinsete arstilkäikudega – selleks, et tõestada oma puuet, ei ole uue lahenduse kontekstis enam spetsiaalselt vaja arstile minna, kui andmed on regulaarselt värskendatud. Hetke tervise- ja funktsionaalse seisundi kirjeldust on vaja uuendada, sest see näitab, kuidas mõjutab konkreetne diagnoos inimese tegevusvõimet, mis aga võib muutuda aja jooksul nii paremuse kui halvema suunas – paranevad abivahendid, ravivõimalused, erinevad teenused, inimene kohaneb uue olukorra ja abivahenditega või, vastupidi, ilmnevad aja jooksul täiendavad tervislikud probleemid, millega oleks õiglane töövõime hindamisel arvestada. Seda saab teha ka perearst näiteks siis, kui inimene läheb mingi muu tervisehädaga arstile. Tervishoiupoliitiliselt on siiski oluline, et inimesed külastaksid regulaarselt arsti, perearsti. Tahame seda rutiini ja hoiakut propageerida ning liikuda oma tervishoiupoliitikas sinna suunda, et põhirõhk on ennetusel. Tõhusam kui tagajärgede likvideerimine on selline tervisekäitumine, mis tugineb ennetavatel meetmetel. Regulaarse arstilkäimise mõtte propageerimine on oluline ka selleks, et saada õigel ajal jaole võimalikele tervise halvenemise protsessidele, ja puudega inimestel on riskid selles osas tihti suuremad. Seega, jah, puuet iga kord uuesti selle lahenduse tulemusel enam tõestama ei pea, küll aga on oluline kasvatada inimeste tervisekäitumist preventiivse maailmavaate suunas. See on inimese enda turvalisuse ja elukvaliteedi huvides. See lahendus eeldab spetsiaalseid infotehnoloogilisi lahendusi tervise infosüsteemi. Ministeeriumi selle ala asjatundjad on lubanud need välja töötada nii kiiresti kui võimalik. Seega, lahendus paistab silmapiiril.

Üks detail siinjuures siiski on. Nimelt, esmakordselt uutel alustel hindamisele minemise eel tuleb siiski arsti juures käia, et tervise infosüsteemi jõuaks kõik vajalikud diagnoosid. Kuid edaspidi ehk kordushindamise puhul, on need andmed süsteemis juba olemas ja hindajatele kättesaadavad. Muudatuse aluseks on eeldus, et inimene hoolitseb ja muretseb ka ise selle eest, et tema andmed on tervise infosüsteemis värsked ja olemas.

2)     Kriitika ja kommentaarid selle kohta, kes konkreetselt töövõimet hindama hakkavad. Sealjuures kriitika arstide aadressil.
Põhimõtteliselt on ju inimese puue ja seeläbi piirangud töövõimele seotud meditsiiniliste protsessidega/tegevustega. Olgu see siis kaasasündinud puue, haiguse tagajärjel tekkinud puue või õnnetuse tulemusel kaotatud tervis. Sestap on loogiline, et inimese võimalused sotsiaalses kontekstis ühiskonnas osaleda ja toime tulla on seotud tema tervisliku seisundiga. Terviseseisundi ja funktsionaalse võimekuse seostamise ning terviseandmetele ligipääsu ja terviseandmete tõlgendamise pädevus on arstil. Kõik Eestis praktiseerivad arstid on läbinud põhjaliku arstihariduse baaskoolituse, mis annab neile pädevuse inimese terviseseisundit tõlgendada sõltumata sellest, mis eriala arstiks on nad hiljem spetsialiseerunud. Arstid omandavad reformi tarbeks planeeritud koolitusel töövõime hindamise metoodika põhimõtted, mille järgi seostatakse inimese tegevusvõimekus ja -piirangud tema terviseseisundiga ja selle prognoosiga.
Siia konteksti haakub ka teine suurem teema, mis vähenenud töövõimega inimeste eestkõnelejate tagasisidest läbi jookseb – mõte, et hindamisse tuleks kaasata rohkem neid spetsialiste, kellega puudega inimene igapäevaselt kokku puutub, ja kriitika arstide võimaliku pädevuse osas. Otsustasime teha siin põhimõttelise muudatuse, tuues konkreetse inimesega tegelenud spetsialistid hindamise kohustuslikuks osaks. Kui varem kirjeldatud põhimõtte järgi oli võimalik vajadusel kaasata hindamisse inimesega seotud spetsialiste (sotsiaaltöötaja, hoolekandeteenuse osutaja, psühholoog vms), siis nüüd – kui inimene vastavat soovi avaldab –, tuleb nendega kindlasti ühendust võtta. Samuti täiendame hindamise aluseks võetavat lisainfot ehk arvesse läheb kõik, mille inimene soovib täiendavalt hindamisele esitada – näiteks rehabilitatsiooni plaani, kokkuvõtte sotsiaalteenustest jm. See on oluline samm, millega tagame, et arst arvestab oma arvamuse koostamisel võimalikult paljusid aspekte. Samuti on praktiseerivad rehabilitatsioonimeeskonnad väga oodatud töötukassa töövõime hindamise teenuse sisseostuhankel kas iseseisvalt või koostöös teistega osalema.

3)     Kogu töövõime hindamise protsessi vältel hea haldustava järgimine ehk usalduse küsimus
Töövõime hindamise rakendumise üks oluline põhimõte on, et taotlejale selgitatakse menetluse käiku ning koondatakse kogu vajalik info otsuse tegemiseks. Töötukassa roll on see tagada. Kui vähegi võimalik, soovitan inimestel tulla esimest korda töövõime hindamise taotlusankeeti täitma lähimasse töötukassa esindusse kohale, kus neid ankeedi täitmisel ning õigete detailide kirjapanemisel juhendavad ja abistavad vastava koolituse läbinud juhtumikorraldajad. Need töötukassa eksperdid oskavad küsida vajalikke küsimusi, mis tagavad, et ankeedis midagi olulist märkimata ei unune, ning nad oskavad vastata täitmisel tekkivatele küsimustele. Kui inimese enda täidetud ankeet ning töövõime hindamisel tema terviseseisundi kohta kogutud info omavahel ei klapi, kohtub töövõimet hindav arst inimesega isiklikult ning langetab otsuse alles pärast seda. Hinnanguliselt iga viienda juhtumi puhul toimub esimesel korral visiidipõhine hindamine, kus inimesel on võimalik täiendavalt selgitusi anda. Seega pöörame keerulisematele juhtudele eriti põhjalikku tähelepanu ning aitame tagada, et hindamisel võetakse arvesse kõiki olulisi asjaolusid.
Me ei suuda kahjuks võimaldada seda, et iga hinnatav saab tutvuda oma hindaja-arsti arvamusega enne otsuse langetamist, kuna see võtaks palju aega ja tähendaks olulist lisakulu. Otsuse ümbervaatamiseks ei piisa inimese enda ütlustest, vaid sisuliselt tuleks teha uus arstlik ekspertiis. See tähendab, et hindamismenetlus pikeneb enam kui 30 tööpäeva  pikkuseks, ning täiendavate juhtumikorraldajate palkamist. See tähendab ka seda, et inimesed jääksid pikemaks ajaks sissetuleku ootele. Järelikult on neile endale kasulikum vaidlustada otsus tagant järele ja vältida nii sissetulekuaugu tekkimist. Nii inimese kui riigi seisukohalt on seega otstarbekam pöörata suuremat rõhku hea haldusmenetluse tava järgimisele, võimalikult põhjalikule hindamiseks vajalikule sisendile ning kvaliteetsele hindamisprotsessile. Kui peaks ikkagi selguma, et inimene ei loe tema töövõimele antud hinnangut õiglaseks, on tal võimalik töötukassa otsus vaidlustada ning see vaadatakse uuesti üle. Otsuse vaidlustamine ehk vaide esitamine on lihtne ega nõua juriidilist eriharidust – piisab vabas vormis avaldusest, milles on ära toodud lühike põhjendus, miks inimene hinnanguga ei nõustu, ning selle toimetamisest töötukassasse. Kui vaide menetlemisel selgub, et küsimusi tekitab arstliku ekspertiisi kvaliteet, vaatab otsuse läbi teine arst. Kui vaidlustuse tulemusel selgub, et inimesele ettenähtud toetus peab olema suurem, kompenseeritakse saamata jäänud tulu. Kokkuvõttes on meie eesmärk arendada süsteem siiski sedavõrd mõistlikuks, et vajadus vaidlustamise järele oleks praktikas minimaalne. Lisaks võin kinnitada, et aasta pärast töövõime hindamise süsteemi käivitumist analüüsime uut korraldust põhjalikult ning teeme sinna reformi siht- ja sidusrühmade esindajatega koostöös vajadusel parandusi.

Ma vabandan, et ei jõua vastata selles kirjas kõigile laekunud ettepanekutele, sest neid oli tõesti palju. Me töötasime ja arutasime kõik tehtud ettepanekud põhjalikult läbi ning kui Teil on täpsustavaid küsimusi mõne konkreetselt Teie kirjas välja toodud ettepaneku kohta, kirjutage mulle julgelt ja ma vastan selle kohta täpsemalt. Soovitan tutvuda ka minu kooskõlastusringile saadetava töövõime hindamise määruse eelnõuga, milles on leidnud väljundi suur osa vähenenud töövõimega inimeste eestkõnelejate mitteametlikus kaasamisvoorus tehtud ettepanekutest. Kui Teil on täiendavaid ideid, mida sooviksite kas laiemalt töövõimereformi või kitsamalt töövõime hindamise kontekstis arutada, olen avatud neid kuulama ja kaasa mõtlema. Pakun omalt poolt seda, et ühise eesmärgi nimel ja protsesside paremaks muutmiseks on mu kalendris alati aega! Loomulikult olete oodatud osalema ka määruse eelnõu ametlikul kooskõlastusringil. Minu vastutus on hoida ja arendada dialoogi vähenenud töövõimega inimeste esindajatega ning ma soovin, et see jätkuks sarnases konstruktiivses vaimus ka edaspidi.

Parimate soovidega, Rannar Vassiljev Tervise- ja tööminister
#töövõimereform#RannarVassiljev#tervisejatööminister


16. juuli 2015

Hea teada: tasuta ühistransport ja soodustused Tallinnas

Ikka ja jälle keegi küsib ühistranspordi kohta Tallinnas. Ka sel korral küsiti laagris minult, et millise seaduse alusel antakse soodustusi ja siis ma selgitasingi, et seaduseks on Ühistranspordiseadus: (vali hetkel kehtiv)

§ 26.  Sõitjale sõidusoodustuse hüvitamine riigieelarvest
 (1) Sõidusoodustuseks riigieelarvest eraldatud rahaliste vahendite arvel käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punkti 2 alusel makstava hüvitise määrad nähakse ette seadusega või seaduse alusel vastuvõetava muu õigusaktiga.
 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.

§ 27.  Tasuta sõit riigisisesel liiniveol
 (1) Riigisisesel liinil (kaasa arvatud kommertsliin) raudtee-, maantee- ja veeliikluses on vedaja kohustatud tasuta vedama: 1) eelkooliealisi lapsi; 2) puudega lapsi, sügava puudega 16-aastaseid ja vanemaid isikuid ning sügava või raske nägemispuudega isiku saatjat või nägemispuudega isikut saatvat juhtkoera.
[RT I 2006, 55, 405 - jõust. 01.01.2007]
 3) [kehtetu - RT I 2009, 3, 14 - jõust. 10.01.2009]
 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kategooria sõitjate tasuta sõitu vedajale ei hüvitata.

§ 28.  Kommertsliiniveol kehtivad sõidusoodustused
 (1) Statsionaarses õppes põhiharidust, üldkeskharidust või kutseharidust omandavale õpilasele (edaspidi õpilane) hüvitatakse kommertsliinil sõidu kulu riigieelarvest sõidusoodustuseks eraldatud rahaliste vahendite arvelt kuni 100 protsenti pileti täishinnast. Sõidukulu iga-aastase hüvitamise ulatuse määrab Vabariigi Valitsus.
[RT I, 02.07.2013, 1 - jõust. 01.09.2013]

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 käsitletud sõidukulu hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
 (3) Valla- ja linnavolikogu võivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise määra suurendada oma eelarvest. 

Muid soodustusi või tasuta sõidu saab teha vedaja või kohalik omavalitsus. Nii tasub lugeda nende kodulehelt või küsida pileti ostmisel soodustust.
Tasuta sõidu õigus ja seda tõendavad dokumendid leiad siit (LINK)
Ühistransport välisturistile (LINK).
Sõiduplaanid leiad siit (LINK).

Sõidupiletid ja soodustused

Tasuta ühistransport  
Tallinlased, õpilased (kuni 19 aastased k.a) ning 65-aastased ja vanemad isikud (reg elukoht Eesti Vabariik) saavad  sõita Tallinna ühistranspordis tasuta.
Tasuta sõiduks tuleb toimida järgnevalt:
tallinlasel
Kui Sa oled oma Ühiskaardi isikustanud ja alles seejärel registreerinud end tallinlaseks, tuleb Sul tasuta sõidu õiguse saamiseks Ühiskaart uuesti isikustada. Vastasel korral näitab validaator punast tuld või müüb teile kontol oleva raha eest tunnipileti.
õpilasel, kes on kantud EHIS-e andmebaasi (õpib Eesti koolis)
  • Soeta Ühiskaart hinnaga 2 €. Ühiskaarti võib asendada muu kontaktivaba kaart (näiteks õpilaspilet), mis vastab RFID tehnoloogiat toetavale standardile.
  • Isikusta kaart, seda saab teha €1 eest ostupunktis või tasuta aadressil www.pilet.ee.
  • Valideeri oma sõit Ühiskaardiga vahetult pärast ühissõidukisse sisenemist.
65-aastasel ja vanemal isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Eesti Vabariik
  • Kanna kaasas EV isikut tõendavat dokumenti.
  • Soovi korral saad esmase Ühiskaardi isikut tõendava dokumendi alusel Mustamäe, Lasnamäe, Nõmme, Haabersti, Kesklinna ja Kristiine linnaosade valitsustest. Valideerimine pole kohustus, kuid soovituslik.
Ühiskaarti ei pea omama:
  • eelkooliealised lapsed
  • alla 3 a lapse saatja
  • puudega laps ja tema saatja
  • sügava puudega 19-aastased ja vanemad isik ja tema saatja
  • sügava või raske nägemispuudega isik ja tema saatja
  • Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osavõtnu
  • represseeritu ja temaga võrdsustatud isik
  • 65-aastane ja vanem isik, kelle rahavastikujärgne elukoht on Eesti Vabariik
Ühistranspordiseadusest tulenevatele soodusõigusega sõitjatele Ühiskaardi omamise ja valideerimise kohustust ei seata, kuid võimalus selleks on jäetud. Vaata lisaks - Tasuta sõidu õigus ja seda tõendavad dokumendid  
Tasuline ühistransportPiletiga sõiduks tuleb toimida järgnevalt:  
  • Juhilt ostetud piletiga (mille hind on 1,6 € ja soodushind 0,80€) saab teha vaid ühe sõidu. Tallinna ühistranspordis saab ühissõiduki juhilt piletit osta vaid sularaha eest. Pileti ostmiseks juhilt sisenetakse ühissõidukisse esiuksest. Sõitja peab pileti hoidma alles sõidu lõpuni. Juhilt ostetud piletit ei  valideerita.
Mittetallinlasest täishinnaga sõitjal
  • Soeta Ühiskaart hinnaga 2 €. Kaarte saab osta erinevatest müügikohtadest.
  • Lae Ühiskaardile raha või osta e-pilet. Seda saab teha müügikohas, mobiiliga või internetis. Isikustatud Ühiskaardile saab e-pileteid osta ja raha laadida nii isikukoodi kui ka Ühiskaardi numbri abil, isikustamata Ühiskaardile vaid Ühiskaardi numbri abil.
  • Valideeri oma sõit Ühiskaardiga vahetult pärast ühissõidukisse sisenemist.
Ühiskaardi võib isikustada, kuid see pole kohustuslik. Isikustatud kaardiga on kaardi kaotamise korral võimalus raha või pilet uuele kaardile üle kanda, isikustamata kaardiga jääte ilma ka kaardile laetud rahast või piletist.
Isikustamata kaardile müüakse vaid täishinnaga pileteid. Isikustatud kaart võimaldab soodustusi.  
 
Mittetallinlasest soodushinnaga sõitjal
(üliõpilasel, pensionäril, raske või keskmise puudega 16-aastasel või vanemal isikul ning 3 ja enama lapsega pere vanemal)
  • Soeta Ühiskaart hinnaga 2 €. Kaarte saab osta erinevatest  müügikohtadest.
  • Soodustuse saamiseks isikusta kaart, seda saab teha €1 eest ostupunktis või tasuta aadressil www.pilet.ee. Kui sinu andmed on EHIS-es või SKAIS-is, siis soodustus kantakse kaardile automaatselt. Kui soodustust tõendav dokument on vaid on paberkandjal, tuleb isikustamisel müügipunktis paluda müüjal teha soodustusega kaart või Internetis teha linnuke kastikesse: “olen sooduspiletiga sõitja ja tõendan sõidusoodustuse saamise õigust soodustust tõendava dokumendiga“.
  • Lae Ühiskaardile raha või osta e-pilet. Seda saab teha müügikohas, mobiiliga või internetis. Isikustatud Ühiskaardile saab e-pileteid osta ja raha laadida nii isikukoodi kui ka Ühiskaardi numbri abil. ISIC kaardile saab e-pileteid osta ja raha laadida vaid isikukoodi abil. Kontaktivabale õpilaspiletile saab e-pileteid osta ja raha laadida nii isikukoodi kui ka õpilaspileti numbri abil.
  • Valideeri oma sõit Ühiskaardiga vahetult pärast ühissõidukisse sisenemist.
Kui Sul tekib soodustuse saamise õigus pärast Ühiskaardi isikustamist, siis tuleb Ühiskaart uuesti isikustada. Õpilasel ja üliõpilasel, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht ei ole Eesti Vabariik, on ISIC Scolar või ISIC Student kaardi alusel õigus kasutada juhilt ostetud ühe sõidu sooduspiletit 0,80 €.  

Vaata lisaks: 

14. juuli 2015

Hea teada: kui oled jäänud töötuks

See probleem võib tulla äkkitselt või on kool lõppenud jne. Palk.ee lehel on artikkel, mis selgitab mida sellises olukorras teha ja kindlasti on võiamlik pöörduda Töötukassasse õvi panna üles oma CV erinevatesse portaalidesse või lapata neid töökuulutusi. Mõnikord on hea mõte minna edasi õppima või kursustele, sest teadmised ja oskused muutuvad ajas kiiresti.

Oled jäänud töötuks? Vaata, millistele toetustele on sul õigus
2015-07-12 Ärileht
 
Töötuks jäämine on saatus, mida ei soovi mitte kellelegi. Kuid kui paraku siiski minema peaks, siis annab töötukassa hüvitiste osakonna juhataja asetäitja Ardo Rosin ülevaate, et millisteks toetusteks ja mis tingimustel sel juhul õigus on.

Koondamishüvitis

Koondamise korral maksab töötukassa täiendavat koondamishüvitist lisaks tööandjapoolsele hüvitisele (töölepingu seaduse järgi 1 kuu keskmine töötasu) neile, kelle töösuhe on tööandja juures on kestnud üle 5 aasta. Töötukassa poolt makstava hüvitise suurus sõltub töösuhte kestvusest. 5-10 aastase staaþiga töötajatele on ettenähtud hüvitis 1 kuu keskmise töötasu ulatuses ja üle 10 aastase staaþiga töötajatele 2 kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega on töötajal koos tööandja poolt makstava koondamishüvitisega kokku õigus saada hüvitist 1 või 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Töötukassa poolt makstava koondamishüvitise saamiseks esitab avalduse tööandja 5 päeva jooksul pärast töösuhte lõppemist.

Töötuskindlustushüvitis ja töötutoetus

Koondamise korral on töötul õigus ka töötuskindlustushüvitisele ja töötutoetusele. Töötuskindlustushüvitis on töötule makstav igakuine summa, millega kompenseeritakse sissetuleku kaotamine tööotsingute ajaks. Hüvitisele on õigus töötul, kellel on vähemalt 12 kuud kindlustusstaaþi töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul.

Hüvitise maksmise periood sõltub kindlustusstaaþi pikkusest ning on 180, 270 või 360 päeva. Hüvitise suurus esimesel 100 päeval on 50 % töötu varsemast töötasust arvestatuna ja alates 101. päevast 40%. Hüvitist hakatakse arvestama 8. päevast pärast töötukassale vastava avalduse esitamist. Koondamise korral hakatakse töötule hüvitist arvestama kas 30 (siis, kui isik on töötanud 5-10 aastat ja talle makstakse koondamishüvitist ühe kuu ulatuses) või 60 päeva (siis, kui isik on töötanud üle 10 aasta ja talle makstakse koondamishüvitist kahe kuu ulatuses) möödumisel töösuhte lõppemisest sõltuvalt isiku töösuhte kestvusest.
Hüvitise saamiseks peab töötu võtma ennast töötukassas töötuna arvele ja esitama avalduse töötuskindlustushüvitise taotlemiseks. Juhul, kui isikul puudub nõutav töötuskindlustusstaaþ, võib tal tekkida õigus töötutoetusele, kui ta on eelneva 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega.
Töötutoetuse suurus on 4,01 eurot päevas ning seda makstakse kuni 270 päeva. Ka töötutoetuse taotlemiseks tuleb töötul pöörduda töötukassasse, võtta ennast töötuna arvele ja esitada avaldus toetuse taotlemiseks. Hüvitist ja toetust korraga ühel ajal ei maksta. Juhul, kui töötule on määratud hüvitis 180 päevaks, on tal pärast selle möödumist õigus taotleda töötutoetust veel 90 päevaks.

Näiteks 2015. aasta teises kvartalis on töötukassa väljamakseid teinud sellistes summades:

Töötuskindlustushüvitis: 10,3 miljonit eurot
Töötutoetus: 2,4 miljonit eurot
Kindlustushüvitis koondamise korral: 2,3 miljonit eurot
Tööandja maksejõuetushüvitis: 0,7 miljonit eurot

Täpsemalt saab töötukassa poolt makstavatest hüvitistest ja toetustest lugeda siit https://www.tootukassa.ee/content/toetused-ja-huvitised.

9. juuli 2015

Hea teada: Riigipoolse sotsiaalmaksu maksmine erijuhtudel

Info onn avaldatud sotsiaalkindlustusameti lehel, mis on leitav pealkirja lingil.

Riigipoolse sotsiaalmaksu maksmine erijuhtudel
Alates 8. juunist 2015 ei saa teostada riigipoolse sotsiaalmaksu maksmist ravikindlustatud isiku ülalpeetava abikaasa eest seoses laste kasvatamisega, kui teisel abikaasal on kehtiv töösuhe ja sellele abikaasale makstakse lapsendamishüvitist, lapsehooldustasu, vanemahüvitist või seitsme- ja enamalapselise pere vanema toetust.
Riigipoolset sotsiaalmaksu tasutakse selle lapsevanema eest, kes saab vanemahüvitist, lapsehooldustasu või seitsme- ja enamalapselise pere vanema toetust (edaspidi: hüvitis). Sotsiaalministeeriumi kinnitusel ei anna määrus isikule, kelle eest riik maksab sotsiaalmaksu seoses hüvitise saamisega võimalust loobuda riigipoolsest sotsiaalmaksust teise vanema kasuks olgugi, et sotsiaalmaksu selle isiku eest maksavad nii tööandja kui ka riik. Sotsiaalmaksu maksmise kaudu tagab riik ravikindlustuse ja pensioniõigused isikule, kes ei saa (täiskohaga) töötada lapse kasvatamise tõttu. Sotsiaalministeeriumi seisukoha järgi peab last tegelikult nii öelda täiskohaga kasvatav vanem olema ka hüvitise saaja. Teisele vanemale kehtib aktiivsusnõue.

Olukord, kus hüvitis on vormistatud nt rahalistel kaalutlustel selle vanema nimele, kelle töölkäimist lapse kasvatamine ei mõjuta, last tegelikult kasvatav vanem aga tööl käia ei saa ning on hüvitisega kaasnevatest garantiidest ilma jäetud, ei ole kooskõlas vanemahüvitise ja riiklike peretoetuste seaduse eesmärgiga.


Riigipoolse sotsiaalmaksu tasumine isikute eest, kes saavad töövõimetuspensioni

Riik maksab sotsiaalmaksu äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja töötaja eest, kes saab töövõimetuspensioni. Töövõimetuspensioni saava töötaja eest maksab riik sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 21 nimetatud kuumääralt (2015.aastal 355 eurolt). Tasu osalt, mis ületab kuumäära, maksab sotsiaalmaksu äriühing, mittetulundusühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja. Kui töövõimetuspensioni saav isik on töösuhtes mitme tööandjaga, maksab riik sotsiaalmaksu tööandja eest, kes tulumaksu kinnipidamisel arvestab maksuvaba tulu.
Vaata Sotsiaalmaksu maksmise kord erijuhtudel
Äriühing, mittetulundusühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja esitab Sotsiaalkindlustusametile igal kuul riigipoolse sotsiaalmaksu ülekandmise taotluse, kus näidatakse töötajate, kes saavad töövõimetuspensioni, ees- ja perekonnanimed, isikukoodid, maksuperioodi algus- ja lõppkuupäev ning riigi poolt makstava sotsiaalmaksu summa.
Taotlus esitatakse hiljemalt palga arvestamise kuule (aruandekuule) järgneva kuu 2. kuupäevaks riigiportaalis www.eesti.ee. Info telefonil 16106.
Sisenemine riigiportaali toimub ID-kaardi, Mobiil-ID või internetipanga vahendusel kasutades  järgnevat otseteed:   https://www.eesti.ee/est/teenused/ettevotja/
Teenuse kasutamiseks ettevõtte esindajana tuleb esmalt valida ekraani ülal paremal asuvast rippmenüüst Roll soovitud ettevõtte ametikoht. Ettevõtte B-kaardil olev ainuesindusõiguslik isik saab administraatorina riigiportaali ettevõtja teenuseid vaikimisi kasutada.
Administraator saab anda ka teistele isikutele õiguseid ettevõtte nimel e-teenuste kasutamiseks (riigiportaalis Minu asjad – Seaded – Õigused teenuste kasutamiseks).
Kui Teil tekib küsimusi õiguste andmisega Riigi Infosüsteemi Ametis (RIA) palun pöörduge otse RIA-sse 
help@ria.ee
Kui teil puudub võimalus esitada taotlus riigiportaali eesti.ee kaudu, palume kasutada paberkandjal taotluse vormi. Taotlus saata postiga aadressil Endla 8, Tallinn 15092.
Riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise kohustuse tekkimise päevaks loetakse töösuhte tekkimise päev või töötajale töövõimetuspensioni määramise päev. Arvestamaks asjaolu, et töövõimetuspensioni võidakse maksta tagasiulatuvalt maksimaalselt kolm kuud, on tagantjärele võimalik esitada taotlus viimase kolme kalendrikuu kohta. Kui kohustus maksta sotsiaalmaksu tekib või lõpeb aruandekuu kestel, arvutatakse maksmisele kuuluv sotsiaalmaksusumma proportsionaalselt. Töötaja tõendab tööandjale, et tema on töövõimetuspensioni saaja, esitades pensionitunnistuse, kus peab olema märge vastava pensioniliigi ja tähtaja kohta.
Vormil ESD tuleb veerus 3 ja 4 näidata riigipoolse kohustuse tekkimise ja lõppemise kuupäev, milleks on üldjuhul palga arvestamise kuu algus- ja lõppkuupäev. Kui töösuhe tekib või lõpeb aruande kuul, näidatakse veergudes 3 ja 4 töösuhte tekkimise ja lõppemise kuupäev. Taotletav sotsiaalmaks näidatakse veerus 5 (2015. aastal 355 eurolt 117.15).

Seaduse muudatuse põhjaliku selgituse koos näidetega on esitanud Maksu- ja Tolliamet oma kodulehel aadressil: Tööandjale/ Maksud ja maksed/ Sotsiaalmaks/ Kasulik teave/ Sotsiaalmaksu tasumine töötaja eest, kes saab töövõimetuspensioni (http://www.emta.ee/)
Blankett riigipoolse sotsiaalmaksu tasumise taotlemiseks isikute eest, kes saavad töövõimetuspensioni   *.xls     *.ods     *.pdf 

8. juuli 2015

Reisiplaneerija ehk abiks ka madalapõhjaliste busside kasutamisel linnakodanikule

Leidsin sellise lisavõimaluse Tallinna ühistranspordilehelt, millest olen ammugi unistanud ja sellest ka rääkinud - vaata siit. Ja oh imet nüüd on see olemas. Sõiduplaanide lehel on võimlaik reisiplaneerimise alt teha kasti linnuke, mis võimladab lisaparameetrite alt leida ja otsida madalapõhjaliste busside ja trollide väljumist kellaajalise täpsusega. Nt kui mul tööpäev lõpeb peale kellla 16, siis saan valida peatuseks Mooni (Hipodroom või Taksopark) ja koduse bussipeatuse Tanuma. Programm kalkuleerib, et kuidas ja mis kell ma peakisn saama trollile nr 6, mis on madalapõhjaline, siis sõitma Haabersti peatusesse ja kõndima järgmisesse bussipeatusesse, et sealt siseneda bussi nr 21 ja sõita koju. Reisiplaneerija annab kohe 3 valikut.
Halb on see, et see meie Haabersti bussipeatus pole ligipääsetav kuna puudub platvorm ja peale saab ainult sõiduteelt ning seetõttu on kõrguste vahed suured aga buss nr 21 peatub ka Zoo peatuses ja sealt saab kohe ümber istuda aga buss nr 21A tuleb Õismäelt ja ei peatugi selles peatuses. Loodame, et peagi saab alguse Haabersti ringi remont ja siis saab ka sinna korralik platvorm ühistranspordikasutajatele.
On ikka tore uuendus küll ja ma arvan, et sellest on abi ka lapsevankriga, muu abivahendiga kui ka eakale liiklejale. Abiks ikka. Uudis on ka see, et varsti alustab busiiliin nr 21 kahes suunas liiklemist ja kodune bussipetus ei asugi siis 800 meetri kaugusel. Elame, näeme ja ootame. Aga buss võiks ikka tihedamini graafikus liikuda, siis ei peaks nii kaua ootama (eriti talvel ja õhtuti) või aega parajaks tegema. Ja kindlasti peavad bussid ja trollid ja trammid tulevikus kuni südaööni madalapõhjaliste transpordivahenditega liikuma. Praegu on nii, et mõnel liinil peale kl 20.30 enam madalapõhjaliste väljumisi polegi aga peaks olema, et inimesed saaksid ühiskonnas osaleda ja vahel ka ilma autota, taksota liigelda. On inimestele ja linnale odavam, sest teenustemaht ei suuda katta kogu vajadust ja inimesed tahavad aktiivsed olla.  

Invatee pole relsid ehk õigus osaleda ratastoolis

Õigus osaleda ratastoolis on väga hästi ja õigesti sõnastatud juhtkiri Eesti Päevalehes. Elame 21.sajandis ja Euroopas. Ajad peavad muutuma, ka ametnike suhtumises, sest puuetega inimestele peavad olema võrdsed võimalused ametiasutuste külastamiseks. Me ei ela, keskajas ega mitme sajandi taguses ajas, kus kuningaid ja haavatasaanuid väejuhte kandetoolides veeti. See juhtkiri on väga tabavalt sõnastatud. Inimesed tahavad ise omi asju ajada ja oma elu elada, õppida, töötada, osa saada rõõmudest ja muredest ning nad ei vaja, et keegi neid tassiks või poolele teele vastu tuleks paberid näpus.

 ... artiklist "Maavanem tunnistas, et Tartu õnnepaleesse on ratastoolis kõrvalise abita võimatu sisse pääseda. 20. märtsil ilmus Eesti Päevalehes Anne Kähr-Halleri arvamuslugu peakirjaga „Õnnepalee pole jalutuile”. Pärast seda tabas teda Tartu maavanema Reno Laidre pahameelehoog. „Maavanem võttis ühendust ja nõudis valeväite ümberlükkamist ütluses „midagi pole muutunud,” meenutab Kähr-Haller.  Autor kirjeldas, kuidas tema Tartu Tiigi tänava „abieluõnne büroos” peetud pulma kutsutud ratastoolis onul oli võimatu majja siseneda ja ta sai registreerimisest osa võtta ainult tänu teiste külaliste lihasrammule. „Ei mingit väärikust,” oli pruudi etteheide. Tema hinnangul peaks sellise tähtsusega avalik asutus olema tänapäeval ligipääsetav. Teisaldatavad lahtised rööpad ei ole ka lahendus, kuigi tema pulmas ei pakutud onule ka neid. „Maavanem istugu ise ratastooli ja püüdku nendega üles ja alla veereda.” „Tartu õnnepaleesse puudus sissepääs ja puudub endiselt, sest need lahtised rööpad on järsud, ohtlikud ja neid ei saa kõrvalise abita kasutada. Alalhoidlikumad keelduvad ka kõrvalisest abist,” kinnitab Kähr-Haller. „Maavanem istugu ise ratastooli ja püüdku nendega üles ja alla veereda,” soovitas naine."

Nii see peabki olema, sest keegi teine ei pea inimese eest midagi ära tegema, korraldama, kui ta soovib ja tahab oma elu ise juhtida ja korraldada. Mis sobib või ei sobi - seda saavad öelda puuetega inimesed ise, peale testimist ja katsetamist, sest lisaks tavatoolidele on elektrilised ratastoolid ja neid ei suuda keegi tõsta ja nende kaldenurk on erinev. Olen ratastoolis inimeste ligipääsetavust katsetanud, proovinud ja objektidel kaardistamisel abiks olnud jubaüle 10 aasta. Nüüd siis selgus, et peale artiklit tekkis arutelu, et kas relsid on päris normaalne lahendus või on ligipääsetav kaldtee, millest puudega inimene iseseisvalt ja ohutult üles saab. Kindlasti võiks mõelda laiemalt, et milline on hea lahendus ja milline mitte. On hooneid, mida on ümber ehituatud ja ligipääsetavus puuetega inimestele avalikes hoonetes, sh ametiasutustes, peaks kaldtee, liftiga (erandkorras tõstukiga) see olema esimen valik. Samuti on hooneid kuhu sisse ei pääse nii meil, kui mujal maailmas. Aga hea on see, et viimase veerandsajandi jooksul on palju muutunudj a elukeskkond on muutunud paremini ligipääsetavaks. Oleme isegi seal Tartu Õnnepalees pulmas käinud ning pulmakülaised vinnasid Arko Voolu treppidest nii sees kui väljas. Sama olukord oli paariaasta eest Tallinna Õnnepalees, kuhu oli vaja pääseda töökaaslase pulma ning mitu meest ja mina higistasime ratastoolis inimese tassimisel 2. korrusele. Samas mõlemat maja on võimalik kohandada ligipääsetavaks. Sama näitab ka meie linnapeaga juhtunud terviseprobleem, mis sundis Tallinnal koheselt sekkuma liftide paigaldamisele vanadesse hoonetesse. Vajadust teati juba ammu, kuid eks see ole valikute küsimus, et kuhu ja kelle jaoks. Eks ikka inimeste ja rahva jaoks. Olgu need omad, külalised või turistid. Eks see kaardistamisega tegelemine aitab hoida olukorra aktiivsena ja meil Jüri Järve sotsiaal- ja tervishoiuametis selle ameti peal töötab, st juhendab, hindab projekte ning õpetab ja teeb ettepanekuid olukorra paremaks muutmisel. Teisaldatav kaldtee ongi ainult ajutine lhendus.
  
Ehitusseaduse alusel on välja antud ehitusmäärus kehtis Eestis juba palju aastaid (2002.aastast!) ja nüüd on see kehtetu. Uus ehitusseadustik kehtib alates 01.07.2015 ja on tutvumiseks leitav siit

Juhtkiri: õigus osaleda ratastoolis

Kui sul pole jalgu, milleks sulle siis muu õnn, näiteks abielu? Nii võiks iroonitseda, meenutades märtsikuist arvamuslugu, kus noor naine kirjutas, kuidas ta üritas koos abilistega ratastoolis inimest abielu registreerimisele vinnata ja kui keerukaks see osutus. 
Tartu maavanem tõmbus selle peale kaitseasendisse ning osutas tellimise peale paigaldatavatele relssidele, mis peaks ligipääsu probleemi lahendama, ja nõudis väärinfo korrigeerimist. Nüüd selgub, et töö käib seal ebastabiilsete relsside asemel siiski ratastoolidele ka püsivama ja kindlama juurdepääsutee paigaldamiseks. See on positiivne. Järelikult ikkagi tasub inimestel enda ja lähedaste õiguste eest võidelda. Paraku see pahatihti nii ongi, et võitlus puuetega inimeste liikumisvõimaluse eest on enamasti juhtumipõhine. Kui kusagil mõne objekti üle rohkem kella lüüakse, siis suudetakse vähemalt selles mingisugune edasiminek saavutada. Oma roll on ka prominentsetel invaliididel. Tarvitses Mart Laaril jääda ratastooli, kui riigikogus hakatati arutama ratastooliga liikumise võimalusi. Nüüd, mil linnapea Edgar Savisaar kaotas jala ja jäi ratastooli, mõeldi ja tegutseti linnavalitsuses liikumisvõimaluse loomise nimel.
Vaja on põhjalikumat testimist ratastoolidega, kas kaldteed on ka reaalselt kasutatavad. Kahju, et ligipääsetavuse parandamise nimel peab keegi enne palju kannatama, kuid edasiminek selles vallas on nende kannatuste parem pool. Parem see kui mitte midagi. Paraku toimib ühiskond nii, et ilma konkreetse kannatajata ja näitlikustatud vajaduseta kitsaskohti ei tajuta. Liikumispuudega USA president Franklin D. Roosevelt suutis omal ajal muuta pisitasa arusaama, mis on puudega inimese roll ühiskonnas. Tema asi ei ole tagasi tõmbuda ja end häbeneda. Mentaalsed barjäärid vanguvad, nüüd tuleb kõrvaldada ka füüsilised.
Puuetega inimesed kurdavad, et nad ei pääse Tallinnas Lilleküla staadionile. Ometi on tegu uue rajatisega, mille puhul oleks võinud liikumispuudega inimeste vajadustega arvestada. Ühe Tallinna Rimi ees oli kivist prügikast täpselt sellises kohas, kus see ei lase korralikult kaldteele pöörata. Tartu raudteejaamas ei tööta mõnikord lift, mida puudega inimesed vajavad. Tartus rajati Viljandi maantee alla tunnel, kuhu ratastooliga ei saa. Vajame põhjalikke auditeid üle Eesti ja ratastoolis inimeste katsetamisi, kas kaldteed ja relsid ka tegelikult töötavad või on see kõik butafooria.
Hea valik ja halb valik:
loodusradadel


politseimajja ja rahvusooper Estoniasse on tehtud nii trepp kui ka kaldteena ligipääs. Saab küll kui tahta.

 enne ja pärast Nõmme tervisekeskuses.


Rongides on ligipääs olemas aga nendest FB postituse piltidel olevad siinid Tartu maakonnabussides ei julgeks küll proovida. See pole ühiskondlikus liinitranspordis kasutatav ja ebaturvaline on ta ka nii reisijatele, abistajatele, bussijuhtidele, kellele on pandud tööülesandeks puuetega inimesi abistada. Lahendus oleks osta paar madalapõhjalist ja saaks liikuda normaalselt. Enne tegemist võiks võtta ratastooli ja ise järgi proovida.



Kadri Ibruse artikkel 1. juuli 2015 Eesti Päevalehest. Artikkel on kopeeritud FBst.
Relsijuppe invateeks nimetanud maavanem on ümber mõelnud
Maavanem tunnistas, et Tartu õnnepaleesse on ratastoolis kõrvalise abita võimatu sisse pääseda. 20. märtsil ilmus Eesti Päevalehes Anne Kähr-Halleri arvamuslugu peakirjaga „Õnnepalee pole jalutuile”. Pärast seda tabas teda Tartu maavanema Reno Laidre pahameelehoog. „Maavanem võttis ühendust ja nõudis valeväite ümberlükkamist ütluses „midagi pole muutunud,” meenutab Kähr-Haller.  Autor kirjeldas, kuidas tema Tartu Tiigi tänava „abieluõnne büroos” peetud pulma kutsutud ratastoolis onul oli võimatu majja siseneda ja ta sai registreerimisest osa võtta ainult tänu teiste külaliste lihasrammule. „Ei mingit väärikust,” oli pruudi etteheide. Tema hinnangul peaks sellise tähtsusega avalik asutus olema tänapäeval ligipääsetav. Teisaldatavad lahtised rööpad ei ole ka lahendus, kuigi tema pulmas ei pakutud onule ka neid. „Maavanem istugu ise ratastooli ja püüdku nendega üles ja alla veereda.” „Tartu õnnepaleesse puudus sissepääs ja puudub endiselt, sest need lahtised rööpad on järsud, ohtlikud ja neid ei saa kõrvalise abita kasutada. Alalhoidlikumad keelduvad ka kõrvalisest abist,” kinnitab Kähr-Haller. „Maavanem istugu ise ratastooli ja püüdku nendega üles ja alla veereda,” soovitas naine.

390 eurot kahe rööpa eest
Maavanem Laidre aga tegi Kähr-Halleri artikliga samal päeval oma avalikul Facebooki leheküljel sissekande. Peale selle võttis ta ühendust Eesti Päevalehe arvamustoimetajaga, nimetades Kähr-Halleri probleemikirjeldust ekslikuks ning nõudis lehes õige info avaldamist.  Algul arvamusloos kirjutatu ümberlükkamist nõudnud maavanem on nüüdseks nõustunud, et probleem on olemas.
Foto: Facebook, ekraanitõmmis „Kui mina maavanemaks sain, siis tõesti ei olnud ratastooliga võimalik „õnnepaleesse” pääseda, Tartu maavalitsuse kantselei rahvastikutoimingute talituse ruumidesse,” teavitas Laidre. „Hoolides nendest inimestest, kes ei saa mingil põhjusel omal jalal käia, muretsesin 2013. aastal Tartus Tiigi 12 asuvasse hoonesse 390 eurot maksnud teisaldatava kaldtee. Miks me ei ehitanud püsivat kaldteed? Sellepärast, et tegu on muinsuskaitsealuse hoonega, kapitaalse kaldtee ehitamiseks hoone sees olevale trepile polnud piisavalt ruumi. Hea Anne Kähr-Haller, olen kurb teid puudutanud aastatetaguste sündmuste üle, kuid ei suuda mõista teie tänast süüdistust „mõned aastad on neist sündmustest möödunud, kuid olukord pole muutunud””, kirjutas Laidre.

Korraliku kaldtee puudumise tõttu on nördinud ka aastaid ratastooliga liikunud 38-aastane Silver. „Seaduses on kirjas, et ametiasutused peavad olema ligipääsetavad, aga mitte potentsiaalsed enesetapu sooritamise kohad. Need lahtised rööpad aga seda just on,” ütles ta. „Ma ei ole ka nõus nimetama neid relsse ligipääsuks. Kalle on väga järsk, need on ebaturvalised.”
Tema pidi hiljuti minema rahvastikutoimingute talitusse lahutuspabereid vormistama, kuid ei pääsenud majja ja ametnik pidi paberitega tänavale tulema. „Ohtlik on nii järsk kalle kui ka see, et need rööpad pole isegi omavahel ühendatud, nad võivad risti keerata,” selgitas Silver. Elektriratastool aga lülitab ennast selle kalde peale üldse välja. Tartu õnnepalees puudub ka invatualett, pulmalisi olla saadetud Tartu Kaubamaja WC-sse.
Samasse majja oli hiljuti asja ka ratastoolis liikuval Arko Vool, kes läks oma sõbra pulma. „Et need rööpad ehk relsid üldse olemas on, saime teada alles siis, kui ma juba all olin. Teised kaaslased pidid mind, ligi 100-kilost meest, üles tassima. Ega see väga meeldiv ei ole,” kirjeldas Vool. „Ma ei ole ka nõus nimetama neid relsse ligipääsuks. Kalle on väga järsk, need on ebaturvalised,” kirjeldas ta. Noormehe sõnul on ta jätnud paari sõbra pulma, mis on peetud mujal Eestis, minemata, kuna on lihtsalt liiga alandav, kui pead laskma ennast tassida.

Probleem ka mujal
Probleem on selgelt üle-eestiline, sest enamikul perekonnaseisuametitest on majas trepid ja pole seega ligipääsetavad ei abiellujatele enestele ega külalistele, kes on kutsutud pidulikust sündmusest osa saama.  Enamikul perekonnaseisuametitest on majas trepid ja pole seega ligipääsetavad ei abiellujatele enestele ega külalistele. Maavanemaga käis teemat arutamas ka Tartu liikumispuudega inimeste ühingu esindaja Heldur Otsa. „See on absurd, see on selge. Need relsid ei ole kasutuskõlblikud,” kinnitas Otsa, kes enda sõnul selgitas olukorda ka maavanemale. Otsa on rääkinud ka muinsuskaitsega, kelle sõnul ei ole majja invaligipääsu ehitamine jutuks olnud ning see, et hoone on muinsuskaitse all, ei ole ratastoolis inimestele ligipääsu korraldamiseks mingi probleem.  Maavanem andis eile Eesti Päevalehele teada, et näeb nüüd, rohkem kui kolm kuud pärast Kähr-Haller artiklit, probleemi hoopis teisiti. „Oleme probleemist teadlikud,” vastas Laidre eile Eesti Päevalehele. „Teisaldatav kaldtee on ajutine lahendus. Praegu käivad läbirääkimised maavalitsuse hoonete üle andmiseks Riigi Kinnisvara AS-ile, kes peab edaspidi hoolt kandma, et hooned oleksid varustatud invasissepääsude ja -tualettidega,” kinnitas Laidre ja näis olevat loobunud Kähr-Halleri süüdistamisest valeväidete levitamises.