30. september 2009

Lapse autoavarii saaga jätkub

See pole veel kõik kui laps niivõrd paranes ja 2. nädalat koolis käib. Maailm on väike ja Tallinna linn nii tilluke, et alati keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi ja nii minu telefoninumber läbi sõbranna töökaaslase naisautojuhile sattuski.

Eile helistas mulle naine, kes teatas, et on see autojuht, kes mu lapsele otsa sõitis 9.septembril. Naine nimega Janika tutvustas ennast ja tundis huvi kuidas lapsel läheb. Selgitasin, et suhteliselt hästi, sest õnnetuse hetkest ta siiani midagi erilist ei mäleta, vaid kolme hetke ülekäigurajal, kiirabiautos hapnikumaski ja operatsioonitoas lõuahaava õmblemist.

Nüüd sain selgust ka autojuhilt, et tema sõitis ja vaatas, et üks poiss jookseb üle tee ja siis nägi ka teist punasega ülekäigurajale astumas. Ta kontrollis, et ikka temal on valgusfooris rohleine, andis signaali ja pidurdas. Laps käis peaga auto esiklaasis ära ja see purunes. See oli jahmatav ja väikeste tagajärgedega õnnetus, sest ... Kui paljud jätavad elu sellistes avariidest peaga esiklaasis. Külavärinad tulid telefonikõne ajal peale.

Seejärel teatas naine, et autoklaas sai vahetatud ja numbtrimärk korda. Helistamise eesmärk oli aga saada minu käest 1700 krooni esiklaasi eest. Pakkus välja, et kui korraga mul sellist summat pole, siis võin maksta ka osade kaupa. Palusin tal siis saata oma mobiilile sms koos nime ja pangaarvega. Peale seda valdasid mind mitmed kummalised tunded, helistasin kaksikõele, mehele, messingerisgi jagasin 2 tuttavaga infot ja mõtlesin järele.

Helistasin veel Eesti Liikluskindlustus Fondi ja mind ühendati juristiga, kes teatas, et 14-17 aastase lapse kahjude tekkimise korral korvab need lapsevanem, kui ta ei suuda ära tõestada, et on omalt poolt teinud kõik, et õnnetust ära hoida ja suudab tõestada, et laps seda tahtlikult ei põhjustanud. Politseiise pöörduda pole vaja, sest süüdlane oli minu 14-aastane poeg. Ka liikluskindlustuse fond mulle arveid esitama ei hakka, sest kui autojuhil on kaskokindlustus, siis see ka kulud kannab. Tundub, et ei olnud. Ja ongi see kummaline juhtum siis oma lõpu leidnud ja minul ei jää muud üle kui oma pangaarvet vähendada. Ja lapsele see õpetlik lugu taas kord uuesti ja uuesti üle rääkida.

Ravimid käsimüüki

Isiklikult toetan seda mõtet, sest kuigi elan Tallinnas ja suured poed (Prisma, Selver jmt) on avatud hilisõhtuni, siis apteegid sulgevad oma uksed varem. Käin harva Mustika Prismas, kuid esmaspäeval peale ostude tegemist ja väljudes kohtasin üht nõutu näoga noormeest apteegi ukse taga. Kell näitas 8 läbi ja apteek oli just mõned minutit tagasi uksed sulgenud.

Samas on mul aastate tagune juhtum, kui olin kodus 2 väikelapsega seljavalu ja kõrge palavikuga. Saatsin tol korral oma 10aastase poja apteeki palavikku alandavat rohtu tooma. Laps tuli õnnetult tagasi, sest 2 maja kaugusel asuva apteegi müüja talle tablette ei väljastanud. Kirjutasin siis lapsele kirja kaasa ja põhjendasin enda neeruvaagna põletikku ja nii saigi laps valuvaigistid kätte. Mina terveks peale 2-3 nädalast põdemist ja seega leian, et õige korraldusega asjad toimivad.

Minu arvates peaksid olema suuremates poodides müügil esmatarbe ravimid sarnaselt hügieenivahenditega. Täpselt nii nagu lugesin tänasest lehest, et torusiil on mürgisem, kui paratsetamool. Ka alkohol ja tubakatooted on ohtlikud lastele. Selleks on kauplustes müüjad, kelle tööülesandeks on jälgida, et lapsed ravimeid ja alkoholi kätte ei saaks.

29. september 2009

Tallinna trammisüsteem ei ole jätkusuutlik

Kui võrrelda Tallinnat Helsingi või Brüsseliga, siis ei saa jätta märkimata, et minu arvates on mujal korraldatud ühistranspordi võrgustik paremini. Lihtsam on Soomes ümber istuda metroolt rongile, trammile või bussile. Kõik on mõnusalt lähestikku. Samas kui Tallinnas on vaja Mustamäelt saada Lennujaama või Maaliinide Bussijaama, siis tähendab see kas ümbersõitu ja suurt ajakulu koos kohvrite ja reisikottidega. Jätan nimetamata, et olen reisinud ka 2 väikese eelkooliealise lapsega, kaasas suvekäru, seljakotid ja kummaski käe otsas laps. Kaameli tunne oli aga kuna raha oli napilt, siis ikka ühistranspordiga. Nüüd olen saanud vanemaks ja mugavamaks ja kui kellaaja peale minek, siis tavliselt valin takso.

Aga see ei peaks nii olema, sest arvan, et takso variant on kulukas ja peaks jääma pigem turistidele, kui linnakodanikele. Mitte, et ma taksonduse vastu oleks, vaid mulle meeldib kui inimene saab valida. Ja veel mulle meeldib Helsingi trammid, milles saab tunnipiletit ostes teha ise reisi linna peal. Hästi huvitav, istud peale kui jalad väsinud ja sõidad, vaatad läbi akna välja ja kui linnaplaan käes, siis lähed maha ja kuhu tahad. Probleeme on ka nt mitte madalapõhjaliste bussidega, mis sõidavad Õismäelt läbi Mustamäe Lasnamäele aga nt 12 ja 13 bussiliinil polnud veel hiljuti mitte ühtegi madalapõhjalist. Saan aru küll, et turg reguleerib olukorda, kuid ka neile mitte Tallinna Autobussikoondise liinidel ka puuetega inimeste ja eakate diskrimineerimise ja bussiteenuse kättesaadavuse. Meil on mida arendada ja paremaks muuta. Lisaks veel turvalisus, mida õnneks aitab parandada mitmete reisisaatjate kaasamine.

Link tänasele Eesti Päevalehe uudisele siit:
http://www.epl.ee/artikkel/478932
Erik Terk: praegune Tallinna trammisüsteem ei ole jätkusuutlik
Visioonikonverentsil osalejate hinnangul tuleb Tallinnas välja töötada kiirtrammivõrgustik ning trammid kesklinnas maa alla suunata. Tallinna ülikooli tuleviku-uuringute instituudi juhataja Erik Terki hinnangul tuleb Tallinnasse luua kiirtrammile baseeruv ühistranspordivõrgustik. Terk rääkis täna Tallinnas peetud visioonikonverentsil, et siinne pealinna ühistranspordistruktuur vajab lähiajal kindlasti suuri muudatusi.

„Nimelt, peale pärast mitut arutelu jõudsime arusaamisele, et Tallinn vajab tõepoolest teistsugust liiklusvahendit, sest praegune trammisüsteem ei ole lihtsalt jätkusuutlik,“ rääkis Terk. „Peame leidma sellise variandi, et me suudaks paigutada ümber väga kiiresti väga suuri inimeste hulki.“

Üheks väljapääsuks võikski tema hinnangul olla kiirtrammi muutmine linna transpordis kandvaks struktuuriks. Vähe sellest, et Tallinna liiklusskeem pole pikemas perspektiivis Terki sõnul jätkusuutlik, ei toeta see tema hinnangul ka linna ja ümberkaudse linnastu arengut positiivses suunas. „Äärmiselt oluline on, et trammiliiniskeem aitaks lahendada Tallinna hajalinnastumisega kaasnenud probleeme," tõi Terk välja. "Praegu elab tohutult palju inimesi linna taga ja küsimus seisneb selles, kuidas inimesed linna tööle saaks." Selleks tuleks Terki sõnul viia trammiliinide otspunktid võimalikult kaugele linna äärtesse – üks alguspunkt Lasnamäele ja teine näiteks Õismäele. Samas peaks kiirtrammiliin läbima aga otse kesklinna.

26. september 2009

Lähme lastega peremessile

Huvitav on see, et kui uurisin portaalis http://www.lapsjapere.eu/ ja vaadates seda messireklaami, siis esimene mõte tekkis, et nagu oleks tegemist koeranäitusega. Laste piltide asemel olid 2-l pildil koerad. Ämber või mis? Meie lapsed on nii armsad ja kindlasti leidub messikorraldajatel ka laste pilte.
Aga messilt üritan läbi astuda juba täna. Kohtumiseni.

Mess Laps ja Pere 2009, 26. - 27. septembril Saku Suurhallis

Heitlike sügisilmade saabudes on taas põhjust mõelda enam tubaste ettevõtmiste peale. Kõigi lastega perede jaoks on kindlasti üheks oodatud sündmuseks, kus mõnusalt kõik koos nädalalõppu veeta, traditsiooniline mess Laps ja Pere Saku Suurhallis. Sisukad messipäevad loovad võimaluse lustida, tunda rõõmu ja kogeda põnevust pere väikestel liikmetel ning saada mitme nutika idee võrra rikkamaks nende vanematel.

Messilt leiate põnevat pere kõigile liikmete:

• Euroopa Parlamendi Infobüroo 2008.a. joonistusvõistluse tööde näitus
• Mänguasjavahetus „Andmise- ja saamiserõõm“
• Suur „Reis ümber maailma“ muuseumilt Miia-Milla-Manda
• Eesti Maanteemuuseumi väikesed rajaleidjad
• Koerte tantsushow ning trikid koertekoolilt TUBLI
• Raamatuvalik kogu perele otse kirjastustelt
• Tibu ja Limpa lustialad
• Lõvi Leo ja politseibuss
• Hokiklubi Tornaado otsib noori tähti
• Nutikad ja säästlikud lastetoad
• Lemmikloomade ABC
• Tallinna Sotsiaal- ja tervishoiuameti seminar
• Eesti Kasuperede Liidu seminar
• Titatuba kõige pisematele
• Uudistooted ja –teenused kogu perele

Mõlemal messipäeval keerleb loosirattas palju toredaid auhindu osalevatelt firmadelt, mille hulgas on 4 Värska Veeparadiisi perepaketti (2 täiskavanut - 2 last), 2 Hotel Rocca al Mare laste sünnipäevapaketi kinkekaarti, 4 perepääset Roosta seiklusparki.

Mess on avatud:
26. septembril kell 11 – 18
27. septembril kell 11 – 17

Pileti hinnad:
täiskasvanu üksikpilet 60 krooni
perepilet (2 täiskasvanut + 2 õpilast) 120 krooni
pensionär/õpilane 30 krooni
alla 7 aastastele lastele tasuta sissepääs

24. september 2009

TPIK kutsub 7. oktoobril osalema avalikul valimisdebatil

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub 7. oktoobril osalema avalikul valimisdebatil. Kõik huvilised on oodatud publikuks ja kaasa elama. Debatt saab toimima Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse saali, aadressil Endla 59.


Tallinna Puuetega Inimeste Koda (TPIK) kutsub huvilisi 7. oktoobril osalema avalikul valimisdebatil puuetega inimesi puudutavates küsimustes.

TPIK poolt korraldatava debati eesmärk on välja selgitada, mida kavatsevad Tallinnas kandideerivad poliitikud teha pealinna puuetega inimeste ja nende hooldajate heaks järgmisel neljal aastal.

Debatil osalevad suuremate erakondade ja valimisliitude esindajad.

Aprillikuu jooksul kohtus TPIK suuremate erakondade esindajatega tutvustades ootusi puuetega inimeste olukorra parandamiseks Tallinna linnas. Ettepanekud on kättesaadavad aadressil: http://www.tallinnakoda.ee/uudised/1101

Debatt toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59) 7. oktoobril algusega kell 15.30.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Endla 59, 10615 Tallinn
Telefon: 656 4048
e-post: koda@tallinnakoda.ee

Maanteeamet taunib vöötradadele paigutatud reklaame

Jällegi on Tallinnas asjad korraldatud nii, et kui Maanteeamet saadab eitava vastuse reklaami osas, siis Tallinna linnaametnikud teevad lihtsalt oma äriprojekti ülekäiguradadel. Maanteeamet ainult vangutab peaga ja teatab, et nii ei tohi ja nii ei tehta, sest see on vastuolus ÜRO teeliikluse konventsiooniga.

Selline artikkel siis:
Maanteeamet taunib vöötradadele paigutatud reklaame
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=167280

Maanteeamet leiab, et Tallinna kesklinna vöötradadele reklaamide paigutamine on vastuolus ÜRO teeliikluse alase konventsiooniga, millega Eesti on ühinenud.

Postimees.ee kirjutas üleeile, et Tallinna Transpordiamet Tänavajoonijate Ühistule loa paigaldada Rävala puiesteel ühe vöötraja kõnnitee äärsetele triipudele reklaamtekstid. Seda tingimusel, et ettevõte katab vöötraja uuendamise kulud ning et sinna paigutatav reklaamtekst ei kata rohkem kui 50 protsenti vöötraja esimesest triibust.

Maanteeameti liikluskorralduse osakonna juhataja Aare Pain ütles Postimees.ee'le, et firma küsis enne tegevuse alustamist ka nende käest hinnangut, kas niisugune reklaamiviis on aktsepteeritav ning sai eitava vastuse.

«Tänavajoonijate Ühistu pöördus juunis ametliku kirjaga meie poole ja me andsime neile ka vastuse, kus viitasime ÜRO teeliikluse alasele konventsioonile. Seal on kirjas, et
mistahes liikluskorraldusvahendile ei tohi lisada midagi, mis pole seotud selle märgi või vahendi otstarbega. Ei tohi kasutada mistahes tahvleid, tabeleid või märgiseid, mis vähendavad liikluskorraldusvahendi nähtavust, pimestavad liiklejaid või hajutavad nende tähelepanu,» tsiteeris Pain firmale saadetud kirja.

Ta lisas, et kuna Eesti ühines konventsiooniga 1992. aastal, siis on selle järgimine meile kohustuslik. «Vastasime neile, et tee omanikul ei ole õigust lubada reklaamtekstidega teekattemärgistel halvendada liiklusohutust tänavatel,» lausus Pain.

Maanteeamet konventsiooni eirajaid siiski korrale kutsuda ei saa. «Kuni 1. jaanuarini 2008 oli meil õigus kontrollida kõigil teedel teeseaduse ja sellest tulenevate õigusaktide täitmist ning teha vajadusel ettekirjutusi. See õigus oli meil lisaks riigimaanteedele ka kohalikel teedel, mille alla kuuluvad ka linnatänavad. Aga praegu on meile jäetud ainult õigus õigusakte selgitada ja teha järelevalvet tee seisundi nõuete täitmise kohta. Riigimaanteedel saame me rikkujad korrale kutsuda, aga kohalike teede osas meil enam seda õigust pole,» nentis Pain.

Teeseadus sätestab, et linnatänavatel võivad järelevalvet teha vaid kohaliku omavalitsuse volikogu volitatud ametnikud ning politseiametnikud. Kohaliku omavalitsuse volitatud ametnik on näiteks Tallinna liiklusteenistuse direktor Mati Songisepp, kes andis ettevõttele loa kuni selle aasta lõpuni vöötraja reklaame katsetada.

Songisepp ütles üleeile Postimees.ee'le, et vöötraja reklaamidesse suhtutakse mitmeti. « Ma olen selle asja kohta mitmelt poolt arvamust küsinud. Ühed on vastu, teised leiavad, et väga tore, kolmandad kõhklevad ja kahtlevad. Nii et proovime aasta lõpuni ja vaatame, kuidas see asi ennast õigustab,» lausus Songisepp.

Pain aga leidis, et rahvusvaheliste õigusaktidega vastuolus olevat asja ei maksa isegi katsetada. «Üheski riigis ei ole sellist asja. Inglismaal on kõnniteele joonistatud nooled, mis juhivad turistide tähelepanu vasakpoolsele liiklusele. Seal tuleb ju tee ületamisel teisele poole vaadata. Aga need jooned on kõnniteel, mitte liikluskorraldusvahendi peal,» rõhutas ta.

22. september 2009

Lastekaitsjad - kas kohvitajad või töötegijad

Uskumatud sõnavõtud hr Kruusimäelt.
Töötegijaid ei saa nii rünnata võik minna kohale ja uurida mida lastekaitsjad ja sotsiaaltöötajad teevad. Olen ise viibinud sotsiaaltöö üliõpilasena koolipraktikal Mustame Linnaosa Valitsuse Sotsiaalhoolekande Osakonnas ja näinud nende tööd. Lastekaitsjad kaitsevad meie riigi lapsi ja seisavad nende õiguste eest. Nad otsivad ka ise infot, lahendusi ja teevad koostöö kooli, haiglate ja politseiga on tihe, kuid alati on võimalus, et mõned probleemid jäävad märkamatuks. Teades ise sotsiaaltöötajate ja lastekaitsjate töömahtu ja tööjaotust, siis tihti ei jää meil aega kohvi joomiseks. Kuid ei kujuta
ette, et sotsiaaltöötajad peaksid käima mööda prügikaste. Olen isegi käinud ratastoolis inimest Päästeameti telefonikõne peale transportimas. Samas on hulkuvate laste probleem öistel tänavatel ikka politsei teema. Kerge on kritiseerida, kuid tegelikkuses annan igapäevaselt klientidele nõu. Infot, eriti vene keelset on vähe.

Need Linnalehed ja Pealinnad ja linnaosade lehed peaks koondama üheks sisutihedaks leheks, kuhu ka elanikele vajaminev info arusaadavalt kirja saaks. Mõned inimesed lihtsalt ei julge sotsiaalabi minna linnaosa valitsusest küsima, paljud helistavad ja uurivad tausta. Inimesed, kes on hätta sattunud, on haavatavad ja kardavad ei ütlemist ja igem ei lähegi abi küsima. Rohkem hoolivust kaasinimeste poolt, eriti veel olukorras, kus töötuid aina lisandub. Olen isegi noori mehi Mustameäl näinud mööda prügikaste käimas ja taarat otsimas. Kus jures tegemist pole asotsiaalidega, vaid korralikes riietes meestega. Suurendada infot supiköökide kohta ja abi otsimist sotsiaaltöötajate käest.

IRL: lastekaitsjad lõpetagu kabinetis kohvitamine

Kommenteerides abilinnapea Merike Martinsoni õigustusi seoses Kristiine linnaosa garaažist leitud lapsega, tõdes Isamaa ja Res Publica Liidu Tallinna volikogu fraktsiooni liige Tarmo Kruusimäe, et kahjuks on Martinsoni puhul saanud hoolivast arstist hingetu bürokraat.

“Martinsoni väitel on lapse kaitsmise eelduseks see, et lastekaitsetöötaja saaks informatsiooni abivajavast lapsest,” märkis Kruusimäe. “Martinson jätab tähelepanuta võimaluse, et lastekaitsetöötaja ise hangib informatsiooni.”

Linnavalitsuse praegused eneseõigustused on Kruusimäe hinnangul sarnased nendega, mis kõlasid siis, kui Põhja-Tallinnas suri üksi ja abita jäetud vanamemm. „Ka siis hakkasid sotsiaalametnikud kohe rääkima, et neile pole keegi midagi teatanud,” tõdes Kruusimäe. „Kas tõesti on abiosutamise kriteeriumiks kellegi avaldus?”

Kruusimäe on seisukohal, et lastekaitse- ja sotsiaalametnikud peavad kabinetitöö asemel tegema rohkem tänavatööd ja ise otsima linna pealt inimesi, kes küll selgelt abi vajavad, kuid ei küsi seda näiteks teadmatusest või tagasihoidlikusest. Kindlasti on ka palju neid, kes endale probleemi ei teadvustagi – samas kui kõrvaltvaataja jaoks on ilmne, et inimene veereb allakäigutrepist alla.

“Mõistagi peaksid kaaskodanikud andma sotsiaalametnikele teada igast probleemidega inimesest, eriti lapsest ja eakast, kuid abivajajate välja selgitamise tööd ei saa lükata üldsuse kaela,” lausus Kruusimäe. “Ametnikud peavad lõpetama kabinettides kohvitamise, võtma jalad kõhu alt välja ja minema tänavale – sinna, kus on nende tegelik tööpõld. Prügikastides sorivad inimesed ja öösel väljas hulkuvad lapsed ei ole paratamatus, kui vaid ametnikud võtaks vaevaks nende juurde astuda ja öelda: tere, mina olen sotsiaalosakonnast, kuidas ma saan sind aidata?”

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/irl-lastekaitsjad-lopetagu-kabinetis-kohvitamine.d?id=25819213

MELLA - varvastega maalija avas 38. näituse


Sain kutse ja käisin esmaspäeval, 21. septembril 2009, Tallinna Ülikoolis näituse avamisel. Tubli Mella. Meelis on kunstnik, kes ei kõnele ja liigub ratastoolis, kuid maalib kauneid pilte ja on osav arvuti asjanduses. Kellel aega minge vaatama. Näitus jääb avatuks 6.oktoobrini 2009.

Mella loal panen ka tema kõne näituse avamiselt, mille luges ette arvutikõnesüntesaator:

Lugupeetud daamid ja härrad, kallid sõbrad!

Mina olen Mella või õige nimega Meelis Luks. Tulen Kaiust, Raplamaalt. Tegelen igasugu asjadega. Kunstiga, arvutitega, isegi line-tantsuga. Tegevusampluaa on suur ja lai.
Kunsti olen loonud juba pikka aega. Lapsena meeldis pliiatsitega joonistada ja sain ka vesivärvidega mäkerdada. Siis püüdsin seda ikka käega teha. Siis aga kuulsin, et on inimesi, kes suudavad varvastega tikkida. Mõtlesin ka proovi teha, kuidas oleks pastakas varvaste vahele torgata ja joonistada. Selgus tõsiasi, et varvastega toimetada oli minu puhul palju kergem. Sellest hetkest läksidki kõik tegevused üle varvastele. Saan hakkama ka näiteks varvastega mobla kasutamisega.
Näitusi on mul olnud palju. Esimene oli tuhande üheksasaja üheksakümne esimesel aastal Eesti Teaduste Akadeemia ruumides toimunud trükimasina graafika näitus. See näitus peaks järjekorras olema juba kolmekümne kaheksas.
Kui maalide nimesiltidelt aastaarve vaatate, siis märkate kindlasti tõsiasja, et kõik pildid on maalitud enne kahetuhande neljandat aastat. Tekib küsimus, kas ma pole siis hiljem üldse kunstiga tegelenud? Olen küll, aga kõik need tööd pole kahjuks minu käes, vaid asuvad hoopis Šveitsis ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kontoris. Kindlasti oli paljudel teist siia tulles lootus uuemaid maale näha, aga kahjuks ainuke värske ning pooleli olev maal on siin minu ees.
Miks see nii on? Sellepärast, et heade sõprade abiga õnnestus mul ühe tuhande üheksasaja üheksakümne kolmandal aastal saada ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu stipendiaadiks. Kõik oma valmis maalitud taiesed saadan lepingujärgselt Šveitsi, kus neid kasutatakse näiteks postkaartide ning muude trükiste tegemiseks.
See ülemaailmne ühing loodi ühe tuhande üheksasaja viiekümne seitsmendal aastal toetamaks kunstnikke, kes pole võimelised kasutama oma käsi kunstitegemisel ja kes kasutavad selleks suud või jalgu. Organisatsiooni peakorter paikneb Liechtensteinis. Ühingul on kirjastajad paljudes riikides üle maailma. Kunstnikke on praeguseks juba üle seitsmesaja kõikidest maailmajagudest. Eestis alustas ühing tööd kahetuhande kuuendal aastal. Ühing ei ole heategevusorganisatsioon. Selle eesmärk on võimaldada kunstnikel ise teenida elatist vaatamata oma puudele ja ilma ühiskonna abita.
Kunst on minu sõnum maailmale, et olgu inimene kui tahes teistsugune niinimetatud tavalistest inimestest, kuid ennast teostada see ei sega. Peab vaid oskama õigesti elada.
Alati leidub neid, kes peavad mind invaliidiks, sandiks või millekski kolmandaks. Aga see ju nende arvamine, nende mure. Peamine on, et ma ise ei pea end invaliidiks. Ja mida rohkem ma oma oskusi teistele näitan seda rohkem muutuvad ka inimeste mõttemallid. Muutub teadmine, et inimene ei koosne ainult harmooniliselt tervest ning ilusast kehast, vaid tal on hing, mõistus, mis on kõige tähtsamad.
Minu elu on tegelikult väga huvitav. Tegeleda asjadega, mis mind paeluvad. Maalida merre kivi ja püüda seda teha nii, et teised ei näeks kivi asemel tumedat värvilaiku. Või programmeerida arvutiga programme, mis aitavad lihtsustada teiste inimeste tööd. On huvitav lahendada probleeme, kuidas kujutada maalides mõnd objekti või allutada arvuti tegema seda, mida mina temalt ootan. Kõik see on suur kunst, mida tuleb pidevalt õppida ja ka õpitut teistega jagada.
Mulle meeldib ka oma paljude sõpradega suhelda. Peamiselt teen seda interneti vahendusel kasutades igasugu suhtluskeskkondi. Sõpru on mul üle maailma. Mõni elab Los Angeleses, teine kuskil Liverpoolis, kolmas hoopis kuskil eksootilisemas paigas. Aga enamus sõpru on siiski Eestis. Suhtlen ka inglise keeles.
Nõnda mu elu päevadeviisi kulgeb arvutite, pintslite-värvide ja sõprade seltsis. Aga tegelikult tegelen ka ratastooli line-tantsuga. Trennid toimuvad igal esmaspäeval Tallinnas. Meeldib muusikat kuulata, telerit vaadata. Soojemal aastaajal veeren õues, naudin loodust. Meelepärane on ka fotoaparaadiga ja videokaameraga jõudu katsuda. Nii palju kui ma oma varvastega saan. Olen isegi niidukiga muru niitnud.
Peale kunstnikuameti on mul ka teised tööd. Olen füüsilisest isikust ettevõtja IT alal. Teen veebilehti, kujundan ja programmeerin. Olen MTÜ THINK Eesti tegevdirektor.
Huvialasid mul jagub ning igavustunnet on raske seetõttu tunda. Alati on mõni töö pooleli või mõni huvitav idee teostada. Kõik see köidab mind väga ja ei lase mul niisama oleleda.
Pole ju mõtet oma füüsilise keha mittetäiuslikkuse pärast halada ja kurta. See ei tee asja paremaks, vaid pigem pahemaks. Elu on kordumatu ja seda virisemisele kulutada poleks sugugi mõistlik.
Tähtis ei ole, et ei saa maad kaevata või keevitada, kuid see eest saan arvutitetaltsutamisega hakkama ja loon värvidega maailma. Olen nii ühiskonnale kasulik.
Loodan, algav näitus on mõnelegi suureks üllatuseks.
Tänan kõiki eriti Triinu, kes näituse korraldamise ette võtsid.
Tänan.

Pilte kohapealt
http://pilt.delfi.ee/album/145429/?view=blog

Reklaam ülekäiguradadel

On selline äriidee võimalik? Tänaeses Postimees Onlines Transpordiamet kiidab takka ja katsetab reklaami kui paljud ülekäigurajad on nii rööpalisteks sõidetud ja värvimata. Need ülekäigurajad vajavad valgustamist, pimedatele helivalgushfoore ja ülemärgistust. Milleks siis veel reklaam radadele. Saab juu meil liiklusõnnetustes ka ülekäiguradadel lapsi ja täiskasvanuuid vigastada ja selle ära hoidmiseks peab tööd tegema. Ei piisa sellest kui lapsi õpetad algklassides, kasvatustöö peab olema järjepidev. Ka 8.klassi lastele tuleb üüle korrata, et vaata valgusfoori, ära käi kõrvalappidega, ole ettevaatlik rulluiskudega ja rattaga teedel, tänavatel. Viimati näitras politseisaade kuidas täiskasvanud Mustamäel, Vilde teel kõndisid bussilt otse tulles risti üle tee. Oleme ise ka lastele eeskujuks oma halbade kommete ja lohakusega. Minu arvamus on, et sõiduteed ja reklaam ülekäiguradadel pole passlik, sest veab reklaamilugeja tähelepanu liiklusest eemale. Ja linnas peaks olema rohkem püolitseinikke, munitsipaalpolitsei võiks ka kollase-punasefooritulega ristmikke ületavatele autojuhtidele tähelepanu pöörata. Munitsipaalpolitseid näen küll sõidujäneseid püüdmas aga peaks ka liikluses muud tegema.


Tallinna vöötradadele ilmuvad reklaamid

21.09.2009 17:18, Uwe Gnadenteich

Eelmisel nädalavahetusel ilmus esimene reklaam Rävala puiesteel asuva vöötraja kõnniteeäärsele triibule, tulevikus võivad reklaamidega kattuda teisedki ülekäigukohad.

Rävala puiestee vöötrajal on uudse lahendusega välja tulnud ettevõtte Tallinna Tänavajoonijate Ühistu enesereklaam. Kogu ettevõtmine on alles katsetamisjärgus ning see reklaam on esialgu ainus.
«Praegu on asi katsetamisjärgus - Tänavajoonijate Ühistu kulul on uuendatud üks ülekäigurada Rävala puiesteel ning vastutasuks on meil õigus teha vöötraja kõige äärmiste triipude peal väikest reklaami, mitte rohkem kui 50 protsendi ulatuses kõnnitee äärse valge joone pindalast. See reklaam on loetav ainult jalakäijale, kes seisab kõnniteel ja ootab rohelist foorituld,» selgitas Tänavajoonijate ühenduse esindaja Sirle Seilenthal.

Ta lisas, et kui asi ennast katsetusjärgus õigustab, siis loodab firma saada tulevikus enda haldusesse rohkem ülekäiguradasid, mida üle värvida ja kuhu reklaame panna. Tänavajoonijate Ühistu katab vöötradade värskendamise kulud. Töö teeb siiski ära sellele spetsialiseerunud ettevõte Signaal. Nii on kirjas ka linnaga sõlmitud lepingus.

Selline äriidee tekkis Seilenthali sõnul kahe asjaolu kokkulangemisel. Esiteks Londoni eeskujul, kus on vöötrajal nooled, mis soovitavad välismaalastel vasakpoolse liiklusega riigis enne tee ületamist õigele poole vaadata. Ka Rävala puiestee reklaam soovitab kõigepealt jalakäijal vasakule vaadata.

«Teine moment oli see, kui üks uhke Porsche parkis sealsamas Rävala puiestee ülekäigurajal, sest vöötrada oli nii ära kulunud, et autojuht ei pannud seda lihtsalt tähele,» meenutas Seilenthal.

Ka liiklusohutuse seisukohalt peaksid uut tüüpi reklaamid täiesti ohutud olema, sest neile on oma õnnistuse andnud nii maanteeamet kui Tallinna Transpordiamet. «Kuna reklaam on fooriga ülekäigurajal ja ainult esimese valge triibu peal ja loetav ainult sellele jalakäijale, kes seisab kõnniteel, siis leiti, et see ei tõmba inimeste tähelepanu liikluse ohtudelt ära,» lisas ta.

Transpordiameti liiklusteenistuse direktor Mati Songisepp leidis, et uudne idee on proovimist väärt ning lubas ettevõttel aasta lõpuni uut reklaamivõimalust katsetada.
«Proovime ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Nendesse kohtadesse, kus foori ei ole, ei tahaks neid esialgu lubada. Aga fooridega ülekäikude juures vaatame, kuidas asi välja kukub,» ütles Songisepp.

Liiklusohutuse seisukohalt ta probleemi ei näe. «Ma hästi ei usu, et keegi võiks sellepärast auto ette astuda, et vöötrajale on midagi kirjutatud. Inimene loeb seda kirja ju ikka kõnniteel seistes. Sest kui ta vöötrajale astub, siis ta seda enam ei näe. Ma olen selle asja kohta mitmelt poolt arvamust küsinud. Ühed on vastu, teised leiavad, et väga tore, kolmandad kõhklevad ja kahtlevad. Nii et proovime aasta lõpuni ja vaatame, kuidas see asi ennast õigustab,» lausus Songisepp.

Ta lisas, et kui uus reklaamiviis populaarseks muutub, õnnestub linnal võibolla vöötradade uuendamise pealt pisut raha kokku hoida ning seda mujal teekattemärgistuse parandamiseks kulutada.

20. september 2009

Hispaania, Kataloonia reis, 6.osa


Viimane päev algas peale hommikusööki asjade pakkimisega. siis järgnes ujumine ja shoppamine. Eenevatesse päevadesse järgnes nii Arko kui Mellaga koos ujumine, mis oli lahe. Said nemadki Vahemere soolast vett ja lainete ürgset jõudu tunda. Arko tõrkus küll, kuid minu veenmiseoskus ja naiselik kavalus said võitu. Rand, milles käisime oli Costa Bravas ja randa oli ehitatud pikk allee, mis oli korraliku tänavakattega. Eraldi oli kaldtee terassile ja restoran koos invawcga. Ühes rannaosas oli ka invarand. Seal viis plaatidest tee liivani ja oli ka invaduss koos istmega. Kuigi jah veesurve dussis oli nii nõrk, et tuul vee toolil istujast kõrvale juhtis.

Arkoga läksime kuni liivani ja siis ta nihutas ennast kuni veeni. Enne veepiiri oli u 1 meetri kõrgune serv aga ka see barjäär sai läbitud. Siis saabus laine, mis Arko sõnul ta nagu konna liivale paiskas ja järgmine laine ta peaees vee alla taris. Vahemere vesi on tõeliselt soolane. Istusime rannal, jalad vees ja nautisime laineid, mis meid üha sügavamale liiva sisse kaevusid. Arko oli pärast väsinud, sest see laientega võitlemine ja ujmine võttis palju energiat. Aga sai tehtud! Läksime hotelli ja seal siis Arko avastas, et oli kaasa toonud paar kilo liiva, mis vannitoa põrandale pükstest ja püksitaskustest pudenes. Huvitav mida koristaja mõtles kui liivahunnikut vannitoas nägi? Ihhii...

Jõudsime veel poodidest kingitusi kaasa valida ja koti pakkimisel selgus, et kohver, mis oli tulles Riia lennujaamas kaalunud 15,0 kilo oli oluliselt raskemaks muutunud. Mina meie kohvrit ühe käega tõsta ei jaksanud. Tarisin siis kahe käega voodilt põrandale ja sõidutasin ratastel liftini ja sealt alla bussini. Barcelona lennujaamas selgus, et kohver kaalus 26,9 kilo. No ei tea, mida sinna sisse sai pandud aga vesi, õlled, brändi ja kingitused nii palju ka ei kaalunud.

Üks naljakas vahejuhtum oli veel Mellaga. Meelise ema Aime tuli koos Mellaga ja kohver oli Mellal ees ratastooli peal, jalgade vahel. Taga oli ka veel üks reisikott. Mella ise õnnelik, must kaabu peas ja naeratas. Siis võtti Mella ema eest reisikohvri ja läks seda viima bussi. Mina siis vaatan, et Mella kaabu kaob ja veereb minema ja Mella jalalabad aina kerkivad taeva poole. Mellal oli tasakaal ära kadunud, sest seja taha riputatud reisikott tiris Mella selili. Veel enne kui rahvas arugi sai, tormasin Mella selja taha haarasin ratastooli käepiidemetest ja sikutasin Mella istukile tagasi. Aime tuli ja ei saanud arugi, mida me itsitame ja askeldame. Ka kaabu sai Mellale pähe sikutatud. Juhtub, eriti naljakaid asju.

Läksime koos lõunat sööma, Siina tellis endale restoranis pizza ja meie tellisime minu soovitusel kalapaella. Tahtsin ära proovida seda kohalikku paellat, sest riisiroogade armastajana tahtsin saada kiidetud maitseelamust. Seda ma sain, erit siis kui tuli kelner veini ja panniga. Pannil oli paella koos mereandidega. Ehtsad krabid, teokarbid ja tõenäoliselt ka tükeldatud keheksajalad. Arko ja Siina tegid nägusid ja Siina kommenteeris, et õnneks ta tellis pizzat. Toit maitses hästi ja ka Arko ei raatsinud toitu alles jätta, vaid kugistas delikatessid tervelt alla. Nagu madu. Eelmistel päevadel supermarketis käisime uudistamas neid mereande ja need tundusid ikka jubedate elukatena. Nüüd issi on proovitud ja kauaks meeldejääv maitseelamus.

Buss viis meid Barcelonasse pärastlõunal ja lennukisse minek kujunes eriliste viperusteta. Kui jah Rita poleks seda kõmakat teinud, mis ajas turvameeskonna elevile, sest see valju müra, mis tekib ratastooli sisekummi lõhkemisel suures lennujaamas on kole. Lennukisse viidi meid koos ratastooliga esimestena. Nii hea oli näha naeratavaid Estonian Airi stiuardesse ja võtta kaasa tasuta Postimmes. Lugeda uudiseid ja nautida suupisteid.

Siis oli veel väike naljakas vahejuhtum lennukis. Nimelt avastasime hispaania kärbse ringi tiirutamas ja mina, kes alati kõike ja kõigest teab mugistasin naerda. Ka Mella ema märkas kärbest ja kiitis takka, et hispaania kärbes jah meiega Eestisse reisib. Küsisin Arkolt ja Mellalt, kes meie ees koos emaga istus, et kas ta teab mis on hispaania kärbes. Ta ei teadnud ja ma soovitasin tal pärast kodus see Interneti kaudu välja uurida. Ihhii guugledage. Naljakas. Õnneks see hispaania kärbes oma varjatud mõju meie peal ei proovinud. Nii Hispaania kui Eesti reisisaatjad olid tublid. Kuigi ebameeldivust tekitas see, et ratastoolis inimesed paigutati akna alla ja inimesed, nende abistajad nende kõrvale ja need lennukireisijad, kes pärast saabusid avaldasid nördimust, et nende akna alused kohad on häivatud ratastoolis inimeste poolt. Arko küll lohutas, et pole midagi, kui lennuk kukkuma hakkab, siis saate kohe tormata, me ei ole teiele eest. Õnneks olid lennuki meeskonnaliikmed nii tublid, et leidsid reisijatele teised akna alused kohad.

Tallinnasse maandusime peale südaööd. Maandumine oli sujuv ja reisilõpp käes. Tänasime meie giidi Helerit ja läksime hüvastijättes taksot ootama. Kuna Siina oma tarkusest oli võtmed poja juurde jätnud, siis oli ainus võimalus öömaja otsida. Kutsusime ta enda juurde üheks ööks. Siis tellisime takos ja kuna meid oli kolm inimest + 2 reisikohvrit + 2 ratastooli, siis ühte taksosse me ära ei mahtunud ja Arko läks ühe takosga ees Mustamäele ja mina koos siinaga tulime järele. Koju jõuda oli nii hea ja oma voodis uni nii magus. Võõrsil on hea, kodus parim.

Hispaania, Kataloonia reis, 5.osa





Viies päev algas varakult, tuba oli palav, sest konditsioneer töötas minimaalselt. Peale mitmekülgset hommikusööki läksime bussireisile Salvador Dali muuseumisse. See asus Figuereses ja oli kuntsniku enda kavandatud teater-muuseum. Hoone ees lookles pikk järjekord. Meid viidi registreeritud turismigrupina sisse ja seda palavuse käes seismist ei pdanud me läbi tegema. Maja ise oli juba huvitav ja pilkupüüdev: katusel kanamunad, seinad punased ja kaunistuseks kapsad. Seest oli hoone veelgi kaunim, sest oli väga huvitava ehitusega, keskel oli purskkaev-Cadilac. Võrratult ilus, huvitav ja huvitav maja, koos tema hauaplaadiga keldris, sest kunstniku soovil lasi ta ennast sinna matta.

Väljudes otsisin kaua väljapääsu, sest Arko ja siina olid õues ja tulin välja treppide kaudu. Õnneks leidsin kiriku kõrval oma sõbrad üles. Nemad tahtsid invatualletti minna. Saatsid siis minu otsima ja esimesest restoranist ma ka selle leidsin. Üldse on Hispaanias võrratult hea ligipääsetavus, kust otse ei saa, saab ringiga ligi ratastooliga. Teed, tänavad on kohandatud madalaservalisteks. Liiklejad, autodega, ratastega, mootorratastega, jala, on lahked ja abivalmid. Neil ollakse harjutud ratastoolis inimestega, ka invawc-d on lihtne leida. Mina, kes inglise keelt väheke tonkab, sain asjad aetud ja suheldud ka kehakeele abil. Sest kohalikud suhtlevad oma keeles ja ei tekita probleeme kui neist aru ei saada. Lõpmatult abivalmid inimesed.

Tagasiteel läksime mägikülla, nimega Peratalladas. Seal liikumine oli ratastoolis inimesele väsitav. Paekivi teed olid keskaegses linnakeses olid ehitatud serviti laotud kividest, mida oli raske läbida. Lisaks mäest üles viivad teed ja käänulised kitsad tänavad. Käisime ka kohaliku kiriku kõrval ja nägime lähedalt kohalikku surnuaeda. Seal maetakse tavaliselt inimesed kirstuga müüri sisse, mis suletakse õhu kindlalt. Alles olevat aega kasutasime janu kustutamiseks kohalikus õllekas. Siina tellis õle ja siis sai ka Arko tellimuse esitamisega hakkam ja ajas sõrme püsti ja näitas, et 1 õlu. Mina siis ei saanud täpselt aru ja tellisin 2 õlut. Kui kelner tagasi tuli ja mulle kaks õlut tõi, siis mugistasime naerda. Mulle meeldiski hispaania õlu rohkem kui ein, mis oli minu jaoks liiga hapu. Õlu maitses nagu Tartu oma. Linn ise oli pisike aga hästi säilinud ja keskajaloo näitlik õppetund.

Õhtu jätkus linna peal ja rannas, pärast ringi jalutades käisime ujumas, söömas ja sattusime peale kohalikule rahvuspühale veini fiestale. Rahvas oli pikale tänavale laudade taha sööma jooma sättinud. Siis tantsisid pikas reas nagu makarenat. Hästi lahe oli, hispaanlased on elunautijad ja stressivabad. Õhtul nägime pikka ilutulestikku. Uudistasime ööelu ja vaatasime rahvast.

Huvitav on see, et kui meil Eestis mõeldakse, kuidas rongisõitu ja raudteelt ületamist ligipääsetavaks muuta, siis Hispaanias on see teema ammugi lõpetatud. Rongidel on 1 kindel vagun madalapõhjaline ja märgistatud suure ratastooli märgiga. Raudteest ei pääse üle, vaid ikka alt. Tunnelid on üle ühe ehitatud ligipääsetavaks nii puuetega inimestele, jalgratturitele, koeraga jalutajatele kui ka lapsekärudega liiklejatele. Eestimaalased spetsialistid, minge ja vaadake, mis toimub mujal riikides ja alles siis hakkake tegema siine, lifte ja sildu. Vigu on kergem ennetada, kui pärast tagajärgi lammutada ja ümber ehitada.

Hispaania, Kataloonia reis, 4.osa






Lahkume Barcelonast koos kohvritega ja suundume mägedesse. Meie tubli bussijuht on varakult kohal ja ootab meid bussi juures Kolumbuse samba kõrval. Tuleme peale hommikusööki koos oma kohvritega bussi, sest õhtul ootab ees uus öömaja. Ja siis algab sõit Monserrati kloostri poole. Meie giid Heleri räägib meile sissejuhatuseks kloostri legendist ja saame teda, et Santa Maria tähendab püha Mariat. Huvitav ka Santa klaus on siis püha vana. Vist on, sest käib see habemega punases mantlis mees ikka pühade paiku mööda kodusid. Eestimaal pigem tuntud jõuluvanana.

Monserrati kloostrisse pääseb mäeaheliku kaudu. Mäed nagu jumala käsi on võtnud kloostri oma peopessa. Siis ilmneb, et 9 km teed mäkke on mõne meie reisikaaslase stressama kõrgusekartuse tõttu. Imestan, et inimene, kes kardab kõrgust on sättinud just nimelt ennast istuma bussis mäe välimise küljele ja palub jumalat, ise kiikab pihkusde vahelt alla sügavusse. Mina täielikult nautisin seda mäkke tõusu ja mäeõhku, mis tundus imeline. Benediktiinlaste klooster asub pisikeses linnakeses, sest kõrvalmajades on poekesed, galeriid, söögikoht ja ka funikulöör (nn tramm), mis reisijaid mägedesse viib. Siin kohal peab mainima, et kurvastusega pidime leppima, et ratastoolis turistid koos oma abistajaga suundusid musta Madonna kirikusse, kuulama kirikukellade helinat, vaatama kloostri sisemist ilu ja uudistama lõputut värviliste küünalde müüri, mis olid palverändurite ja turistide poolt hingedele pandud. Käisime ka poodlemas, ostsime tassi, hõberisti, külmkapimagneteid, mütskübara ja postkaarte.

Siis läks jamaks, sest meile teata kellaaeg, kui pidid ka ratastoolis inimesed tõstukiga Madonnani pääsema. OMa lollusest ja naiivsusest passisime seal ligi 40 minutit, sest mees oli siestal. Ka siis kui ta tuli ja liikumispuudega kohalikke prouasid ja meie 8 inimest hakkati üles ükshaaval transportima ei osanud ma minna vaata, mis on peale tõstukit. Kahetsusega pidime tõdema, et aeg, mille viitsime ootamisele, oli kasutu, sest peale pisikest pühavee ruumi olid trepid, trepid, trepid. Vaatasin minagi ja katsusuin seda kuldmuna musta Madonna käes ja soovisin. Siis kiirustasime bussi, mieest oli tõeliselt kahju, sest teadsin ette, et loobun trammiga sõitmisest, kuid seda imelist vaadet oleks tahtnud nautida, selle passimise asemel. Olin solvunud. Bussis olid osad prouad pettunud et meid niikaua ootama pidid, kuid "õnneks" oli 2 prouat veel saabumata. Siis jooksin välja pilti tegema, ka shokolaadi jõest. Rio obn hispaania keeles jõgi ja selle nimeline linetantski selge juba aastaid.

Siis järgnes sõit vaprate rannikule ja pole kahtlustki, et 6 ratastooliga reisides me end jube vapratena tundsime. Costa Brava linn oli nagu saabumine paradiisi. Hotell oli mere ääres, mida lahutas sõidutee ja raudtee. Hotell oli küll kolme ***, kuid käratsev, rahvarohke ja natuke kasimata rõdudega. Õhtusöök oli super hea, rootsilauas ja lõpmatu suure toiduvalikuga, alustades kanast, kartulisalatist ja lõpetades puuviljade ja mitut sorti jäätistega. Aga veel enne seda tõmbas meid nagu magnetiga helesinine Vahemeri, oma soolase veega ja soojusega. Välistermomeeter näitas +36 C ja merevesi oli mõnus jahutus. Uskumatu aga minu unistus supleda Vahemeres oli täitunud. Olin sellest unistanud pool oma elust. Tahaks veel ja veel ja veel tagasi Hispaaniasse.

Vahepeal jõudsime käia poes, nuusutada kohalikku kuivatatud loomakintse ja isegi nööriga tõsta seda. Hais oli imelik aga vorstil, lihal polnud vigagi. Ka veinilimonaad, kohalik õlu ja puuviljad rändasid kotti. Aga veel enne seda oli vahejuhtum kassapidajaga, kes kohalikus kataloonikeeles mulle üritas selgeks teha, kus tuleb puuvilju kaaluda. Ta helistas kusagile, ootas ja siis viskas kotid minu ette, näitas käega suuna ja saatis kaaluma. Kaalu juures oli veel teisigi turiste, nupud hästi ei tahtnud tööle hakkata, rakendasin siis rohkem jõudu ja sain oma kleepsud kätte. Tagasi minnes eksisin poes ära, sest sellel nn supermarketil oli mitu sissepääsu, meie omas oli treppideta sissepääs. Aga hästi lahe teenindus oli kassapidajatel, ühe käega tõstis kaupa kotti, teisega hoidis kilekotti kinni ja kus oli teenindamise kiirus ja koguaeg rääkis midagi meile arusaamatus keeles.

Öösel jalutasime linna peal ja tegime tutvust ööeluga. Hästi lahe oli.

19. september 2009

Männi pargis kmpaaniat tegemas


Tegelikkuses oli 19.september laupäev ja Mustamäel laadapäev. Tsirkust ja leiba, poliitikat ka. Päeva alustas Gerd Tarandi sms, mis kutsus Männi parki kella 11:30ks. Läksimegi, sest eelnevalt olin lubanud minna koos klapplaua ja taburetiga. Kui veel eile õhtul ja öösel vihma sadas, siis täna oli super lahe suveilm. See oli meelitanud rahastki Männi parki.

Kohal olid mitmed erakonnad, liha ja kalamüüjad, suveniiride ja pudipadiga kauplejad. Ja ka meie sotsid olid kohal. Isegi Jüri Pihl, Peeter Kreitzberg ja paljud teised. Jagasime oma punase telgi juures kampaanialehte, õhupalle ja pastakaid, võtmehoidjaid. Inmesed nautisid melu, suhtlesid ja veetsid tervislikult vaba aega. Üks proua ütles, et küll on hea, et sel aastal pole plakateid linnatänavatel. Nii ilus oli kuulda. Eks siis jõudu nii valitavatele kampaaniateks ja valijatele oma tarkade otsuste tegemisel.

Pilte näeb siit:

Seniks tänu Gerdile ja Arkole, kes koos minuga kauneid hetki jäädvustas.

18. september 2009

Lihne ja maitsev õunapirni pizza


Mulle meeldib küpsetada, kui selleks tuju on. Praegu on sügis, seened, õunad ja pirnid saadaval. Küpsetan pärmitainast, mis mul iga korraga üha enam õnnestub. Nädala alguses tegin viineri ja seenepirukaid. Täna tegin õunapirni pizzat. See tänane kook tuli nii mega hea, et ei suuda ennast köögist ja plaadikoogist eemale hoida.

Kribin siia teilegi ühe lihtsa pärmitaigna retsepti soovituse, mis pärineb toidutarest Puravikupitsa nimetuse alt. Tasub proovida.

Tainas: 1/3 pulka pärmi (25grammi), 0,5 tl soola, 1 tl suhkrut, 1,5 dl vett, 2 sl õli, 4 dl nisujahu

Sega pärm suhkruga vedelaks, lisa sool, leige vesi ja õli ning viimaks jahu. Pane taigen kerkima, kausi alla võib panna poti sooja veega ja kausi peale kaas ja rätik selle peale. Umbes 30 minuti pärast vajuta taigen tagasi kaussi ja kata kaane ja rätikuga. Mina võtsin seejärel 15 minuti pärast kaane ära, raputasin veidike jahu taigna peale ja rullisin käte vahel kas väikesed pirukad käe vahel, peopesas valmis. Seda voolimise nippi õpetas mulle ema, kes oli restoranis meisterkokk. Tema toidutegemise oskust kiitis terve küla ja linn.

Plaadikoogi jaoks tegin ka taigna kätega ja panin plaadile, siis lisasin õunad-pirnid, kaneeli ja suhkru. Küpsetasin 200-225 C ahjus umbes 30 minutit. Valmis tuli krõbedalt hõrk plaadikook.
Tehke järgi. Maitses hea ja ei mingit taigna rullimist ja jahus tolmutamist.

Eile toimus sügisbowling Kuulsaalis


Tallinnas viiakse läbi igasuguseid erinevaid üritusi ja sageli juhtub nii, et noortele mõeldud üritused toimuvad sellistes kohtades kuhu liikumisraskustega inimesed lihtsalt ei pääse. Selliseks ligipääsmatuks okohaks on ka Kesklinnas, Pärnu maanteel asuv Noortekohvik. Kohvik ise asub keldris, kuhu viib poollagunenud keerdtrepp ja ka ruumis sees on liikumine karkude või ratastooliga praktiliselt võimatu.

Siis ühel kenal suvepäeval kirjutas meile Kesklinna linnavalitsuse terviseedendus spetsialist Egle Eller ja küsis, et kas tahame ka midagi noortenädalal ette võtta. Loomulikult oli vastus jaa, kindlasti Tallinna Invaspordiühing tahab osaleda noortenädalal oma spordiüritusega!.

Liikumispuudega inimestele sobilikud spordialad on piiratud võimalustega ja kuna liikumispuudega inimesed sõltuvad kõrvalabist ja vajavad oma puude tõttu invatransporti, siis on sporditegevustes osalemine kulukas. Bowlinguvõistlus on see, mis võimaldab saada füüsilist koormust ja osaleda aktiivselt füüsilises tegevuses, pakkuda puudega inimestele võimalust võistelda, saada kogemusi ja leida sõpru. Sellest lähtuvalt tegemie siis Kesklinna taotluse mittetulundusühinguna sügisbowlingule.


Eile siis, 17.09.09, toimus meil 18 inimesele sügisbowlingu võistlus Kuulsaalis (Mere pst 6). Tore ja tervislikult aktiivne võistlus oli. Kaks tundi oli paras aeg sportlikuks tegevuseks.
Pilte näed siit:
http://pilt.delfi.ee/album/145005/?view=blog

Täname Kesklinna Valitsust toetuse ja Kuulsaali kollektiivi mõnusa teenindamise eest.

Konkurss tervislik koolipuhvet Tallinnas

Sain oma postkasti Raepressi pressiteate konkursist tervislikum koolipuhvet. Lapsevanemana tean, et koolitoit on vajalik. Kui varem lapsed hommikuti veel putru ja võileibu sõid oli kergem. Nüüd võin putru keeta ja see jääb puutumatuna kaussi, samuti helbed ja müsli. Noored väidavad, et nad ei taha nii vara hommikul süüa. Loosi võivad minna kohukesed ja jogurt. Ja kui ei taha süüa, siis ei sunni ka.

Koolipuhvet on nii harjumatu pigem nõuka aegne sõna. Olen harjunud rohkem sõnaga koolisüükla, kuigi jah pean tõdema, et tänapäeval on koolides nii sööklad puhvetid kui kohvikud. Heal lapsel mitu nime. Poeg õpib Mustamäel, Arte Gümnaasiumis ja on praegu rahul koolitoiduga. Toitlustaja valik on kooli juhtkonna ja vanemate abil igati õnnestunud. Fazer Amica menüü on tervislikum, parem ja lapsesõbralikum kui oli seda Eesti Eine ajal. Põhiline, et kui lapselt küsida, kas toit maitses, siis on nad rahul. Ja on nende nappide koolitoidule eraldatud vahenditega parima toidu pakkumisel. Puhvetisse kulub ka taskuraha, sest lastele pakutavad saiakesed ja pannkoogid ja mahlajoogid meeldivad.

Hoiame siis Arte Gümnaasiumile pöialt, sest eelmisel konkursil saadi kõrge koht.

Raepressi uudis siis selline:
Tänasest, 18. septembrist kuni 23. oktoobrini viib Tallinna Haridusamet koostöös Eesti toiduravi konsultantide ühingu ja terviseinspektsiooniga
läbi koolipuhvetite konkurss-ülevaatuse, mille käigus tutvutakse puhvetite olukorraga üldiselt ning selgitatakse välja „Tervislik koolipuhvet 2009”.

17. september 2009

Masu paneb rohkem raamatukogus käima

Külastasin minagi raamatukogu viimati augustikuus. Otsisin Kati Murutari ühte raamatut, kuid leidsi hoopis teise. Suvel on teadagi kollektiivpuhkused ja nii oligi Haabersti Vaba Aja Keskuse raamatukogu kinni ja lippasin Väike-Õismäe raamatukokku. Üritasin teenindajaga suhelda, kuid teenindaja oli ilmselt kõnevõimetus, sest paari minutilise vestluse käigus tema suust ma ühtegi sõna ei kuulnud. Tänasin viisakalt ja lahkusin. Miks ei ole meie teenindajad avatud suhtlejad. Ise teen ka päevast päeva klienditeenindus tööd ja ei arva, et oleks väärikalt teenindada ja viisakas olla nii raske. Raamatukogus on sellegi pärast hea käia, sest kõik raamatud lihtsalt ei mahu koju ära. Tuba jääb väikeseks aga raamatukogust võtad, loed ja viid tagasi.

Masu paneb rohkem raamatukogus käima


Tallinna Keskraamatukogu direktor Kaie Holmi sõnul käivad inimesed varasemast rohkem raamatukogus lugemas.

Holm ütles "Terevisioonis", et kuigi inimesed käivad raamatukogus rohkem lugemas, loodab ta, et see ei ole tingitud majandusraskustest, kirjutab ERR Uudised.

"Loodan, et see on pigem seotud väärtustega - näiteks kuidas hoida keskkonda. Raamatu trükkimine on ka mõju keskkonnale ja raamatukogu on selline koht, kus ühte raamatut saab mitu inimest lugeda," rääkis Holm.

Keskraamatukogu direktori sõnul on alati olnud probleem, et inimesed ei vii raamatuid õigeaegselt raamatukokku tagasi. Holmi sõnul teenib Keskraamatukogu viiviste pealt aastas umbes 800 000 krooni. Suurim viivis on ühel inimesel 20 raamatu eest 14 000 krooni.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/masu-paneb-rohkem-raamatukogus-kaima.d?id=25726693

14. september 2009

Tiia Tiik kandidaat nr 171 Tallinnas.

Olen Mustamäe elanik viimased 9 aastat, kuid elupõlise tallinlasena kursis hästi meie pealinna rõõmude, murede ja arengutega. Oleneb millega võrrelda, sest paarikümne aastaga on palju muutunud. Ühistransport on oluliselt parem ja mugavam, kui varem. Samas on autode hulk kasvanud ja tekkinud parkimsprobleemid. Tean, oskan, suudan.

Teed ja tänavad on remondi tõttu suvekuudel osaliselt suletud aga teed on endiselt auklikud ja rööpad ei kao. Turvalisusega ei saa ka päris rahul olla. Paremaks on läinud kaubanduses, sest suurtes ja avarates keskustes on palju ruumi, head tingimused, suur valik.

Rohkem mõistlikke otsuseid, siis saaks meediakulude arvelt muuta elu linnas paremaks, turvalisemaks, avatumaks.

Selle nimel ma kandideeringi kolmandat korda Sotsiaaldemokraatiliku Erakonna nimekirjas numbri nr 171 all Mustamäel. Vaata lisaks siit.

Raskel ajal, elu paremaks!

Mingem puude- ja kartuliabi järele (täiendatud)

Huvitav uudis, sest varem kompenseeriti kulutusi, nüüd antakse lihtsalt abi puuhalgudes ja kartuliämbrites. Meenub ka varasem euromakaronide abi. Tuleb meelde vanasõna: anna abivajajale õng, mitte kala. Aga selle uudise järgi on tegemist täpselt vastupidise asjaga. Huvitav oleks teada, et kui palju neid ahiküttega toimetulekuraskustes peresid Tallinnas on?

Teada on, et toimetuleku toetust saavad tõepoolest pered, kus on töötud ja tihti on eakate ja puudega inimeste ja nende pereliikmete sissetulek pisut suurem kui see piirmäär. Vaatame siis ui palju neid abivajajaid on. Võlanõustajate juurde on järjekord, vastu sügist täituvad ka kodutute öömajad. Lisaks saime lugeda, et aati ka kolmas võlanõustamispunkt Männikul, Kauge 4-s.

Tallinn hakkab vaestele kartuleid jagama
Et järjest rohkem peresid jääb hätta, otsustas Tallinn toetada raskustesse sattunuid sel talvel küttepuude ja toidukartuliga. Abilinnapea Merike Martinsoni sõnul vajab küttepuude soetamisel abi 200 peret, toidukartulit aga võib vaja minna 2000 perel, kirjutab Pealinn. Puu- ja kartuliabi on ette nähtud 2009. aastal toimetulekutoetust saanud peredele. Selleks tuleb esitada hiljemalt 30. septembriks avaldus elukohajärgsele hoolekande osakonnale, küttepuud ja kartuli saavad pered kätte oktoobris-novembris. Linn eraldab selleks reservfondist ligikaudu 500 000 krooni ning kartulid ja puud hangitakse eestimaistelt tootjatelt.

Toimetulekuraskustes perede toetusi saavad taotleda pered, kelle esimese liikme kuu sissetulek on väiksem kehtivast alampalgamäärast (tänavu on see 4350 krooni) ja igal järgmisel liikmel 80 protsenti sellest (3480 krooni). Toimetulekutoetuste taotlemiseks tuleb pöörduda oma linnaosa ehk elukohajärgsesse sotsiaalhoolekande osakonda.

Nimetatud toetusi saab taotleda alates homsest kuni 20. oktoobrini ja selleks tuleb esitada avaldus oma linnaosa hoolekandeosakonda. Küttepuud ja kartuli toimetavad tarnijad peredele kätte oktoobris ja novembris.Neil peredel, kes elavad keskküttega majades, on küttepuude asemel võimalik taotleda soojusenergia hinnatõusu kompensatsiooni.


Lisaks veel Tallinna abist:
kooliminekutoetus
Tallinn on toetuste nimistut täiendanud tänavu veel toimetulekutoetust saavatele peredele mõeldud 500-kroonine kooliminekutoetuse võrra. Seda toetust saab taotleda novembri lõpuni.

Sporditoetus vähenes 50% võrra, kuid suurenes lastele huviringide summa

Lisaks otsustas Tallinn möödunud nädalal eraldada lisasumma selleks, et vaeste perede lapsed saaks huviringis või trennis käia. Toetuste summa aastane piirmäär tõsteti 2000 kroonilt 3000-le, linn eraldas selleks eelmisel nädalal täiendavalt pool miljonit krooni.

Tasub ära märkida, et juunis vähendas Tallinna negatiivne lisaeelarve linna toetust spordiklubidele ligi kolmandiku võrra. Linna pearaha laste sporditegevuse toetamiseks vähenes 4500 kroonilt 3375 kroonile aastas.

http://www.epl.ee/artikkel/477860

13. september 2009

Mis on hea valimistava?

Korratakse seda iga kord enne valimisi. Seekord räägib asjast Allar Jõks. Eks siis jälgime ja peame heast valimistavast kinni. Sellest saab lugeda EMSLi kodulehelt ja Delfist:

EMSL kutsub üles järgima head valimistava
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/emsl-kutsub-ules-jargima-head-valimistava.d?id=25656489

Hea valimistava on osa kodanikeühenduste manifestist kohalike valimiste eel, kus esitatakse ettepanekud selle kohta, kuidas omavalitsused saaksid kaasa aidata kodanikuühiskonna tugevnemisele Eestis. Pikemalt on algatusest juttu veebilehel www.ngo.ee/manifest.

EMSL on avalikes huvides tegutsevate kodanikuühenduste liit, kelle liikmeskonnas on 106 ja võrgustikus umbes kolm tuhat vabaühendust.

HEA VALIMISTAVA

Valimiskampaania rahastamine on läbipaistev

▪ Kõik valimiskampaaniaga seotud kulud rahastatakse üksnes erakonna, valimisliidu või kandidaadi eelarve kaudu, mis avalikustatakse pärast valimisi.

Avalikku võimu ei kuritarvitata

▪ Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustes mittepoliitilistel ametikohtadel töötavad isikud ei osale oma tööajast ühegi nimekirja või kandidaadi valimiskampaanias.

▪ Maksumaksja poolt ülal peetavad meediakanalid peavad olema võrdsetel tingimustel kättesaadavad kõigile valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.

▪ Avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetus, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele.

Valimiskampaania keskendub sisulistele küsimustele

▪ Valimiskampaania teemaringi määrab ühiskondlik olulisus, mitte lihtsus ja atraktiivsus.

▪ Hoidutakse valijate hirmutamisest ja äraostmisest ning rahvusliku, sotsiaalse, rassilise või muu grupikuuluvuse kaudu vastuseisu õhutamisest.

▪ Valimisreklaamile eelistatakse kampaanias kohtumisi valijatega, väitlusi, artikleid ja vestlussaateid.

▪ Valimislubadused on seotud valitava esinduskogu pädevusega, keskenduvad enam plaanitavale poliitikale, mitte mõne konkreetse isiku või grupi headele või halbadele omadustele.

▪ Rahaliselt hinnatava valimislubaduse puhul tuuakse välja nende maksumus ja tuluallikas.

Kandidaatide poliitilised vaated ja seisukohad on avalikud

▪ Kandidaadid ei varja oma erakondlikku kuuluvust ega poliitilisi vaateid, samuti seotust erinevate huvigruppidega.

▪ Valimisnimekirja kantud kandidaadid teatavad hiljemalt aktiivse valimisagitatsiooni alguseks avalikult, kas nad asuvad valituks osutumise korral esinduskogusse tööle.

Invataksost taksoparoolis TAKSOD.eu

Veel huvitavat enda töiste tegemiste kohta leidsn taksod.eu lehelt.
Vaata lähemalt:
http://www.taksod.eu/invatakso/

Taksoteenus puuetega inimestele Tallinnas 2009

Taksoteenuse eesmärk on parandada puuetega inimeste elukvaliteeti ja avardada nende võimalusi ühiskonnas toimetulekuks. Teenust finantseeritakse Tallinna linna eelarvest.

Teenust osutatakse soodushinnaga taksoteenuse kaardi alusel Tallinna elanikeregistrisse kantud puudega inimesele kehtiva sügav ja raske liikumis-, nägemis- või liitpuude korral alates 4.eluaastast tingimusel, et te ei saa kõrvalabita kasutada ühistransporti. Invabussi taksoteenust osutatakse ainult ratastoolis klientidele.

Teenuse saamiseks pöörduge Tallinna Puuetega Inimeste Koja taksoteenuse koordinaatori Tiia Tiiki poole. Klientide vastuvõtt (Endla 59; 10615 Tallinn) teisipäevast – neljapäevani kella 10.00 – 16.00. Info igal tööpäeval kella 10.00 – 16.00 telefonil 655 4160.

Taksoteenuse kaart kehtib koos isikut tõendava dokumendiga ja puuderaskusastme kehtivuse ajani. Klienti abistatakse liikumisel esimesele korrusele. Tellimused täidetakse kuni 30 minuti jooksul Tallinnas ja kuni 30 km kaugusele linnapiirist. Väljaspoole Tallinna järele sõitmisel lülitatakse taksomeeter sisse kliendi sisenemisel taksosse. Muudes tingimustes lepitakse kokku taksofirmaga.

Kaarti pikendatakse peale kehtiva puude raskuastme tõendi (koopia) esitamisel. taksoteenuse kuulimiit on 540 krooni, millest kliendi omaosalus on ¼ arvest. Sõidu eest tasumine toimub arve alusel sularahas või pangakaardiga. Teenindab Tulika Takso. Tellimine telefonilt 6 120 030, faksilt 6 120 013 või e-maililt info@tulika.ee Riiklikel pühadel, erijuhtudel 6 120 007.

Takso tellimisel SMSiga tuleb saata sõnum numbrile 53345859 ja tellimussõnumis tuleb kajastada, mis aadressil ja kellaajal taksot soovitakse, tellija nimi ja PIK kaardi number, kui tasutakse PIK kaardiga; vajadusel erisoovid. Juhul, kui telefoninumber on salastatud, tuleb sõnumisse märkida ka mobiiltelefoni number, et dispetšer saaks tellimussõnumile vastata. Kui kellaaja kohta märge puudub, teenindatakse tellimust üldises järjekorras ca 10-15 minuti jooksul. Dispetšer vastab sõnumile viie minuti jooksul, kinnitades tellimuse ja PIK kaardi kasutamise soovi puhul edastab ka kaardi jäägi.

Vaata lisaks: www.tallinnakoda.ee

Oma nime guugeldamisest.

Hästi huvitavad tulemused on oma nime sisse toksimisest erinevatesse otsingu mootoritesse. Nii tegin minagi ja leidsin sellise huvitava kommentaaridega sissekande valimiste kohta Andreas Viklundi blogis. Igal ühel oma arvamus. Temal aktiivse noorblogija oma siis.

Mina kandideerin Mustamäel sotsiaaldekmokraatide nimekirjas 5. numbrina ja teiste kohta arvamuse avaldamise jätan neile.

12. september 2009

EMSLi suvekoolist ja lapsukesest

Nii kiiresti sai selgeks, et lapsukesega kõik suhtleiselt hästi korras ja reede pärastlõunal käis Arko ja tõi poja koju. Nüüd istub laps veel kolm päeva kodus ja turgutab ennast. Enamasti kodus televiisori ees ja minimaalselt ka arvutis. Tal juu igav, sest õue ei saa. Eile veel käisid sõbrad ja sugulased teda vaatamas, kuid Arko võttis ka need, kes auto peale mahtusid, Lastehaigla juurest kaasa ja tõi koju. Artid otsustasid, et esmaspäevast peab kooli minema ja nädala pärast käik perearsti juurde. Saab niitidest lõuaotsast ka lahti. Haavad juba paranevad. Lõpp hea, kõik hea. Positiivne on see, et Imregi sai koolitatud lisaks minu Eesti Mittetulundus ja Sihtasutuste Liidu suvekoolile. Nüüd meil üks inimene veel juures, kes Arko 1. korruselt õue ja õuest 1. korrusele ja tuppa abistamisega hakkama saab. Tubli suur mees juba ja oskab küll. Eriti veel siis, kui Arko nii hea koolitaja ja õpetaja on.

Mina, lapsevanemana, istusuin EMSLi suvekoolis. Toimus sel aastal Raudjalal. Hästi ilus looduskaunis koht. Lisaks headele mõtetele, tarkudseteradele saime palju kosutavat metsaõhku, sauna ja lakas magada. Laka pealne oli hästi lahe, nagu hobuse latrid reas, mine ja poe pessa magama. Uni tuli peale südaööd ja oli kosutav. Igalt koolituselt ja töötubadest leidub tarku mõtteid. Eks siis saabki neid hilisemas töös kasutada. Uus oli ka vabatahtliku passi esitlus ja kirjeldus. Üllatavalt palju oli noori inimesi, kes kõik koos ühtse seltskonnana positiivsed ja rõõmsad oid. Maastikumäng ja hea söök jäid ka meelde. Aga pärast suvekooli lõppu läksime koos Evelyga seenele. Sain üle poole ämbri täie seeni, nüüd puhastasin ja keedan neid. Koju tulles ootas köögis Arko tehtud soe söök: keedukartul ja lõpmata hea seene sibula hapukoore salat. See oli veelgi parem kui suvekooli söök, sest nälg oli kella 8 ajal õhtul suur kallal.

11. september 2009

Rahu, ainult rahu!

Paanikaks pole põhjust, sest laps kosub ja paraneb. Eile teda Lastehaiglas vaatamas käies selgus, et ta liigub ratastooliga ringi. Haavad teevad küll haiget ja lõuad ja hambad on valusad aga üldiselt oli palju kobedam kui üleeile.

Sugulastele, sõpradele teadmiseks, et Renega on kõik enam vähem korras. Vaatama võib minna aga paarikaupa ja pisukeste külastustena. Pikalt pole viisakas haige juures viibida, sest haige inimene vajab puhkust, järelemõtlemise aega ja rahus autoavariist kosumist. Küll need mäletused tagasi tulevad ja jalavalu kaob.

Selgeltnägijate tuleproov 2

Õnnestus minulgi seal pealtvaatajana pisuke aega uudistada. Nõiahakatisi oli palju, kuid mõned neist kohe olid erilised ja see 10 valik on minu arvates igati õnnestunud valik. Mustast materjalist oli kokku saanud heal tasemel saade. Üllataval hea tulemus oli kokku pandud. Hoain pöialt oma lemmikutele aga kes need on jätan enda teada. Isegi Arkole meeldis ennast vaadata.

Lähemalt siis artiklist:
Kanal 2 hittsaate «Selgeltnägijate tuleproov» teise hooaja avasaates selgus kümme paremat selgeltnägijat, kes hakkavad jahtima auhinnaraha 100 000 krooni.

Esimeses ülesandes pidid kandidaadid võimalikult täpselt kirja panema, mis on sirmi taga. Seal mängisid liliputtidest kaksikvennad malet. Palju tabavaid märkusi tegi Needikunn, kes nägi elus ja eluta asju - laua taga istuvat inimest. Säras ka töötu Tarmo, kes tunnetas kahte inimest laua taga ning mingit sõrestikku, mis võis kujutada malelauda. Ka 16 aastat vangis istunud Indrek ütles, et sirmi taga on kaks inimest.

Järgmises ülesandes asetati osalejate ette kolm portreefotot, millelt pidid ära tundma, kes neist naistest on hukkunud, kes 18 lapse ema ja kes teadlane.

Katset jälgis žürii - lauljatar Kerli Kõiv, poliitik Andres Tarand ja lavastaja Merle Karusoo. Kohtunikud ise ühtegi pilti õigesti ära ei arvanud.

Nõid Andres rääkis, et nägi hukkunud naist varem maad kaevates. Ta nägi naist roosas ja valges kleidis ning selgus, et just roosa ja valge olid tema lemmikvärvid. Lennuõnnetuses hukkunud naise tundsid paljud teisedki ära.

Indrek ütles midagi, mida žürii ei osanud oodata - ta nägi hukkunud naise elus traagikat. Selgus, et naise mees hukkus septembri terrorirünnakutes ja pühendas ülejäänud elu mehe mälestusele.

Fotograafiat õppinud Sergei on vaadanud palju pilte ning tema sõnul on inimese elu silmadesse kirjutatud. Ta arvas õigesti kõik kolm fotot. Pildiülesande lahendasid ära ka punkar Villu, ravitseja Washtara, pendlinaine Kristi ja eriliste võimetega Tiiu.

Viimases ülesandes pidid võistlejad viie ratastoolis istuva mehe seast leidma tõeliselt kõndmisvõimetu. Segamiseks oli nende seas lapsena traktori alla jäänud Indrek, kelle jalad siiski töötasid. 20 aasta eest halvatuks jäänud Arko tundis üllatavalt kiiresti ära Indrek. Ka paraloog Ants vastas õigesti.

Järgmises saates jätkavad endine vang Indrek, töötu Tarmo, tsiklimees Needikunn, maag Sergei, mõtetelugeja Liisi, ravitseja Washtara, maaler Kristi, suure sisemise jõuga Tiiu, paraloog Ants ja nõid Andres.

Eelmise hooaja võitja Nastja märkis pildile, kes võidab tema arvates saate. Keegi peale Nastja ei tea, kuidas ta otsustas. Ümbrik anti kinnipitseerituna juriidilisele hoiule ning alles saate lõpus selgub selle sügise suurim saladus.

10. september 2009

Trollijuhtide "kooliraha" ratastoolis inimeste teenindamisel

Arvan, et väga hea on Priit Kasepalu olukorra kirjeldus ja kohene sekkumine. Tavaliselt on nii, et inimesed kurdavad ja ei jäta detaile meelde. Uskumatu, et trollijuht taaskord nii puudega inimese vaenulikult reageeris. Sarnaseid juhtumeid on esinenud ka Astangu keskuse õpilastega. Kui linnavalitsus soovib, et puudega inimesed rohkem ühistransporti kasutavad, siis peavad ka trolli- ja bussijuhid oma tegude eest vastutama. Tundub, et ainult karistamisega nad oma kooliraha kätte saavadki.

Juhtum ise selline:
Eesti Pimedate Raamatukogu direktori Priit Kasepalu kiri Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondisele, Tallinna Puuetega Inimeste Kojale, Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingule.

Täna (09.09.09) kell 12:03 soovis ratastooli kasutav mees siseneda Ehitajate tee peatuses (suunaga kesklinna poole) 3. liini trolli nr. 437. See on madalapõhjaline liigendtroll ja sõidul ei olnud reisisaatjat. Mees soovis siseneda 3. uksest, st. pärast lõõtsa 1. uksest. Sellel uksel aga ei olnud kaldteed. Trollis sõitnud noormees püüdis ratastooli esirattaid ja meest saatev naine tooli tagumist osa trolli tõsta, kuid nad ei suutnud seda teha. Troll sõitis minema ja ratastoolis mees jäi peatusse. Minu kaaslane märkas trollist väljudes, et kaldtee on 2., mitte 3. ukse juures. Kas ukse kõrval oli ka kaldteele viitav märk, ta tähele ei pannud.

Helistasin sõidu ajal Tallinna abitelefonile, kus ühendati mind trollidispetšeriga. Selgitasin juhtunut. Pärast väljumist täpsustasin veel infot. Dispetšer helistas mulle peagi tagasi ja teatas, et on palunud üle vaadata, kas selle trolli ukse kõrval on vastav märk ja kui ei ole, siis see sinna panna.

Leian, et Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis ning liikumispuudega inimeste organisatsioonid peaksid enam teavitama, millise ukse juures asub kaldtee ja kes seda vajadusel tõstab ning kuidas peaksid käituma või saaksid abistada sõitjad, kui ratastoolis liikuv inimene soovib trolli siseneda. Ka juhul, kui trollijuht märkab, et ratastooli kasutaja soovib siseneda uksest, millel ei ole kaldteed, peaks ta sellest mikrofoni kaudu teada andma ja sõita soovija õige ukse juurde suunama.

Vastus Trolliliikluse osakonna juhataja A.Kappoinenilt:
Täname,et teavitasite meid probleemist ratastoolis trolli siseneda soovijaga. Põhimõtteliselt peavad uste juures, mis on mõeldud ka nii ratastoolidega kui ka lapsevankritega sisenejatele, olema vastavad sildid. Kahjuks on erinevatel põhjustel mõnedel trollidel sellised sildid ära tulnud. Konkreetselt trollil nr 437 olid need siiski teise ukse juures olemas. Miks just seal? Seda sellepärast, et põhiliselt nn Solaris-tüüpi trollidel on seal vastav platvorm pealesõidu hõlbustamiseks ning trollis spetsiaalne koht vankritele ja ratastoolidele. Kogu selle juhtumi juures on kahetsusväärne, et juht näitas üles ükskõiksust probleemi korrektseks lahendamiseks.
Kuna reisisaatjaid ei ole piisavalt tööle vormistatud, siis paraku osa trolle sõidavad reisisaatjateta. Nii ei olnud teda ka nimetatud trollis.
Kõikidest esitatud pretensioonidest teavitame ka kõiki juhte. Kõiki konkreetseid juhtidepoolseid süülisi eksimusi arvestame nende tööle hinnangu andmisel. Nii toimime ka antud juhul.
Vabandame juhtunu pärast.
Mis puutub uste juures puuduolevate siltide paigaldamisse, siis on palutud sildimajandusega tegelevatel asjaosalistel kontrollida kõkidel trollidel vastavate siltide olemasolu ning nende puudumisel need paigaldada.

Inimesed olge valvsad. Kui teil on probleeeme, siis andke nendest teada.
Trollijuhid nii oma vigadest õpivad ja kooliraha kätte saavadki.

9. september 2009

9.09.09 - miks on tänane päev maagiline ja eriline?

On jah maagiline ja eriline, sest minu jaoks oli tänane päev katastroof! Esiteks sai Arko Vabaduse väljakul 500 krooni ulatuses parkimistrahvi, sest Muinsuskaitseameti ja Kaitseministeeriumi ametnikega kohtumise ajal, mis oli üle 1,5 tunni pikk ja toimus Vabaduse väljakul tõmbetuules, tehti talle tsekk selles väärtuses.

Ja see polnud veel päeva lõpp. See oli suurte jamade algus. Kella 16.40 paiku sain tundmatult numbrilt mobiilile kõne, milles naishääl teatas, et sõitis minu lapsele otsa. Selgus, et oodatakse kiirabi ja peaksin minema Tallinna Lstehaiglasse. Tormasin kappakul auto juurde ja kihutasime lubatud kiirusel aga venides valgusfooride all, Mustamäe poole. Ja ennnäe imet jõudsime kohale enne kiirabi. Tee peal helistasin veel sellele tundmatule numbrile tagasi ja küsisin kuidas olukord on ja sain teada, et poeg uimane, peahaavaga aga kontaktivõimeline autoavarii ohver. Niivõrd, kuivõrd. Sõber andis telefoni edasi kiirabiarstile, kes teatas, et liiguvad lastehaigla poole. Võtsin lapse kiirabi pealt vastu ja toetasin siis pojakest. Õmmeldi ja tohterdati, hambad puru ja muhkusid ja kriime andis kokku lugeda. Nii kahju aga kurb tõsiasi, et ka 14 ja poole aastale peab meelde tuletama, et valgusfoori tuli peab olema roheline ja kodu kõrval peab ettevaatlik olema. See siis lühidalt ja ärge paluge veel kord seda jama ümber jutustada.

Positiivne on asja juures see, et hästi viisakad ja rahulikud olid nii Tallinna Kiirabi kui ka Lasteahaigla arstid ja õed. Nii hoolivad, asjalikud ja rahulikud. Ja veel poja jäeti lastehaiglasse tilgutite alla traumaosakonda ja käisin veel kella 20 ajal tunnikese tema voodi kõrval istumas. 2 moblat katki aga peaasi see, et laps selle suure jama juures veel tervete luudega ja küll need sääred, pea ja hambadki korda tehakse. Ilusat koliaasta algust teile ja rääkige veel ja veel ja veel oma lastega. Kuigi jah sõpru oli vist terve lastehaigla ümbrus täis.

5. september 2009

Miks ma kandideerin valimistel?

Eks ikka sellepärast, et mul on teadmisi, kogemusi ja oskusi, mida tahan kasutada elu paremaks muutmisel. Muutused aga on teadagi, visad tulema.

Lühidalt siis mõeldes valimistele:
Minu nimi on Tiia Tiik ja erakonnaliige olen üle kolme aasta, kuid tegutsenud aktiivsena erakonnas, ka revisjonikomisjoni liikmena, Tallinna naiskogus, valimistel. Olen 39aastane 2 lapse ema. Oma igapäevast leiba teenin 10 aastat kõrgharidusega sotsiaaltöötajana Tallinna Puuetega Inimeste Kojas. Tegelen puuetega inimeste teenuste arendamisega, invatakso koordineerimisega, lisaks raamatupidamisega ja tean, et teenused peavad olema kättesaadavad igaühele, kes linna toetust vajavad.

Kultuuripealinn Tallinn on vananev linn. Töötuse kasvamise ajal vajavad linnakodanikud ühistransporti, avalikke teenuseid ja turvalisust. Soovin elada linnas, kus ka raskel ajal on meile tagatud väärikus: eakate, puudega inimeste ja lastega perede toimetulek.

Meile mõeldes:

1· Tagame linnaelanike toimetuleku avalike teenuste ja informeerituse kaudu;

2· Parandame ühistransporti ja parkimist linnas;

3· Tõstame turvalisust tänavatel, tagame hoonetesse ligipääsetavuse.

„Raskel ajal - elu paremaks!“

Lähenevad kohalikud valimised


Jah, kandideerin minagi. Sel korral juba tean rohkem, oskan ja suudan enam. Olen osalenud erinevates aruteludes ligi aasta jagu. Ettevalmistusigi olen alustanud ja täna külastasin Riigikogu. Põhjuseks ikka valimiste eelsel ajal läbi viidud meedia teemaline koolitus. Eks ikka selleks, et kuulda targematelt ja panna midagi kõrva taha. Võrrelda, arutleda ja tutvuda nendega, kes veelgi uuemad inimesed erkonnas. Koolitajateks olid meie erakonna liikmed Carol Ojasoo ja Indrek Saar. Jah meedia on väärt relv, millel omad positiivsed ja ka negatiivsed küljed. Kui raha vähe, siis on palju uusi innovaatilisi lahendusi, mida edukalt ära kasutatakse.

Kasulik oli veel seegi, et avastasime, et üllatavalt palju(6!) oli meid mustamäelasi koos. Tegime siis pärast ühed kiired "mõttetalgud" omavahel ära. Kui algselt oli meie nägemus, et tahame blogi oma mustamäe kohalike omavalitsuse valimiste kohta, siis nüüd tegi üllatava! pakkumise Gerd Tarand ja lubas oma meediakanalit meiegagi jagada. Eks näis, mis sellest kujuneb. Õnneks on tal palju lugejaid ja seegi on hea mõte. Noored ikka mõtlevad kiiremini, neil on rohkem vaba aega, püsivust ja huvi Internetis istuda.

Gerd Tarandi blogi on siin: http://www.gerdtarand.eu/

4. september 2009

Tallinn - lastesõbralik linn, ei kärbi laste invatransporti

Hea uudis ja loodame, et asi ikka edeneb. Tallinn hoolib. Usume siis abilinnapea lubadusi.

Martinson: Tallinna puudega laste invatransporditeenust ei ole kärbitud

Abilinnapea Merike Martinson peab väga kahetsusväärseks tänases Päevalehes ilmunud artiklit „Rahapuuduses pealinn hoiab kokku isegi puudega laste koolibussi arvelt“, samuti ajalehe juhtkirja, mis annavad Tallinna puuetega inimeste hoolekandest tendentsliku pildi.

Martinson rõhutas, et riik vähendas omavalitsuste eelarvete tulubaasi käesoleva aasta veebruaris, mis pani linnaeelarvele ootamatu surve.
„Arvestuslikult jäi seetõttu Tallinna sotsiaalhoolekandel riigilt saamata 36 miljonit krooni. Linn oli sunnitud vähendama ka puuetega inimeste hoolekande rahastamist, kuid mitte 36 miljonit vaid 3,6 miljonit krooni,“ ütles abilinnapea.

„Käesoleval aastal palusime kõigil puudega inimeste transporditeenuse regulaarsetel kasutajatel esitada uued taotlused, sest paljud lapsed on saanud täiskasvanuks ja nende transpordivajadus oli vajalik üle vaadata. Tallinnas saavad kõik lapsed, kes vajavad koolis käimiseks eritranspordi teenust, korralikult teenindatud. Linn on vastu tulnud ka nende perede puuetega laste vanematele, kes töötavad, vaatamata sellele, et lapse puue ei vasta linnavalitsuse sätestatud kriteeriumitele. Linnaeelarve vähendamine ei ole toimunud puudega laste transpordi arvelt,“ kinnitas Martinson.

Linna ühistranspordis saavad tasuta sõita koos saatjaga sügava puudega isikud. Raske puudega pimedad saavad koos saatjaga sõita tasuta, teised raske puudega isikud sooduspiletiga. Transporditeenust osutatakse vastavuses Tallinna linnavalitsuse 31.01.2007 korraldusega nr 161, mille kohaselt transporditeenus on ette nähtud liikumispuudega inimestele ja pimedatele, ennekõike lastele.

Muude puude liikidega isikute teenindamisel lähtutakse vajadusest ja lapse seisundist.

„Mida enam kasutavad puuetega inimesed ühistransporti, seda tolerantsemaks ja hoolivamaks muutuvad kaasreisijad. Kui puuetega inimesed isoleerida asutustesse ja vedada neid vaid eritranspordiga, soodustab see tõrjutust ja segregatsiooni. Seega linna poliitika on – enam madalapõhjalisi busse ja ka reisisaatjad suudavad vaimupuuetega inimesi ühistranspordis juhendada. Loomulikult vajavad eritransporti need, kes ühistranspordis ka juhendamisega hakkama ei saa,“ selgitas Martinson.

Tallinna linnas kasutab igapäevast puuetega inimeste transporditeenust regulaarliinidel üle 330 inimese. Sihtkohti on 44. Linna eelarves on teenuse osutamiseks koos soodustingimustel taksoteenuse kasutamisega 13 100 000 krooni.

3. september 2009

Tallinn - lastesõbralik linn.

Juhtusin lugema kiiret vastukaja Jaak Juskelt tänase Eesti Päevalehe uudisele. Ollesise looga tuttav erinevat allikat pidi juba paar nädalat, siis ei saanud ka vait olla. Kuigi jah koolil on ka antud probleemi käsitluses mitu erinevat asja koos. Esmalt sain teada, et last ei viida kooli. Sporditoetust kärbiti 50% võrra. Samas pole puuetega inimestel tavalisi spordisaali iseseisvalt võimalik kasutada, kõrge hind, ruumide kohandamise ja erivajaduse tõttu ei käi enamus puudega lapsi kehalise kasvatuse tundides ega saa külastada huviringe, trenne.

Meie riigis on teadagi põhiharidus kohustuslik ja kuni 17.eluaastani ka kohustus õppida ja kooli saada, jõuda. Transporti annab kohalik omavalitsus, otsustab sotsiaalabi amet. Kui nüüd kärbitakse ja kooli asemel hoopis tekkis vajadus saada päevahoidu, siis ei ole tegemist kooliga, vaid pigem hoolekandeasutusega. Et sügava puudega inimene vajab järelvalvet, kõrvalabi ja teenuseid on selge igale inimesele, kes teab, mida tähendab liitpuue. Omavalitsus annab javõtab või keeldub andmast. Vaielda saab ainult inimene ise või tema eestkostja, hooldaja. Ringiga läbi kolmandate isikute on asju mõttetu ajada. Ideaalis peaks linnaosades kohapeal olema võimalik lapsel, noorel õppida, käia hoolekandeasutuses. Kui selliseid teenuseid ja õppimisvõimalusi kodu läheduses pole, siis peakski korraldama transporti või muid teenuseid kliendi vajadustest lähtuvalt.

Sotsiaaldemokraatide pressiteade: Tallinn peab tagama tasuta sõidu töö kaotanud perede lastele. Sotsiaaldemokraadid taunivad Tallinna linnavalitsuse otsust vähendada puuetega laste transporditoetust ja teevad ettepaneku katta linnaeelarvest töö kaotanud perede laste sõit ühistranspordis.

Tallinna sotsiaaldemokraatide esimehe Jaak Juske sõnul on keskerakondlik linnavõim teinud siiani kärpeid vaid laste arvelt. „ Alguses lasteaiad, siis laste spordiringi toetus, nüüd puuetega laste transport. Need on ostsused, mis lapsesõbraliku linna tiitlit kandvale Tallinnale au ei tee,” märkis Juske.

Sotsiaaldemokraatide hinnangul tuleb lõpuks ometi asuda kärpima üha paisuvaid pealinna valitsemiskulusid. „Samas tuleb linnal toetada täna esmajoones neid lastega peresid, kus vanemad on töö kaotanud. See tähendab nii tasuta sõidu võimaldamist ühistranspordis kui ka lasteaiakoha säilitamist linna kulul,” märkis Jaak Juske.

Tallinnas on tööta juba üle 26 000 inimese.

1. september 2009

Linetantsu sügishooaeg algab 7. septembril 2009



Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub
tantsima linetantsu alates 7 septembrist
Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse saali, (Endla 59).

Tantsutunnid toimuvad esmaspäeviti:
16.00 - ALGAJAD
17.00 - JÄTKAJAD
18.00 - Silver Wheels Tallinn (ratastooli linetants, tasuta)
19.00 - EDASIPÜÜDLIKUD
Õpetab Kaie Seger

Oodatud on endised ja ka uued tantsijad. Kaasa tantsukingad.
Omaosalus 60 krooni/kuus (kella 17 tunnis), soodushind TPIK liikmetele 20 krooni/kuus.
Muudel tundide kohta küsida õpetaja Kaielt (gsm 51 79 066).

Küsi lisainfot telefonilt 656 4048.
vaata lisaks: http://www.estonianlinedance.com
Kontaktisik Tiia Tiik

Tallinna Puuetega Inimeste Koda
e-mail tiia@tallinnakoda.ee
telefon 655 4160
gsm 52 19 102