1. august 2014

Heleni ja Kaimari pulmapidu oli suurepärane

Pulmad, pulmad! Meid kutsuti pulma - kutsujaks oli Arko vanema õe vanem poeg Kaimar koos oma vabaabielu naise Heleniga, kellega koos nad juba aastaid ja peres lapsedki olemas. Sel aastal on see Eestis suur mood ehk trend, et noored abielluvad alles siis, kui neil lapsed nii suured on, et vanemate pulmapeost osa saavad ja ringi trallivad. Edasi on esmamuljed minult, kuid kindlasti võiksid ka teised oma tunded, mõtted ja meeleolud kirja panna, sest aastate möödudes on neid tore lugeda ja meenutada. 
2 esimese pildi autor on Riina Vaikmaa.


Ilm oli kuum sooja +30 C aga ilm juulikuiselt südasuvine. Tegelikkuses oli noorpaari tütar Ly-Sandra nii põnevil ja õnnelik kogu pulmatseremoonia ajal ja ka terve õhtu. Samas perepoeg Silver püüdis väga viks ja viisakas olla aga näha oli, et see väsitas teda ja oli tunda väsimust ja tüdimust. Tartu Õnnepaleesse koguunesime 26. juulil 2014 enne kella 13. Inimesi aina tuli ja siis saabus ka noorpaar. Esmalt pruut koos oma lastega ja siis veidike ähmi täis peigmees ning pulmaisa, kelle nimi mulle ei meenu, kui oli ta Viljandimaalt. Abielu sõlmitud ja sõrmused sõrmes ning õnnitlesime värsket abielu paari õues, kus panime lilled korvi. Peale pildistamist alustasime pulmarongis sõitu Voorele, noorpaari elukohta ja see oli päris pikk rivi. Päris äge oli sellises pikas pulmarongis ussina virvendada. Pulmaautoks oli noorte endi pereauto, mis kaunilt tammeokste ja valgete lillede ja lintidega ehitud. Arkol oli see esmakordselt võimalus ise roolis olla. Arko ütles, et autosid oli 25 (ehk kes neid lugeda jõudis), kuhu mahtus umbes täpselt 60 pidulist ja nii me siis Tartust välja sõitsime, ohutuledega ja vastutulevad autod ka tuututasid meile. Tee peal peatusime esimese tühja kurepesa juures ja seal sai pruut kirjutada lindile oma tulevaste tütarde ja poegade nimesid ning siis valiti välja peigmehe sõber, kes riietus kureonuks ja pidi ronima nii kõrgele posti otsa kui sai ja selle lindi sinna kinnitama. Edasi jätkus tee kodu poole. Tee oli Voore koolimaja juures kinni, sest puud olid ees ja  külanoored meid vastu võtsid koos mängude, lillede ja puupaku, õhupallidega. Edasi sõitsime mõisa, majade vahele, et teha auring värske abielupaari kodumaja ümber. Enne seda oli auto risti ees ja kased tee ääres, peigmees sai jälle puupakust kildu lüüa, siis tee avada lindi läbi lõikamisega. Sõbramehed tervitasid ja laisid raketi taevasse. Tolmustasime päris kenasti ja nii me lõpuks sinna Tartu külje alla peomajja. Järgnes tore vastuvõtt, kus sai süüa ja juua, tantsida ansambli Hellad Velled saatel ja nautida erinevaid mänge, oksjoni ja palju muudki lõbusat. Pulmaisal oli tehtud hea kodutöö ja suurt seltskonda oli hea tegevuses hoida. Isegi pealtvaatajana oli lõbus. Shampusepokaalide kõlinal soovisime noorpaarile õnne ja armastust ning siis hüüdis pulmavana: musu!!! Kingitused panime ümbrikutega kohvrisse, et ikka luku taga ja kindlas kohas. Higi voolas ja kõht oli kohutavalt tühi aga peosaal oli mõnusalt jahe ja hubane. Mõnedele jaotati kätte ametid ja nii oli lõbu ja tralli hommikuni. Meie lahkusime tund enne südaööd ja meenutama jäid mõned minu fotod ja ootan põnevusega pulmafotograaf Riina pilte. Proffid oskavad ikka paremini fotosid lavastada, kui minusugused harrastusfotograafid. Aga oluline on see hetk ja mälestus, mis fotol värskena püsib. Aitäh Kaimar ja Helen ning palju armastust, kannatlikkust ja hoolivust pikkadeks aastateks. Pulmafotograaf oli Riina Vaikmaa, kelle koduleht on http://www.riinavaikmaa.com/
Minu pildid: 




































         

Kommentaare ei ole: