31. august 2014

Suvi läbi ja jälle algab kõik ...

Aga sellel korral teisiti, sest meie perest ei lähe keegi kooli. Kõik õpingud on praegu lõpetatud ja koolitükid tehtud. Hea tunne, sest kevadisel koolipoisil on tööd ja on juba esimene palk ka käes ja kulutatud. Sellegi poolest soovin ilusat kooliteed neile, kes veel haridust omandavad. Õppida võib alati ja nüüd on see populaarne enesetäiendamine, elukestev õpe, kogemuste omandamine jne. Tuleb vaid ise valmis olla, et õppida midagi uut olgu siis igapäeva töös, kodus või mujal. Edu neile kes alles alustavad oma esimest kooliaastat! Õpetajatele tugevat  närvi, rahulikku meelt ja armastust nende väikeste koolijutside vastu. Laske lastel ka puhata ja lubage kodutööd juba tunni lõpus valmis teha. Esimsed koolikuud on väsitavad ja lapsed vajavad kohanemiseks aega.
Suvekuud hakkavad kohe lõppema ja selle puhul sai küpsetatud lasanjet, poe eest ostetud astrid tuppa vaasi ja lisaks eesti õunad ja türgi viinamarjad.PTaustaks veel roheliste puudega vaade (Arko ema toodud ja väga väga head!) minu koduaknast. Oli ilus suvi. Sai palju jalgrattaga sõidetud, puhatud, loetud raamatuid ja ajakirju, ujutud järves, meres ja basseinis ning töötegemisele lisaks ka puhata.






Annetuste lugu meil ja mujal.

Sellesse suvesse jääb jäävee-ämbri kampaania. Selline tähelepanek, et kui inimene kõnnib ämbriga tänaval, siis ta ei lähe mitte seenele, vaid kallab endale ämbri täie vett pähe. Tundub, et on korda saatnud kangelasteo. Samas tasuks mõelda nende inimeste peale, kes päevast päeva seda tunnevad als haiguse tõttu. Rohkem mõistmist ja vähem tsirkust. Toetus aitab neid inimesi kindlasti väheke, kuid inimeste teadlikkus haigusest väärib tunnustamist. Tundub kuidagi liiga lõbus. .Mõtlen veel sellele, et see väljakutse on toonud ohvreid ja pole teada kuidas see jäävesi erinevate inimeste peal mõju avaldab. Tavaliselt möödub see tunne neil kampaania-tegelastel kiiresti ja seepärast mul selline mõte tekkiski. Ei tasu siis halvasti suhtuda nendesse, kes seda ei tee aga kui võimalus on siis toetada võib alati. Meenuvad ka vettehüpped ja kiiruskatsed, kus iga kord pole teada turvalisus ja tulemus. Kuidas see nüüd oligi, et enne mõtle, siis tegutse.


Samas kui on tegemist annetustega, siis on ka hea teada kuhu ja milleks seda raha kasutati ja kes sellest kasu sai. 
Järgnev artikkel on 28.08.2014 ärilehest:

Jäävee väljakutse on levimas sellise kulutulena, et varsti on tekkinud olukord, et kui sa ei ole endale ALSi uuringute toetuseks jääkülma vett pähe kallanud (ja raha kandnud), siis sind polegi olemas. Kõik justkui teevad seda, aga kuhu raha läheb?
Olgu kohe mainitud, et jutt ei ole Eesti Lihashaigete Seltsist, mis Eestis raha kogub. Nemad said oma majandusaasta aruande järgi 2013. aastal toetusi ja annetusi 8085 euro eest (aasta varem 11 559 eurot). Toetused on siiani suunatud peamiselt seltsi liikmete teavitamisse ning erinevate ühisürituste korraldamisse. Tööjõukulu oli 2013. aastal mäiteks 776 eurot.
USA ALSi organisatsioon, mis algatas kogu annetuste kogumise megakampaania, on aga enda majandusaasta aruandes välja toonud üllatavad numbrid. Juhtkonna palkadele kulub eelmisel aastal 24 miljonit dollarit saanud organisatsioonil 1,9 miljonit dollarit aastas. „Teiste tasude ja palkade" realt vaatab aga vastu 3,6 miljonit. Pensionifondidele ja töötajate hüvitistele kulub pool miljonit. Siia lisandub aga veel väljaspoolt palgatud tööjõud, millele kulus 4 miljonit dollarit. Reisimisele kulus töötajail 1,3 miljonit dollarit. See teeb organisatsiooni tööjõuga seotud kuludeks kokku 12,5 miljonit dollarit. Sissetulekutest 23,5 miljonit koguti kokku annetuste ja toetustena. Seega annetavad inimesed USAs suures osas selleks, et organisatsiooni juhid saaks kena palka.
ALSi Assotsiatsioon ei häbene oma aruandes ka tunnistada, et ALSi uuringutele kulub neil vaid 27% kogu annetatud rahast. Oluline summa (üle 6 miljoni) kulub erinevate stipendiumite ja toetuste maksmisele - reeglina meditsiini õppivatele tudengitele. Miljon pandi magama lobitöö tegemisele.
Mõnede ALSi Assotsiatsiooni juhtide aastapalgad:
Jane H. Gilbert - president ja tegevjuht - 339 475 dollarit
Daniel M Reznikov - finantsjuht - 201 260 dollarit
Steve Gibson - avalike poliitikate juht - 182 862 dollarit
Kimberley Maginnis - hoolekandeteenuse juht - 160 646 dollarit
Lance Slaughter - arendusjuht - 152 692 dollarit
Kusjuures USA presidendi Barack Obama igaaastane põhipalk on 400 000 dollarit.

Kuhu Eestis annetada?
Niisiis Eestis kogub annetusi Eesti Lihashaigete Selts MTÜ, konto EE021010052002295000 EESTI LIHASEHAIGETE SELTS MTÜ. Annetajal palutakse lisada pangalüekandele info, milleks annetus on tehtud ja tulumaksusoodustuse soovi korral lisage selgitusse oma isikukood. MTÜ on viimastel päevadel annetusi saanud 9090,35 euro eest. Suurim annetus on olnud 2000 eurot, väikseim 2 eurot. Keskmine summa on olnud 22 eurot. Kokku on annetajaid olnud 412. 

25. august 2014

Tööhõive reformi läbiviimisest Ungari moodi

Juhtusin lugema arvamuslugu Postimehest, milles on juttu meie tööhõive ja -võimereformist Ungaris. Kurvad tagajärjed ja läbikukkumine, kuid olgu see hoiatuseks meie riigile, et alati ei saa otsida põhjuseid, kui on tagajärjed. Kui ka meil arvatakse, et paljud on nn lasknud endale puude määrata ja töövõimekaotuse tuvastada, siis keegi teine ei tea täpselt millised mured, probleemid, haigused, toimetulekuraskused jne sellel inimesel on. Mõni on meist tublim, targem, haritum, kuid paljusid ei päästa ei rehabilitatsiooniteenus, taastusravi või abivahend, sest on olukordi, kus abivajadus jääb, puue on eluaegne ja miel on ainult võimlaus leppida olukorraga. Kui hästi läheb, siis saab õppida, kursustel täiendada, koolitada ja töötada. Kõik ei vaja teenuseid - mõne jaoks on rahaline toetus see, mille eest saab osta kütust autole, sõita takosga tööle kui ilm kehv või tervis nõrgem, või osta ravimeid, maksta hambaravi või abivahendite osaluse eest jne. Abivahendid on kallis ja meditsiinilised ja hügieeni ning hooldustarbed võtavad suure osa puudega inimese sissetulekust. Kokkuhoid toimub ikka söögi, riietuse, kultuuriürituste, vabaühenduste osalemisest loobumise või piiramise jne arvelt. Artikkel on järgmine:

 Zsolt Bugarszki: töövõimereform. Ärge korrake teiste maade vigu!

 
otsiaalpoliitika spetsialistina jälgin huviga Eestis toimuvat arutelu töövõimereformi teemal. Mida rohkem selle kohta kuulen ja loen, seda sügavam on mu déjà vu. Samu fraase, täpselt samasuguseid põhjendusi ja argumente kuulsin mõned head aastad tagasi ka oma kodumaal Ungaris. Ungari valitsus seadis vastavalt strateegiale «Euroopa 2020» eesmärgiks tõsta kümnendi lõpuks 20–64-aastaste inimeste tööhõive häbiväärselt 54 protsendilt 75-le. Üks selle plaani prioriteete oli tervisekahjustustega inimeste toomine tööturule.
Postsovetlikud maad kasutasid erinevaid strateegiaid, leevendamaks poliitilise süsteemi järsu muutumisega kaasnenud tagasilööke sotsiaalsfääris. Ungari valis omapärase tee, kus valitsus panustas riigi ülesehitamisel küll turujõududele ja liberaalsele majandusmudelile, kuid sotsiaalsfääris püüdis hoida ühiskonda vaos vaikivate kokkulepetega.
 
Ungari rahvaarv on ligi kümme miljonit. 1990ndate alguses, kui kommunismiblokk kokku kukkus, jäi 1,5 miljonit ungarlast töötuks. Need olid kaevurid ja vabrikutöölised, valdavalt kehva haridusega inimesed riigi laostunud tööstuspiirkondadest. Uus, liberaalne turumajandus ei suutnud pakkuda neile mingit alternatiivi ja nii sillutati sotsiaalsete pingete maandamiseks suurele osale neist roheline tee riiklikku töövõimetuspensionide süsteemi. Polnud ju kuigi raske leida tervisehädasid, kui inimene oli töötanud 10, 20 või 30 aastat maa all või omaaegses vabrikus liinitöölisena. Sissetuleku tagamine töövõimetushüvitise näol muutus 90ndate Ungaris lausa omamoodi rahvuslikuks spordiks. Pension polnud küll suur, kuid inimesed suutsid nii komplekteerida endale «ellujäämispaketi», kus pensionile lisandusid sümboolsed sotsiaaltoetused ja aeg-ajalt ka mõni legaalselt või «mustalt» saadud töötasu. 90ndate lõpuks oli riik olukorras, kus kahe miljoni vanaduspensionäri kõrval oli vaikimisi riigi pajukile võetud veel 900 000 inimest, kes said pensioni oma puude või muu «eritingimuse» alusel. Tuleb ka mainida, et puuetega inimestele pakuti üldjuhul töötamisvõimalust suurtes, riigi rahastatavates kaitstud töökombinaatides.
 
Oli päris selge, et olukord ei saanud niimoodi jätkuda. Aastal 2010 otsustas Ungari valitsus töövõimetuspensionide süsteemi likvideerida. Põhjendati, et see on mäda, kuna võimaldab (veel hiljutise vaikiva kokkuleppe järgi) toetuse väljapetmist, ei mobiliseeri «tegelikke» puudega inimesi aktiivsusele ja soosib sellega rahva sõltuvust sotsiaalsüsteemist. Uus plaan nägi ette 200 000 töövõimetuspensionäri staatuse ümberhindamist kahe aasta jooksul, eesmärgiga saata võimalikult paljud neist avatud tööturule tagasi. Valitsus lõi senise pensioni asemele kaks toetust. Esimene oli mõeldud neile, kes tõesti töötada ei suuda ja keda tööturule suunata pole mõeldav – neile hakati maksma puudetoetust, kuid see ei olnud enam pension, vaid n-ö abiraha. Selle suurus jäi varasema pensioniga umbes samaks. Neile, kes ümberhindamise käigus leiti mingilgi määral töövõimelised olevat, hakati maksma ajutist hüvitist rehabilitatsioonitoetuse nime all. See määrati maksimaalselt kolmeks aastaks ja seda kombineeriti tööalase rehabilitatsiooni meetmetega.

Paberil oli kõik selge, põhjendatud ja ilus. Ja nüüd ma jutustan, kuidas reformist sai õudusunenägu. Ja miks ma arvan, et Eesti ei peaks samu vigu kordama.
Esiteks inimväärikus. Niinimetatud ümberhindamistest kujunes Ungaris üks julmemaid ja alandavamaid protseduure, mida ma oma erialases töös näinud olen. Tuhanded inimesed, sealhulgas juba aastakümneid töövõimetuspensionil olnud tõsiste puuetega inimesed, said võimudelt kirjaliku korralduse ilmuda uue hindamiskomisjoni ette. Komisjoni ülesanne oli filtreerida puuetega inimeste seast välja toetuse «väljapetjad» ja need, kes puudest hoolimata suudaksid teha mingitki tööd, kuid seda millegipärast ei tee. Hindamisprotseduur oli inimeste jaoks tülgastav. Spetsialistid, kes seni olid kuulunud puuetega inimeste abistajate hulka, võtsid nüüd üle jälitusorganite töömaneeri. Komisjoni kuuluvad arstid esitasid hinnatavatele küsimusi, nagu oleksid nood politseijaoskonnas uurimise all. Eestkostjaid sageli hindamisruumi ei lubatudki. Internetti tekkisid lood, kus hindamisel käinud inimesed kaebasid, et nende endi arvamust ei küsitud ega arvestatud. Budapestis näiteks kasutas komisjon masinat, mis andis hinnangu inimese füüsilisele võimekusele töötada, mille alusel fikseeritigi tema töövõime.
 
Teiseks reformi kandvaks talaks hindamise kõrval oli töötukassa osakondade jõustamine, et nad suudaksid pakkuda terviseprobleemidega inimestele abi ja tuge avatud tööturule sisenemisel. Töötukassasse võeti tööle hulgaliselt uusi inimesi, euroraha eest ehitati uusi kontoreid, mis särasid nagu pühademunad ja olid täidetud tuttuue büroomööbli ning moodsaimate arvutitega.
Reformi läbi viiv valitsus näis arvavat, et puuetega inimeste tööturule toomine tähendabki üksnes võimsat administreerimist. Et kui nimetada pensionid ümber toetusteks, tõsta riigieelarves raha ühest taskust teise, luua juurde hulk mugavaid ja hästi tasustatud keskklassi töökohti «abistajatele» ning võtta kasutusele piisavalt karm hindamissüsteem, õnnestubki «ohtlikku nakkust põdev» puuetega inimeste sotsiaalkaitsesüsteem desinfitseerida ja kõik, kel mingigi jääkvõimekus, tööle saata.

Mida aga ei märgatud, oli see, et reformil puudus sisu. Puuetega inimeste ühiskonda kaasamine ja töökäitumine on tihedalt seotud. Võimalus inimväärseks ja iseseisvaks eluks, mida toetavad kogukonnas osutatavad (sh erihoolekande) teenused, juriidiline tugi, õppimisvõimalused ja efektiivne rehabilitatsioon – need on alustalad, millelt seda sihtgruppi on üldse võimalik hakata «ellu» tagasi tooma. Ungaris oli enamik ülal loetletud teenustest pandud seadusega kohalike omavalitsuste õlgadele, kuid sellest hoolimata «ei soovinud» enamik omavalitsusi neid osutada (olen aru saanud, et umbes samasugune on olukord ka Eestis). Omavalitsustel oli lihtsam jätta inimesed abita ja suunata nad lõpuks riiklikesse hooldusasutustesse, kui et luua kohaliku rahaga inimesi kogukonnaellu kaasavaid teenuseid ja tugisüsteeme.

Mind haarab alati õud, kui näen, olgu Ungaris või Eestis, üha uusi purskkaeve, mida omavalitsusjuhid püstitavad järjekordsete valimiste eel Euroopa Liidu toetusraha eest oma linnade peaväljakutele, selle asemel et tugevdada kohalikke kogukondi avalike teenustega, luues kõigile kättesaadavaid võimalusi elukestvaks õppeks ja kaasatuseks. Pelgalt siltide vahetamine või uute büroode avamine, kus linnainimestest nõustajad sihtgrupi hulgast saabuvaid kliente ootavad, ei aita eriti millegagi ammu ühiskonna poolt mahajäetud, puuetega inimeste peresid, kes võitlevad ellujäämise eest kusagil maapiirkonnas, kus ligimestki näeb haruharva.
 
Reformimist tuleb alustada eelduste loomisest. Transport ja tugiteenused puuetega inimestele, paindlikud ja loova lähenemisega sotsiaalsed ettevõtted, mobiilsed töönõustamist pakkuvad tugimeeskonnad, ettevõtted, kes pakuvad mitmesuguseid toetatud töö vorme – need on nüüdisaegse, tööhõivet soosiva rehabilitatsiooni märksõnad. Ungaris tehtud uuringute põhjal annavad need 30–50 korda paremaid tulemusi kui traditsioonilised kaitstud töökombinaadid. Päris kindlasti pole aga nende teenusteta mõeldav, et puuetega inimesed leiaksid tee avatud tööturule, olgu või riigi kehtestatud repressioonide hirmus.
Nüüd aga ilmselt küsite, mis siis Ungaris töövõimereformist sai. Kõikidest pingutustest hoolimata leiti väga vähe pettureid – selgus, et enamik puudega inimesi oli nii tervise kui ka toimetuleku poolest väga kehvas seisus. Kuna reform ei suutnud efektiivseid teenuseid luua, ei tulnud ka oodatud muutust, endiselt puudub kahjustatud tervisega inimestel ligipääs tööturule. Niisiis alandati inimesi ja paisutati süsteemi. Aga reformiga seatud eesmärke pole siiani saavutatud.
Zsolt Bugarszki (PhD) on rahvusvahelise sotsiaalse rehabilitatsiooni ühingu CARe Europe direktor, Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika lektor

19. august 2014

Hea teada: Septembrist alates tuleb sõidupäevikuid vormistada

Mina ise autoga ei sõida aga ehk on inimesi, kelle jaoks see info on oluline.  Muutub isikliku sõiduauto kasutamise tingimused ja transpordi kompensatsiooni saamiseks tööandjalt on alates 01.09.2014 vajalik hakkata pidama sõidupäevikut. Varem oli nii, et kui tööandja maksis kuni 64 eurot kuus hüvitist, siis ei pidanud arvestust pidama. Nüüd siis jälle muutub kõik. Rohkem infot saab allpool olevalt lingilt. 3. juulil 2014 avaldati Riigi Teatajas tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkti 2 muudatus, mis jõustub 2014. aasta 1. septembril. Isikliku sõiduauto kasutamisel teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel on ühele isikule makstava hüvitise maksuvaba piirmäär sõitude kohta arvestuse pidamise korral 0,30 eurot kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuus iga hüvitist maksva tööandja kohta.
 
Seega ei ole alates 1. septembrist enam võimalik maksuvabalt ilma arvestust pidamata maksta isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist 64 eurot kuus.
 
Väljavõte seletuskirjast:
1) kaob võimalus maksta töötajale, ametnikule või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamisel hüvitist ilma sõitude üle arvestust pidamata;
2) suureneb sõitude üle arvestuse pidamise korral makstava hüvitise maksuvabastuse piirmäär 256 eurolt 335 euroni kuus.

Lähme sõidame ... jalgrattaga, ratastooliga, millega iganes aga kiivriga

Mina käisin koos Auliga üle-eelmisel aastal sõitmas 10 kilomeetrit. Eelmisel aastal ei jõudnud, sest olin Arkoga muudel võistlustel. Nüüd planeerisin ja juba registreerisin ennast sõitma naiste 10 km. Tulge koos minuga, kiiver pähe ja minek.  
 
Jüri Ratas kutsub: Hea Spordisõber! Kutsun Sind koos oma perega osalema lõbusal ja sportlikul kogupereüritusel – 6. septembril 2014. aastal toimuval „Jüri Ratase X jalgrattavõistlusel“. Võistluse algus on kell 11.00 Pirita Velodroomil, Rummu tee 5. Tule koos oma pere ja sõpradega. Oodatud on kõik, nii need, kes tulevad juba mitmendat korda kui ka need, kellel on see esimeseks korraks. Tavaks saanult on kohal Lõvi Leo, Nublu ja Operation Lifesaver Estonia, kes annavad edasi õpetussõnu heast käitumisest ning politsei ja päästeameti tegevusest. Kohapeal on tutvumiseks tuletõrjeauto.
 
REGISTREERI ENNAST esimesel võimalusel: www.ratas.ee/voistlus
Palun kindlasti kasutada eelregistreerimist! Eelregistreerimine kestab 18. augustist kuni 3. septembrini. Vajadusel saab kohapeal registreerida võistluspäeval kell 9.00 – 10.20. Osavõtt Jüri Ratase jalgrattavõistlusest on tasuta. Kümnenda võistluse puhul kogume vabatahtlikke annetusi mittetulundusühingule Lastekeskus Tähetorn, mis aitab ja toetab vähekindlustatud peredes elavaid lapsi. Oma panuse saad anda, tehes ülekande  MTÜ Lastekeskus Tähetorn arveldusarvele EE872200221016718181 Swedbankis ning märkides selgituseks „rattavõistlus“. Oleme siiralt tänulikud iga annetuse eest.  MTÜ Lastekeskus Tähetorn tegemistega saad täpsemalt tutvuda kodulehel http://www.lastekeskus.ee/
 
Jüri Ratase X jalgrattavõistluse distantsid:
·       Ratastoolisõit 1,4km;
·       Tillusõit (kuni 6 aastased), distants 450m;
·       Jaffa lastesõit (vanuses 7 – 12 aastat), distants 2km;
·       Naised, distants 10km;
·       Mehed, distants 10km;
·       Perearvestus (arvesse läheb vähemalt ühe vanema ja lapse osalus)
 
Kiivri kandmine on võistluse kõikidel distantsidel kohustuslik.
Jalgrattavõistluse programm:
·       9.00 – 10.20 kohapeal registreerimine;
·       9.00 – 10.50 eelregistreerunutele numbrite ja kiipide kättesaamine;
·       11.00 – võistluse avamine;
·       11.15 – ratastoolisõit;
·       11.40 – tillusõit 450m;
·       11.55 – Jaffa lastesõit 2km;
·       12.15 – naiste ja meeste sõit 10km;
·       13.15 – autasustamine ja loosimine;
·       13.30 – võistluse lõpetamine.
 
Võitjatele on auhinnad naiste ja meeste arvestuses. Tillu- ja lastesõidus ning ratastoolisõidus saavad kõik lõpetajad väikese meene ja medali. Perearvestuses loositakse välja Tallinki perereis Rootsi ja Soome. Kõigi osalejate vahel loositakse välja kaks jalgratast, muusikakeskus Sony Centeri poolt ning mitmeid teisi auhindu. Esimesed 500 lõpetajat saavad medali.
Tule kindlasti koos oma pere ja sõpradega. Registreeru juba täna!
 
Jüri Ratase X jalgrattavõistluse koostööpartnerid on Tallinna Spordi- ja Noorsooamet, Pirita Linnaosa Valitsus, Lasnamäe Linnaosa Valitsus, Pirita Spordikeskus, Maanteeamet, Hasartmängumaksu Nõukogu, Eesti Kultuurkapital, AS KH Energia-Konsult, Selver AS, AS Tallink Grupp, Sportland, Tridens AS, MTÜ Lastekeskus Tähetorn, Tallinna Loomaaed, AS G4S Eesti, Spordiklubi Sparta, Tallinna Botaanikaaed, Rahvusooper Estonia, Veloplus Osaühing, Nike, MTÜ Operation Lifesaver Estonia, Sony Center, AS TTP, Mereregistri Laevade Eesti AS, Jeti jäähall, AS Balbiino.

Suvepäevadel Mändjalas

Saaremaal, Mändjalas Tallinna Linnavalitsuse suvepäevadel. Äge seltskond oli, suured teod, sport ja muusika, hea söök, palju tegevust , ujumist soojas merevees ning äike, päike. Teemaks oli !Loomad on lahti! Meie olime sotsiaalsed liblikad. Osalesime sotsiaal- ja tervishoiuameti ühtse perena, olime sõbralikud, heas tujus ja hakkajad. Kedagi me ära ei söönud aga kuulasime merekohinat, tugevat äikesekõminat ning hingasime kopsudesse palju männimetsa ja mereõhku, kiikusin võrkkiiges ja mõnulesin rannatoolil. Tantsida saime ka ansambel "Apelsiniga" ja oli ka kohalik bänd ning muidugi disko. Orienteerusime metsas, nuputasime ja grillisime liha õllemarinaadis, mille ka nahka pistsime. Meid tõi saarele 2 bussi ning ikka parvlaevaga mandrilt Muhusse ja aeg lendas kiiresti. Rannaliival tantsimine oli suuremat sorti katsumus, mis nõudis minult suurt pingutust. Kostüümid olid ka vapustavad ja saime kaasa elada ka Rasmus Mägi hõbemedali jooksule. Tore oli ja esmakordselt väärt kogemus linnavalistuse suvepäevadest, oli turvaline, sest meid turvati, valvas rannavalve ja esmaabi andis vajadusel Saare Punane Rist. Linnapeale kinkis Kaarma vallavanem ja palus meil mitte teid üles kaevata, sest nende teed ja rattateed valmisid alles eelmisel aastal. 






































   

13. august 2014

Töövõimereform lükkub edasi koos parandustega

Suvi on toonud uudise, et kavandatav töövõimereformi on plaanis pool aastat edasi lükata ja ka lisanduvad muudatused. Selline suvesoe info siis on avalikkusele teatavaks tehtud. Hea teada, et kuulda võetakse ka puuetega inimeste endi ettepanekuid. 

Kui tööandjad on teadlikkumaks muutumas, avalikkusele on palju selgitustööd tehtud ja ka erinevaid toetuseid on lisandumas, siis minu arvates on nüüd vaja neid töövõimekaotusega inimesi, kes on valmis tööle minema ja tööd tegema, siis on vajadusel leida koolitamise kohad, kursused, pakkuda ümberõpe ja autojuhilubade koolitust. Kõikidele pole vaja pakkuda teenuseid, kuid paljusid võib toetada tööle saamisel toetused ning vajalik haridus, koolitus, tugi jne. 

Töövõimereform jõustub plaanitust hiljem
Täna hommikul andsid riigikogu koalitsioonifraktsioonid üle töövõimetoetuse seaduse muudatusettepanekud, millega soovivad edasi lükata töövõimereformi jõustumisaja ning suurendada sissetuleku piiri, millest alates hakkab töövõimetoetus vähenema.
Koalitsioonifraktsioonid lükkasid töövõimetoetuse seaduse jõustumisaja edasi poole aasta võrra. Töövõimetoetuse seadus plaanitakse vastu võtta sügisel, kuid see hakkab muudatusettepaneku järgi kehtima 2016. aasta 1. jaanuaril.
Teise olulise muudatusena tõsteti sissetuleku piiri, millest alates hakatakse erivajadustega töötajate toetust vähendama. Kui esialgu pidi piiratud töövõimega inimese toetus hakkama osaliselt vähenema peale seda, kui ta teenib 641 eurot kuus, siis muudatusettepaneku järgi hakkab sissetulek vähenema peale 90-kordset päevamäära, mis on 2015. aastal 960,3 eurot. Seega saavad tulevikus töövõimetoetust ka keskmist palka teenivad inimesed.
90-kordse päevamäära korral kaob osalise töövõimega inimese töövõimetoetus täielikult siis, kui ta sissetulek on 1325,2 eurot. Puuduva töövõime korral kaob toetus ära siis, kui inimene teenib 1600,5 eurot kuus.
Muudatusettepanekuga pööratakse enam tähelepanu erivajadustega töötajate lisakulude katmisele. Inimeste töövõimet hakkavad hindama töötukassa töötajad, kes on saanud selleks vastava koolituse. Vajadusel võivad nad töötaja suunata arsti juurde, misjuhul hüvitab töötukassa vastuvõtul käimisega seotud lisakulud, eelkõige eritranspordi ja viipekeele tõlgi kulud.
Fraktsioonid tegid ka ettepaneku lisada töövõimetoetuse programmi töölesõidu toetus, millega soovitakse hüvitada lisakulud, mis tekivad töötajal, kes ei saa puude või terviseseisundi tõttu ühistranspordiga tööl käia. Toetust plaanitakse maksta tähtajaliselt (esialgsete arutelude põhjal 12 kuud) tööle asumisest ja selleks väljatöötatava ühikuhinna alusel (summa kilomeetri kohta, määratledes maksimumsumma ühe päeva kohta). Toetust hakatakse välja töötama koostöös töötukassaga.
Töötukassa hakkab 2015. aasta algusest koolides (sealhulgas koolides, kus õpivad erivajadustega õpilased) 8.–12. klassi õpilastele korraldama töötubasid, kus tutvustatakse tööturuga seonduvaid teemasid, töötukassa teenuseid ja valmistatakse noori ette tööotsinguteks.
Vähenenud töövõimega inimeste töötamise programmi lisatakse eraldi tegevusena töötukassa mobiilne nõustamine, mis on suunatud vähenenud töövõimega noortele, kes õpivad kutse- või kõrgkoolides. Mobiilse nõustamise sisuks on noorte teavitamine ja nõustamine tööotsingutest, mille käigus tutvustatakse tööturu olukorda, kohalike tööandjate võimalusi ning töötukassa töölesaamist toetavaid teenuseid.
Valitsus plaanib selle aasta 31. detsembriks koostada vähenenud töövõimega inimeste avalikku sektorisse tööle võtmise kava aastani 2020. Kava järgi võetakse aastaks 2020 avalikku sektorisse tööle vähemalt tuhat vähenenud töövõimega inimest.
Muudatusettepanekud väljatöötanud töörühma liikmed on Rein Aidma, Jüri Jaanson, Urmas Kruuse, Helmen Kütt, Kristen Michal, Eiki Nestor, Heljo Pikhof, Indrek Saar, Rannar Vassiljev.

Tsahkna: erivajadustega inimeste jooksutamine tuleb lõpetada

Täna andsid riigikogu koalitsioonisaadikud sotsiaalkomisjonile üle ühised muudatused töövõimereformi eelnõule, millega lükatakse poole aasta võrra edasi seaduse jõustumisaeg ning tõstetakse sissetuleku piiri, millest alates hakatakse töövõimetoetust vähendama.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees, IRLi fraktsiooni liige Margus Tsahkna leiab, et seaduseelnõu on endiselt poolik ega võta arvesse paljusid puudusi, mida erivajadustega inimeste esindajad on nimetanud. «Probleeme on üritatud natuke tehniliste lahendustega siluda, aga põhiprobleeme, millele on pööranud tähelepanu kõik puuetega ja erivajadustega inimeste organisatsioonid, pole lahendatud,» märkis Tsahkna.
Tsahkna näeb olulise murekohana seda, et erivajadustega inimestele luuakse juurde veel üks hindamissüsteem lisaks sellele, mida nad juba praegu läbima peavad. «Töövõimet hakatakse hindama töötukassas, puuet hinnatakse jätkuvalt sotsiaalkindlustusameti poolt, abivahendid määratakse eraldi komisjoni poolt, rehabilitatsiooniks on eraldi süsteem,» loetles ta. «Valitsus võiks võtta aja maha ja need ühendada – see võiks olla ühe peatuse poliitika, sest inimest, kellel on oma erivajaduste pärast niigi keeruline ühiskonnas hakkama saada, teda jooksutatakse nii hullult, et ma arvan, et isegi täiesti terve inimene ei oleks võimeline selles süsteemis hakkama saama.»
Tsahkna sõnul on positiivne, et seaduse jõustumisaeg lükati edasi. «Järelikult on hakatud aru saama, et jõuga ei ole võimalik lollust ellu viia,» ütles ta. «Meil on olnud sotsiaalkomisjonis väga palju kohtumisi erinevate organisatsioonidega ja kõik on väga selgelt öelnud, et palun peatage see lollus. Teeme asja korralikult, sest võib-olla on meil ainult üks kord võimalus kasutada sotsiaalvaldkonna arendamiseks nii suures mahus Euroopa Liidu struktuurfondi raha. Praegune plaan ei ole isegi kriitikat väärt.»
«Ega need muudatusettepanekud pole tulnud kabinetivaikuses,» lausus riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni liige Heljo Pikhof. Ta rõhutas, et eelnõu muudatusettepanekud on tehtud huvigruppide vajaduste põhjal. Puuetega inimeste koda ja erivajadustega inimesed kritiseerisid enim liiga madalat sissetulekupiiri, millest alates hakatakse töövõimetoetust vähendama – esialgu oli selleks planeeritud 641 eurot. Nüüd tõsteti piiri keskmise palgani.
Teine seaduseelnõu oluline siht on see, et avalik sektor näitaks erivajadustega inimeste palkamisel eeskuju. Selleks plaanitakse 2020. aastaks võtta avalikku sektorisse tööle vähemalt tuhat vähenenud töövõimega inimest.
Margus Tsahkna tõi töövõimereformi suurima puudusena välja selle, et riik ja omavalitsused ei suuda pakkuda erivajadustega inimestele sotsiaalhoolekandeteenuseid. «Kõik puudega inimeste organisatsioonid on öelnud, et töövõimereform ei hakka tööle ilma reaalsete teenusteta, mis aitaks nende elu normaalsemaks muuta, mis aitaks neid tööturule ja mis aitaks neid üldse liikuma või ühiskonnaga suhestuma,» nentis sotsiaalkomisjoni aseesimees.
Heljo Pikhof juhtis aga tähelepanu, et nende probleemidega tegelemiseks plaanitakse muuta sotsiaalhoolekande ja tööturuteenuste ja -toetuste seadust, mis on töövõimereformi eraldi osad ja mis tulevad riigikogus sügisel esimesele lugemisele. Pikhof tõdes, et erivajadustega inimestele tekitavad praegu enim muret rehabilitatsiooniteenused, mis ei jõua alati abivajajateni. Sageli saavad inimesed kasutada neid teenuseid, mida neile pakutakse, mitte selliseid, mida nad hädasti vajaksid. Ka sellesse seaduseelnõusse on Pikhofi kinnitusel juba muudatusettepanekuid tehtud.
Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse ütles, et töövõimereformi jõustumisaega lükati edasi sellepärast, et muutusteks põhjalikumalt ette valmistuda. «Töötukassa ütles selgelt, et neil oleks vaja vähemalt aasta reformi rakenduse ettevalmistamiseks. Kuna seadus võetakse sügisel vastu, siis oleks mõistlik jätta sinna puhveraeg, et jõustumise tõttu ei jääks inimesed kohe reformi alguses hammasrataste vahele, vaid kõik oleks võimalikult hästi ette valmistatud,» kinnitas Kruuse.
Pikendatud aja jooksul valmistatakse muu hulgas ette vajalikud teenused, töötukassa võtab tööle juhtumikorraldajad, keda tuleb koolitada, ning otsib töötajaid, kellel on endal olnud vähenenud töövõime kogemus.

Puhkame kodus ja külastame vajadusel haiglat


Minust võib varsti "medtöötaja" saada, kui seal majas õppustel käin. Aga orienteerumine koos Arkoga on parem, kui eelmisel korral ja seniks kui ei küsi midagi registratuuri töötajatelt. Turvamehed ja muud töötajad on pädevad. Selline puhkus siis sel aastal. See oli mulle ka nädal varem üllatus, kui emost küsiti, et kuhu läheme ja kui kuuldi, et ühesse, siis öeldi, parkida ei tohi. Peale seda turvamehe sekkumist ja minu küsimust, et invaparkimiskaardiga tohib parkida (teadsin, et tohib!), ütles turvamees, et võib küll. Seiklesime x-korpusest peamajja ja kuna pole seal majas viimastel aastatel käinud, siis ei olnud viited külastajate liftidele aga majas on palju ametilifte, mis töötavad kaardiga ja on lukus meie jaoks.. Minu küsimusele ühes infolauas sain ebaviisaka vastuse, et kohvikust läbi ja sealt edasi. No tule taevas appi - kui majas on lifte palju ja need on kaardiga ja kui käib igal pool remont, siis võiks minusuguse poolpimeda jaoks silte ja viiteid olla. Ma vist maalt ja hobusega ning peale otsimist ka leiame õige lifti. Juu on minu viga, et ei näe ja kondan ringi ja küsin valedelt inimestelt, kes minu arvates peaksidki seal selleks olema, et inimestele vastata... Klienditeenindajad on asutuse ja ettevõtte peegel ning soovin, et minu viisakatele küsimustele ka püüdlikult vastatakse. Kõik ei pruugi majasisest srtruktuuri tunda ja teada. Kui on remont, siis on külastajatel, patsientidel ja nende kaaslastel raskusi õige lifti, koridori või nurgataguse üles leidmisel, eriti veel olukorras, kus viitasid on vähe või on need sellistele liftidele, mis töötavad kiipkaardiga. Kui erinevate luukide ja letide taga töötavad vanemaealised klienditeenindajad on väsinud, siis võiks jagada tööpäevi ja töötada poolekohaga ning teise poole kohast võiks täita tööealiste töövõimetute puuetega inimestega, sest see töö sobib ka neile, sest ei pea palju liikuma ning kõik ametid on õpitavad. Samas õed teevad oma tööd pühendunusega ja neid kiidan väga.


Aga ma olen püüdlik ning võtan ennast kokku ja nagu mulle kolmandal korral öeldi, et ma saan hakkama. Veel kinnitati fakti, et noor inimene paraneb kiiresti. Ei saa eriti sellele kiirusele pihta aga kui mõõta 3 nädala tagust aega ja nüüd, siis on vahet märgata. Õnneks pole enam nii kuumad ilmad ja mina ka sellest nädalast tööl ning ei sega Arkol puhkamist. Peaasi, et saab kodus olla ja puhata ja mängida. Seda viimast pole ma märganud aga filme oleme koos vaadanud, raamatuid ja ajakirju lugenud, söönud ja niisama lobisenud. Mina olen samal ajal käinud rattaga sõitmas, rannas päevitamas ja ujumas, poodides kolanud ja kokkanud elutoas. Suvi on ilus ja parem päike ja kuumus, kui vihm ja jahedus. Mina olen rahul.  

Suvevärvid Kadriorus

Puhkuse ajal saime kokku sõbrannadega ja käisime Kadriorus jalutamas. Mis sest, et Tallinnas on liiklusummikud ja Narva mnt oli mitmes osas, 3 järgus üleskaevatud ja sooja oli 40 kraadi. Ikkagi oli tore jäätist süüa, limonaadi juua ja lihtsalt lobiseda purskkaevu juures ning inimesi vaadata. Päike oli puude varjus ja nii mõnus oli jalutada ning tegime ka mõned pildid sellest teisipäeva õhtust Kadrioru pargis. Oli ilus kunstimuuseumi hoovist läbi kõndida ning suvelilli ning pärast luigetiigi ümber ringi tegemist ka koju sõita. Niisama on ka tore olla ja kohvikusse me sel korral ei jõudnudki. Aga peaks vist loomaaeda minema. Kuigi me pole enam väikesed aga ikka on tore aegajalt kokku saada ja seltskonnast rõõmu tunda. On ikka kena ja kuum suvi see aasta.  






















  










Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...