30. september 2011

Infopäev toimub 5.10.2011

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub puudega inimesi, puudega laste vanemaid, hooldajaid ja puuetega inimeste spetsialiste 5. oktoobril kl 14 algavale teabepäevale Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.

Teabepäeva kava:
14.00 "Eesti Inimarengu Aruande 2010/2011 tutvustus" . Ettekande teevad Eesti Koostöö Kogu esindajad.
15.30 Kohvipaus
16.00 "Hoolekande arengusuunad". Ettekande teeb Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Riho Rahuoja
17.30 Päeva kokkuvõte ja lõpetamine
Tõlge vene keelde. Eelregistreerumine teabepäevale kuni 3. oktoobrini tel: 656 4048 või e-mailil: kylli@tallinnakoda.ee Teabepäev toimub projekti "Tööotsija tööriistakast-abiks puudega inimesele ja puudega lapse vanemale" raames, mida toetatab Euroopa Sotsiaalfond. Tallinna Puuetega Inimeste Koda, Endla 59, 10615 Tallinn. Telefon: 656 4048 e-post: koda@tallinnakoda.ee
http://www.tallinnakoda.ee

28. september 2011

Pulm nagu muinasjutus

Täna käisime Natalja ja Ülo pulmas Tallinna Perekonnaseisuametis. Natalja on meie pikaajaline töökaaslane ja nüüd siis emapuhkusel ja varsti on nad noored lapsevanemad. Perekonnaseisuametis pole ikka aastaid käinud ja kui saime noorpaarilt kutse, siis olime väga rõõmsad selle pulmakutse üle. Läksime koos Arko ja töökaaslastega kohale ja parkisime auto ning lompe ületades ja neist läbi sumades jõudsime kaldteeni. Väljas oli septembri lõpu ilm, pisikene vihmasadu ei olnud probleemiks, sest ilm oli soe. Mööda munakivi teed jõudsime peaukseni, mille ees oli üheastmeline trepp. Uksestki saime sisse ja siis selgus, et abieluregistreerimise ruum asub 2. korrusel. Tublimad otsisid lifti aga lifti ei olnud. Pruutpaar oli kohale saabunud valge limusiiniga ja selle juht tuli meile appi koos minu õepoja Taaviga tõime Arko koos ratastooliga ülesse. Mind võttis hingeldama aga nii armas oli kui noorpaar sisenes abielu registreerimise saali. Nad olid nii kenad ja armsad ning Harri Kingo jutt nii naljakas... Kui abieluks vajalikud jah sõnad öeldud ja õnnesoovid härra ja proua Leiusele antud, läksime jälle neist järskudest treppidest alla fuajeesse üldpilti tegema. Selle rõõmu jätsin ma profifotograafidele, kellel suuremad võimed suure seltskonna väiksesse koridori paigutamise osas. Nii tore kui kaks lastekodu last teineteist leidsid ja abieluranda sõudsid. Soovisime neile õnne ja jaksu ja üksteise mõistmist ning unistamist. Peagi saab nende unistus teoks ja perre sünnib väike pojake. Afterparty oli Toompuiesteel Eesti Puuetega Inimeste Koja majas kos sõpradega ja tordi söömisega. Oma neiupõlve nime lennutas Nataša mere poole õhupalliga teele. Hüvasti printsessielu ja elagu abielu! Tublid noored on nad igatahes! Mõned pildid tegin siiski ja neid näeb peagi siit.
Aga perekonnaseisuamet peaks küll kiiresti majja lifti ehitama, sest piinlik on, kui töökaaslased pulma ei saa ja neid peab mööda astmeid tassima. Avalik teenus see abielude ja sündide registreerimine.

25. september 2011

Sõpradega kruiisireisil Soomes

Arko tegi meile, st 7 sõbrale ja pereliikmele välja reisi Soome. Enne seda tegi ta terve suve sporti, käis ja osales ratastoolisõitudel EMT rullituuril ja sõitis maratone. Preemiaks sai kingitusi, puuvilju ja auhindu ning Tallinki kinkekaarte. Nende eest ta meid reisile viiski. Laupäeva hommikul ärkasin vara ja ümisesin üht vana viisijupikest "Soome, Soome, pergele Soome, ma tahan sinna saada...". Jah aeg lendab, see laul oli populaarne paarkümmend aastat tagasi. Soomeski olen selle aja jooksul korduvalt käinud aga ikka on tore minna. Kohtusime siis sadamas D-terminaalis. Kohal oli Arko, mina, Imre, Rene, Merle, Tiiu, Taavi ja Jüri. Piletite kätte saamine läks kiiresti ja nii me Superstari vallutasime. Maandusime 8.korrusele ja hüvasti kultuuripealinn. Meri oli tuuline aga ilm ilus, päikeseline kuniks Helsinkisse jõudsime. Sihiks kesklinn ja seejärel Linnanmäki meremaailm. Marssisime jalgsi raudteejaamani. Tee peal kohtasime jõuluvana, kes oma kontori vaateaknal askeldas ja meid õue tervitama tuli. Me lehvitasime talle ja tõdesime, et jõulud pole enam kaugel.

Siis jõudsime kirputorile ja sealt edasi reisironge vaatama, sest vihma hakkas sadama. Seppade ausamba juures tegime pilte ja üldine meeleolu oli hea. Jüri kihutas ees elektrilise tooliga ja Arko hoidis siis temast kinni. Meie sörkisime ees ja taga ja külje peal. Vihmasadu ära kasutades otsustasime minna sööma. Noored tahtsid Hesburgerisse minna ja minu mälu ei petnud ja nii me sinna keldrikorrusele jõudsimegi. Metrood polnud mu noorem poeg veel elus näinud ja käis siis ma aall eskalaatoriga seda imerongi vaatamas. Arko ja Jüri pääsesid maa alla liftiga, mis sõitis alla ja paremas suunas mööda treppi. Pole veel enne sellist ilmaimet näinud, kus lift majas sees treppidest sõidab aga suvel Salzburgis viis mäkke küll sarnane väikerong mitme vaguniga. Jalgu puhkasime bussipeatustes ja parkides. Linanmäki lõbustuspari me jõudsime, vaatasime Sealifes kalu, krabisid, millimalllikaid ja usse. Arko imestas veel, et need haid olid sama suured, kui heeringad. Ilm oli ilus ja otsustasime ja tagasi sadamasse jalgsi minna. Kui tulles oli tee mäkke, siis loogika järgi pidi tagasi tee kulgema mäest alla. Vaatasime kirikuid, kaljusid ja sügisest Soome pealinna. Käisime kahes poes, ostsime külmkapi magneti, hiiremati, lipu ja küpsist, viinerit ja õlut mida laeval hea süüa. Tagasi teel lendas kell kiiresti. Poodidesse Arko ja Jüri sisse ei pääsenud, sest ühe poe ees olid trepid ja teise poeuksel silt, millel ratastoolil rist peal. Muigasin, et mehed jäid poeukse taha nagu penid perenaisi ootama. Linnas liikus ringi huvitavaid inimesi, eri värvi, vanuses ja soost. Lapsed läksidd varem minema ja me kohtusime alles reisisadamas. Läksime laevale ja ohkasime kergendusega, sest kõik olid laevas ning paaritunnise laevasõidu järel olime kodus. Tallinna oli tore saabuda aga purjus soomlased ja külm tuul võtsid meid oma embusesse. Termaki invataksot oodates nägime nii mõndagi. Koju jõudsime hästi ja uni oli hea. Tore on nii reisida, kui passikontrolli pole vaja läbida ja muudkui lähed ja tuled millal soovid. Euroopas on ikka mõnus elada ja kodus olla on hea. Aitäh Arkole.
Pilte näeb siit.

Invakomisjonis oli teemaks invasport ja vaba aja veetmise võimalused

Sel teisipäeval, 20. septembril toimus Tallinna Invakomisjon. Meie olime Tallinna Invaspordiühingu esindajatena kutsutud tegema ettekannet teemal "Ülevaade puuetega inimeste probleemidest sporditegevusel ja vabaaja veetmisel". Mina ja Rita Goruskina siis selgitasime juhatuse liikmetena Õunakese lasteaias kes me olema ja mida teeme. Puudutasime probleeme, kitsaskohti ja esitasime ettepanekud Talliinna linnaametnikele. Vastuvõtt oli meeldiv ja lasteaed mõnus. Teiste päevakorrapunktidena tutvustati sporditegemise võimalusi, projektide esitamist nii tervise, spordi kui ka ürituste kohta. Lühidalt anti ülevaade hariduses toimunud muudatustest. Loeti ette linnapea hr Savisaare kiri ning räägiti olulistel teemadel.

Meie ettekanne oli siis esitlusena selline: Tallinna Invaspordiühing tegutseb alates 26.12.1982. ja MTÜ on registreeritud 1993. Ülihingusse kuulub 110 liiget, kõrgeim organ on üldkoosolek, tööd juhib 3-liikmeline juhatus. selgitasime, et töö on vabatahtlik ning lisaks sporditreeningutele korraldame spordipäevi, koolitusi, võistluseid ja üritusi. Meie katuseorganisatsioonid: Eesti Invaspordi Liit, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Tallinna Puuetega Inimeste Koda. Eesmärgiks on liikumispuudega spordihuviliste inimeste ühendamine, tervislike eluviisid propageerimine, liikmetele sportimisvõimaluste arendamine, liikumispuuetega inimeste integreerimine ühiskonda ja oma liikmete vaba aja sisustamine. Tegevuse ülesanneteks on treeningute korraldamine liikumispuudega inimestele pearaha alusel, et kõige nõrgemad, raskema puudega inimesed saaksid osaleda; projektide läbiviimine – üritused, koolitused ja infopäevad (nt loomaaia, Ahhaa külastus lastele, vanalinna päevade ratastoolisõit jmt), infovahetus ja nõustame puudespetsiifikast ehk erivajadustest lähtuvalt, koostöö teiste puuetega inimeste ühingutega, linnavalitsuse ja ametite, erasektoriga. Tegevuse plussideks on see, et ühing on jätkusuutlik, meil on arengukava ja põhikiri, liikmete arv kasvab, osaleda treeningutel linna pearaha alusel, võimalus tegutseda Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, mis on ligipääsetav liikumispuudega inimestele, pakume liitpuudega lastele huviringe (grossing, ratsutamine - kõrge omaosalus), oma tegevustes kasutame abiks vabatahtlikke.

Miinusteks ja kitsaskohtadeks on puuetega inimeste kehv tervis, töötus ja madal elukvaliteet, lastevanemate ebareaalsed ootused ühingutes pakutavate võimaluste suhtes, puudujäägid uutes või renoveeritavates koolides, spordirajatistes, mis ei ole täielikult ligipääsetavad, puuetega laste kehv tervis, lisaks teised puuded, pikk taastumisperiood haigusest, traumadest, operatsioonidest, kõrvalabi ja järelvalve vajadus. Probleemideks on puudega laste koolis kehalise kasvatuse tundidest vabastus, liikumatus, sundasend, paigal istumine, ülekaalulisus jt terviseprobleemid, lisaks huviringides osalemine praktiliselt puudub (koolides ei osata erivajadustest lähtuvalt sobivat tegevust pakkuda), noortekeskustes puuduvad kogemustega töötajad, liikumispuue seab palju takistusi koos teistega vaba aja veetmisel). Takistusteks on mitte ligipääsetav keskkond (ujulad, spordisaalid, noortekeskused, koolid), võrdsete võimaluste puudumine invaspordi ja vabaaja tegevustes osalemisel, finantseerimine on ebapiisav, puuetega inimeste grupid on väikesed, kulud suured (nt bowling, grossing, ratsutamine jne) ja invatakso limiit väike, madalapõhjaliste ühistranspordivahendite vähesus - nt tramm nr 3 liinil ainult vanad trammid, poolel päeval ei sõida. Transpordikulud on kõrged, eriti võistlustel osalemisel, vajalik toetus linnalt.

Ettepanekud Linnavalitsusele olid järgmised:

  1. Tagada ligipääs liikumispuudega inimestel füüsilisele keskkonnale (hoonetele) ja teenustele
  2. Muuta sporditegevuse pearaha kasutamine puudeliigi vajadustest lähtuvamaks , sh paindlikumad treeningute nõuded, treenerite kvalifikatsioon jmt
  3. Toetada MTÜ-de projektide ja võimaldada huviringides osalemist erinevatele sihtgruppidel (nt bowling, grossing, ratsutamine jmt)
  4. Rahastada puudest tulenevaid lisakulusid (nt transport võistlustele, abivahendid) ja tagada võimalused spordile, vabaaja üritustele (nt soodustused, invawc jm) – kõrgem koefitsent pearahal.

Asume aadressil endla 59. Esimees on Rita Goruskina, e-posti aadress on ritasport@hot.ee ja telefon 55 48 505. Meil on ka blogi, kus teavitame liikmeid ja vahendame kuulutusi üritustest: http://tallinnainvaspordiyhing.blogspot.com/

18. september 2011

Pühapäevad on enda jaoks

Kui tööpäevad on täis tööd, esmaspäeviti tantsimist, loenguid ja õpinguid, millele lisanduvad veel mõned koosolekud ja toidu koju tassimine poodidest, siis kaovad õhtud kodustesse toimetustesse, söögi tegemisse, televiisorist uudiste ja filmide vaatamine. Loomulikult õhtud pereringis, sest ka selleks on aega vaja, et lihtsalt tunda huvi kuidas teistel päev möödus (eriti noortel, kes muidu ei räägi lihtsatest asjadest). Aeg lendab ja kuigi Tallinna Ülikoolis on esimesed tsükliõppe nädalavahetused möödas, õppekava esitatud, siis pakub elu koolis aina suurt avastamisrõõmu. Kui magistriõppesse kandideerisin, siis ikka lootuses, et mu vene keele oskus on rahuldaval tasemel. Reedel selgus, et olen kuskil alguses ja õpetaja küsis, et millal ma viimati vene keelt rääkisin, et kas see oli väga ammu. Pobisesin siis, et iga päev kasutan töös kõnelemiseks vene keelt. Ja siiski ostsin endale vene keele õpikud. Ja õhtuks siis selgus peale kooliõe kõnet, et meil on igal reedel loengud. Hurraaa - 2 kuud on mul kõik reede õhtud kella 17 kuni 20.30 sisustatud loengutega strateegilisest juhtimisest. Ma leian, et üha enam ma arenen ja suudan oma aega paremini planeerida.

Eile siis tegelesin õppimisega ja täna käisime hommikul Arcitic Sport clubis ujumas. Peale seda oli pikk ja vaba pühapäev ning me sõitsime metsa seenele. Autode rohkuse järgi metsaservades tundus nagu oleks Eesti seeneparadiis. Autosid ja inimesi jagus igale poole, seeni paraku nii palju ei kasva ja nii pidid paljud leppima pohladega. Siiski sain seeni kastme jagu, mida proovin teha siis homme. Vananaiste suvi on täies hoos, päike särab kõrgustes ja sügis oma värvikülluses muutub iga päevaga aina kaunimaks. Eestimaal on ilus igal aastaajal ja tuleb vaid osata seda märgata ja soojust hinnata.

14. september 2011

Käo keskuse laste näitusest

Täna näppasin natuke tööaega ja käisin 2.korrusel näituse avamisel ja mulle meeldis. Soovitan teistelegi. 14.septembril kell 15 avati Päevakeskus Käo ja Käo Põhikooli õpilaste kunstitööde näituse UNISTUSTE AEG. Peagi tuli mulle järgi üks kliendi ema, kes mu näitusele järgnenud melust ära viis...

Näituse tutvustus oli: "Aeg, mille pühendame kunstile, on unistuste aeg. Aeg heita pilku endasse, aeg unistada ja loota. Kunst on üks tee oma unistuste täitumisele. Väljendusvabadus, mida kunstitegevus pakub, inspireerib rännakule oma unistustemaailmas, avastama peidetud igatsusi ja salajasi soove. Värvid ja paber oskavad saladust hoida. Aga lubavad oma unistusi ka teistega jagada – vastavalt kunstniku soovile! Kunstilooming on looja hingepeegel. Pildid siin näitusel kutsuvad vaatajat kaasa unistama. Kujundite ja varjundite keeles julgustavad nad igaüht, kinnitades meile, et ilusad unistused täituvad alati! Loodame, et meie kunst pakub Teile palju kauneid hetki ja aeg meie pilte imetleda on ka Teie jaoks unistuste aeg. Noored kunstnikud Päevakeskusest Käo koostöös kunstiõpetaja Marju Jõgisega. Näitus Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeksuses jääb avatuks 7.novembrini."

Kui enne avamist pilte vaatasin, siis tundus uskumatu, et Käo lapsed sellseid pilte joonistav. Nii saingi vastused paljudele küsimustele Käo keskuse ja värske erakooli kohta. Selgus, et piltidel on kunstnik teinud oma käega täpsustusi detailide lisamise teel. Pilte näeb siit.

13. september 2011

Augustikuu Mustamäe Halduskogu sotsiaalkomisjonis

Haduskogu ja sotsiaalkomisjoni liikmena kirjutasin Mustamäe septembrikuu ajalehte ka artikli, mille pealkirjaks on

Sotsiaalteenuste kättesaadavusest Tallinnas


Peale pikka suvepuhkust kogunes 28.augustil Mustamäe Halduskogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjon oma koosolekule arutamaks sotsiaalteenuste probleeme Tallinnas. 9 komisjoniliikest olid kohale saabunud 5: Mark Levin, Tiia Tiik, Marika Lillemäe, Alar Sepp ja Matti Tarum. Komisjoni esimees Mark Levin tundis muret sotsiaalteenuste ebapiisava rahastuse üle, sest riigi poolt doteeritud rahad abivahenditele on paljudel asutustel lõppenud. Abivajaja, kes pöördub firmasse soodushinna abivahendit ostma, peab maksma täishinda, sest rahad on otsas. Võimalus on otsida teist firmat, kellel raha veel on. Sarnased on probleemid hooldusravi, koduõenduse teenuse kättesaadavusega. Lisarahastuse taotlus eelarvesse on esitatud järgmiseks aastaks. Probleemidest on teadlik nii linnavalitsus kui riigikogu.

Sotsiaalkomisjoni liikmed olid üksmeelselt nõus, et inimestele on abi vaja kohe, kuid pension katab poole hooldekodu koha maksumusest ja kellel on lapsed, siis peavad perekonna seadusest tulenevalt maksma ülejäänud summa. Sotsiaalteenused on kliendile paindlikumad, kuid nende maht on väike või ebapiisav. Selgunud on, et arstide poolt välja kirjutatud digiretsepte on välja ostmata miljoni euro eest. Rahval pole raha. Koduhooldus teenus on odavam, kuid pensionärid tahavad saada tasuta teenuseid ja pigem on abita, kui maksavad. Probleemid on ka munitsipaalkorterites elavate peredega, kes pole suutelised kommunaalkulusid ja kõrget üüri tasuma. Toimetulekutoetust saab taotlema minna, kuid sellegi poolest on mõned jõudnud ringiga tagasi sotsiaalmajutusüksustesse. Tallinnasse on vaja ehitada juurde sotsiaalmaju, kus on väiksed korterid ja madalamad kulud.
Link
Marika Lillemäe tõi positiivse näitena välja Tallinna teise abipaketi raames hooldusravi kompenseerimise võimaluse vähekindlustatud eakatele, kes ei pea olema toimetuleku toetuse saajad. Hooldajate suurt koormus aitab leevendada lamaja haigetele kvaliteetset hooldusravi pakkuv Keila PJV Hooldusravi SA. Kainestusmaja on ennast õigustanud, sest täituvus on üle 60%, mis on oluliselt kergendanud politsei tööd. Ilmaravikindluseta inimesed saavad arstiabi Magasini hooldushaiglast. Elanikke on vaja nõustada, sest meie hulgas on inimesi, kellel puudub elukoht ja neil puudub võimalus saada pensioni. Lahenduse saamiseks tuleb pöörduda oma viimase elukoha järgsesse elanike registriosakonda, kus saab avalduse alusel registreerida KOV täpsusega. Sotsiaalteenuste ja abivahendite rahastust on vaja suurendada, siis suudame tagada parema elukvaliteedi puuetega inimestele, eakatele abivahendite, invatranspordi, isikliku abistaja, päevahoiu jt teenuste kättesaadavuse kaudu.

Artikkel on loetav ka Delfi kaudu ja seda näeb siit.

8. september 2011

Sügis tuleb tasapisi

Sajab ja siis on jälle päikest ning siis jälle pilvisust. Huultele tuli selline imesõna nagu pilvitab, sarnane päevitab sõnale... Sel nädalalal oli tore alustada linetantsu hooaega esmaspäeval. Vana jalaviga tunda ei andnud ja enesetunne oli päris hea ja tore jälle Kaie Segeri juhendusel Endla 59 saalis jalga keerutada. Kordasime vanu ja õppisime 2 uut tantsu selgeks. Eks näis palju järgmisel korral meeles on. Kordamine ju tarkuse ema.

Teisipäeval tegin tööd ja kui pärastlõunasel ajal tahtsin tõusta püsti ruudulist paberit otsima, siis ei suutnud liigutadagi. Selg oli nii valus, et kole oli isegi koju minna. Kutsusin Arko tuppa saamiseks vanema poja appi, sest minust abi polnud, kuid tuppa ja voodisse tahtsin kiiresti saada. Õhtul tekkis pisipalavik aga isegi keerata ja pöörata oli raske, eriti voodist tõusmisega. Valu oli nii suur, et hädapärast liigutasin ennast. Hommikul siis suhtlesin oma perearstiga ja sain digiretsepti ning soovituse osta käsimüügist Capsicami salvi ning selga soojas hoida. Eile oli nagu veidike parem juba aga täna hommikul on taas istuda nii raske, et kohe selline tunne on, et selg läheb paigast ära või pooleks. Pole mul ennem selliseid hädasid olnud. Arko ja lapsed on siiski mõistvad ja toimetavad minu asemel.

Eile õhtul läksime apteeki ja arvutipoodi, sest sessi ajal konspekteerida arvutis on mugavam ja kiirem, kui kaustikutesse kirjutada. Pole enam harjunud ka, sest käsi väsib ja oma teksti on suht keeruline pärast veerida. Arvutis on kohe parem, saan teksti suuremaks panna. Vana läptop on hea aga selle kaasas tassimine muudab selja ja õlad raskuse tõttu haigeks. Käisime mitmes poes ja kohtusime Tiiu ja Taaviga, kel samuti üliõpilasena sama mure. Klickist leidsin ühe Samsungi musta läptopi ja küsisin enne ostmist üle, et kas värv on must. Müügimees kinnitas, et jah kui tahate musta, siis saate musta. Kodus panin sööki köögis ahju ja pliidile ning siis hüüdis Arko elutoast, et üllatus. Ilma arvutile pilku heitmata küsisin, et kas on valge? No must see laptop ei olnud, vaid oli hoopis elevandiluu värvi kaanega aga klaviatuur oli must. Kurjaks tegi selline valetamine ja müüja ebaprofesionaalsus Kristiine Klickis, kus isegi minu üleküsimise peale saan teist värvi kauba. Viimane kord kui käisin Renega Rocca al Mare Prismas, siis kohapeal tsekki ei vaadanud ja siis selgus, et dressipükse saime 1 paari aga tsekil oli neid 2 korda kassast läbi lastud. Eks toetame kaudselt meie kaubandust olematu kaubaga, kuid kogus märgates nagu ei viitsi enam hilja õhtul uuesti tagasi sõitma hakata. Kassapidajad nagu ei vastutagi oma töö tulemuse eest?

Nüüd siis üritan täna sessile minna koos oma uue läptopiga. Naersin, et ei tea kas peaks nüüd teda värvi pärast hakkama kutsuma londikeseks? Kotis rohkem ruumi ja aku peab ka selle masinal lubaduste järgi kauem vastu. Säästud kahanesid kiiresti aga kui asja tarvis on, siis pidi selle ära ostma. Täna lähen loengusse EPI Koja majja ja lektorgi teada tuntud inimene ning teemagi tuttav. Loodan, et igavaks ei lähe. Trolliga sõitmisest täna veel ei unista ja nii peab Arko taksojuhti minule tegema. Tore on.

4. september 2011

Pärnu 2 silla jooksu ratastoolisõidul

Täna hommikul sõitsime Pärnusse, sest Arko koos ligikaudu 20 ratastoolis invasportlasega osalesid Jüri Jaansoni 11. kahesilla jooksul. Sel aastal siis esmakordselt osalesid ka ratastoolikasutajad. Pühapäevane ilm Pärnus oli suurepärane, sooja 22 C ja päike oli enamsu ajast pilvede alt väljas. Rahvast oli palju, stardis olid jooksjad, kepikõndijad, kõndijad, lapsevankritega emmed ja ratastoolis sõitjad, kes läbisid pooldistantsi ehks sillast sillani, kokku 4,5 km. Autasustamise ajaks toodi ratastoolikasutajad finishist tagasi starti suure reisibussiga, millel oli taga ratastoolide tõstmiseks invatõstuk koos abivalmite bussijuhtidega. Tegelikkuses oli kaastud üritsue korraldamisse palju inimesi, kes olid abivalmid ja mõistvad isegi siis, kui autasustamisega segadust tekkis ja ajaarvstus ratastoolisõitjatel kohad ja ajad sassi lõi. Õnneks olid meie inimesed rahulikud ja andsid peale autasustamist teada ning tegelikud võitjad said hiljem medalid kaela. Eks siis peakorraldajatele antakse teada ja esimese korraga tõepoolest võib midagi sassi minna. Arko oli tihedas konkurentsis 4. kohal. Tubli sõit ja eks nendel rahvarohketel üritustel peabki arvestame kõndijate ja jooksjatega ja pole siin miskit trügida ja rabeleda. Hea tuju, maitsev seljanka ja must t-särk on ka väärtuslikud.
Mina oli taaskord fotokaamera taga ja neid pilte näeb siit.
Pärnu Postimees kirjutas uudise, mida näeb siit.

ERR uudised siit.

Ülikoolist ja seenemetsast

See nädal on päris kiire ja toimekas olnud, sest olen nüüdsest jälle tudeng. Seekord Tallinna Ülikoolis ja käisin 1.septembril aktusel, mis oli remondi tõttu üle viidud Tornide väljakule, kus rektor Tiit Land pidas kõnet. Esimesel koolipäeval käisin erivajadustega üliõpilaste infotunnis, võtsin infolauast kaasa FB auhinnamängust võidetud Tallinna Ülikooli kruusi ning käisin sotsiaaltöö magistriõppurite infotunnis ka. Rävala puiestee raamatukogu infotunnis käisin ka ja nüüd siis seal ka lugeja. Õhtul sõitsime surnuaiast läbi ja viisin oma õepoeg Heigo hauale küünla ning istutasin 2 astrit, ühe heleroosa ja teise lilla. Aeg lendab aga mälestused ei kustu. Peale seda läksime tähistama kooliaasta algust Tabasalu Osmanisse. Päev oli ilus ja tore oli koos ühiselt viiekesi toitu ja pere ringis sööki nautida.

Teine koolipäev oli juba päris töine, räägiti õppesessioonidest, kooliasjadest ja kõigest sellest, mida peaksime teadma. Pärast oli pikk loeng uurimusmeetoditest ja arendustegevusest sotsiaaltöös. Päeva lõpuks oli nii palju infot, et seepärast olin nii väsinud aga tegelikkuses on päris hea tunne istuda koolipingis. Ja juba ongi mul need ülikooli 3 m aja selgemaks saanud, sööklad, kohvikudki teada ja tunda. Järgmisel nädala siis juba erialased loengud. Meid on sotsiaaltöö magistriõppes kokku 72 ja meie erialal on võimalus spetsialiseeruda kas gerontoloogilise sotsiaaltöö või rehabilitatsioon sotsiaaltöös suunal. Mina valin rehabilitatsiooni ja sellega alaealiste õigusrikkujate ja nende perede rehabilitatsioon. Eks selleks ma õppima tahtsingi minna, et saada süvenenud teadmisi ja uusi praktilisi oskusi.

Laupäeval oli Arko nii tubli, et viis mu seenemetsa. Nagu laulusalmgi ütleb, et Riisiperes on riisikaid... oligi ja muid seeni oli ka aga minust jäi neid päris palju metsa alles, sest neid seeni, mida ma täpselt ei tea või ei tunne ma ei korja. Igatahes õhtul tegin ma põhiliselt kuuseriisikatest paprikaga seenekastet ja see maitses hea. Purkidesse jagus ka soolatud seeni. Tahaks veel seenemetsa minna, sest seened on nii head, olgugi, et ma neid hästi ei näe, pooled on need, mille avastan juhuslikult või lihtsalt komistan nende otsa. Eestimaa sügis on ikka kena ja metsaõhk kosutav ja seepärast ei kurdagi väsinud selja pärast, sest see valu kaob kiiresti.