1. august 2014

Minu foto ilmus kultuurilehes Sirp

Küll on tore, kui on sõpru ja tuttavaid, kes ajakirjanikel lasevad minu poole pöörduda ja minu foto avaldamiseks nõusolekut küsivad. Aitäh Mella ja kohtumiseni järgmistel kultuuriüritustel, sest hing ihkab kultuurivajaduse järele! Fotograafia on minu jaoks just see, mis mulle sobib ja aitab nägemispuudega inimesena märgata selliseid nüansse ja hetki, mis teiste jaoks igavad või igapäevased tunduvad. Elu on ilus ja mõned hetked vahel vajavad jäädvustamist ehk ajalugu minu moodi. Hetk ajapuududusest ehk Meelis Luksiga koos laulupeol juulis 2014.
  
Postimees kirjutab eelinfona: 
RVAMUS
Reedel Sirbis: erivajadustega inimeste ja kultuuri kokkupuutepunktid
Sel reedel on Sirbis teemaks erivajadustega inimeste õiguste kaitse, kasvuhoonegaasid ning jalakäijate ühing.
Kari Käsper: Head aega, haletsus!
Inimeste arusaamas sellest, mis on puue, on üle maailma toimumas revolutsioon. Puude või kroonilise haigusega inimeste inimõigusi kaitstes saab nende olukorda palju paremaks muuta. Selle revolutsiooni peamine vahend on puuetega inimeste õiguste konventsioon, mille ka Eesti kaks aastat tagasi lõpuks ratifitseeris. Varem nähti probleemi puudega inimeses: teatud funktsiooni puudumise tõttu ei osale ta ühiskonnas nagu teised. Liikumispuudega inimene ei käi tööl, poes või trennis, sest ta ei saa trepist üles ja alla; nägemispuudega inimene ei loe üüriarvet või kooliõpikuid, sest ta ei näe; kuulmispuudega inimene ei osale seminaridel, sest ta ei kuule; vaimupuudega inimene ei kuula uudiseid, sest ta ei mõista keerulist teksti. Puue on sellise arusaama kohaselt indiviidi probleem ning kuni me ei suuda seda inimest «terveks» ravida või abivahendite abil «normaalseks» muuta, ei saagi see indiviid täisväärtuslikult ühiskonnas osaleda. Puudega inimene peab ise muutuma (või siis peab ühiskond teda muutma), et ta sobiks sellisesse ühiskonda, mis on loodud puudeta inimeste poolt ja jaoks.
Brigitta Davidjants: Silmadega muusikat kuulates
Läksin kord Tallinna ülikoolis ühe õppejõuga teravasti vaidlema. Tema leidis, et muusikast kirjutada on võimatu («See on sama, mis kirjeldada lõhna!»), mina muusikateadlasena temaga loomulikult ei nõustunud. Pisut samamoodi reageeris nii mõnigi tuttav, kui kuulis, et Tallinna merepäevadel tõlgitakse mitu kontserti viipekeelde – mis on sel kätega vehklemisel helide vooga pistmist? Ometi on muusika oma abstraktsuses palju mitmetahulisem, kui esmapilgul näha. Muusika ei paku tööd ainult kõrvadele ning tõlkida on seal enam kui küll. Ulvi Saks Viipekeele Tõlkide Ühingust seletab: «Viipekeeles antakse edasi nii vokaali kui instrumentaali. Vokaali tõlkimine on kõige lihtsam: viibeldakse lihtsalt muusika rütmis ja tempos. Instrumentaali puhul saab tempot ja rütmi edasi anda liigutuste tempo ja rütmiga, heli valjust liigutuste amplituudiga, heli tämbrit näiteks eri pillide mängimise imiteerimisega. Kõige subjektiivsem on meloodia, mille puhul kasutatakse erinevaid meetodeid, et visualiseerida muusika tekitatud emotsiooni. Vastuvõtt sõltub aga suuresti sellest, kas kurdil on muusika kuulamise kogemus või ei. Küllap on kuuljategagi nii: mõni naudib rohkem, mõne jätab külmaks.»
Ott Karulin: Aiavoolikust kumminui määrab piiri
Kui olin üheteistkümneaastane nolk, meisterdas mu isa ühel koolivaheajal endale aiavoolikust kumminuia ja kadus mõneks päevaks kuhugi. Ema sõnul pealinna meie riiki kaitsma. Ega ma päriselt aru ei saanud, mis toimub, aga et ema oli neil päevil väga närviline ning kuulas korraga raadiot ja vaatas televiisorit, tajusin olukorra tõsidust. Kui isa tagasi koju tuli, leidis see kumminui omale koha vanemate magamistoas põdrasarvedest nagis. Piisas, kui emb-kumb mu vanemaist meile vennaga selle nuia olemasolu meelde tuletas, et parajasti käsil ulakus hetkega lõppeks. Nuia valu ma kunagi tunda ei saanud, aga hirm teadmisest, et see on olemas, püsis veel hilisteismelisenagi. Üsna pea, kui koolis juba ka Eesti lähiajalugu õpetama hakati, sain muidugi teada, et isa meisterdas selle nuia kaasa, kui ta läks 1991. aasta augustis vabatahtlikuna Tallinna raadio- ja telemaja kaitsma. Möödunud aastal rääkisin seda lugu ühel töökohtumisel ka Ene Ergmale – kujundina selle kohta, kuidas pöördelised ajaloosündmused eri põlvkondadele meelde jäävad ja neid defineerivad. Tollane riigikogu esimees vaatas mind mu loo ärakuulamise järel pilguga, kust oli aimata pettumust. Lugedes sel nädalal Isamaa ja Res Publica Liidu veteranpoliitiku Ene Ergma intervjuud (Postimees 21. VII), tuli mu lugu ja Ergma pettunud pilk mulle taas meelde. «Kui oleks minu teha, siis teeksin seaduse, et nii nagu vabariigi presidendiks, nii ka riigikogu liikmeks peaks saama inimesed 35–40 pluss,» arvab Ergma. Ta põhjendas: «Inimene peab saama ka enesele eelnevalt ettekujutuse, milline on reaalne elu.» Paratamatu tõsiasi on aga see, et ei mul ega minu eakaaslastel pole kuidagi võimalik saada teada, milline oli see «reaalne elu», mida on kogenud nn võitjate põlvkonna esindajad. Isegi kui ma suutnuks tol suvel oma kätega aiavoolikust kumminuia meisterdada, poleks minust Eesti iseseisvuse taastamisel suurt kasu olnud – ema poleks mind eal isaga Tallinna telemaja kaitsma lubanud. Olen ma siis seetõttu veel tänagi ealiselt erivajadustega?
Rainer Küngas: Kasvuhoonegaasidest Kuznetsi kõvera ja Poola näitel
Kehtiva Euroopa Liidu energiakava ja mai lõpus esitletud uue energiajulgeoleku strateegia taustal tasub üle vaadata, millised on Eesti võimalused oma kasvuhoonegaaside heitme vähendamiseks. Üle-eelmise aasta sügisel tunnustas Euroopa Komisjon Eestit kui edukaimat ELi liikmesriiki Kyōto protokollide eesmärkide täitmisel. Komisjoni ülevaates on toodud esile, et aastatel 1990–2012 suudeti oma kasvuhoonegaaside heitkogust enam kui poole võrra vähendada, samal ajal kui teised Euroopa riigid seatud eesmärkide täitmisel hätta jäid. Eesti edu taga ei olnud siiski agar loodushoid ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, vaid pigem iseseisvumisega kaasnenud üleminek raiskavalt plaanimajanduselt turumajandusele. Kui võrdluspunktiks valitud 1990. aastal tekkis Eestis inimtegevuse tagajärjel 40,5 miljonit tonni kasvuhoonegaase, siis 1993. aastaks oli see näitaja kukkunud 21 miljoni tonnini. Järgnevad kakskümmend aastat ei ole heitkoguste osas suuri muutusi kaasa toonud. Eesti edu Kyōto eesmärkide täitmisel oli protokollile allakirjutamise ajaks 1998. aastal pea sajaprotsendiliselt tagatud. Paljude Lääne-Euroopa riikidega võrreldes ei ole Eestil tulnud antud lubaduste täitmiseks seega just üleliia pingutada.
Yoko Alender: Käi jala! Loodi jalakäijate ühing
Suve hakul, jalakäimise kõrghooajal, kohtus Viru hotelli Valuutabaaris seltskond agaraid astujaid. Loodi Jalakäijate Ühing, koostöövõrgustik neile, kes soovivad oma tegevusega aidata kaasa jalakäijasõbraliku elu- ja liikumisruumi kavandamisele-teostamisele ning selleks vajalike tingimuste kujundamisele. Peagi luuakse ajaveeb www.jalgsi.ee, kus tutvustatakse maailma «parimaid samme», Facebooki grupis «Jalakäijad» lahatakse kohalikke jalgsi liikumise võlusid ja valusid. Vestlusringis osalesid linnalaborant ja Londoni ülikoolikolledži (UCL) inimgeograafia doktorant Tauri Tuvikene ning Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse säästva transpordi ja liikuvuse ekspert Mari Jüssi.
Kristi Ruusna: Teater kui ühendussild
Meil kõigil on võrdsete ja vabade ühiskonna liikmetena erisuguseid vajadusi, ent on ka neid, kes on oma vajaduste poolest pisut erilisemad. Nägemis-, kuulmis- või intellektuaalne erivajadus ei tohiks olla tõkkeks eneseteostusele ükskõik millises valdkonnas, sh ka kultuuris. Kultuuri kogemine ning kultuuri loomine on vabadused, mis kehtivad võrdselt iga ühiskonna liikme puhul. Lavastaja Jaanika Juhanson ja koreograaf Kalmer Liimets on viimasel aastal töötanud selle nimel, et nende vabaduste teostamine oleks ka erivajadustega inimestele võimalik. Juhanson on harrastustrupi juht Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures ning Liimets andis oma lõputöö raames nüüdistantsutunde kahele kuulmispuudega noormehele.
Pille-Riin Larm: Pimedad on kirjandusega paremini kursis kui paljud nägijad
Eestis on tuhandeid nägemispuudega inimesi. Nende hulgas on nii neid, kelle nägemine on vaid osaliselt vähenenud, kui täispimedaid. Ühel või teisel juhul on raskendatud nende igapäevane hakkamasaamine, hariduse omandamine ning ligipääs mis tahes informatsioonile. Ja kultuurile. Kirjandushuvilisel, kellel ei möödu päevagi kirjareata, on raske ette kujutada tunnet, mis tekiks, kui enam ei saaks osa sõnakunstist. Tekstinälg? On põhjust mõtiskleda ka selle üle, kuidas asjaolu, et ei saada vahetult osa suurest osast kultuuri tüvitekstidest, võib mõjutada inimese identiteeti. Kas, kuidas ja mil määral saavad nägemispuudega inimesed siiski kirjavara kätte, uurisin pisut paradoksaalse nimetusega Eesti Pimedate Raamatukogust (EPR).
Näitus «Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist»
Festival «Klaaspärlimäng»
Alvar Loog Leo Tolstoi raamatust «Mis on kunst?»
Mere puiestee ülekäik ja jalakäijate liikumisvabadus
Veneetsia päevik VI
Kumu haridusprogrammid ja vaegnägijast vastuvõtja
XXVIII Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival
Intervjuu Meelis Luksiga
Arvustamisel
Mängufilm «Ahvide planeedi koidik»
XXI Haapsalu vanamuusikafestival
Asta Põldmäe «Ja valguse armulise»
R.A.A.A.Mi lavastus «Imede aasta»
Aivi Rossi «Pärapõrgu Hanna paljastamine»
Mängufilm «Sügavik»
Näitus «ornaMENTAALNE»

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...