30. detsember 2014

Hea teada: mis on e-konsultatsioon?

Venekeelse nädalalehe Den za Dnjom lugeja küsis, mida tähendab e-konsultatsioon ning millised eriarstid sellist teenust pakuvad.
Vastab haigekassa tervishoiuspetsialist Kaija Lukka:
Perearst võib patsiendi suunata eriarstile kas e-saatekirjaga või paberkandjal saatekirjaga. Kui paberkandjal saatekirjaga patsient läheb alati ise eriarsti vastuvõtule, siis e-saatekirjaga patsient võib minna tavalises korras ise eriarsti vastuvõtule või (nagu näiteks SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on korraldatud) vaatab eriarst esmalt e-saatekirjal oleva info läbi ja otsustab selle alusel, kas antud juhul on vajalik e-konsultatsioon või e-vastuvõtt. Selleks, et esmalt vaadata e-saatekirjal olev info üle, saadab perearst terviseinfosüsteemi vahendusel e-saatekirja kindla teenuse osutaja juurde, määratledes oma süsteemis, et soovib e-konsultatsiooni. E-konsultatsioon on teenus, kui eriarst saadab perearstile digitaalselt tervise infosüsteemi kaudu soovitused patsiendi edasise jälgimise või ravi kohta. E-vastuvõtt tähendab seda, kui eriarst otsustab, et patsient vajab eriarsti vastuvõttu. Samuti otsustab eriarst saatekirjal oleva info põhjal, kui kiiret abi patsient vajab. Seejärel lepitakse kokku patsiendi eriarsti vastuvõtule tulemise aeg. Tagasiside perearstile annab eriarst alates 2015. aastast nelja tööpäeva jooksul. Sel aastal on teenus kättesaadav endokrinoloogia, uroloogia, pulmonoloogia, reumatoloogia ja otorinolarüngoloogia erialadel. 2015. aastaks on välja töötatud saatekirja nõuded pediaatrias, neuroloogias ja hematoloogias.

2015 muutuvad invatakso hinnakirjad

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet teatab, et alates 1. jaanuarist 2015 muutuvad invatakso hinnakirjad. Tulenevalt läbiviidud riigihankest jäi teenuse osutamine Tulika Takso AS-le. Uuel aastal suureneb limiit, et tagada sõitude mahu säilimist invatakso klientidele. Tulika Takso osutab teenust järgmiste hindadega: sõidualustamise tasu 3,65 eurot, takso ootetunni hind 11,82 eurot, takso läbisõidu kilomeetrihind 0,69 eurot päevasel ajal ja 0,80 eurot öisel ajal. Taksokaardi kasutajatele kuulimiit 39 eurot, millest kliendi omaosalus ¼ arvest. Termaki Autopargi AS osutab teenust järgmiste hindadega: taksoteenuse ratastoolibussi poole tunni (kuni 35 minutit) hind 20 eurot ja ühe tunni hind 25,50 eurot. Kuulimiit ratastoolibussi kasutajatel on 160 eurot kuus (ehk arvestuslikult 8 poole tunnist  sõitu). Klientide omaosaluseks on sõidualustamistasu 1 euro ja iga sõidetud kilomeetri eest 0,10 eurot.
Takso tellimine Tulika Takso telefonil 6 12 0030. Ratastoolibussi ettetellimise aeg 12 tundi. Kuulmispuudega inimestele SMS 533 45 859. E-mail info@tulika.ee, faks 612 0013. Riiklikel pühadel, erijuhtudel telefon: 612 0007.
Teenust korraldab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Klientide vastuvõtt Endla 59 tuba 104; esmaspäeval kell 15.00 – 18.00, teisipäeval kell 13.00 – 16.00 ja neljapäeval kell 10.00 – 16.00. Info telefonil 645 7465; e-mail tiia.tiik@tallinnlv.ee

29. detsember 2014

Kliendid valmistasid 21 tuhat kingikotti

Selline vahva uudis Raepressilt 29. detsember 2014

Hoolekande kliendid valmistasid 21 tuhat kinkekotti
Tallinna Sotsiaaltöö Keskuses tähistati tänavu alustatud kotiprojekti edukaid tulemusi ning tänati parimaid kaasalööjaid,  kotivalmistamist jätkatakse  uuel aastal.
Tänavu märtsikuus alustati Tallinna Sotsiaaltöö Keskuses   kinkekottide valmistamist,  et taastada oma inimeste tööharjumusi ning motiveerida neid tegema midagi kasulikku.
Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse kauaaegse juhi Kersti Põldemaa sõnul õnnestus murda  paljude  hoolekande klientide arusaama õigusest kõike saada ise midagi vastu andmata ning  motiveerida neid panustama kasulikku tegevusse.
„Kliendid said ülesande valmistada aasta lõpuks vähemalt 100 kotti ja kuigi algus oli regulaarsete  tööharjumuste puudumise tõttu keeruline, siis rehabilitatsiooni  osaks muudetud tegevusena suutis see piisavalt kliente innustada,“ rääkis Põldemaa., lisades, et tegevuse juures arvestatakse  klientide  iseärasustega ning kes  füüsiliste või psüühiliste  takistuste tõttu kotitegemisega hakkama ei saa, tembeldavad,  aitavad  töökohta ette valmistada või teevad muud võimetekohast.
Kinkekottide valmistamist alustati  ajalehtedest,  edaspidi leidis  Tallinna Sotsiaaltöö Keskus   head koostööpartnerid ja  materjalina läksid käiku  reklaamplakatid ja  merekaardid, mida loovutasid  reklaamifirma JCDecaux ja Veeteede Amet.
Projekt kestis üheksa kuud. Kokku viidi läbi 260 vahetut tundi klientidega, lisaks iseseisev töö, mille käigus valmis 21 500 kotti.
Kotiprojekti tänavust lõpetamist tähistati  tublimate kotitegijate  piduliku vastuvõtuga, kuhu olid kutsutud ka   koostööpartnerid -  nii materjali annetajad kui  kottide  kasutajad. Kersti Põldemaa jagas parimatele tänukirju ja kingitusi, kuulati muusikat ja söödi torti, mida kaunistas TSK kliendi käsitööna valminud šokolaadist  templi kujutis. Lisaks toimus igas üksuses projekti väike lõpetamine, kus TSK juht Kersti Põldemaa käis isiklikult häid kotitegijaid  kiitmas ja tänukirju jagamas.
Projekti on kavas jätkata uuel aastal ja  Põldemaa rõhutas, et projektist saavad kasu kõik osapooled, nii varustajad, tootjad kui  lõpptarbijad.  „Reklaamifirma ei pea muretsema defektsete toodete hävitamise pärast ning meie kliendid annavad ühiskonnale oma panuse. Organisatsioonid, kellele me kotte jagame, säästavad raha pakendite pealt, kasu saavad ka ostjad, kes ei pea kauba otsmisel maksma kilekottide eest.“
Ühiskondlikus korras valmistatud kinkekotte  on saanud  MTÜ Uuskasutuskeskus, MTÜ Saagu Valgus, MTÜ Aarete Laegas, Tallinna Punane Rist, Tallinna Lastehaigla Toetusfond, Astangu Kutserehabilitatsioonikeskus, Tallinna Puuetega Inimeste Koda, Tallinna Linnavolikogu, Kristiine Linnaosa laat, Peetri Selveri laat jt.

 

25. detsember 2014

Helmen Kütt: Väärikus kui inimeseks olemise mõõt

Õiged mõtted ja olen Helmeniga nõus, sest inimesele väärikuse alles jätmine ja väärikas olemine on vajalik ja inimväärikust ei saa keegi ära võtta. 

Helmen Kütt: Väärikus kui inimeseks olemise mõõt

Helmen Kütt, Sotsiaalkaitseminister (SDE) www.DELFI.ee


Olen viimastel kuudel palju mõtisklenud inimväärikuse ja väärikusega seotud küsimuste üle. Otsese ajendi selleks andis oktoobris rahvusraamatukogus peetud konverents „Õigusväärikusele,“ mille peakorraldajaks oli europarlamendi saadik Marju Lauristin ja kus minul oli au esineda ettekandega.
Tegu oli väga mõttetiheda aruteluga, millest koorus selgelt välja, et tõhusa sotsiaalpoliitika võtmesõnaks ongi väärikus. Tegelikult peaks kogu poliitikategemise üheks keskseks eesmärgiks olema see, et kõigil ühiskonna liikmetel on võimalus inimväärsele elule.
Väärikus kui väärtus peaks läbima punase joonena kogu inimese elu. See tähendab seda, et lapsed ei kasvaks üles vaesuses ja ilmajäetuses, et puudega inimesed tunneksid end vajalike ja hinnatutena, et nad oleksid kindlustatud vajalike teenustega ning saaksid soovi korral tööd teha. Samuti hõlmab see euroopalikke töösuhteid, elamisväärset palka, kindlustunnet, et kui minuga juhtub midagi ootamatut, saab loota riigi toele, aga ka väärikat vananemist ja õigust väärikalt surra. Laiemalt on väärikus seotud inimsuhete ja inimlikkusega, et kaaskodanikke ei hinnataks mitte rahakoti paksuse, positsiooni ja automargi alusel. Sotsiaaldemokraadina on mulle võõras inimeste sildistamine, minu jaoks on iga inimene oluline ja väärtuslik ning vanadus, erivajadus või sotsiaalne staatus ei muuda kedagi vähem või rohkem väärtuslikuks.

Kohustus küsida
Rooma filosoof Epiktetos on pea 1900 aastat tagasi öelnud, et kõige rohkem on kahju sellest, „kui inimene kaotab oma tõelise varanduse – oma väärikuse.“ Ministrina on mul lausa kohustus küsida, kas meie riik on loonud tingimused ja võimalused, ei inimesed ei kaotaks oma väärikust? Paraku ei saa siin jaatavalt vastata. Eestis makstavad pensionid, mitmed toetused ja pahatihti ka palgad jäävad kaugele maha Euroopa keskmisest tasemest, rääkimata Põhjamaadest. Raha ei tee väärikaks, kuid tõsi on ka see, et tühi rahakott ei taga väärikat elu. Peaasjalikult on nappide toetuste põhjuseks riigieelarve piiratud vahendid, aga kindlasti on jäänud üht-teist tegemata ka poliitilise tahte puudumise tõttu. Leian, et riigi kohus on seista ennekõike nende eest, kes teistest enam kaitset ja tuge vajavad ehk siis laste, üksikvanemate, puuetega inimeste ja eakate eest.
Julgen lõppevat aastat selles osas vaat et murranguliseks lugeda. Kevadelvõimule tulnud koalitsioon otsustas tõsta terve kümnend muutumatutena püsinud universaalseid lapsetoetusi, mis jaanuaris kerkivad 2,5 korda. Asi, mida veel aasta tagasi võimatuks peeti, sai teoks. See on märgiline samm, mis loob head eeldused ka tulevikuks. Majandusraskustes peredele on abiks suurenevad vajaduspõhised toetused. Ja loodetavasti aitab 1. aprilli pensionitõus eakatel oma elatustaset hoida või pisut parandada. Keskmine pension kasvab kevadel 5,9 protsendi võrra, kerkides 374 euroni. Lisaks tõuseb pensioni maksuvaba osa, mis jätab keskmise pensioni jätkuvalt tulumaksuvabaks.

Reform aitab
Kuigi kavandatav töövõimereform on pälvinud ohtralt kriitikat, kahjuks ka täiesti alusetut, on minul põhjust uskuda, et see valusalt sündinud reform parandab väga paljude puuetega inimeste heaolu. Kõige enam ongi reformist võita neil inimestel, kes on osaliselt töövõime kaotanud, kuid kes tahavad ja suudavad tööd teha. See ei ole üksnes inimeste parema elujärje, see on ka väärikuse küsimus. Täna kuulub iga kolmas puudega inimene madalamasse sissetulekukvintiili, mis kindlasti ei taga väärikat toimetulekut. 
Antud sammudega liigub Eesti sotsiaalse turumajanduse suunas, kuid need ei lahenda sugugi mitte kõiki valukohti. Tuhanded nigelates oludes üles kasvavad lapsed ja palgavaesuse eest välismaale pagejad on meie ühiskonnale tõsine väljakutse. Eesti riigi kõige olulisemaks eesmärgiks olgu laste vaesusest väljatoomine ja nn vaesusahela purustamine. Seega tuleb jätkata sammudega, mis on suunatud lastele ja lastega peredele ja luua elatisraha fond nende laste tarbeks, kelle üks vanem ei täida ülalpidamiskohustust. Lastesse investeerimist soovitab meile ka Euroopa Komisjon. Ebavõrdsuse vähendamine juba varases lapsepõlves on oluline vahend võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.
Väärtuslik elukogemus
Mulle on täielikult vastuvõtmatu aeg-ajalt pead tõstev suhtumine, et eakad on maksumaksjale koormus. Vanemaealiste elukogemus ja panus ühiskonda on Eesti jaoks suur väärtus. Riigil on veel palju teha tõstmaks eakate inimeste elukvaliteeti, et nad elaksid toimetulevate, kaasatute ja võimalikult kaua tervetena.
Vaesusest peaks inimesi välja tooma töö. Kahetsusväärselt see Eestis sageli nii ei ole, kui mõelda alampalka või sellest pisut enam teenivate inimeste olukorra peale. Miinimumpalk ei ole mitte kuidagi piisav, et hakkama saada, lapsi kasvatada ja koolitada. Riigi ja tööandjate koostöö tulemusena tuleb jõuda selleni, et inimestele makstaks nende töö eest väärikat palka. Eesmärk jõuda praeguselt 355 euro suuruselt alampalgalt 2019. aastaks vähemalt 800 euroni on teostatav, kui ühiselt pingutada. Eesti ei tohi olla odava tööjõu ja väiksete palkade maa. Ka meie inimesed tahavad sirge seljaga ringi käia…
Inimkesksem poliitika peab viima selleni, et Eestist saaks koht, kus väärikas elu on võimalik kõikide jaoks. Peame riigina, aga ka inimestena rohkem hoolima ja märkama, see eeldab muutust nii mõttelaadis kui suhtumises üksteisesse.

Hea artikkel: Anneli Kannus: märka inimest, kuula ja küsi: „Kas sa vajad abi?"

Lugesin ja mulle meeldis selle artikli kirjutaja positiivne käsitlus erivajadustest, inimeste haigustest või puuetest ja toimetulekust. Panen selle siia positiivseks lugemiseks. Ka mina leian, et inimesed peaksid olema rohkem sallivamad ja mõistvamad. Iga puue või haigus või eripära ei ole nähtav ja igaüks ei olegi valmis sellest kõva häälega rääkima. Samas on paljud nõus töötama kas või osalise koormusega ja selle poole peame liikuma. 

Anneli Kannus: märka inimest, kuula ja küsi: „Kas sa vajad abi?"

Anneli Kannus, Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor

Kolleeg, kes tuleb justkui paistes põskedega tööle, ei pruugi olla lihtsalt niisama juurde võtnud, vaid võib olla saanud räiget hormoonravi. Inimene, kes on teie kõrval äkki siilisoenguga, on ehk suisa iga päev pärast tööd saanud kiiritusravi. Töökaaslane, kes alati märtsis puhkab, võib vajada hoopis regulaarset taastusravi. Me ei mõtle just sageli sellele, et meie hulgas on üha enam erineva füüsilise, psüühilise või sotsiaalse erivajadusega inimesi. Kuid peaksime.  Ja sellele ei pea mõtlema vaid tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis. Üha sagedamini ei paista erisus silma. Inimesed, kes ei soovi oma erisuste kohta infot levitada aga tahavad olla ühiskonnas aktiivsed, on tõsist toetust väärt.
Üha enam räägitakse depressiooni või lihtsalt meeleoluhäirete, söömis- ja isiksusehäiretest ehk mitmetest vaimse tervisega seonduvatest diagnoosidest ja selliste diagnoosidega inimeste hulga suurenemisest.
Tööandja ei taha alati kodus töötamist lubada või osakoormusega inimest tööl pidada. Pealtnäha terve inimene aga tahab väga tööd teha, kasvõi 0,25 koormusega. Kui sellised inimesed saaksid rakendatud, siis poleks meil nii palju tööjõupuudust ja ehk isegi mitte nii palju toimetulekuprobleeme. Kodus olles ja niisama tervishoiu- ning sotsiaalteenuseid tarbides ei toodeta lisandväärtust.  Samas - samaaegselt kodus töötades panustab iga tegu ühiskonna arengule kaasa.
Üha rohkem on meie keskel inimesi, kes on pealtnäha täiesti terved.  Samavõrra on inimesi, kellel haigus paistab välja, kuid kes pelgavad teiste reaktsiooni ning seetõttu end "vabatahtlikult" ühiskonnas eraldavad.  See, mis täna on erisus, on homne normaalsus ning vahel võib juhtuda ka vastupidi.
Mõtle täna korraks - kui normaalne sa oled?  Nii kaalukamaks kui ka kõhnemaks muutnud tuttav võib olla silmitsi tõsiste murede ja probleemidega, varem lõbus olnud kaaslane võib depressiooni alguses seista. Märka inimest, kuula ja küsi: „Kas sa vajad abi?" Kui iga inimene aitaks iga päev kasvõi ainult üht peaaegu võõrast inimest (ja mitte ainult jõuluajal), siis saaksime siin väikeses koduses Eestis kõikide inimeste aitamisega ka ise paremaks.
Sellises Eestis tahan mina oma lapsi kasvatada, kus kedagi ei jäeta maha, kus keegi pole ülearune ja kus inimene märkab inimest. Sõltumata tema soost, vanusest ja teistest välistest näitajates tingituna.

Elu nagu lumises muinasjutu metsas

Just täpselt sellist kingitust ma jõuluvanalt soovisin aga lisaks lumele sain palju muudki. Kuna mul on palju juukseid, siis sain ma nii lokkide keeraja kui ka teiseks juuste sirgendaja, küünla sain ja kui hästi läheb siis saan veel midagi. Lapsed kurtsid, et mulle on nii raske kingitusi teha, sest mul on kõik olemas. 
Mõtlesin ja teatasin oma poegadele, et lapselapsi mul veel pole ja hakkaku pihta. Noored muigasid ja itsistasid. Tegelikkuses ongi iga laps kingitus. Mulle mu pojad ja nende mimmid-pruudid meeldivad. Ka neile kingituste tegemine pole just kõige kergem ja siis kombineerin igal aastal. Laste soovid on suured, kuigi noorem igatses oma auto järele, siis sai ta igapäevaseks eluks vajalikku ning vanemale pojale kinkisin korgitseri, veinipokaalid ja ahjupanni koos stardipaketiga. Tegelikkuses tahtsin ma minna sellisesse muinasjutu metsa, millest laulab Jaagup Kreem Terminaatori saatel oma laulus, mida saab kuulata siit. Kohe unistasin, et oleks lumi puuokstel ja päikest ja pilvetupsukesi ning natuke tuult ja pisut külmraadegi. Seda kõike soovisin ma esimeseks jõulupühaks. Ja minu salasoov läks täide tänu Arkole, kes mu Viru rabasse viis. Tegime metsas oma jõuluselfie, millega soovime kõikidele häid pühi! See n eriline pilt, sest mul on uus müts peas. Minul, kes ma ei ole suur mütsikandja. Minu meele tegi veidike kurvaks see, et teed polnud traktoriga lahti lükatud ja autoga ka lähemale ei pääsenud. Proovisime küll ja üritasime esiratta abiga metsas liikuda aga kui ikka tool veereb laiemalt kui inimeste sisse tallatud rada, siis ikka ei taha küll hanges lõpetada. Aitasin Arko tagasi autoni ja sain temalt lahke loa metsa minna. Nii ma siis läksin, vaikselt, tasamisi, kuulatasin metsa vaikust ja neelasin silmadega seda lumise looduse ilus ning väljas oli külma - 6 C. Vastu tuli palju inimesi, sest parkimisplats oli ääreni täis matkajate ja loodushuviliste masinaid. Soovisime lihtsalt häid pühi ja naeratasime. Ilus ilm teeb inimesed heatahtlikeks ja armsateks. Üks härra küsis minult, et kuhu nüüd, et kas laulupeole. Muigasin ja astusin edasi kuni jõudsin laudteeni, mis oli lund täis. Tatsasin edasi ja peatusin, et pilte teha. Vastu tuli noori peresid, lapsi kelkudega ja oli ka magavaid lapsi isade süles, taksikoer silkas vastu. Lasin ühed mööda, sest tahtsin neid lumiseid soojärvesid pildistada. Veel üleeelmisel suvel käisime koos Arkoga seal kaardistamas ja suve pilte samast rabast näeb siit. Nüüd siis oli kõik pehme lumevaiba all. Nii kena oli päikese, pilvede ja varjudemäng koos helkleva lume ja rabamändide kooslusena. Jalutasin tagasi auto poole ja kohtusin lumeingliga. On aga ilus ja imeline see elu ja nii vähe on õnnelik olemiseks vaja. Päris füüsiliselt väsitav matk oli aga see oli seda väärt. Aitäh kulla Arko, et sa mu jõulusoovi täitumisele kaasa aitasid.  
Elu on kui ilus muinasjutt.


 













































Mul oli sünnipäev


Sel korral oli pisike pooljuubel ehk 45 ja seoses paljude asjade, ürituste ja olukordade kokku langemisega algasid pidustused päev varem ja kestsid 2 nädalat ja veel peale seda oli neid kohvitamisi ja pika laua taga istumisi lugematul arvul. Elan siis edasi selle teadmisega, et koos minu kaksikõe Liiaga sai meil täis 90 aastat. Oi kui tore ümmargune number. Pildistasin ka lilli, sest lilleilu kestab fotodelt tunduvalt kauem kui vaasis. Liiale ja Reinule kinkisime sünnipäevaks kuumuskindlad pajakindad, ühe kollase ja teise rohelise,  mis meenutasid küll pingiviinide käsi. Viskasin nalja, et nüüd neil koos hea veebruaris pingviinide paraadi korraldada ja kätlemist harjutada. Endale ostsin ma saadud raha eest ikka uut ja ilusat ja osa raha peitsin ära, et kohe otsa ei saaks ja midagi suurt ja ilust tulevikkus osta. Lapsed tulid külla juba päev enne õiget aega ja kinkisid mulle - oh seda rõõmu ja üllatust - akutrelli. Vot mis loeb kui ema pidevalt räägib, et vaja auke puurida ja pildid tahavad seinale seadmist. Pildid ootavad siiani, sest pole õigeid kruve ja liimiga ei taha ma neid panna. Seniks teen juurde neid pilte. Sünnipäevakingid olid raha, lõhnaõli, käekott, jakk ja pintsak, raamatud Ilona Kaldrest ja Vahur Kersnast. Need lugesin läbi ja kui vaja, siis võin laenata. Siit aga üleskutse, et need head sõbrad ja tuttavad, kellele ma olenraamatud välja andnud, siis palun tagastage need. 

Sel aastal oli mul 2 toa täit lilli nii kodus kui ka töö juures. Ise pakkusin kringlit, torti ja salatit. Iga pidu pisut isemoodi. Aitäh kallid sugulased, lapsed, Arko, töökaaslased ja kõik need, kes mind meeles pidasid. Elu on ilus ja mina ei häbene oma vanust. Leian, et iga aastaga tuleb juurde kogemusi, erukust ja elujõudu. Ise see juures olen tänulik, et minu ümber on nii palju häid, tublisid, armsaid ja toredaid inimesi. Kallistan teid kõiki.