30. november 2013

E-kirjadele vastamise vajadus

Igapäevaselt saame palju e-kirju ja tekkis lihtsalt huvi oma mälu värskendamiseks. Nii otisisngi infot ja sain vastuse küsimusele mis vahe on kui e-mail on saadetud cc-ga ehk koopiana. E-kirjale vastamine ei olegi alati oluline. Oleneb sellest, kas kirja saatja meilt vastust ootab või ei oota. Oluline on pöörata tähelepanu sellele: kas kirja tekstis on palve vastamiseks ning millisel aadressiväljal on sinu aadress. Artikkel on lehelt Digitark.


Miks, kuidas, millal ja millisele e-kirjale vastata?


E-kirjale vastamine ei olegi alati oluline. Oleneb sellest, kas kirja saatja meilt vastust ootab või ei oota. Oluline on pöörata tähelepanu sellele: kas kirja tekstis on palve vastamiseks ning millisel aadressiväljal on sinu aadress.
Vastamise põhimõtted vastavalt aadressiväljale
KELLELE (TO) – sellele aadressiväljale käib saaja(te) ehk adressaadi meiliaadress, kellele kiri on suunatud. Temalt oodatakse üldjuhul vastust. Vastust ei oodata siis, kui kirjas on märge, mis palub mitte vastata või on kiri saadetud korraga paljudele saajatele – spämm, reklaam, grupile suunatud info välja arvatud juhul, kui kiri sisaldab palvet vasta.
KOOPIA (CC – carbon copy) – siin on e-kirja koopia saaja(te) aadress(id). Sel juhul on kiri saadetud neile informatsiooniks ehk teadmiseks. Ka e-kirja saaja TO näeb, et teised said kirjast koopia (CC) ja koopia saaja (CC) teab, et kiri on adresseeritud TO-le. Kui oled kirja koopia saajaks, siis sellise meili lugemisega ei ole väga kiire, sest ei nõua sinult otseselt vastust. Olles kirjas CC, ei ole vastamine viisakas, sest võrdub teiste inimeste jutule vahele segamisega.
PIMEKOOPIA (BCC – blind carbon copy) on aadressiväli, kuhu kirjutatakse sellise inimese meiliaadress, kes saab e-kirja nö salaja teadmiseks. Saaja TO, kirja koopia saaja CC ja teised pimekoopia saajad BCC-d ei tea, kellele veel pimekoopia saadeti.
Kasutatakse BCC-d siis, kui info saadetakse mitmele inimesele ja/või konkureerivatele ettevõtetele ning ei soovita, et nad üksteise aadresse näevad. Ka näiteks siis, kui on tegemist olukorraga, kus on vajalik teavitada üht inimest sellest, et oled lubatud e-kirja kolmandale isikule ära saatnud, kuid sa ei soovi, et saaja seda teavitamist näeb. Kiri on informeeriv ja ei eelda BCC väljal olevate osapoolte omavahelist suhtlust. Oluline on, et pimekoopia saaja ei reageeriks kirjale.
BCC ehk pimekoopia kasutamisega kaasnevad riskidKehtivad analoogsed reeglid igapäeva silmast-silma suhtlemisele. FROM ehk kirja saatja alustab kõnet TO-ga, CC kuulab pealt, kuid vahele ei sega ja BCC on ukse taga kuulamas. Seda, et BCC pealt kuulab, teab vaid FROM.
Pimekoopia BCC kasutamine on delikaatne teema ja tihti kasutatakse seda konfliktses kirjavahetuses, mis omakorda võib tekitada veelgi suurema konflikti ja olla teatud kontekstis väga ebaeetiline.
? Mida minu poole pöörduja võib siis mõelda ja tunda, kui ma talle ei vasta? Kui meie põhimõte on olla ise austatud, siis tuleks austada ka teisi. Oluline on e-kirjadele vastata ja teha mõlemale poolele sobivad kirjavahetuse kokkulepped.Vaikimine võrdub samaga kui me pöördume silmast-silma suhtlemisel inimese poole ja ta ei tee meist väljagi. No pöördume siis veel kord, tema aga tegeleb oma asjadega, näiteks räägib kellegi teistega ja ei tee meist ikka välja. Siis pöördume kolmandat korda ja tema keerab selja ning kõnnib ära. Selline käitumine ei ole viisakas. 
Kui on olemas omavahelised kokkulepped, siis ei ole siin artiklis toodud viisakusreeglitest vaja juhinduda. Peaasi, et mõlemad osapooled on rahul.
E-kirja saatja valikutest sõltub e-kirjale vastamise kiirus. Ka e-kirja saatjana peaksime tähele panema, millisele aadressiväljale kirjutame inimese nime ja kas me oleme enda poolt teinud kõik, et saada kirjale vastus. Juhul, kui ootad kommentaari mingi dokumendi kohta, sobib e-kirja märkida, mis kuupäevaks ja millisel kujul vastust soovid. See info võib kiire asja puhul olla ka e-kirja pealkirjaks (subject). Näiteks: KIIRE! Ootan vastust 13.04 kell 10:00.
Kirja lõpus võid tänada ette vastuse eest.
Kokkuvõtteks kas, kuidas ja millal siis meilile vastata• Vaata, millisel aadressiväljal sinu nimi on, kas TO, CC või BCC. Vasta, kui oled TO.
• Ka siis kui oled TO, hoidu vastamast, kui on tegemist grupimeilile saadetud informatiivse teatega sh spämm, reklaam ja ei paluta vastust.
• Vasta alati, kui saadud e-kirjas on küsimus, pöördumine või kiri ei lõpeta teemat.
• Tavaliselt lõpetab kirjavahetuse see, kes alustas.
• Vasta võimalusel 24 tunni jooksul.
• Kui vastamine eeldab info kogumist ja pikemat süvenemist ning ajalimiit seda ei luba, siis anna teada, millal vastad.
• Kui vastad, siis täna kirja eest.
• Teavita tuttavaid, kui tihedalt kasutad kirjakasti.
• Kui oled pikemalt kirjakastist eemal, siis lisa automaatvastus, mis algab tervituse ja tänamisega ning lõpeb viisakusvormeliga ning annab teada, kuhu inimene võiks pöörduda ja millal oled tagasi.

29. november 2013

Koolijuubelil Tartus

Reedel, 22. novembril käisin Tartu Emajõe Kooli 130. juubelil. Kohale läksin hommikul Tallinn-Tartu-Kanepi bussiga ja ma ei tundnud ennast bussis eriti turvaliselt, sest bussijuht tegi minu arvates ohtlikke manöövreid, üritas järelkäruga rekkatest mööda sõita, siis pidurdas järsult ning sellejuures oli nähtavus väga kehv udu tõttu. Õnneks jõudsin kella 11.30 ajal Tartusse ja sealt oli koolimajja vaid 5 minutiline jalutuskäik. Hommikul oli koolis Aldo Kalsi poolt välja antud ja koostatud kooli mälestusteraamatu tutvustus ja esitlus. Raamat on aastatest 1945- 2012.ja paksus on üsna suur 719 lk. Kirjutaisn isegi sinna muljeid oma koolipäevadest. Raamatut uurisime veel mitmel korral saalis. Koolimaja õpilaskodu, aadressil Munga 16, on selline kena, euroremonditud ja turvaline. Maja asub Emajõe kaldal, Haridusministeeriumi, vene õigeusu kiriku ja botaanikaaia vahel. Hästi ligipääsetav ja hea asukohaga kesklinnas. Koolis sees toimub parempoolne liiklus, et inimesed kokku ei põrkaks, treppidel on käsipuud mõlemal poolel. 
Pärast raamatu tuvustust küsisin Aldolt autogrammi ja kirjutasin oma andmed külalisteraamatusse. Sellele järgnes kohvipaus ja siis algas konverentsi osa, mis lõppes pidulike õnnitlustega. Oli esinejaid meilt ja mujalt ning Tiina Kangro rääkis, et täisealistest inimestest vajavad prille tervelt 75% inimestest maailmas. Jah nii see on, et prillikandjad on lai sihtrühm aga õnneks kõik pole veel nägemispuudelised.  
Õhtu poole hakkas ka rohkem vilistlasi saabuma. Äratundmisrõõm oli suur ja kooolimajja ei jõudnudki, sest see sai 5 aasta eest üle vaadatud. Sel korral süvenesime ühiselamu renoveerimisega, uudistasime lifti ja tube, klasse ja 12 ! tualetti, millest ei leidnud peeglit. Pööningu puhketoas sai koos muljetatud ja rõõmustatud, et koolimaja nii ilus ning õpialskodu renoveeritud. Vilistlaste õhtu lõppes tordi söömisega ning diskoga, kus Siim lasi vana hääd 80ndate muusikat. Südaööl laldi mulle sünnipäeva laulu ja nii see juubelipidu otsa sai. Kohal oli nii õpetajaid kui õpilasi ma arvan, et umbes 60 ringis. Kui meie ajal elas ühikas 75 last, siis praegu on toad 1-2 kohalised ja lapsi vaid 44. On ajad teised aga maja on ikka sama ja kokkusaada on tore. Meie 16.lennust lõpetas 1988.aastal 9 ja praeguseks on meid elus 8 ning kohale tuli 7. Ka paar aastat nooremate koolikaaslaste üle oli hea meel ja klassijuhataja Rein koos naise Maiega olid ka endiselt kenasti koos. Kohtume siis juba hiljemalt 5 aasta pärast. 
Teel kodupoole tabas meid suur udu ja nähtavus oli väga kehv aga koju me saime. Arko ootas koolimaja ees ja autos olid ka roosid ning tort. Nii armas, et juba Tallinnas mõtles ta minu sünnipäevale. Kodus ootasid Arkok ema ja Toomas, et mulle pool 2 öösel õnne soovida. Olen ikka üks õnnelik inimene, et minu ümber nii hoolivad ja armsad-kallid inimesed on.
Kusjuures mina veel targutasin Arkole, et selline ongi raske nägemispuue, et lähedale näed aga kaugemal on ühtlane udu ja ähmasus. Sellepärast ma autot ei juhigi, et mitte olla enesele ja teistele ohtlik. Jalutan ringi, liigun nii ühistranspordi kui autoga, mida juhivad teised. Aitäh korraldajatele ja jaksu kooliperele.



























   

20. november 2013

Vabatahtlikuna invamessil Soomes

Mind kutsus kaasa OÜ Manual meeskond. Invamessile sõitsime 8.11.2013 koos Mati, Arko, Jüri ja Lennartiga. Sõit hommikusele Vikingline laevale ei möödunud tõrgeteta, sest auto peal 2 tava ratastooli ja üks elektriline ratastool ning 5 inimest olid meie auto jaoks liiga suur koorem, mis väljendus auto suutmatuses laevale sõita. Kolmandal katsel astusid ligi laeva transporttöölised, kes käskisid meil tagasi alla sõita, tagurpidi me ka alla saime ja siis jäime ootama kuni meid praktiliselt viimastena laevale lasti. Ja siis algas jama, sest meile kohta näidanud mehed olid arvamusel, et suurema transportliftile pääseb Mati oma elektritooliga ja meie peakisme üle kõrge rauast lävepakku sõitma väiksema reisijate liftiga. Arko sain sisse aga Jürit ei suutnud mina üle takistuse aidata ja nii olid abiks suured soome mehed. Edasi oli tore laevasõitu ja seltskonda hommikusöögilauas nautida. Helsingis väljusime kõik truult koos Matiga transpordilifti kaudu ja saime alustada sõitu Tamperesse. See linn on sama kaugel Helsinkist kui Tallinna ja Tartu vahemaa.Kui 4 aastat tagasi käisin esmakordselt invamessil, siis sel korral õnneks lund ei sadanud ja sõit kulges normaalselt lõbusas seltskonnas. 

Külastasime veel abivahendifirma Respecta kontor-ladu-remonditöökoda ja uudistasime erinevaid tooteid ja invakaupasid. Tunnre oleks nagu viibiksin hulgilaos. Respecta oli ka meie messilekutsuja. Nende väljapanekutega saime pikalt messil tutvuda. Selle aastase invamessi pealkiri tõlkes oli sujuv argipäev meile kõigile, igapäeva elus. Mess toimus kolmel päeval ja esimesel päeval oli elukutselistele töötajatele, lisakso li veel konverents ning messitoodete väljapanek 2 messihallis, sh oli palju erinevaid liikumis- ja nägemisabivahendeid, tooteid ja teenuste pakkujaid. Kohal oli ka Invalidiliito ja enim elevust tekitas robotkäsi, mida ka kaugelt uudistasime. Võrreldes meie liikumispuudega lastega, kelle vanemad neid võimalikult kaua lapsevankrites sõidutavad oli Soomes olemas nii tillukesi käimisraame ja ratastoole, millesse saab korralikult istuma panna juba üle aastase lapse. Veel uudistasime käsijuhtimisega ralliautot, invabusse, kus kaldtee kokku käib ja sisse saab transportida ka lamava inimese kanderaamiga. Bussi kõrval oli kokkupandud ratastool, mis ka bussis kaasas sõidab. Veel oli käsitöö tooteid, ökokaupu, juhtkoeri, pimekohvik, ehteid ja turismiteenuste pakkujaid. Teises hallis olid spordi ja vaba aja tegevuste ja alade tutvustamised. Uudistasin nii invapurjekat, kus käsijuhtimisel sai erinevaid purjeid keerata ja pöörata. Uudsena jäi silma selline patuudiringrada, kus lapsed ringiratast möllasid ja kõndisid turvaliselt. Oli ka selliseid alasid, mida meilgi harrastatakse ja palju sellist kaupa, mida eelmistelgi aastatel nähtud. Lisaks fotonäitus abivahenditye ajaloost, kunstinäitus ja palju vabatahtlikke ning laenutatavaid abivahendeid. Sellegipoolest oli huvitav vabatahtlikuna kaasas käia ja tagasisõit Helsingist Tallinnasse kujunes tõrgeteta. Kõik olid elus ja terved, kuid väsinud, sest laev jõudis sadamasse alles veidi enne keskööd. Aitäh sõbrad võimaluse eest koos reisida, messi külastaja ja head seltskonda nautida.  Kaasa tõin messikatalooge, abivahendite, trenasööride ja spordialade voldikuid, millega saab tutvuda OÜ Manuali kontoris ja Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu ruumides meie majas. Kohtumiseni.     











































Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...